Tõnis Kalberg ja Sillamäe

Sillamäel viimastel aastatel üha sagedamini uute objektide avamise puhul korraldatavatel pidulikel tseremooniatel ei mahu tavaliselt pildile Sillamäe aselinnapea Tõnis Kalberg. Ometigi on just tema tihti teinud ära suure osa vähemärgatavast ja pealtnäha ka igavast bürokraatlikust tööst, milleta pole ükski säärane ettevõtmine võimalik.

Kaheksa aastat tagasi oli kogu Eestis kõvasti puudu juristidest. Te olite just lõpetamas Tartu ülikooli, mille juristidiplomiga lõpetajatele oli väga häid tööpakkumisi ilmselt varnast võtta – advokaadibüroodest kuni suurfirmade õigusosakondadeni. Teie tulite endale täiesti võõrasse ja tollal mitte just kõige mainekamasse linna – Sillamäele juristiks. Miks? Tegelikult oli olukord tõesti selline, et suure juristide puuduse tõttu haarati meid kõiki juba esimesest kursusest peale tööle. Sel ajal kui ma Sillamäele tulin, töötasin edasi ka teisel töökohal Tartus. Aga miks tulin? Kutsuti.

Kes kutsus? Tollane Sillamäe linnapea Jaak Tamm. Esialgu ei olnud plaanis siia väga kauaks jääda, kuid suhtumine muutus hiljem töö käigus kõvasti.

Mis pani meelt muutma? Huvitav töö ja Sillamäe linnakeskkond – kogu see miljöö, loodus ja siinsed inimesed.

Kas te tookord vene keelt ikka oskasite? Natuke oskasin, aga kindlasti kehvemini kui praegu.

Olite te kunagi varem üldse Sillamäel käinud? Ühe korra. Tegime treeningkaaslastega ühe tuuri Ida-Virumaal ja nägin, et tegelik elu polnud siin sugugi nii hall, nagu olin varem arvanud.

Millist spordiala tegite? Karated.

Kui tõsisel tasemel? Ligemale kaksteist aastat. Oma kaalus võitsin Eestis mõningaid turniire, aga see ei vääri eriti rääkimist. Paljud inimesed arvavad, et karate on üks kõva andmine ja kaklemine. Tegelikult on see elulaad ja mõtteviis ning omamoodi kultuur.

Mida karatega tegelemine teile elus andnud on? Eelkõige enesedistsipliini ja teatud väärtushinnanguid.

 Sillamäe oli pikka aega suletud linn ja see asjaolu on ilmselt kujundanud ka seal elavaid inimesi. Kuidas teil, põlisel Lõuna-Eesti noormehel, siinsete inimestega üksteisemõistmist leida õnnestus? Siinkohal peabki ütlema, et kuigi linn oli suletud, on siinsed inimesed väga avatud ja sõbralikud ning ma olen neilt väga palju õppinud. Nad on valmis alati aitama ega tee mingit probleemi sellest, kui ma näiteks nendega konarlikus vene keeles suhtlen. Mingit kultuuride konflikti ei ole ma siin kunagi kogenud. Kindlasti on mind siin kõik need aastad hoidnud ka töö. See küsimuste ring, millega ma saan siin tegeleda, on väga lai. Need kaheksa aastat on olnud väga huvitav ajajärk, mil kogu selles regioonis on väga palju muutunud. Mul on õnnestunud olla nende muutuste keskel.

Mis on ametniku töös huvitav?Ma olen osalenud protsessides, kus alguses on olemas ainult ideed paberil, mis aja jooksul muutuvad aina konkreetsemaks ja lõpuks realiseeruvad. Kui ma viimased aastad tegelen põhiliselt linna arengu küsimustega, siis varem juristina käisid peaaegu kõik linnaelu puudutavad küsimused mingil moel minu käest läbi. Paljud inimesed ei kujuta tõepoolest ette, millega linnavõim tegeleb. Mitmed mu tuttavadki ütlevad, et istute niisama oma tunnid ära ja joote kohvi. Tegelikult aga on nii, et kuhu linnas ka ei vaata – peaaegu kõik on kohaliku omavalitsuse küsimus, olgu see siis tänavavalgustus, koolimaja haldamine või kas või tänavale visatud praht.

