VE: HI-viiruse genoom

USA Põhja-Carolina ülikooli teadlaste sõnul õnnestus neil dekodeerida aidsi põhjustav HI-viiruse genoom.

Loodetakse, et selle abil saadakse parem ülevaade viiruse tekkepõhjustest ning luuakse paremaid ravimeid, kirjutab BBC.

Teadlaste kinnitusel on HI-viiruse geneetiline informatsioon keerulisem kui paljudel teistel viirustel.

HI-viiruse, nagu ka külmetushaiguste, hepatiidi ja lastehalvatuse viiruste geneetiline informatsioon asub üheahelalises RNAs (ribonukleiinhape), mitte kahe ahelalises DNAs (desoksüribonukleiinhape).

HI-viiruse RNA ahel koosneb 10 000 nukleotiidist.

DNA dekodeerimine on lihtsam, kui RNA lahti harutamine, kuna viimase ehitus on keerulisem.

Terve geneetilise informatsiooni lahtimuukimine andis teadlaste kasutusse informatsiooni, mida varem polnud.

HI-viiruse genoomi dekodeerinud uurijate kinnitusel plaanivad nad saadud informatsiooni kasutada selleks, et uurida, kas neil õnnestub viiruse struktuuri muuta.

Mikrobioloog Ron Swanstromi sõnul uuritakse, milliseid trikke genoom kasutab, et takistada peremeeskehas asuvat viirust avastamast.

«Uuring võib paljastada näiteks sügavamal struktuuris olevad osad, mis mängivad selle viiruse tekkel tähtsat rolli,» nentis Swanstrom.

HI-viirus (ingliskeelsest lühendist Human Immunodeficiency Virus) on inimese immuunsüsteemi kahjustav retroviirus.

Ribonukleiinhape ehk RNA on organismi rakkudes leiduv biopolümeer, millel olenevalt vormist on mitmeid erinevaid ülesandeid.

Primaarstruktuur on ka RNA-l nukleotiidide ahel, kusjuures ühinemine toimub fosfodiestersidemetega. Nukleotiidse järjestuse määrab RNA sünteesil eeskujuks olev DNA ahel.

Kuigi RNA on peamiselt üheahelaline, võivad selle molekulis esineda ka pikad kaheahelalised lõigud, kus ahelad on ühinenud komplementaarsete nukleotiidide vaheliste vesiniksidemete abil. Komplementaarsed paarid on siin A — U ja C — G. Sellised lõigud esinevad näiteks transport-RNAs.

Desoksüribonukleiinhape ehk DNA (inglise keeles deoxyribonucleic acid) on enamikus elusorganismides pärilikku informatsiooni säilitav aine, keemiliselt desoksüriboosist, lämmastikalustest ja fosforhappejääkidest koosnev polümeer.

Puhas DNA on happeline, toatemperatuuril tahke, suhteliselt pehme, värvitu või õrnalt violetse varjundiga, vees hästi lahustuv.