VE: Nõlvak, Rainer – hr. Teeme Ära

Minu Eesti

Me oleme olnud tublid. Eesti on esimene riik maailmas, kus saab valimistel hääletada mobiiliga.

Uus seadus hakkab kehtima aastast 2011, kirjutavad BBC, Miami Herald ja Teheran Times.

E-maksuamet ja mobiiliga parkimine on erandina suuremast osast maailmast meile endastmõistetavad. Delfist alguse saanud kommentaariumid, ehkki vähem sapisel kujul, on tänaseks levinud üle maailma. Hansapanga itimeeste loodud netipank valiti hiljuti maailma parimaks. Meil on riigiasutusi ühendav X-tee, eesti.ee ja e-valitsus. Värske USA presidendi Obama kampaania oli üles ehitatud suhtlusele sadade tuhandete vabatahtlikega, mida korraldati eestlaste loodud Skype’i abil. E-Eesti saab peagi valmis. Mis saab edasi?

Riigipidamine on aegade hämarusest alates tuginenud bürokraatiamasinale. Qini dünastia Hiinas ja hilisem Rooma impeerium olid tõhusad süsteemid, mis võimaldasid tolle aja kohta tipptasemel riigipidamist. Standardiseeriti kõik – alates hobuvankri laiusest kuni maksude ja info liikumiseni, loodi tõhus teedevõrk ja postiside. On märkimisväärne, et tänagi, 2000 aastat hiljem, kasutavad riigid sedasama tsentraalset bürokraatiamudelit.

Tänased tehnoloogiad võimaldavad omariiklust korraldada märksa mõistlikumalt. Mis Eestile veelgi olulisem, ka odavamalt, hoolivamalt ja kaasahaaravamalt. Meie tänane e-riiklus on sisuliselt hea koopia “pärgamendiaegsest” süsteemist – postihobune on asendatud e-postiga, kummitempli asemel on e-allkiri ning e-dokumente hoitakse e-arhiivis, aga bürokraatliku süsteemi olemus on sama. Eestis on üksteist ministeeriumi, mis igaüks omaette asja ajavad, mitukümmend ametit ja mitusada vallavalitsust, sadu nõu- ja volikogusid, Riigikogu ja igat masti muid asutusi. Eestis on üle tuhande(!!) erineva riikliku andmekogu. Kogu see süsteem toimetab tänaseks elektroonselt ja sujuvalt, kuid kas see on tõhusaim viis elu korraldamiseks Eestimaal?

Viimaste aastatega on revolutsioon sidetehnoloogias muutnud tundmatuseni bürokraatiamasina ehitamise lähteülesandeid. Rooma bürokraatia rajajatel polnud võimalik saata kirja hetkega tuhandetele alamatele, teadmata nende asukohtigi. Info jõudis vaid valituteni ning aja kokkuhoiu mõttes oli otstarbekas lasta neil ka otsuseid teha. Täna on olukord kardinaalselt teine. Kujutage ette, kui igaüks peaks näiteks Delfi kommentaarid toimetusse hobusega kohale tooma. Või kui Rate tähendaks veerand miljoni eestimaalase igaõhtust kogunemist Linnahalli, kus üksteist huviga takseeritaks. Sellist “ajaviidet” saaks tagada ainult sunniviisil, suure politseiaparaadi abiga ja väga kulukalt. Just niisama kulukalt käitame tänast bürokraatiamasinat.

Tundmatuseni on muutunud ka rühmatöö võimalused. Võimalikuks on saanud võrgukogukondade teke, mis aitab luua suure osa meie planeedi nutikast majandusväärtusest. Wiki-tehnoloogia ja kollektiivset probleemilahendust võimaldav Skype on maailma edukate ettevõtete närvivõrgu olulised osad. Võrgus suhtlemise abivahendid võimaldavad ad hoc koostööd, sõltumata inimese asukohast või tehnilisest taibust. Kas te kujutate ette, millise tõhususe need tööriistad riigivankri ette rakendades annaksid?

Bürokraatia teeb riigipidamise tarbetult kulukaks. Bürokraatia ei usalda, seetõttu loob ta detailsed ette­kirjutused ning järelevalveametnike armee. Kurikaelu, tõsi küll, pole see musti tegusid tegemast takistanud. Tänaste tehnoloogiatega on aga võimalik ehitada avalik haldus nii läbipaistvaks, et säärased teguviisid muutuvad raskeks, kui mitte võimatuks . Heledalt valgustatud tänaval pätid ei käi. Just avalikkuse pilgu alt eemal tekib kiusatus teha hämaraid tegusid meie kõigi varaga, samas kui täna on võimalik ette kujutada riigitarkvara, kus kõigest jääb jälg ning kus ametniku töö on ka hiljem näha. Sobiva arhitektuuriga tarkvara võimaldab kasvatada vastastikust usaldust, andes osapooltele juurde nii vabadusi kui ka kohustusi.

Miks ei võiks lihtsamaid ametlikke toiminguid sooritada inimesed ise? Miks üldse on vaja kõiki neid toiminguid teha? Miks peab inimene üleüldse mingite paberite pärast jooksma?

