VE: Alutaguse tondijutud

Üks looke Alutaguse legendide teemal. Tegelikult on see välja mõeldud lugu, mis on üks minu ulmejutustuste kogumikust “Eesti tänapäevased tondijutud.” See on esialgu avaldatud vaid netivariandis, kuid leidnud positiivset vastukaja mitmete endiste ja praeguste Alutagusest pärit inimeste hulgas. 
Ed Vecin.

 

 

ALUTAGUSE ARMASTUSLUGU

Ma sõitsin külla oma vanavanematele Alutagusele, Narva jõe äärde. Tegelikult ei tahtnud ma üldse päevagi suvepuhkust kusagil maakolkas raisata, vaid kavatsesin Tallinnas tööle minna, nagu minust paar aastat vanem õde. Paraku tegid isa ja ema selgeks, et vanaisa ja vanaema on juba eakad ja vajavad abistamist. Kui isa lõpuks ise mulle rolleri lubas osta, jäin ma nõusse. Vastumeelselt muidugi, sest mida on peatselt seitsmeteistkümneseks saaval poisil teha metsade ja laante keskel.

Isa viis mu kohale, vestles natuke vanavanematega ja sõitis Tallinnasse tagasi, sest töö ootas. Mina vestlesin vanaisa ja -emaga pikalt, rääkisin neile oma elust, õpingutest ja tulevikuplaanidest. Siis pidid nemad talitama hakkama ja ma kolasin veidi külas ringi, enne kui neile appi läksin.

See Narva jõest paari kilomeetri kaugusel asuv külake oli kunagi jõukam ja suurem olnud. Nüüd oli umbes kolmandik maju varemetes, teist sama palju seisis tühjana ja ainult kaheksast korstnast tõusis suitsu. Peaaegu kõik külaelanikud olid pensionärid, vaid ühes majapidamises elas noor kahe eelkooliealise lapsega pere. Ka nemad plaanisid lahkuda, kui lapsed kooli lähevad.

Muidu oli küla ilus — ümberringi laaned ja sood, rabad ja metsajärved, niidud ja lagendikud. Ma polnud küll eriline looduses uitaja, kuid siin võtsin kiiresti tuld ja kolasin palju ringi. Mõistagi aitasin ma vanavanemaid — vedasin põrsale solki ette, viisin lehma karjamaale, valvasin lammaste ja kanade järele ning rohisin peenraid. Vanaisa õpetas mulle mitmeid maainimese tarkusi, näiteks laastukorvi punuma või muud puutööd tegema.

Tutvumine Juliaga

Veidi enne jaanipäeva lõi üks juhuslik kohtumine mu üksluise elu sassi, olles seejuures äärmiselt meeldiv. Olin nimelt ühel niidul uitades leidnud kivi varjust valmivate marjadega metsmaasikapuhma. Kevad oli olnud soe, ilma öökülmadeta ja kuuma päikese käes olid maasikad kohe valmis saamas. Jätsin nad esialgu valmima ja noppima läksin alles paari päeva pärast.

Kohale jõudes tabasid mind hea ja halb üllatus. Hea üllatus oli see, et kivil istus seljaga minu poole noor tüdruk. Ta oli sale, sihvakate jalgade ja ümarate kehavormidega ning õlgadele langevate juustega. Nägu ma esialgu ei näinud. Halb aga oli see, et tema käte vahel nägin ma oma maasikavart, millel oli vaid kaks marja järel.

Kuni ma seal otsustasin, kuidas tüdrukut kõnetada, et teda mitte ehmatada, küsis too järsku ennast ümber pööramata:

“Kas sa tulid maasikate järele?”

Ma kangestusin — kas tüdrukul on silmad selja taga? Järgmisel hetkel olin ma lausa pahviks löödud, sest neiu pööras ennast minu poole. Ma nägin suuri särasilmi, väikest, pisut püstise otsaga nina, mis andis näole nipsaka ilme, ja suurt naerusuud — pagana pihta, tüdruk on ju imeilus. Ta võis olla minu vanune või veidi noorem. Ma kokutasin mõnda aega, enne kui sain sõnad suust: “Need olid minu marjad!”, mispeale tüdruk nentis leebelt: “Silti juures ei olnud!”

