Mis on see jõud, mis la­seb Ve­ne­maa juht­kon­nal tun­da en­nast nii kind­lalt, et Pu­tin ja Med­ve­dev võivad taot­le­da ko­gu­ni se­ni­se uni­po­laar­se USA-kesk­se maail­ma­kor­ra ümber­hin­da­mist? Ena­mik analüüti­kuid vas­taks, et sel­leks trump­kaar­diks on Nõuko­gu­de ajast jää­nud tuu­maar­se­nal ning il­ma tuu­ma­hei­du­tu­se­ta oleks Ve­ne­maa aren­gu­maa ta­se­mel riik, kel­lel po­leks maail­ma as­ja­de­le olu­list mõju.

Pä­rast Pu­ti­ni võimu­le­tu­le­kut on Ve­ne­maa tões­ti tei­nud suu­ri jõupin­gu­tu­si oma tuu­ma­rel­va­de ja nen­de ko­ha­le­toi­me­ta­mi­se va­hen­di­te ülal­pi­da­mi­seks ning aja­ko­has­ta­mi­seks. Kuid tuu­ma­hei­du­tust ei ta­suks ületäht­sus­ta­da. USA, Ve­ne­maa ja Hii­na ju­hid tea­vad suu­repä­ra­selt, et tuu­masõja kor­ral oleks hä­ving vas­tas­ti­ku­ne. See fakt muu­dab tuu­masõja USA, Ve­ne­maa, Hii­na, Suurb­ri­tan­na või Prant­sus­maa osa­lu­sel üli­malt vä­hetõen­äo­li­seks ja vä­hen­dab tuu­ma­hei­du­tu­se te­ge­lik­ku kaa­lu.

Puudub sinisilmsus

Pal­jud vas­tak­sid, et Ve­ne­maa trum­biks on naf­ta- ja gaa­sik­raa­nid, mi­da saab va­ja­du­se kor­ral kin­ni kee­ra­ta. Tõsi, Ve­ne­maa loo­dus­va­rad on suu­red ja ta võib ühe vä­he­se maail­ma rii­gi­na eks­por­ti­da nii ener­gia­kand­jaid, me­tal­le, väe­ti­si kui ka toi­duai­neid. Va­he­peal­ses too­rai­ne­te hin­natõusus oli Ve­ne­maa üks suu­re­maid võit­jaid ja ko­gus en­da­le üle 500 mil­jar­di dol­la­ri re­ser­ve. Kuid too­rai­ne­te hin­nad lan­ge­vad ju­ba mit­men­dat kuud. Va­luu­ta­re­ser­vid su­la­vad üleilm­se fi­nantsk­rii­si pa­la­vi­kus.

Ta­va­rel­vas­tu­se aja­ko­has­ta­mi­ne ja väl­ja­va­he­ta­mi­ne on läi­nud aeg­la­selt. Sel­lest kõigest on teh­tud jä­rel­dus, et Ve­ne­maa sõja­lis­test võime­test pii­sab ai­nult pi­si­kes­te naa­ber­rii­ki­de hir­mu­ta­mi­seks. Kui vaa­del­da ja nä­ha vaid Ve­ne­maa ra­hua­ja rel­vajõude, siis võib tões­ti nii tun­du­da. Kuid Ve­ne­maal on ole­mas ka sõjaa­ja rel­vajõud. Eri­ne­valt ena­mi­kust NA­TO rii­ki­dest, kes oma sõjaa­ja ar­meed pä­rast külma sõja lõppu de­mon­tee­ri­sid, ei läi­nud Ve­ne­maa sel­le­ga kaa­sa. Pä­rast Tei­se maail­masõja kar­mi ko­ge­must oleks Ve­ne­maalt en­nat­lik sää­rast sam­mu oo­da­ta.

Meie ida­naab­ri kait­se­po­lii­ti­kas puu­dub si­ni­silm­sus. Ve­ne­maa mo­to on sõja­li­ne ta­sa­kaal, igaks ju­huks, ol­gu siis te­gu sõpra­de või vaen­las­te­ga.

Teeselda nõrka?

Mõis­te­ta­valt po­le Ve­ne­maa oma sõjaa­ja rel­vajõude va­he­peal kui­givõrd afišee­ri­nud. Ju­ba Va­na-Hii­na sõjan­dus­teo­ree­tik Sun Zi on soo­vi­ta­nud tee­sel­da nõrka, kui min­gil põhju­sel ei ole ka­su­lik oma te­ge­lik­ku jõudu väl­ja näi­da­ta.

Ena­mi­kus NA­TO rii­ki­des aset leid­nud sõjaa­ja rel­vajõudu­de kao­ta­mi­ne oli Ve­ne­maa hu­vi­des. Meie ida­naab­ril ei oleks ol­nud šans­si neid ta­sa­kaa­lus­ta­da. Seepä­rast oli Ve­ne­maa­le ka­su­lik tee­sel­da nõrkust ja las­ta ena­mi­kul NA­TO rii­ki­del külma sõja lõpu järg­ses eu­foo­rias oma sõjaa­ja rel­vajõud de­mon­tee­ri­da ja asen­da­da need väi­ke­sear­vu­lis­te ra­hua­ja ar­mee­­ga.

