Sügavustesse sukelduvate kilpkonnade saladus lahendatud

Sügavustesse sukelduvate kilpkonnade saladus lahendatud
Siim Sepp siim.seppatcharut.ee	08.08.2008 17:02 .
Teadlased on lõpuks välja selgitanud, miks tavaliselt maismaal ja madalas vees toituvad ja sigivad merekilpkonnad sukelduvad aeg-ajalt väga sügavasse vette: nad on luureretkel.

Teadlased on ammu pead murdnud, miks on nahkkilpkonnad kohastunud sukelduma jäistesse sügavustesse. Sukeldumist soodustab nende kehaehitus ning müoglobiinirikas veri, mis on ideaalne hapniku varumiseks. Miks varustada selliselt loom, kes valdava osa oma elust veedab veepinna lähedal? Ja mis otstarbel sooritavad kilpkonnad aeg-ajalt sööste sügavikku, laskudes rohkem kui kilomeetri sügavusele?

Jonathan Houghton ja tema kolleegid Suurbritannia Swansea ülikoolist viisid kilpkonnade salapärase käitumise uurimiseks läbi katse, mille tulemused avaldati ajakirjas British Journal of Experimental Biology, kirjutas Physorg.

Uurijad varustasid 13 nahkkilpkonna andmekogujatega, mis salvestasid kilpkonna asukoha, temperatuuri ning sukeldumise sügavuse ja kestuse. Kui loom tagasi pinnale tõusis, saadeti andmed satelliitidele.

Enam kui 26 000 Atlandi ookeani põhjaosas läbi viidud sukeldusretkest olid vaid 95 – vähem kui pool protsenti – sügavamad kui kolmsada meetrit.

Süvaveesukelduste seletamiseks on loodud erinevaid teooriaid. Mõned teadlased arvavad, et kilpkonnad sukelduvad kiskjate eest põgenemiseks, teised aga arvavad, et nad käivad seal ennast jahutamas. Kolmanda hüpoteesi kohaselt käivad nad süvavees hõrgutisi otsimas. Houghtoni tulemuste põhjal ei pea vett ükski neist hüpoteesidest.

Suurte röövkalade eest põgenevad kilpkonnad ujuksid ilmselt sukeldudes tavapärasest kiiremini, kuid kogutud andmed sukeldumisel kiirustamist ei täheldanud. Tegelikult veetsid kilpkonnad enne sukeldumist tunde pinnal, et koguda varuks hapnikku. Jahutamishüpoteesi põhjal poleks kilpkonnadel aga mingit põhjust laskuda 350 meetrist allapoole, kuna sellest piirist alates temperatuur enam kuigi palju ei lange.

Toiduhüpotees on antud uurimuse põhjal tõele kõige lähedasem: kuigi kilpkonnad ei söö meresügavustest leitud toitu, võivad nad seal leitut toiduks kasutada tagasi pinnale tõusnult.

Nahkkilpkonnad armastavad süüa Kariibi meres veepinnal elavaid meduuse, kuid jahedamates vetes moodustavad meduusid päeviti suuri kolooniaid ja laskuvad üheskoos 600 meetri sügavusele.

Houghtoni arvates sukelduvad kilpkonnad kolooniate asukoha paikapanemiseks ning ootavad seejärel veepinnal meduuside öösist pinnaletõusu. See seletaks ka, miks passivad nahkkilpkonnad peale sukeldumist päevi ja isegi nädalaid samas kohas.