“Mina avastasin nad ja pidin just ära korjama,” ägestusin ma. Neiu aga jätkas sama rahulikult: “Ka mina avastasin nad ja sõin ära!” Ta patsutas kivile ja palus mind sõbralikult istuda. Kui ma seda kõheldes tegin, noppis näitsik viimased marjad ja ulatas need sõrmeotstega minu suu juurde. Lasin tal maasikad mulle suhu pista ja üllatusin, kui tüdruk oma näpud meelalt üle lakkus. See oli nii loomulik, aga ka seksikas.

“Mis su nimi on?” päris tüdruk. Ütlesin, ja tema tutvustas end: Julia. Selgitasin, et olen vanavanematel külas ja küsisin, kus tema elab.

“Oh, ma olen siit kaugemalt, naaberkülast. Mul meeldib õudselt metsades ringi käia, seepärast satun kõikvõimalikesse kohtadesse, nagu täna siia,” vastas näitsik.

Pärisin ta nime järele, mis meenutas Shakespeare`t, ja Julia naeris oma nakatavat naeru: “Ma ei tea, miks mu vanemad mulle sellise nime panid. Minus on eesti, vene, vadja, isuri ja teab veel kelle verd. Eks kuskilt esivanemate poolt ta pärit on!”

Kivile ilmus sisalik. Tüdruk sirutas käe, sosistas midagi ja loomake ronis ta käeseljale. Julia sirutas käe minu poole. “Võta!” ütles ta, ja kui ma kõhklesin, lisas.”Ära karda, need on toredad loomakesed!”

Minule see toredus küll ei meeldinud, aga kui sisalik lõbusalt mu sõrmede vahel keerutas, hakkasin minagi tüdruku kombel naerma.

Juliaga oli lõbus. Ta näitas mulle igasuguseid lilli, äsja valmis saanud marju ja seeni, mis olid söödavad, kuid millest ma midagi ei teadnud. Ta lükkas oksad laiali ja näitas mulle põõsas väikest linnupesa, milles oli neli sinist täpilist muna.

Kõige meeldivam oli muidugi see, et jalutades võttis ta mu käest kinni. Tore oli hoida tema jahedat kätt ja ma kartsin, et järsku neiu laseb minu käest lahti. Aga ei, ta pidas seda kõige loomulikumaks, et poiss ja tüdruk käsikäes käivad.

Ühe suure kivirahnu juures jäi tüdruk seisma. “Ma pean nüüd minema,” sõnas ta.

Ma ei lasknud ta kätt lahti. “Kas me kohtume veel?” küsisin anuvalt.

“Kindlasti!” vastas Julia ja lippas metsa vahele.

Külaskäigul oli nüüd hoopis teine mekk juures. Tundus, et siin lausa võib suve mööda saata.

Jaanitulel

Oli jaanilaupäev. Juliast polnud märkigi. Meie küla rahvas kuhjas kokku väikese lõkke, kohale toodi tõrretäis koduõlut, mängis raadiomuusika. Inimesed vestlesid, rüüpasid märjukest, nooremad üritasid üle lõkke hüpata või kiikusid külakiigel. Mul oli üllatavalt lõbus, eriti pärast õlle mekkimist, kuid ma igatsesin Julia järele.

Kui jaanik oli täies hoos, hakkasid koerad ägedalt haukuma ning kihutasid metsa poole. Nende kuri lõrisemine vaibus peagi sõbralikuks niutsumiseks ja majavalvurid pöördusid üht inimest saates ja tema najale hüpates tagasi.

“Julia!” niutsatasin rõõmsalt. Kogu astus tulevalgele ja ma tundsin ära oma südametüdruku. Hüppasin jalule, tõttasin ta juurde ja kallistasin ägedasti. Tüdruk oli üllatunud, kuid vastas samaga.

Edasi läks kõik juba rööbastesse. Ka Julia rüüpas veidi õlut ja me tantsisime, minu käed ümber tema piha, tema omad mind kaelustamas. Meie esimene suudlus oli magusam, kui jagatud maasikad.

Kui lõke kustus ja inimesed koju suundusid, tõmbas tüdruk mind käest ja kutsus kaasa. “Läheme sõnajalaõit otsima ja päikesetõusu vaatama!” Tõepoolest, kirdetaevas tõmbus punaseks, üürike jaaniöö hakkas lõppema ja päike valmistus taevavõlvile ronima.