Bürokraatiamasin ei hooli, ta on võõras ja osavõtmatu ning hirmutab. Hea, et paljud ametnikud on ikkagi head inimesed. Kui kohalikke riigiteenuseid saaksid osutada ka kodanikud ise, näiteks külavanemad või nende abilised, korteriühistute esimehed, pereemad või pensionärid, saaksime hajusa teenustevõrgu, mis märksa paremini arvestaks kohalike vajadustega ning oleks ka paindlikum. Kohalikke teenuseid omavahel osutades võib juhtuda, et poe, postimaja ja panga kadumise järel on mõistlik ise oma kogukonda aidata, kas külakorda või usaldus­isikute abil pensioneid või postipakke tuues. Võib ette kujutada, et käigust ära jäänud busside asemel on süsteem, kus vanamemm saab mobiiliga linnasõidusoovist teada anda ning sama info jõuab usaldusväärse autojuhini, kes memme ukselt peale korjab ning saab vastutasuks maitsta värskeltküpsetatud pirukat. Võib juhtuda, et algkooli kadumise peale võtavad külavanemad kokku ja leiavad paar kohalikku hakkajat inimest, kes heade, veebist kättesaadavate materjalide toel tahavad külalastele algtõdesid jagada. Võib juhtuda, et noored linnavanemad saavad lihtsa veebirakenduse abil oma lastele hoidjaks armsa vanaproua, kes seeläbi saab end jälle kasulikuna tunda.

Probleeme, mida me sel moel üheskoos ära lahendada saame, on tuhandeid. Tehnoloogiliselt pole siin midagi võimatut, suisa vastupidi – need lahendused on täiesti reaalsed. Sellisel moel riiki ehitades oleks võimalik luua märksa hoolivam, turvalisem ja ka vähem kulukas Eesti.

Tehnoloogia on siiski pelgalt vahend, ei enamat. Tehnoloogia aitab ehitada maja, kuid mitte kodu. Tehnoloogia on nagu savi – sellest saab luua ükskõik mida, tuleb ainult unistada. Mis oleks, kui me kõik korraks mõtleksime, kuidas Eesti asja edasi ajada. Jätame korraks kõrvale argimured, raha ja poliitikud ning unistame!

Kuidas sinu arust üks või teine asi Eesti tegelikult, päriselt peaks käima? Kui palju see sulle tegelikult korda läheb – kas oleksid valmis selle kordasaamise nimel ka veidi meiega üheskoos pingutama?

Palju on riieldud poliitikutega, kuid see tekitab neis vaid trotsi. Mida nad saaksidki teha, kui rahva toetust napib ning meie riigi ajukogu maine on ajaloolises madalseisus? Pole imestada, et poliitikud ei tee Eesti rahvale olulisi tulevikuotsuseid, kui valitavad peavad üle aasta gladiaatoritena oma kohtade eest võitlema. Sõjatandril vaikivad ka missiooniga muusad.

Eesti riik on täna nagu sümfooniaorkester, kus tuuba, tšello, viiulid ja trumm püüavad kõigest väest üksteisest üle mängida ning kus dirigent, Eesti rahvas, joob keset lärmi stoiliselt lauaviina, otse pudelist. Ma usun, et me oleme võimelised enamaks. Kadunud president Meri sõnadega: olukord on sitt, aga see on meie tuleviku väetis.

Arutleva rahvademokraatia tekkimiseks pole meil paremat aega olnud IMEst saati. Kuhjunud tegemata otsuste hulk on kasvanud nagu korruptantide armee. Toppavad maareform, ha ridusreform ja haldusreform. Kuidas aidata õpetajate
l head haridust anda? Kuhu ja kas teeme tuumajaama? Kas valdasid on vaja kakssada või piisab hoopis külavanemate võrgustikust? Kas vaatame kurvalt maaelu hääbumist või otsime üheskoos lahendusi? Kuidas korraldame kohalikku transporti, posti ja kauplemist? Kas panustame tugevate kogukondade loomisele või jätkame administratiivse bürokraatiaga? Kas tahame uusi prügilaid või hakkame prahti sorteerima? Kas tahame laiu maanteid või soovime sõita Tallinnast Tartusse ühetunnise kiirrongiga? Kuidas me ehitame üles riigi, mille üle me saame uhked olla?

Küsimusi jätkub meile kõigile. Me oleme palju vaielnud, aga Eestile oluliste otsuste tegemisega pole me julgenud eriti tegeleda. Suuri asju ei saa keegi oma nurgas nokitseda – need sünnivad koostöös. Siiras, avatud, usaldavas ja üksteisest hoolivas koostöös. Avatud mõtlemine, nagu looming üldse, on habras, kergesti purunev asi. Nii nagu head inimesed isegi.

Hoidke endid. Head pühadeaega!

Loo autorile andis rahvastikuministri büroo üle-eestilise prügikoristuspäeva korraldamise eest tänavuse aasta kodaniku tiitli.