Topham Picturepoint

Eesti saadab 2012. aastal kosmosesse oma esimese satelliidi, mille eesmärgiks on esmakordselt testida, kas päikesetuult saaks kosmoses liikumiseks ära kasutada.

Tegemist on nn tudengisatelliidiiga, mis tähendab seda, et satelliidi kui kandja panevad kokku Tartu ülikooli, tehnikaülikooli ning lennuakadeemia tudengid, rääkis Delfile Mart Noorma Tartu ülikoolist. Päikesetuule kasutamisvõimalust uurivad projektis Estcube veel Soome meteoroloogiainstituut, Helsingi ja Jyväskylä ülikoolid ning Saksa kosmoseagentuur.

Soome paneb kaasa elektripurje, vahendas mtv3.fi agentuuri STT. Elektipurjega võiks kosmoselaev maailmaruumis seilata täpselt nii nagu laev merel – ilma kütuseta.

Eesti satelliit kaalub vaid kilo, olles seega üks pisemaid kõikide satelliitide seas. Suure tõenäosusega stardib satelliit Prantsuse Guajaanast Ladina-Ameerikas. 

Päikesepuri võimaldaks kiiret ja odavat planeetidevahelist transporti. Seni on paljud kosmose-tegevused olnud piiratud just ülisuurte transpordikulude tõttu, seisab projekti kodulehel.

Puri peaks toimina nii, et kosmosesse väljutatakse nano‐juhtmed ning lennatakse päikesetuules, kasutades ära satelliidi ja päikesetuule kiiruste erinevust.

Hinnanguliselt on elektriline päikesepuri mitme suurusjärgu võrra efektiivsem kui olemasolevad tehnoloogiad ehk keemilised raketid ning ioonmootorid.

Kui see tehnoloogia tõepoolest toimivaks osutub, muutub mõeldavaks ka planeetidelt, kuudelt ja asteroididelt näidiste kaasatoomine Maale.

See lubaks ka asteroididel leiduvate ressursside kasutuselevõttu, mis omakorda aitaks kaasa energiat tootvate satelliitide valmistamisele, mis edastaksid päikeseenergiat ka Maale. Võrreldes Maal üles seatud päikesepaneelidega on sellise süsteemi eeliseks pidev energiatootmine, mis ei sõltu pinna valgustatusest ega ilmastikust.

Päikesetuul eksisteerib kõikjal planeetidevahelises ruumis, välja arvatud Maa lähiümbruses, mis on kaitstud magnetvälja poolt.

Koos orbitaaljaamaga MIR uputavad venelased peagi Vaikse ookeani põhja Eesti teadlaste aastakümnete pikkuse töö vilja — atmosfääri helenduste uurimiseks loodud teleradiomeetri FAZA.

Kaheksakümnendate aastate keskel helendavate ööpilvede uurimiseks loodud Mikronite seeriast välja kasvanud FAZA on veel ainus eestlaste jäetud jälg kosmoses, mis peagi sealt kaob koos oma aja ära elanud orbitaaljaamaga MIR.

“Ma ei ütleks, et mul on sellest kahju.” Nii reageeris üks koos MIR-iga ookeanipõhja kukutatava FAZA loojaid, Tartu Observatooriumi vanemteadur Uno Veismann. “See teeb sama välja nagu vanade mammutarvutite kontorist väljaviskamine.”

Leo Märtini, Kalju Eerme, Uno Veismanni, Rein Kolki ja Theofilius Tõnissonni loodud sada kilo kaaluva ja poolteist meetrit pika ulmefilmides nähtud tulirelva meenutava seadme kiitis Nõukogude kosmoseagentuur heaks ja lennutas üles.

Esimene FAZA saadeti üles Baikonuri kosmodroomilt, seekord küll jaama Saljut 7 teenistusse. Vähem kui aasta pärast kukkus see aga koos jaamaga suuri skandaale kaasa tuues Lõuna-Ameerikas maale.

Mõni aasta hiljem 1991. aastal olid eestlased taas kosmoses. Nõukogude Liidu ja Austria ühislennu ülesanne oli koostada fotomeetriline värvikaart Austriast. Selle operatsiooniga läks eestlaste teleradiomeeter ka pensionile ning tänaseni pole seda kasutatud.

Observatooriumi vanemteadur Kalju Eerme ütles, et seade oleks kõlvanud küll, kuid segased ajad tõmbasid projektidele kriipsu peale. “Liit lagunes ja sellega ka kõik suuremad ettevõtmised,” lausus ta.

Veel mõned aastad tagasi pakkus Venemaa Kosmoseagentuur eestlastele taas võimalust kosmosekoostööd teha. Tartust keelduti. Kuigi venelased lubasid eestlastel tulemusi vabalt kasutada, pelgasid eestlased varasemast ajast tuttavat tülikat asjaajamist.

Õhku jäi toona rippuma ka küsimus, kas meil on raha Venemaa vahet sõitmiseks ja andmete töötlemiseks. Ei-ütlemise otsustas lõplikult siiski see, et MIR-il olev aparaat on aegunud.

Tegelikkuses oli Eesti juba Venemaa orbitaaljaamade ajastu sünni juures. Seitsmekümnendate aastate alguses üles läkitatud esimesel kosmosejaamal Saljut mõõtis helendavaid ööpilvi Tartus valmistatud Mikron.

Mikron 2, 3 ja 4 aitasid venelaste kosmoselende veel kuni kaheksakümnendate aastate keskpaigani, kui valmis kaks korda efektiivsem FAZA.

Teadmiste poolest suudaks Tartu observatoorium ka praegu kosmoseprojektis kaasa lüüa, kuigi tehnika on vananenud ning paljud omal ajal töörühma kuulunud silmapaistvad teadlased on surnud või leidnud tööd eraettevõttes.