VE: Meri, Helle – esileedi, parim kõrvalosatäitja

Helle Meri varjuna presidendi kõrval

Õhtuleht, Jaanus Kulli
28.03.2009
 

(Rauno Volmar (Eesti Päevaleht))

“Minu asi oli olla alati presidendist samm tagapool,” ütles Helle Meri ajalehehele Nädaline. Ja seda sammu mõõtis ta üheksa aastat presidendiprouana nii otseses kui ka kaudses mõttes väga hoolikalt.

Ometi jäi ta ka esileedina hingelt maatüdrukuks. “Salongidele eelistan metsa,” tunnistas Helle Meri Eesti Naisele oma uue rolli esimesel aastal 1992.

“Kindlast ei meeldinud talle olla tähelepanu keskpunktis. Võib ainult aimata, kui suur oli ta elumuutus presidendiprouaks saades, aga millist tiitlit ta väärikalt kandis. Oletan, kui väga ta pidi ennast kontrollima. Aga ta tuli väärikalt välja,” ütleb Helle Meri kursusekaaslane ja kauaaegne kolleeg Draamateatris Kersti Kreismann.

Eesti Ekspress on kirjutanud, et erinevalt Ingrid Rüütlist, kes oli oma abikaasa tähtsamaid nõunikke, jäi Helle Meri alati ja teadlikult oma mehe varju, samm tahapoole. Ta oli lihtsalt president Meri saatja, osa diplomaatilisest etiketist.

Nii aga ei arva Epp Alatalu, kes presidendi pressiesindajana aastatel 1998–2001 seisis Helle Merile väga lähedal. “Olla abikaasana suure isiksuse kõrval ilma ise varju jäämata nõuab palju kannatlikkust ja tublisti annet,” ütleb Alatalu. “Eks selles Eesti esinduspaariks olemise loos oli peaosaline ja lavastaja ikka president Meri. Aga nii nagu igal näitlejal on vaja lavastajat, on igal lavastajal vaja oma muusat. Ja seda rolli täitis Helle Meri kindlasti sama truult,” lisab Alatalu.

“Olen maausku inimene, veel rohkem puu-usku,” tunnistas vastne presidendiproua Postimehele jaanuaris 1993.

Ometi tuli puu-usku näitlejal uues ametis ja peagi Kadriorgu kolides pöörata pale metsast hoopis proþektorite sära poole. “Usun, et mitte keegi ei kujuta ette, kui raske tal tegelikult võis olla. Tehes kõike alguses ise, ilma mingite kogemuste ja kõrvalabita. See on ikka väga lugupidamist vääriv saavutus,” ütleb Kreismann.

Nüüd, kus esimese leedi tiitel on jäänud aastate taha ja ka presidenti enam kui kolm aastat ta kõrval ei ole, saab Helle Meri olla taas puu-usku. Suvel harida maad ja olla jälle tagasihoidlik Helle Meri. “See on nii naljakas. Mind ei tunta ära, kui ma inimeste hulgas liigun – keegi lihtsalt ei tule selle peale, et see võin olla mina!” räägib Helle Meri Eesti Ekspressis. Madis Jürgeni pärimisele, kas ta ka ringi sõidab või istub peamiselt kodus Viimsis, vastab Helle Meri: “Ei sõida ma kuskile. Käin kalmistul, poes, teatris…” Nagu ta Nädalisele tunnistanud, on aed talle suur enda mahalaadimise koht. “Saan olla maadligi, vähemalt siin.”

Lavaelu ja isiklik elu on kaks ise asja, on olnud proua Meri elukreedo. Siis, kui ta oli veel Helle Pihlak ja seisis teatrilaval, siis, kui tast sai Helle Meri ning ta seisis mehe kõrval poliitikalaval, ja ka nüüd, mil ta seisab oma kodus Kabelineeme tipus rannas ja vaatab merele. Intervjuusid Helle Meriga, presidendiprouana või mitte, saab üles lugeda ühe käe sõrmedel. “Kahjuks aga ei ole ma endas tundnud soovi end eksponeerida ja endast rääkida. Arvan, et näitlejana olen seda laval saanud teha piisavalt. Inimesena elan rohkem sissepoole,” tunnistas presidendiproua intervjuus Eesti Naisele 1995. aasta alul.