Sillamäe on praegu üks kiiremini arenevaid piirkondi Ida-Virumaal. Siin tehakse väga palju algatusi, mis kõik nõuavad linnavõimu poolt läbitöötamist. Kuivõrd tugevasti vastanduvad seejuures ärihuvid ja linna avalikud huvid ning kuidas nende vahel mõistlikku kompromissi leida? Need otsused on kogu aeg keerulised olnud ja aina keerulisemaks lähevad. Planeeringute, eri strateegiate koostamisel ja elluviimisel põrkuvad paratamatult kõikide osapoolte huvid ning neid on vaja arvesse võtta. Kuid menetlemiseks on seadusega määratletud protseduurid, mis kõik tuleb läbi teha.

Kõige tuntum ja suurem uus objekt Sillamäel on sadam. Kui suur on olnud see dokumentide hulk, mille linnavalitsus – ja teie sealhulgas – on pidanud läbi töötama, et sadam praegu tegutseda saaks? Ma arvan, et see võib umbes sada kilo küll olla. Neid kaustu ja pabereid on ikka meeletu hulk.

Kas tõesti on keegi suuteline sellise meeletu hulga dokumente süvenenult läbi töötama või on nende seas suur osa sellised, mida peale koostaja enda keegi teine polegi kunagi lugenud? Kuidas pärast nii suure hulga küllaltki bürokraatlikus sõnastuses teksti läbilugemist normaalseks jääda? Ma ei tea, ilmselt oleme veel normaalsed. Aga tegelikult ei loe seda kõike ju ainult üks inimene meie majas. Dokumendid on ära jaotatud eri ametnike vahel ja nad ka vastutavad selle eest.

Milles ametnike vastutus väljendub? Võin tuua näite ühest Eesti linnast, kus ehitati kaubanduskeskus sedasi, et see varjas kõrvaloleva maja eest päevavalguse. Menetlusprotsessi käigus omavalitsuses ei olnud kannatada saanud osapoole arvamust arvestatud ja ta kaebas selle üle. Pärast tehti ettekirjutus see kaubanduskeskus lammutada. Kes selles süüdi jääb? Ikka see, kes selle ehitus- ja kasutusloa välja andis – omavalitsus. Ettevõtja, kes oli saadud lubade alusel kaubanduskeskuse ehitanud, kandis suurt kahju. Tema nõuab selle välja omavalitsuselt. Edasi on olemas riigivastutuse seadus, mille alusel on omavalitsusel põhimõtteliselt võimalik see kahju omakorda sisse nõuda neilt ametnikelt, kes täitsid oma ametikohuseid hooletult.

Mida tuleb teha, et selliseid jamasid ei juhtuks? Seadusandja poolt on meile kindel protseduur ette kirjutatud ja tuleb hoolikalt jälgida, et midagi sellest õigesti tegemata ei jääks. Kui tuleb näiteks mõnelt ettevõtjalt algatus midagi teha, siis vaadatakse esmalt, kas see läheb kokku linna üldiste strateegiliste eesmärkidega, mis on määratletud sellistes kohalikes kokkulepetes nagu üldplaneering ja arengukava. Edasi tuleb järgida avalikustamise nõudeid. Teavitame eri osapooli ja avalikkust, kellel kõigil on võimalik oma arvamus välja öelda. Peame neid seisukohti arvestama või motiveeritult tagasi lükkama. Siis tuleb omakorda kooskõlastuste ring, kus riigiasutused ja kompetentsed spetsialistid väljendavad oma arvamust. Niimoodi järk-järgult see dokumentide hulk aina paisub ja protsess konkretiseerub.

