Tuneesia ajakirjanik Souhayr Belhassen on võidelnud inimõiguste kaitsmise eest juba rohkem kui kolm aastakümmet. Nende aastate jooksul on erariietes politseiametnikud teda korduvalt rünnanud. Tema telefone on pealt kuulatud, tema posti loetud, tema nädalaleht kinni pandud. Ühel hetkel saadeti ta isegi riigist välja.

Kõlab küll kohutavalt, kuid tema lugu ei ole erakordne. Dissidendid üle kogu maailma võtavad suuri riske, et anda teada inimõiguste rikkumistest. Paljudel juhtudel maksavad nad selle eest oma eluga.

Inimõiguste ülddeklaratsiooni 60. aastapäeva tähistamiseks meenutab EL inimõiguste kaitsjaid kogu maailmas. Belhassen, kes on nüüd inimõiguste liigade rahvusvahelise föderatsiooni president, on üks 27 prominentsest inimõigusaktivisitdest, kes on kutsutud 7.-8. oktoobril Euroopa Parlamendis korraldatavale konverentsile . Enamik eurooplasi on ülddeklaratsioonist kuulnud, kuid nad ei pruugi teada, et 2008. aastal on aastapäev ka ühel teisel inimõigustega seotud sündmusel: 1998. aastal võeti vastu ÜRO inimõiguste kaitsjate deklaratsioon . Selle dokumendiga tunnustatakse inimõigusaktivistide töö tähtsust ja õiguspärasust, samuti vajadust nende paremaks kaitsmiseks. 2004. aastal järgis Euroopa Liit ÜRO eeskuju ja avaldas juhised , mis julgustavad ELi liikmesriike ohus olevate aktivistide kaitsmiseks rohkem ära tegema.

Kui inimõiguste ülddeklaratsioonile 10. detsembril 1948 alla kirjutati, vapustasid maailma ikka veel Teise maailmasõja õudused. Esmakordselt ajaloos kogunesid erinevad rahvad, et leppida kokku kõigile kehtiva õigluse, võrdsuse ja õiguse põhimõtetes.

Koheselt suureks võiduks peetud deklaratsioon ühendas väga erinevaid ja isegi konfliktis olevaid poliitilisi reþiime, religioone ja kultuuritraditsioone. Kuus aastakümmet hiljem on see muutunud inimõigusi käsitleva rahvusvahelise õiguse alustalaks, olles näidiseks paljudele lepingutele ja deklaratsioonidele, näiteks Euroopa inimõiguste konventsioonile (1950) ja ELi põhiõiguste hartale (2000). Olenemata inimõiguste universaalsuse suunas esitatavast kriitikast on kõik riigid deklaratsiooni heaks kiitnud ning osad neist selle oma põhiseadusesse ja õigusaktidessegi üle võtnud.