Heast korvpallurist sirgus keskpärane näitleja

Tosin aastat tagasi, kui kohe-kohe oli täitumas tema esimene “ametiaeg”, meenutas Helle Meri, kes sündis kaks nädalat enne teist küüditamist, 1949, Postimehele muu hulgas oma lapsepõlve. “Mu esimesed mälestused on neljandast eluaastast, sel aastal suri Stalin. Oli hirmus vaene aeg. Mäletan, et aitasime vanematel karnisabas ja suhkrusabas seista. Viieaastaselt sain esimese päris kleidi. Aga alevis pandi asfalti ja ma ei teadnud, et see hakkab külge. Mu ilus kleidike sai kõvasti kannatada ja mina palju nutta.”

Rapla alevi sepa tütar Helle tegi nooruses tublisti sporti, kuni keskendus korvpallile. “Korvpalli mängisin keskkooli lõpuni. Mind kutsuti Tartusse ülikooli naiskonda mängima, kuid olin otsustanud teatrikooli minna. Tartus oleksin elanud hotellis ja teeninud ülikooli naiskonnas mängimise eest 110 rubla kuus. Tegin südame kõvaks, otsustasin korvpallist loobuda.

Aasta otsa sõitsin Rapla ja Pirita vahet tööle. Kui aasta pärast oli vastuvõtt teatrikooli, sain sisse. Teater on olnud minu salaarmastus neljandast klassist saadik. Kui võistlus või treening oli Tallinnas, olin õhtul alati teatris. Istusin kolmandal rõdul 20kopikalise piletiga ja vaatasin kõik Draamateatri tükid ära.”

1968. aastal täitus Helle Meri salaunistus: temast sai lavakooli tudeng. Kursuse võttis vastu Voldemar Panso. “Helle võlus meid kõiki oma loomulikkuse ja siirusega,” meenutab Kersti Kreismann. “Ja mitte ainult meid, vaid ka meie juhendajat Pansot, kes Helle poole pöördus alati kui tubli sporditüdruku poole. Panso oli väga huvitatud spordist, ja oma õpetajatöös, et ennast meile selgemaks teha, kasutas ta alati sporditermineid. Tõi näiteid, kuidas sportlane keskendub, kontsentreerub ja fokuseerib oma jõudu. Panso uskus väga Hellesse,” ütleb Kreismann.

“Meid võeti vastu 16 poissi ja üheksa tüdrukut. Neli tüdrukut lõpetas. Oli ilus aeg, vaim hõljus. Ma ei ütleks, et kool boheemlik oli, valitses eriline vabadus. Pansol oli meiega raske, olime tõesti Panso kutsikad,” on teatrikooliaastaid Helle Meri ise Postimehes meenutanud.

Teatris meeldis talle kõige rohkem eesti dramaturgia ning hiljem, juba küpse näitlejana, leidis ta ennast just sellistes rollides nagu Leena Kitzbergi “Tuulte pöörises” või Leida Kruusvalli “Pilvede värvides” ja Hilda Kruusvalli “Vaikuse vallamajas”. Tugevad ja otsusekindlad tüübid nagu Helle Meri isegi. Ta Eesti Draamateatri täpselt 20aastane lavatee algas miss Gardeni rolliga Panso kultuslavastuses “Mees, naine ja kontsert” ning lõppes 1991. aastal preili Piprana “Piparkoogimehikeses” ja Lehma-Liisina “Lõbusas talupojas”. 1992. aastal ta ennast Eesti Draamateatri nimekirjast enam ei leidnud, kuid ees terendaski juba hoopis teine elu.