Tegelikult võivad nende täienduste ja muudatuste taga olla ju kümned miljonid kroonid. Kuivõrd on ettevõtjate poolt tunda survet, et asja menetlemine linnavalitsuses võimalikult libedalt ja lisaprobleemideta laabuks? On ilmselge, et iga ettevõtja soovib võimalikult kiiresti ja lisakulutusteta need protseduurid läbi teha. Aga samas on ettevõtjad huvitatud ka sellest, et need otsused, mis linnavõimu poolt lõpuks tulevad, oleksid vettpidavad, et pärast ei oleks vaidlustusi ning lisasekeldusi ja -kulutusi.

Milliste objektide pärast on Sillamäel olnud kõige tulisemad vaidlused eri huvigruppide vahel? Vaidlusi on kogu aeg olnud, kuid need inimesed, kes on osalenud menetlustes, on olnud küllaltki konstruktiivsed ja asjatundlikud. Tõsisemad arutelud on käinud selle üle, kuidas maandada uute objektidega paratamatult kaasnevaid keskkonnariske.

Kui palju Sillamäe inimesed selliste planeeringute ja keskkonnamõjude hindamise vastu huvi tunnevad? Me oleme ise püüdnud vaeva näha selle nimel, et inimesed tuleksid kohale ja teeksid oma ettepanekuid. Avalikkuse osalemine teeb ka meie elu kergemaks, sest siis ei saa pärast keegi öelda, et oleme salaja mingi otsuse teinud.

Kui Sillamäe sadama omanik Tiit Vähi helistab ja ütleb, et temal või mõnel tema äripartneril on üks mitmesajamiljoniline investeering tulemas ning nüüd oleks vaja vajalikud bürokraatlikud protsessid kiiresti käima panna, siis kas see paneb teid tema projekti kiiremini liigutama või ütlete, et väga hea, härra Vähi, teie projekt läheb siin ootejärjekorras 47. kohale ja eeldatavasti poole aasta pärast saame hakata sellega tegelema? Ma ei hakka varjama, et see paneb meid loomulikult kiiremini liigutama. Kuigi linnavalitsuse jaoks on kõik küsimused tähtsad, on siiski mõningad prioriteedid ning tööstusala arendamine kuulub nende hulka. Kui kodanik Vähi või ka keegi teine teatab, et tal on tõesti mitmesaja miljoni kroonine investeering plaanis, siis me ei saa öelda, et ta on järjekorras number 47. Aga see ei tähenda, et me teeksime mingeid järeleandmisi või jätaksime mingid ettenähtud protseduurid tegemata.

Arenguküsimustega tegeleva aselinnapea käest on õige küsida, kuhupoole Sillamäe areneb. Milline võiks see linn näiteks kümne aasta pärast olla? Ma arvan, et kui 50 aastat tagasi ei pandud Sillamäed siin paiknenud sõjatööstuse pärast ühelegi kaardile ja praegu on linn võitmas üha märgatavamat positsiooni Eesti kaardil, siis kümne aasta pärast peaks Sillamäe olema juba laiemalt tuntud kogu Läänemere piirkonnas. Selle linna tähendus kasvab ning see eeldab üha suurenevat koostööd teiste selles piirkonnas asuvate linnade ja siin tegutsevate ettevõtjatega. Väga tähtis on seejuures optimaalse arengutasakaalu saavutamine ettevõtluse arengu ning inimeste huvide vahel, et loodus- ja tehiskeskkond omavahel hästi läbi saaksid. Linna arendamisel peab eelkõige lähtuma linnaelanike huvidest, et neil siin hea elada oleks. Uute asjade loomise kõrval tuleb hoolt kanda, et säiliksid ka linna omapära ja identiteet.

ERIK GAMZEJEV
Laupäev, 20.1.2007