Kui suu­red ja võime­kad võik­sid Ve­ne­maa sõjaa­ja rel­vajõud siis ol­la? Õi­get vas­tust teab vaid Ve­ne­maa kind­rals­taap. Kui analüüsi­da kol­me fak­to­rit – aja­tee­nis­tu­se suu­rust, rel­vas­tu­se ja teh­ni­ka va­ru­sid ning mo­bi­li­sat­sioo­nisüstee­mi olu­kor­da –, võib siis­ki üht-teist jä­rel­da­da. Pal­ju on rää­gi­tud elu­kut­se­li­se­le ar­mee­le üle­mi­ne­kust, kuid te­ge­li­kult ei kao aja­tee­nis­tus Ve­ne­maal ku­hu­gi. Vas­tu­pi­di, tee­nis­tu­sa­ja lühen­da­mi­se­ga ka­helt aas­talt ühe­le aja­tee­nis­tu­se maht hoo­pis­ki suu­re­neb poo­le võrra. Kui va­rem lä­bis aja­tee­nis­tu­se vaid um­bes kümnen­dik kut­sealus­te aas­tak­äi­gust, siis nüüd on see näi­ta­ja olu­li­selt kas­va­nud.

Aja­tee­ni­jaid ei ra­ken­da­ta enam sõja­li­se val­mi­so­le­ku ta­ga­mi­seks na­gu Nõuko­gu­de ajal. Nei­le an­tak­se sõja­li­ne et­te­val­mis­tus, et neid va­ja­du­se kor­ral re­ser­vi­na ka­su­ta­da. Rel­vas­ta­tud vas­tu­pa­nu­lii­ku­mis­te ma­ha­su­ru­mi­seks si­se­rii­gis või po­lii­ti­lis­te eesmär­ki­de saa­vu­ta­mi­seks lä­hivä­lis­maal ka­su­ta­tak­se nüüd elu­kut­se­lis­test kait­sev­äe­las­test koos­ne­vaid üksu­si. Ve­ne­maa on säi­li­ta­nud Nõu-ko­gu­de ajast tun­tud sõja­ko­mis­sa­riaa­ti­de süstee­mi, kus toi­mub re­servv­äe­las­te ar­ves­tus ja va­ja­du­se kor­ral sõjaa­ja rel­vajõudu­de mo­bi­li­see­ri­mi­ne. Ka po­le ku­hu­gi ka­du­nud Nõuko­gu­de-aeg­sed kad­ree­ri­tud väeo­sad ning va­rus­tu­se hoiu­baa­sid (mo­bi­li­sat­sioo­ni­de­pood).

Ve­ne­maa po­le eri­ne­valt ena­mi­kust Ida-Eu­roo­pa rii­ki­dest oma sõjaa­ja rel­vajõudu­de rel­vas­tust ja va­rus­tust Aaf­ri­kas­se või ku­sa­gi­le mu­ja­le ma­ha müü-nud. Ve­ne­maa ar­se­na­li­des on hin­nan­gu­te jär­gi siia­maa­ni um­bes 20 000 tan­ki ja 26 000 suur-tükki. Sa­mu­ti ei ta­suks ülea­ru rõhu­ta­da nen­de rel­va­de ja va­rus­tu­se teh­ni­list ning mo­raal­set ma­hajää­must. Kümne või ka ka­hekümne aas­ta pä­rast on ena­mik neist veel täies­ti ka­su­tuskõlb­li­kud. Ala­tes Pu­ti­ni võimu­le­tu­le­kust on Ve­ne­maal kor­ral­da­tud mi­tu-kümmend suurt mo­bi­li­sat­sioo­niõppust. Kui kõige väik­se­mad neist on hõlma­nud um­bes 10 000 re­servv­äe­last, siis kõige suu­re­mal õppu­sel on osa­le­nud ko­gu­ni 50 000 ini­mest. Kõige sel­le põhjal võib kaud­selt jä­rel­da­da, et Ve­ne­maa sõja-a­ja rel­vajõudu­de suu­rus võiks ol­la um­bes 3,5 ku­ni ne­li mil­jo­nit ini­mest.

Sel­les kon­teks­tis on Ve­ne­maa ja NA­TO jõuva­he­kord hoo­pis tei­ne, kui ra­hua­ja rel­vajõudu­de võrd­lus näi­tab.

See pole paberarmee

Ve­ne­maa sõjaa­ja rel­vajõud on vae­se rii­gi rel­vajõud, mis taot­leb sõja­list ta­sa­kaa­lu en­dast võim­sa­ma­te ja rik­ka­ma­te suh­tes. Ve­ne­maa ei ole väi­ke riik, kuid võrrel­des USA ja NA­TO-ga on Ve­ne­maa ela­ni­ke arv ja SKT suh­te­li­selt väi­ke­sed. Aga kui Soo­me suu­dab oma ta­ga­si­hoid­li­ke kait­se­ku­lu­tus­te­ga (1,3% SKT-st) ülal pi­da­da 350 000-me­he­list sõja-aja kait­sevä­ge, siis miks ei peaks Ve­ne­maa, kel­le ar­ve­le lan­geb ab­so­luut­ma­hus um­bes 4% maail­ma kait­se­ku­lu­tus­test, suut­ma ülal pi­da­da 3,5 ku­ni nel­ja mil­jo­ni ini­me­se suu­ru­si sõjaa­ja rel­va-jõude? Võib ju naer­da ja ni­me­ta­da sõjaa­ja ar­meed võit­lusvõime­tuks pa­be­rar­meeks.

Ra­hua­jal ei ole se­da ju ole­mas, sel­le suu­rus ega võime­kus po­le sil­manäh­tav. Kuid tõeli­ne trump­kaart peab­ki ole­ma et­tear­va­ma­tu. Sel­le tu­ge­vus sel­gub al­les siis, kui see väl­ja käiak­se. Ve­ne­maa juht­kon­nal on põh-just end kind­lalt tun­da. Ükskõik kui halb sõjaa­ja ar­mee on igal ju­hul pa­rem kui sõjaa­ja rel­va-jõudu­de puu­du­mi­ne.