VE: Leppik, Eduard – keeleuurija

Sooja südame ja koduga Eduard Leppik
08.12.2007 00:01Kadri Haavajõe

Ühes väikeses soojas majas Võduvere külas veedab oma päevi keeleuurija Eduard Leppik koos raamatute, perefotode, mälestuste ja elutööga, millest jätkuks mitmele.

Eduard Leppiku juurde minnes olen pelglik. Koduuurija, kirjamees, Emakeele Seltsi auliige, Eesti Rahva Muuseumi aukorrespondent, Wiedemanni keeleauhinna ja presidendi rahvaluulepreemia laureaat. Kirjutanud raamatuid ja artikleid oi kui palju. Tema memuaaride raamatule “Minu raamat” on justkui raske midagi lisada.

Foto: Tiiu Veersalu

Leppiku maja uksele Võduvere külas tuleb vastu tema tütar Ehte Mumm. Ta ise on parajasti puid ahju alla juurde panemas. Tuba peab mehe sõnul olema soe. Ja ongi.

Istume köögilaua taha. Tuli pliidi all praksub. Sel aastal tunnen esimest korda jõulumeeleolu. Ning samal ajal kui meie vestleme, hakkab tütar Ehte küpsetama lusikapannkooke. Peagi täidab kööki hea koogilõhn.

Keelatud jõulud

“Mul kaob mälu jupp-jupilt ja seejärel tuleb jälle tagasi. Siis olen täitsa normaalne,” muheleb keeleteadlane ja räägib, et tervis ja vanus võtavad oma.

Räägimegi jõuludest. “Minu kõige meeldejäävam jõulupüha jääb aega, kui mu lapsed olid kooliealised. Siis ei tahetud, et jõule peetaks. Tõime pisikese kuuse, panime paar asjakest ja küünlad külge, katsime laua ja laulsime. Oli eriline tunne, et jõule üle pika aja tähistada saime,” meenutab ta.

Ehtele on meelde jäänud õhtu, kui üldse kõige esimest korda jõulusid peeti. “Sa saagisid kuusehekist ühe kuuse tipust jõulupuu, see oli hästi käbisid täis,” räägib ta isale. “Tuul vist murdis selle tipu ära,” tuletab meelde ka Leppik. “Lõikasin ladva ära ja tõin jõulupuuks.”

Lauale ilmub purk õuna-pirnimoosiga. Koogid valmivad. Köögiaknast paistab mets. Kas loomi käib? “Karudest kuni jänesteni,” on Leppik küsimusest lõbustatud. “Karu on kaks korda käinud, kui mesipuid arvestada, siis neli korda. Karu käib aeg-ajalt maiustamas.” Justkui jätkuks ilmub tee magusaks tegemiseks lauale meepurk. Linnumagus on oma mesilasperedelt.

Kitsed käivad isegi nii tihti, et kui neid mõnel päeval ei tule, on veider.

Kui siinkirjutaja ühel tuttaval oli au kohtuda praeguseks meie seast lahkunud president Lennart Meriga, ütles too talle: “Kadrinast? Mul on seal üks sõber.”

“Mina elasin Meriga ülikoolis kaks aastat ühes toas. Toakaaslasena oli ta vaikne ja muudkui luges. Oli tihti raamatukogus, kuni see kinni pandi.” Meri pidas tedagi vaikseks ja kirjutas raamatus “Kobrade ja karakurtide jälgedes” Leppikust: “Juba rongis kõneles ta vähe. Matka ajal püstitas sõnakehvuse rekordi. Muidu oli tore mees.”

Lennart Meri käis 2004. aastal ka Leppiku suguseltsi kokkutulekul, üllatuskülalisena. Leppik jalutab köögist ära ja tuleb tagasi fotoga, mis kunagistest toa- ja rännukaaslastest tol üritusel sai jäädvustatud.

Koos Meriga käidi rännakutel Kesk-Aasias usbekkide juures. Kuid pärast raske haiguse põdemist ei julgenud Leppik enam kaugele rändama minna. “Kutsusid kaasa Kamtšatkale. Aga ma ei riskinud.” Kuid rännupisik oli ikkagi sees. “NSVLi meistersportlane matkamises – selle pressisin ikka välja.”

Ka Meril hakkas “see poliitika elu peale” ja matkal ta enam ei käinud. Leppikut ennast poliitika ei huvita. “See on minu jaoks liiga must asi,” naerab ta küsimuse peale. “Aga need mustad asjad tuleb ka ära teha.”

Ta räägib, et Meri tahtnud kirjutada ühte rahvajutul põhinevat raamatut Virumaa mõisnikust, kes oma naise elusalt mattis ja uue naise võttis. Ja ta palus, et Leppik materjali koguks. Leppik võttiski oma ratta, millega ta enamiku oma retkedest tegi. “Mul kiiremat sõidukit ei olnud.”

Kui öö peale jäi, küsis ulualust oma tuttavatelt ja endistelt õpilastelt Väike-Maarja päevilt. “Minu õpilasi oli siin igal pool laiali.”