Metsa all oli siiski hämar. Mingil hetkel libises Julia mu kõrvalt minema. Jäin imestunult seisma, teadmata, kust neidu otsida. Järsku nägin sõnajalgade vahel kummalisi valgustäppe lähenemas. Ma ei jõudnud midagi arvatagi, kui tüdruk ilmus mu ette ja ma taipasin, et ta oli leidnud arvukalt jaaniusse ja need lõkke ääres punutud pärjale kinnitanud.

Edasi läksime üheskoos Narva jõe äärde, istusime kõrgele kaldale, mässisime ennast minu kaasa võetud mantlisse, nõjatusime vastu järsakut ja teineteise kaisus vaatasime uue päeva algust. Meie pilk lahkus punetavalt taevavõlvilt vaid suudluste ajaks.

Salapärane metsatüdruk

Saabus südasuvi. Kolasime tüdrukuga ümbruskonna metsades, ujusime jões ja järvedes, aitasime minu vanavanemaid. Enda poole tüdruk mind ei kutsunud, öeldes, et tema vanaema on niigi pahur tema hulkumiste pärast. “Parem teda mitte pahandada, sest kui ta näeb, et mul on oma poiss, kutsub ta vanemad mulle järele. Ta on väga vanamoeline,” selgitas Julia. Väike hingekripeldus asendus rõõmuga, kui kuulsin neiu suust “oma poiss.”

Mind üllatas üha enam, kui hästi sai Julia loomade ja lindudega läbi. Rebasekutsikas silkas temaga kaasa, piiksuv kitsetall nuusutas usaldavalt ta käsi ja lehelind maandus neiu õlale.

Kord tuli tüdruk mulle vastu suure hundikoeraga. Vähemalt mina arvasin, et see on peni ja küsisin, et kas see on nende koer. “See pole koer, see on hunt!” vastas näitsik.

Ma jahmusin. “Sa kõnnid hundiga ringi?” Loom vaatas mind kahtlustavalt ja näitas hambaid. Tüdruk kükitas, sosistas talle midagi kõrva ja saba jalge vahele tõmmanud hunt kadus põõsastesse.

“Loodusega peab hästi läbi saama, ennekõike teda tundma,” selgitas neiu rahulikult.

Rohkem ehmatas mind juhus, kui mind nõelas uss. Ootasin Juliat suure kivi juures istudes. Järsku tundsin jala juures midagi külma ja libedat, ning vastikustundega tõmbasin jala ära. Kostis tige sisin, tundsin jalas kerget torget ja nägin suurt musta rästikut pea püsti mu jala juures vonklemas. Hirm röövis mult peaaegu teadvuse.

Järsku oli kohal Julia. Ta haaras ussil kaela juurest, tõstis üles, lähendas oma näole ja susistas talle midagi, justkui Harry Potter samanimelises filmis. Siis viskas ta rästiku kõrgesse rohtu ja pöördus minu poole.

“Ole paigal!” ütles ta karmilt. Neiu kummardas ja ma tundsin tema huuli oma jalal ussihammustuse juures.

“Nii ei tohi!” karjusin, kuid neiu imes juba mürki haavast välja. Aeg-ajalt tõstis ta pea ja sülitas. Kui ta viimaks näis arvavat kogu kihvti kätte saanud olevat, tõusis ta rahulikult püsti.

“Ma pidin seda tegema — must rästik on väga mürgine ja siin lähedal pole arsti kohe võtta,” selgitas ta. Neiu kadus metsa ja hetke pärast naastes pani mu jalale mingi rohu, mis tuntavalt mõjuma hakkas. Istusime mõnda aega vesteldes, mina ikka veel juhtunust ðokis, tegelikult pigem tüdruku tegutsemisest.

Mu jalg ei paistetanud isegi üles. Küll aga valitses hinges segadus.

Haldjatants

Julia kummaline käitumine jätkus. Nüüd hirmutas see mind üha enam, sest ma ei saanud aru, kas tüdruk on veidi nupust nikastatud või on ta seotud mingite kummaliste jõududega. Aga ma olin temast nii sisse võetud, et ei mõelnudki tüdrukust loobuda. Selle asemel püüdsin tema tegevust jälgida ja sellest aru saada.

Aga üllatusi jagus mulle endiselt. Läksin kord metsa uitama, lootes leida Juliat. Tüdruk oli jälle kusagile kadunud, nagu ta aeg-ajalt ikka suvatses teha. Ühel metsaniidul saingi neiule jälile, kuid jäin põõsaste varju, sest tal oli jälle midagi kummalist käsil.

