Vabariigi valvuri kääpale püstitatakse klaasrist!

Eile surnud Ivan Orav (1. IX 1908 – 19. VI 2009) maetakse homme Harjumäele ning tema hauale püstitatakse helendav klaasist rist. «Nii et edaspidi võib seda paika kutsuda Oravamäeks või Orava kalmuks – nii nagu Toompea on vana Kalevi kalm,» pakub välja Orava ristiisa Andrus Kivirähk.

On päris loomulik, et valitsus otsustas sängitada Orava otse Tallinna kesklinna, sest tema teened on tõesti suured ja Orav väärib kõige uhkemaid matuseid, usub Kivirähk.

«Seega on oodatud Oravat ära saatma kõik tema sõbrad ja austajad. Kohal on ja kõnet peab ka president Toomas Hendrik Ilves. Saab kuulata Urmas Sisaski oratooriumi. Orava matustest saab osa ka televiisori vahendusel,» valgustab Kivirähk tseremoonia telgitaguseid.

Tänu ristile on Orava haud näha mitme versta kaugusele. «Nagu Vestmanni kavandatud pilvelõhkuja Vilde «Pisuhännas»,» toob Kivirähk võrdluse. 

Orav lahkus rahulikult

Ivan Orav lahkus meie seast rahulikult ja väärikalt, ütleb Kivirähk hauataguse häälega. «Eks iga inimene on ajalik ja Orava elutee oli niigi väga pikk – 100 aastat. Vana sepa lahkumisest on muidugi kahju, aga tegelikult oleks ju imelik, kui ta igavesti elaks. Ta polnud ometi mingi robot!»

Kivirähk usub, et Orav hakkas igatsema oma vanade sõprade – Pätsi, Laidoneri ja Tõnissoni – järele ning on nüüd viimaks ometi nendega jälle koos. «Nii et pole põhjust liiga palju kurvastada,» kõlab Kivirähki hääles ka helgemaid noote. «Ja üldse võib öelda, et Orav suri ideaalsel hetkel – just siis, kui valmis oli saanud hiiglaslik Tšehhi kristallist hauamonument, mis sobib Ivan Orava kalmule suurepäraselt. Tänu Orava surmale sai see suur rist nüüd mõistliku rakenduse.»

Kivirähk usub, et kalmuküngast Harju mäel väärib Orav igati. «Orav oli vabariigi valvur. Kuna ta oli president Pätsi lähedane sõber ja mõttekaaslane, jätkas ta pärast Pätsi surma eesti rahva eest hoolitsemist. Orav oli läbi ja lõhki aatemees, ei kartnud ühtegi tiblat ega kommunisti, rääkis alati tõtt ja jälgis pärast Eesti riigi taastamist, et noored poliitikud ülekäte ei läheks,» loetleb Kivirähk Orava teeneid.

Samas vihkas Orav okupante ja nende punaseid käsilasi. «Kogu nõukogude aja seisis Orav tiblade- ja kommunistidevastase võitluse eesliinil: tegi punalimukatele väsimatult kurja, segas oktoobri- ja maiparaade ning saagis Lenini kujusid tükkideks. Ainuüksi tema nime nimetamine pani Karl Vaino sugused hommunkulused üle kere värisema.»

Kirjutab edasi ka mulla alt

Samas armastas Orav siin elus kõige enam Eesti vabariiki ja sinimustvalget lippu. «Just lipu 125. sünnipäeval Otepääl ta haigestus, kui jõi kogemata viina ja õlut segamini,» teab Kivirähk. «See oli saatuslik viga ja vanainimese organismile liiga raske põnts.»

Ometi ei usu Ivan Orava ristiisa, et eesti rahvas Oravast enam kunagi mitte midagi ei kuule. «Orav oli eluajal nii vitaalne isik, et kahtlemata jätkab ta ka põrgust Eesti elu jälgimist. Kui juba Jumalal kõlbab aeg-ajalt Eesti Päevalehele kaastööd teha, küllap siis saabub meile edaspidi mõni artikkel ka surnud Oravalt. Nii-öelda mulla alt. Või õigemini – klaasist risti alt.»

Ivan Orav vananemisest

«Olen alati pidanud hirmus tähtsaks seda, et inimene oskaks väärikalt vananeda. Kole on vaadata, kuidas mõni ei taha kuidagi aru saada, et aastad veerevad omasoodu ning see, mis on kohane põlvpükstes poisikesele, ei passi põrmugi halli habemega taadile. Neil päevil tuli minu juurde Savisaar. Oli enese üles löönud, roosiõie nööpauku torganud ja haises magusast lõhnaveest. «Edgar, Edgar!» ohkasin ma laitvalt. «Kas sa siis ei mõista, et meie vanuses pole enam sünnis lehata nagu lillepood! Meie aastates määrib mees ennast sipelgapiirituse ja kampriõliga!»»