Nimelt, enne kui Leppik läks väljateenitud aastate pensionile ja Võduvere külas majaperemeheks sai, oli ta õpetajaks Väike-Maarjas, kuhu ta 1952. aastal vast diplomeerituna tuli.

“Kui isa koolist ära läks, siis olid kõik kurvad, et Eduard Leppik enam ei õpeta. Ainult tema õpetavat õigesti,” meenutab Ehte õpilastelt kuuldud jutte.

Talu-talult on Leppik läbinud pea kogu Lääne-Virumaa. “Tal on kõik märkmikud alles, kuhu ta on päevade kaupa pannud kirja, kus ta käis ja mida tegi. Mõned märkmed on nagu hieroglüüfid. Mõtled teinekord, et kui teda ei oleks, kuidas ma seda loeks,” kirjeldab Ehte Mumm retkedest jäänud tekste. “Tegelikult peaks need märgid üles kirjutama, mida tähendavad.”

“Need on foneetika õpikutes olemas,” lohutab Leppik tütart, et uut salakeelt ta leiutanud pole.

Kõik on oluline

Kuidas ta aga koduuurimiseni üldse jõudis? Selleni viis mehe professor Paul Ariste, nüüdisaegse Eesti fennougristika alustala.

Eduard Leppik õppis aastatel 1947-1952 Tartu Riiklikus Ülikoolis läänemeresoome keeli ja Ariste oli tema õppejõud. “Esimene praktika oli meil liivlaste juures. Ka Ariste kirjutas ise seda juttu üles, mida me kuulsime,” jutustab Leppik.

Ühel korral, kui Leppik Ariste kõrval istus, märkis õppejõud, et üks asi jäi sul vahele. Vastusele, et ta kirjutab üles ainult liivi keelega seotu, vastas Ariste: “Kui sa oled kuskil uurimisretkel ja kuuled midagi, siis pane kõik kirja, ükskõik kui kaugelt või lähedalt on see seotud. Sest võib-olla oled sa ainuke, kes selle inimesega räägib ja tema mälestusi üles märgib.” “Ja siis ma hakkasingi järjest üles märkima.”

Terve suur riiulitäis on kogunenud arhiivi. Kui ruumi hakkas väheks jääma, andis ta suure osa Eesti kirjandusmuuseumile.

Neeruti ja Väike-Maarjaga on Leppiku elu olnud tihedalt seotud. “Neerutist olen ma põhiliselt kirjutanud, Väike-Maarjas kogunud.” Ta meenutab, et tahtis välja anda brošüüri Väike-Maarja kohta. Kogu aeg saadeti valmis teksti edasi-tagasi. Toonane tsensuur tegi oma. Kui raamat lõpuks “Oma silmaga” sarjas valmis, oli seal tema kirjutatud osa minimaalselt. “Muu oli poliitiline värk,” lisab Leppik.

“Oleks sa nüüd kirjutanud, et just selline eesmärk oligi Leninil, et teha selline kolhoos …,” pakub Ehte.

Kunagised õpilased aitasid Leppikut ka oma maja ehitusel – kes aitas projekti teha, kes aitas augu kaevata, kes kivid tuua, kes aknad teha. Üle 6000 rubla ja kuus aastat ja maja Võduveres valmis. “Pension oli väike. Kirjutasin mõne loo, sain honorari ja võisin jälle edasi ehitada.”

Ühtlasi kasvatati raha kogumiseks ka lambaid. Viimased kaks lammast said Ehte ja tema abikaasa Avo pulmakingiks. “Ta meisterdas kaks puust lambakuju, pani neile lambanaha peale. Ütles, et originaalid on koplis. Läksime oma koju ja hakkasime neid pidama,” meenutab Ehte.

Ehitus jätkus Ehte sõnul ka pulmapeo ajal. “Isa oli mõelnud, kuidas toodud relsid maja alusmüüri peale saada.” Pulmaseltskond tuli järgmisel hommikul maja juurde ja tõstis need viie minutiga paigale. “Noored mehed nagu kraanad,” naerab ka Leppik.

Lammaste-jutuga meenub Ehtele veel see, kui nad ükskord üht suurt jäära naabri juurest tõid, ja selle vedamist nägi Raimond Kaugver, kes pani selle oma raamatusse.

Kask ja kivi

Tuntud inimesi käis Leppikute peres tihti. “Näiteks Tuudur Vettik jättis mulle kustumatu mulje, kuigi ta oli nii vaikne. Ta lihtsalt istus ja vaatas. On mingid teatud inimesed, kes kohe säravad ja kiirgavad sellist erilist aurat,” meenutab Ehte talle kustumatu mulje jätnud heliloojat.

Koos käidi Väike-Maarja lähistel Tuudur Vettiku sünnikohas, kus kunagi istutati helilooja sünnimaja akna alla tema sünni tähistamiseks kask, mis kolhoosi ajal võsa pähe oli maha võetud. “Võtsime oma matkarühmaga ette ja istutasime kase vundamendi juurde, kus kunagi oli aken.” Tekkis mõte panna ka mälestuskivi, ja nii vahetas Leppik täitevkomiteega kirju: “Ikkagi kuulus mees, laulupidude peadirigent olnud.”