Tüdruk seisis välul, käed ette sirutatud, justkui hoiaks keegi neist kinni. Ta rääkis midagi, küllaltki tasa, kuid ometi piisavalt valjusti, et aru saada — see oli mingi tundmatu keel. Ainult et vestluskaaslast polnud näha. Vähemalt esialgu. Siis aga märkasin, et neiu ees väreleb miski, justkui südasuvine sooja õhu virvendus. Selleks ma seda pidasingi, kuni järsku märkasin, et virvendus võttis aeg-ajalt inimese kuju, läbipaistva, ent siiski inimese kujutise, et siis taas korraks hajuda.

Vahtisin seda vaatepilti hämmastunult. Siis tunnetas Julia vist jälgimist, ta laskis käed alla, seisis hetke mõtiskledes kohal ja tuli siis nõtkel sammul minu juurde.

Tüdruk vist tajus, et ma imestan tema käitumise üle, igal juhul selgitas ta, et käib oma koolis näiteringis ja harjutab suvel üksi olles mõnda rolli. Ta ei lasknud mul vastuväiteid esitada, vaid sulges suudlustega mu suu.

Selline asi ei saanud paraku kaua jätkuda. Miski pidi juhtuma. Ja juhtuski. Aga lõpp oli ilus.

Läksin öisele jalutuskäigule. Ikka sinna suure kivi juurde, kus me Juliaga tavaliselt trehvasime. Olin juba ise muutumas öö- ja looduseinimeseks.

Veidi maad enne rahnu märkasin paremal pool raba äärde jääval niidul lõkkekuma. Miski ütles minus, et seal võib ka Julia olla. Hiilisin sinna ja võsa varjus roomates piilusin okste vahelt aasale.

Keset niitu põles suur lõke. Selle juures oli ainult üks hingeline ja see oligi Julia. Ainult et… neiu oli täiesti alasti ja ta tantsis lõkke ääres. See oli metsik, pöörane, meelas ja hullumeelne tants. Ma ei mõistnud, mis tüdrukule pähe oli hakanud.

Siis aga märkasin, pigem tajusin, et Julia polnud üksi. Lõkke ümber tantsisklesid needsamad läbipaistvad varjud, ühega kellest oli neiu vestelnud metsas. Nad võtsid jällegi aeg-ajalt tuntavalt materiaalse kuju, et siis taas hajuda. Nende liigutused olid täpselt samasugused nagu tüdrukul. See oli mingi haldjate tants ja minu kallim osales selles.

Seda meelelist orgiat jälgides märkasin ühtäkki Juliat enda poole tulemas. Taipasin, et mingi temale omase tajuga oli ta minu kohalolekust aru saanud. Tõusin püsti ja jäin vabisedes ootama, kuni kauni kehaga neidis mu ees seisma jäi.

“Tule koos meiega tantsima,” ütles ta. Tüdruk ei jäänud mu vastust ootama, vaid sikutas mind kättpidi kaasa. Enne lõkke äärde jõudmist palus ta mul lahti riietuda ja mingi imelise lummuse ohjes olles kuuletusin.

Läksime üheskoos tantsuringi. Nüüd nägin minagi neid olevusi selgelt, kuigi ikka veel läbipaistvatena. Need olid ebainimlikult kaunid naised ja mehed, kes mind silmnähtavalt omaks võtsid. Siis haaras mindki täpselt samasugune hullus, nagu olin enne Julia puhul täheldanud. See oli ürgne tung, mis toitus virmalistest, kuuvalgusest, lummusest, loodusest ja teab millest veel. Ajuti näis, et hõljume maa kohal, latvades või kogunisti taevalaotuses. See oli kogemus, mida inimene kunagi ei unusta.

Siis aga hakkas idataevas hahetama. Olime taas lõkke ääres, aga varjurahvas hakkas lihtsalt haihtudes lahkuma. Varsti olime Juliaga kahekesi, mõlemad alasti. Ainult lõke põles veel kahaneva leegiga.

Tundsin ennast kuumava ja higisena. Samasugune oli ka Julia. Vaid meie kahekesi olime tantsides enda jalge alt murukamara poriks tampinud. Seepärast olime mõnevõrra mudased.