Presidendiproua kui vabakäiguvang

Järgmine roll – presidendiproua oma – oli aga hoopis uus, tundmatu ning paraku ka oluliselt vastutusrikkam ja raskem. Draamateatri akside vahelt välja astunud näitlejast sai üleöö okupatsioonijärgse Eesti riigi esimene leedi. Ning sellel laval tuli kogenud näitlejal justkui kõike uuesti otsast alustada. Ning olla lisaks lavastaja, dramaturg ja kostüümikunstnik. Helle Meri on Nädalisele tunnistanud, et esimese leedi rollis ei tohtinud näidelda. “Kui hakata näitlema, siis on läbi. On läbikukkumine. Kes mind õpetas? Eesriie läks lahti ja etendus algas. Elu andis misanstseenid. Minu asi oli, et abikaasa näeks alati välja nagu ponks. Minu asi oli olla alati presidendist samm tagapool.”

Samm taga presidendist ja mitte enam oma päevade peremees – see oli uus reaalsus. Aeg voolas nii, nagu presidendi tegemised ja kohustused nõudsid. Kui oli vaja, seisis ta Lennart Meri kõrval, kui vaja, oli varjus.

Tegelikult tundis Helle Meri ennast presidendiprouana alati veidi ebamugavalt. Ka teatris meeldis talle mängida pigem tugeva karakteriga maalähedasi naistüüpe. “Kuninganna või peene prouana pole ma kunagi laval olnud.”

Ometi sai tast 22. septembril 1992 Eesti Vabariigi esimene leedi. “Ma olin nii kohkunud alguses – issand jumal, kuidas sai oodatud seda vabadust ja nüüd olen siis mina see vang! No pehmendame – vabakäiguvang. Ja nii üheksa aastat,” meenutas ta Eesti Ekspressis. Naisterahvana, kes proþektorisära ja avalikku tähelepanu väljaspool teatrit pole kunagi nautinud ja on püüdnud pigem varjus püsida, tunnistas intervjuus Eesti Naisele, et pole oma uue staatusega kuidagi rahul. “Aga mind on selle peale pandud.”

“Ta ei ole ju põrmugi pealetükkiv. Ja veel üks väga suur voorus: ta ei ole kunagi kuskil liigselt suud pruukinud. Edukaid ja võimukaid mehi paelub alati see kombinatsioon – kus vaja, tagasihoidlik, pluss intelligentne ja kena,” on üks endisi meeskolleege teatrist iseloomustanud teda ajakirjas Kroonika. Helle Merile aga ei meeldi isegi see, kui talle teatri jalutussaalis pööratakse suuremat tähelepanu kui näitlejate fotodele seintel või näidendile laval.

On juureldud sellegi üle, kas presidendi kõrval väärika, kuigi tagasihoidliku ja peamiselt vaikivana seista tähendas kõrvalosa või mitte. “Sõbrad on küll naljatanud, et niisuguse üheksa aastat kestnud kõrvalosa eest võiks ju aastapreemia saada,” möönis ta intervjuus Eesti Ekspressile 2001. aastal. Seega veidi enne areenilt lahkumist. Sealsamas kinnitades, et ehkki enesekindluse on ta kaasa saanud omaaegsest korvpallist, on vabariigi esileedi rollis teda Panso kool tohutult aidanud. “Kui on olemas lavaline kogemus, partneritunnetus, misanstseenide süsteem, siis aitab see ka elus. Diplomaatilistes rituaalides. Eriti olukorras, kus tuleb nii või teisiti kehastada presidendi kaasa rolli, mille sisuks on iseendaks jäämine.”

2001. aastal oli Eesti Teatriliidu laureaatide hulgas ka Helle Meri, kes pälvis näitlejate liidu auhinna kaheksa-aastase eduka Eesti riigi esindamise eest.

Seda hetke meenutab Epp Alatalu: “Teatrirahvas andis oma kauasele lavakaaslasele Helle Merile 2002. aasta teatripäeval Eesti Näitlejate Liidu auraha ja nagu Rein Oja üleandmisel sõnastas – parima kõrvalosa eest Eesti Vabariigi presidendi abikaasana. Arvan, et see soe ja südamlik kiitus võtab kokku Helle Meri töö Eesti Vabariigi presidendi abikaasa rolli kujundamisel.”

Samal teemal

28.03.2009  Armastus tuli mürinaga
28.03.2009  Kadrioru vang