Taasiseseisvusajal moodustatud vallad on Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KoKS) kohaselt vastu võtnud pädevaid kohalikke seadusi ja nende täitmisega valla-elu korraldanud.
Igal vallal on oma arengukava ja iga aastane eelarve, mille täitmisest iga vallakodaniku elukorraldus ju sõltubki.
Pole vast mõtet algatada arutelu selle üle, kas vallas on demokraatiat piisavalt või on midagi jäänud tegemata.
Pigem peaks arutama selle üle, mida on valesti tehtud, mis takistab omavalitsuse toimetulekut, kuidas edasi minna.
Samas ärgem unustage, et riik toimib alati vaid tsentraliseeritud juhtimise korral. Samuti seda, et demokraatlikus riigis on keskvõimu partneriks omavalitsused, mis põhinevad aga kodanikualgatusel (nn horisontaalne esmatasandi juhtimisvorm).
Riigi edukus seisneb aga keskvõimu ja omavalitsuse koostöö viljakuses. Kui aga koostöö ei laabu, kannatab esmajoones omavalisuse toimetulek ning kodanikualgatus hääbub.
Mis tehtud?
Igas vald on üldjoontes heal tasemel hakkama saanud valla elukorralduse kõigi valdkondadega – üldhariduse, sotsiaalhoolde, heakorra- ja kommunaalmajanduse, kultuuri, spordi ja palju muuga.
Praktiliselt on lõpetatud erastamised ja maareform.
Mis teeb muret?
Mured saavad alguse sellest, et riik on loobunud järgimast Euroopa kohaliku omavalitsuse harta põhimõtteid (esmajoones võimude lahususe printsiibi rikkumine), mis käsitlevad kohalike omavalitsuste sõltumatust.
Aasunud seaduste sunnil kohalikke omavalitsusi likvideerima nende sundliitmise teel, jätnud kohaliku omavalitsuse ilma õigusest (ja kohustusest) kohalikke küsimusi lõplikult lahendama.
Riik on pannud tugevama õigusega kohalikule omavalitsusele kohustusi aga keeldunud tehtud kulutusi täies ulatuses katmast.
Samas on riik lubanud kohalikke omavalitsusi sedavõrd politiseerida, et osa elanikke ei saa osaleda omavalitsuse tegevuses või saada vallalt osutatavaid teenuseid oma poliitiliste tõekspidamiste tõttu.
Võimude lahususe printsiibi rikkumisega peab käsitlema ka riigikogu liikmete samaaegne osalemine omavalitsuse volikogudes.
Iga vallas on mitmeid lahendamist vajavaid probleeme, millega aktiivselt ka tegeldakse. Igal pool on tõdetud juba enne majanduslangus-perioodi, et kohaliku eelarve vahendistest ei piisa kõikide eluvaldkondade edasiarendamiseks eelkõige tulubaasi ahenemise tõttu.
Enam-jaolt on need probleemid seotud demograafilise situatsiooni muutumisega, mille vastu vald on jõuetu.
Pidev eakate osatähtsuse suurenemine ja noorte töökäte vähenemine (sh äravool), loomuliku iibe madalseis jne ja nende järelmid on teinud küsitavaks enamiku ääremaa-valdade püsimajäämise.
Kas on protsess on pöördumatu?
Küllap vist, kuid väära omavalitsuspoliitika tulemuseks olevate esilekutsutud probleemide leevendamine on võimalik.
Igal juhul ei too leevendust nn sundliitmine (ükskõik mis ajenditel seda tehakse), kuna see laiendab-süvendab ääremaastumist ja mitteotstarbekat tsentraliseerimist veelgi. Pigem tuleb muuta mõttelaadi ja otsida dünaamilist lahendust kohalikku huvi tagavatele-suurendatavate seadusemuudatustele.
Pigem vajame uut täiuslikumat kohaliku omavalitsuse korralduse seadust ja kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadust.
Näiteks muudatused, mis lubaks valdadel liituda liitvaldadeks ja määraks liitvalla toimetulekuks vajaliku tulubaasi lävendi (minimaalse elanike arv nt 15-20 tuhat elanikku).
Teine: kohaliku volikogu valimistel ringkondade moodustamise kohustus liitunud valdade arvul.
Kolmas: liitvalla eelarve kahetasandilisuse, kusjuures teine tasand tagaks ühis- ja koostööprojektide rahastamise.
Kohaliku volikogu valimistel ringkondade moodustamise kohustus annaks taas võimaluse mammutomavalitsuste detsentraliseerimiseks ja kodanikuinitsiatiivi ärakasutamiseks. Samas annaks see võimaluse Tallinnas Nõmme, Pirita, Lasnamäe jt linnaosade elanikele kodanikuinitsiatiivi paremini ära kasutada…
Ei maksa karta ka nn Suur-Tallinnat, kui see moodustub Pirita, Lasnamäe, Maardu, Saue, Laagri jt linnadest, kui nad oskavad olla koostööaltid ja säilitada omapära.
Niisiis – suurim oht kohalikule omavalitsusele on ületsentraliseerimine, sh ka … omavalitsuspoliitiline. Poliitikud on maksnud selle eest ränka lõivu valimisaktiivsuse kaotuse näol valijate apaatsuse süvenemise põhjusel. Elanikud aga on pidanud (ja peavad) üle elama külakogukondade lagunemise, arenemisjärgus olnud tõmbekeskuste hääbumise, töökohtade kadumise jpt hädad just tänu väärastunud omavalitsuspoliitikale.
Väikevald või liitvald?