Kuid 1950. aastal vangistati Vettik alusetult ning ta viibis kuni 1956. aastani mitmes vangilaagris. Kuigi ta rehabiliteeriti, tuli rajoonist viisakas vastus, et tähtis mees küll, aga ei ole tavaks panna elavale inimesele kivi.

Selle peale kirjutas Vettik Leppikule: “No selle pärast ma surema küll ei hakka, et kivi saada.” Selliseid toredaid lugusid oleks rääkida veel sadu.

Elevandid aknalaual

Raamatud ümbritsevad kirjameest kogu majas. Koridoris on köidetud ajakirjad Looming ning Keel ja Kirjandus. Riiulite vastas seinal teiste piltide hulgas on joonistus, millel nüüdseks lahkunud Enn Loik, keda Neeruti krahviks ja neerutoloogiks nimetati.

Pildi autori abikaasa Ilme Loik joonistas ka magamistoas rippuva pildi kirjamehest. Selle ümber on aga fotod ja joonistused Leppiku vanavanematest, vanematest, lastest, lapselastest ja lapselapselastest. Kogu sein täis, just voodi kõrval. Neli last, kasupoeg, 15 lapselast ja neli lapselapselast.

Aknalaual on lapselaste mänguasjad. “Käisid emadega siin ja unustasid maha, hiljem hakkasid juba teadlikult jätma.” Mõni neist on hirmsasti ära mängitud. Nende hulgas on mitmesuguseid mänguasju. Ja mitu elevanti, sest Ehte kogus neid.

Kabinetis ootab ees veel raamatuid – soome-ugri keeltest ja ilukirjandust. Üks riiul on täis Euroopa riikides räägitavate keelte sõnaraamatuid ja grammatikaõpikuid. “Paar slaavi riiki, mida enam pole, on puudu, muidu on teised olemas,” näitab kirjamees. Nurgas laual on arvuti. “Karl õpetas mulle arvutiasjanduse ka ära,” kiidab ta lapselast.

Dunkelblond sõdur

Tagasi köögis sooja pliidi juures hakkab Leppik rääkima sõjast ja ajast, mis eelnes Väike-Maarjale ja Neerutile. “Olen saanud sõjas mõõdukal määral koksata,” viitab ta oma sõjas saadud haavadele. Autoga miini otsa sõites sai ta pähe miinikillu, rindel kuuli puusa, viimase mälestusena kuuli kätte.

Märtsis 1943 mobiliseeriti ta Eesti Leegioni. Kuigi sakslased võtsid ainult blonde noormehi, vaadati toona täiesti tumeda peaga Leppikule otsa ja öeldi, et dunkelblond (tumeblond – toim) ja tuligi minna.

1944. aasta septembris oli ta Keilas admiral Johan Pitkale alluvas üksuses. “Sakslased olid juba jalga lasknud ja raskerelvastuse ära viinud. Eestlased olid järel,” joonistab ta kuulajatele pilti toimunust. Kui punavägi Keila vallutas, läks Leppik mööda metsi Karukülla, kus elas tema vanaisa. “Kuus päeva võttis minek aega.”

Mõnda aega redutas ta vanaisa juures. Siis hakati eestlasi Vene sõjaväkke võtma. “Mõtlesin, et sõditud on küll, et lähen siis läände,” selgitab Leppik oma toonast mõttekäiku. “Sõja lõpupäevadel hakkasin mai algul jalgsi minema, pikk maa. Jõudsin Valgani välja ja rääkisin kohalikega. Nad ütlesid, et Saksa ja Vene piiril on väga kõva kontroll, sealt ei pääse keegi läbi.”

Siis otsustas ta tagasi minna, vanaisa juures olla. Ning õppida Valga I keskkoolis. Vestluskaaslasele meenub, kuidas ta sel perioodil sõi ainult nõgesesuppi.

“Supp on päris hea, aga sinna oleks vaja olnud õli või koort.”

Saabuvate jõulude ajal saab kogu pere kokku Ehte juures. Tehakse vastastikku loosipakke, mille jaoks on suur nimekiri, kus kirjas, kes mida soovib.

“Isa pole sinna veel kirjutanud,” lisab Ehte.

Eduard Leppik loosis oma kingi saajaks Ehte noorima tütre, kes soovis endale savist konna.

“Nüüd on isal kohe toimetamist.”

Millega ta praegu päevi veedab? “Istun ja kütan!” vastab Leppik.

Kui lahkume, saadab ta meid oma soojast majast lörtsisesse talveilma ja tänab veel välisuksel, et tulime.

Eduard Leppik

• Sündis 11. oktoobril 1924 Mõisakülas, Pärnumaal (tänaste piiridega Viljandimaal).

• 1947-1952. aastal õppis Tartu Riiklikus Ülikoolis.

• 1952-1978 töötas Väike-Maarja keskkoolis.

• 1963 asutas Väike-Maarja valla muuseumi eelkäija.

• Avaldanud umbes 30 brošüüri ja raamatut ning üle 300 kirjutise ajakirjanduses.