OTEPÄÄ KALMISTU: Ottide pere hauaplatsil pole tükk aega askeldatud. (Gunnar Press)

Urmas Ott tõi aastakümneid oma intervjuulaua vastaspoolele tipptegelasi. Keegi ei tea täpselt, mil moel Ott need kohtumised välja võlus, kuidas ta üldse töötas. Nii ei teatud ka arvata, kui vapustavalt stiilipuhta matuse ta endale lavastab.

“Oli aimatav, et Urmas suurt tähelepanu ei ihka. Tema isiklik elu oli ju kogu aeg tagaplaanil. Ta kiirgas ja säras profitegevuses ning tahtis ehk tõesti jääda inimeste mällu sellisena, nagu ta ekraanilt paistis,” arutleb hea tuttav, kultuuriminister Laine Jänes. “Tal oli kõik viimseni läbi mõeldud.”

Igaüks teab täit tõde. Kõik tõed erinevad

Kolmapäevane Otepää on pilves ja unine. Kalmistuvaht Kaarel Tigane saabub kellegi kirstuga Tartust palvemaja ette. Ta laiutab käsi: “Meie kalmistul küll Urmas Otti pole. Aina küsitakse ja küsitakse. Mul pole midagi vastata. Ootame.”

Tigane juhatab kätte Ottide hauaplatsi. Seal pole mõnd aega askeldatud. Aga liikumist märgates kergitavad ümbruses rehitsevad kohalikud memmed-taadid pead ja astuvad ligi. Ons tulijal Urmase matusest uudist?

Siis ja ka hiljem linna peal saab kuulda, et tegelikult teab igaüks enam-vähem kindlalt, kuidas Otepäält maailma astunud Oti maine tee lõppes.

Teabeallikad ulatuvad jutukast naabritädist Vene telekanaliteni.

Ärasaatmisel viibinute suu püsib lukus

Inimestel, kes Otiga tihemini läbi käisid ja kes tema ärasaatmisel osalesid, on teavet – vähemalt rääkimiskõlblikku teavet – vaid pisut enam. Nad vannutavad, et lõplikku tõde ehk kus on tuhk – kui tuhastamine ikka toimus! –, teavad üksnes lähisugulased. Aga lähisugulasi praegu ei segata. Ju aitas usk ajakirjanike diskreetsusse Otil suurt plaani koostada.

Ärasaatmisel viibis küll tuntud tegelasi, ent nende nimetamisel pole mõtet, sest keegi ei esindanud ametiposti, vaid üksnes iseennast. Teadagi, kes oli kutsutute nimekirja koostanud.

Kauaaegne kolleeg, praegune meediaekspert Raul Rebane hindab valikut: “Loomulikult ei usaldanud Urmas paljusid. Ta teadis, mis tunne see on – rääkida esmaspäeval hea tuttavaga usalduslikku juttu ja lugeda oma sõnu kolmapäevasest ajalehest. Nii valis ta inimesed, kellest uskus vaikimislubaduse pidamist.”

Võib eeldada, et matus olnuks suur

Polnuks Ott lahkudeski isepäine, saanuks ta rahvarohke, ka Venemaalt ja teistest endise Nõukogude Liidu riikidest austajaid toonud matuse. Ott valis teise tee. Vaikse ja salapärase. Ta ise ei saa enam teada, kui puhtalt mäng välja tuli. Aga võimalik, et tema enesekindluse juures polnud kahtlemine võimalik.

Teatri vanameistrile Eino Baskinile helistati kohe pärast Oti surma Moskva telekanalist RTV.

“Paluti, et lennaku ma kohe sinna, stuudiosse Otist rääkima,” meenutab Baskin, kelle meelest Oti matus võinuks kujuneda sama suureks kui oli Georg Otsa oma. “Tõin ette kehva tervise ja soovitasin moskvalastele Eve Kivi. Eve käiski ära, aga siis lendasid need telemehed siia ja küsitlesid mind ka. Tema matuse kohta vastasin, et avalikku sündmust ei tule.”

“Oti isiksuse suurust näitab seegi, et ta ei unistanud matuse rahvamassist, suurest saalist, kiidukõnedest ega ausambast – asjadest, mida paljud igatsevad,” lausub Baskin.

Rebane jätkab: “Kohtusime talvel presidendi vastuvõtul. Urmasel oli seljas ülikond, minul frakk. Ta küsis, palju selline maksab, ja imestas: tema pintsak olevat ju kallim. Hakkas nutma ja lisas, et sellega nägevat ta kirstus ilus välja,” meenutab Rebane. “Nii et Urmasel oli aega endaga kõik läbi rääkida ja kõik selgeks mõelda. Puhas mäng.”

Baskin: “Kohtusime juba 30 aastat tagasi, kui Alla Pugatšovaga saadet tegime. Aga et Urmasel on õde, sain teada kolme nädala eest.”

Teatrimees imetleb: “Küllap on teisigi, kes suurt matust ei taha. Aga kuidas sa ütled, et ärgu keegi tulgu. Urmas julges seda. Ta oli ere kuju ja… teda ei nähtudki avatud kirstus. Ta jäi meile elavana meelde.”

“Otist teatakse nii palju, kui ta tahtis, et teataks.”

Rebane usub, et on palju erinevaid inimesi, kes Oti töömeetoditest üht-teist nägid. Tervikpilti pole kellelgi, aga selle loomise poole tuleks püüelda – saaks asendamatut õppematerjali. “Näiteks mina tean üht tema edu saladust: ta luges rohkem kui rääkis. Tänapäeval on see haruldane,” poetab Rebane.

Urmas Oti matusetseremoonia uuringute kohta ütleb Rebane: “Klassikaline juhtum, kus neli pimedat näpivad elevanti ja üritavad seda kirjeldada. Otist teatakse just nii palju, kui ta tahtis, et teataks.”

Samal teemal