Taasiseseisvusajal moodustatud vallad on Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KoKS) kohaselt vastu võtnud pädevaid kohalikke seadusi ja nende täitmisega valla-elu korraldanud.
Igal vallal on oma arengukava ja iga aastane eelarve, mille täitmisest iga vallakodaniku elukorraldus ju sõltubki.
Pole vast mõtet algatada arutelu selle üle, kas vallas on demokraatiat piisavalt või on midagi jäänud tegemata.
Pigem peaks arutama selle üle, mida on valesti tehtud, mis takistab omavalitsuse toimetulekut, kuidas edasi minna.
Samas ärgem unustage, et riik toimib alati vaid tsentraliseeritud juhtimise korral. Samuti seda, et demokraatlikus riigis on keskvõimu partneriks omavalitsused, mis põhinevad aga kodanikualgatusel (nn horisontaalne esmatasandi juhtimisvorm).
Riigi edukus seisneb aga keskvõimu ja omavalitsuse koostöö viljakuses. Kui aga koostöö ei laabu, kannatab esmajoones omavalisuse toimetulek ning kodanikualgatus hääbub.
Mis tehtud?
Igas vald on üldjoontes heal tasemel hakkama saanud valla elukorralduse kõigi valdkondadega – üldhariduse, sotsiaalhoolde, heakorra- ja kommunaalmajanduse, kultuuri, spordi ja palju muuga.
Praktiliselt on lõpetatud erastamised ja maareform.
Mis teeb muret?
Mured saavad alguse sellest, et riik on loobunud järgimast Euroopa kohaliku omavalitsuse harta põhimõtteid (esmajoones võimude lahususe printsiibi rikkumine), mis käsitlevad kohalike omavalitsuste sõltumatust.
Aasunud seaduste sunnil kohalikke omavalitsusi likvideerima nende sundliitmise teel, jätnud kohaliku omavalitsuse ilma õigusest (ja kohustusest) kohalikke küsimusi lõplikult lahendama.
Riik on pannud tugevama õigusega kohalikule omavalitsusele kohustusi aga keeldunud tehtud kulutusi täies ulatuses katmast.
Samas on riik lubanud kohalikke omavalitsusi sedavõrd politiseerida, et osa elanikke ei saa osaleda omavalitsuse tegevuses või saada vallalt osutatavaid teenuseid oma poliitiliste tõekspidamiste tõttu.
Võimude lahususe printsiibi rikkumisega peab käsitlema ka riigikogu liikmete samaaegne osalemine omavalitsuse volikogudes.
Iga vallas on mitmeid lahendamist vajavaid probleeme, millega aktiivselt ka tegeldakse. Igal pool on tõdetud juba enne majanduslangus-perioodi, et kohaliku eelarve vahendistest ei piisa kõikide eluvaldkondade edasiarendamiseks eelkõige tulubaasi ahenemise tõttu.
Enam-jaolt on need probleemid seotud demograafilise situatsiooni muutumisega, mille vastu vald on jõuetu.
Pidev eakate osatähtsuse suurenemine ja noorte töökäte vähenemine (sh äravool), loomuliku iibe madalseis jne ja nende järelmid on teinud küsitavaks enamiku ääremaa-valdade püsimajäämise.
Kas on protsess on pöördumatu?
Küllap vist, kuid väära omavalitsuspoliitika tulemuseks olevate esilekutsutud probleemide leevendamine on võimalik.
Igal juhul ei too leevendust nn sundliitmine (ükskõik mis ajenditel seda tehakse), kuna see laiendab-süvendab ääremaastumist ja mitteotstarbekat tsentraliseerimist veelgi. Pigem tuleb muuta mõttelaadi ja otsida dünaamilist lahendust kohalikku huvi tagavatele-suurendatavate seadusemuudatustele.
Pigem vajame uut täiuslikumat kohaliku omavalitsuse korralduse seadust ja kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadust.
Näiteks muudatused, mis lubaks valdadel liituda liitvaldadeks ja määraks liitvalla toimetulekuks vajaliku tulubaasi lävendi (minimaalse elanike arv nt 15-20 tuhat elanikku).
Teine: kohaliku volikogu valimistel ringkondade moodustamise kohustus liitunud valdade arvul.
Kolmas: liitvalla eelarve kahetasandilisuse, kusjuures teine tasand tagaks ühis- ja koostööprojektide rahastamise.
Kohaliku volikogu valimistel ringkondade moodustamise kohustus annaks taas võimaluse mammutomavalitsuste detsentraliseerimiseks ja kodanikuinitsiatiivi ärakasutamiseks. Samas annaks see võimaluse Tallinnas Nõmme, Pirita, Lasnamäe jt linnaosade elanikele kodanikuinitsiatiivi paremini ära kasutada…
Ei maksa karta ka nn Suur-Tallinnat, kui see moodustub Pirita, Lasnamäe, Maardu, Saue, Laagri jt linnadest, kui nad oskavad olla koostööaltid ja säilitada omapära.
Niisiis – suurim oht kohalikule omavalitsusele on ületsentraliseerimine, sh ka … omavalitsuspoliitiline. Poliitikud on maksnud selle eest ränka lõivu valimisaktiivsuse kaotuse näol valijate apaatsuse süvenemise põhjusel. Elanikud aga on pidanud (ja peavad) üle elama külakogukondade lagunemise, arenemisjärgus olnud tõmbekeskuste hääbumise, töökohtade kadumise jpt hädad just tänu väärastunud omavalitsuspoliitikale.
Märkus:
Muudetud 16.02.2011
…