Tüdruk haaras mul käest. “Tule!” käskis ta ja viis mind läbi kaasiku raba äärde. Seal oli väike järveke, pigem suur laugas, mille vesi mustendas kurjakuulutavalt. Neiu laskis mu käest lahti, jooksis kiiresti üle õõtsuva samblasoo ja sukeldus kauni saltoga mustavasse vette. Karjatasin ehmunult, sest minu teadmist mööda neelasid sellised kohad vette sattunud inimese alla, kuid kohe ilmus Julia pea veepinnale. Tüdruk ujus jõuliste tõmmetega ja käega viibates kutsus mindki vette.

Seda ma ka tegin. Plartsuga maandusin neiu kõrvale. Hullasime ööjaheduses imesoojana tunduvas vees, pritsisime teineteist ja kui leidsime jalge alt turbaeendi, sulasid meie kehad tulises kallistuses kokku. Varsti ei pidanud me enam vastu, ronisime veest välja ja tõttasime lõkke äärde. Julia võttis mahapillatud riiete juurest nahkkotist kaks tekki, laotas ühe maha, heitis sellele, tõmbas teise teki poolenisti endale peale ja kutsus mind enda kõrvale.

Järgnevat võib nimetada Suureks Ühtesulamiseks, Võimsaks Plahvatuseks, Lõpmatuks Ühtekuuluvuseks. Päike oli juba kõrgel, kui me viimaks rammetuna teineteise kaisus magama jäime.

Kui ma ärkasin, hakkas päev õhtusse kiskuma. Ma olin üksi, mu riided olid korralikult minu kõrvale laotud ja üks tekkidest kadunud. Juliat polnud. Ma olin üksi. Kuna neiu oli varemgi sel kombel kadunud, ei pidanud ma tema lahkumist eriliseks ja läksin koju.

Järgnevatel päevadel olin kui mõistuseta, nii et vanaemagi tundis häiritult huvi, et kas ma pole haige. Tema rahustamiseks sukeldusin töösse, aidates vanavanemaid põllul ja laudas. Minu peas oli üks virr-varr: mõte haldjatantsust ajas hulluks, imemeeldiv meenutus armatsemisest pani kõike uuesti läbi elama, igatsus Julia järele tahtis hinge seest võtta.

Kui Julia nädala jooksul välja ei ilmunud, haaras mind kahtlus, et ta ei tulegi. Võtsin ühel päeval ette matka naaberkülla. Tegin seal neiu järele küsides end lolliks, sest mitte keegi polnud sellisest tüdrukust midagi kuulnud. Selles külas elasid ainult vanainimesed.

Koju kõmpides jõudis minuni veendumus, et ma ei näe Juliat enam kunagi. Oli ta kes oli, aga ilmselt polnud ta sellest maailmast. Alutaguse kaotas mu silmis võlu, sellest kaunist maakohast oli saanud Piiritu Igatsus. Seepärast rõõmustasin, kui isa mulle järele tuli, et mind Tallinnasse viia.

Teel jäin autos magama. Ärgates tajusin, et mu peopesa on rusikas, justnagu hoiaksin peos midagi õrna. Ajasin sõrmed sirgu ja nägin peopesal kahte maasikat. Nagu läbi udu kuulsin isa küsimust: “Kas sa võtsid need maasikad õe jaoks kaasa?” Mind rabas teadmine, et ma polnud ju neid kaasa võtnud. Aga marjad olid mu peos…

Enne Tallinnat pistsin maasikad suhu. Need maitsesid imehästi nagu Julia suudlus.

Mitmeid kuid hiljem, kui olin rahunenud, uurisin netist ja raamatukogust Alutaguse kohta käivaid legende. Neid oli imevähe ja kui olin lootust kaotamas, leidsin ühest vanas kirjapildis raamatukesest vastuse mind kummitavatele küsimustele.

Üks Alutaguse neiu sattus valgetel suveöödel ringi uidates haldjate tantsupeole. Seal tutvus ta ühe haldjapoisiga, kelle süda jäi tüdruku kätte vangi. Kuna noor haldjas oli seotud ühe omasuguse neiuga, nõuti talt inimtüdrukust loobumist. Eitava vastuse järel pandi noormehel unustusloits peale, Alutaguse näitsik aga jäi needuse alla — ta saab igavese rahu vaid siis, kui armub taas inimesse.

Mu igatsust leevendab siiamaani see, et Julia armastas mind ja minu vastutunded andsid talle rahu.