Urmas, üks epohh on lõppenud.

Aimamisi ilmub selle lause peale meile Sinu irooniline muie ja kõrvus kõlab mõni rabav ning tabav lause. Tegelikult Sulle ju meeldisid ekstravagantsed žestid. Ja suured sõnad ei kõlanud vähemasti Sinu suust kunagi õõnsalt.

Sina olid eesmineja ja avantürist. Ürgandekas sarmihunnik, kes võitis elegantse kergusega miljonite südameid…

Keegi meist ei näinud, kuidas Sa oma saateid ette valmistasid. Selle maja lävest, kus telestuudio asus, ei astunud Sa üle, märkmepaberid näpus. Sa tegid saatest rituaali, mis algas külalisega garderoobis kohtumisest hetk enne saate algust ja lõppes esinejale äsja tehtud intervjuuga videokasseti kinkimisega.

Ometi valdasid Sa infot iga külalise kohta täielikult, rääkimata Sinu uskumatult suurest lugemusest või armastusest klassikalise muusika vastu. Väljaspool tööaega võis Sind sageli kohata kontserdil, teatris või kinos – ka päris viimasel ajal.

Televaatajad mäletavad hästi, kuidas Sul oli viisiks intervjueeritavate jutule vahele segada. See tekitas tihti nördimust – kuidas tohib saatejuht olla nii ebaviisakas? Ent terane jälgija märkas, et Sa sekkusid küsitletava jutuvoolu just sel kriitilisel hetkel, mil vaataja juba sisimas aimas, mida intervjueeritav järgmiseks ütleb. Sa ei lasknud oma külalistel libiseda enesekordusesse. Sel pealtnäha brutaalsel viisil vestlust juhtides suutsid Sa teha midagi täiesti imelist – võita vaatajate sümpaatia saatekülalise poolele. Mitte ilmaasjata ei liikunud Venemaal legend, et valimised võidab see, kes pääseb Urmas Oti vestlussaatesse. Seepärast ei üllatagi kedagi, et Venemaa president Medvedev on oma kaastundeavalduse juba teinud. Sa olid tõeline suurmees – oma suurte intervjueeritavate võrdväärne partner nii saates kui ka elus.

Kuigi Sulle Eesti piiride taga kuulsuse toonud läbimurdesari “Teletutvus” toimus vene keeles, polnud Sa mingi kosmopoliit. Sa mõtlesid suurelt, ja terve maailm oligi Sinu jaoks just paras vaatajaskond, kuid ometi olid Sa rahvuslikult meelestatud – oma rahva saatus oli Sulle ülimalt tähtis.

See saatus polnud Sinu jaoks mingi abstraktne või teoreetiline substants, vaid kehastus inimestes, keda Sa küsitlesid: Tõnis Mägist ja Lennart Merist Vaino Väljase ja Vigala Sassini. Ometi olid Sa ka ühendaja – Urmas, just praegu oleks Sinu aeg. Õigemini, ka praegu.

Sinu viimaseks tööks jäänud Raadio 4 saatesari “Sündsuse piires” näitas natuke kätte, mida Sina oleksid suutnud Eestimaa inimeste ühteliitjana.

Meie tänane televaataja oma nõudlikkuses on suuresti Sinu kasvatatud. Sa olid ka esimene teleajakirjanik Eestis, kes andis välja oma kogutud intervjuud. Kõneosavus ja kirjutamisosavus ei käi alati käsikäes – Sina aga olid mõlemas väljendusviisis meisterlik. Need raamatud on meil nüüd riiulilt võtta iga hetk, kui soovime süüvida neis jäädvustatud vestlejate maailma. See aga, mida Sa tegid ekraanil, see tabamatu ja kaduv, oli maailmatasemel ja seda matkida pole võimalik. Uut Urmas Otti ei tule kunagi.

Võib-olla tuleb kunagi keegi teine – üks hoopis teine ini­mene, aga see on siis juba üks hoopis teine jutt.

Kolleegid

…

Mälestused Urmas Otist

Marju Lauristin, Tartu ülikooli sotsiaalse kommunikatsiooni professor

Urmas Ott jääb Eesti ajakirjanduse ajalukku kui oma žanri kuningas. Klassikalist portreeintervjuud ei valitsenud keegi paremini kui tema ja ma kardan, et niipea teist sellist ei tulegi. Urmas Ott tõestas, et televisioon on midagi tõeliselt huvitavat siis, kui seda teevad inimesed, keda huvitab inimene. Ja teda tõesti huvitasid inimesed. Ta oskas inimesi näidata nende suuruses ja väiksuses. Ja talle pakkus lõbu avastada ka suurte inimeste väiksust. Ma arvan, et sellega ta tekitas suurematki huvi ja põnevust kui praegused kunstlikud formaadid, mida ei juhi niivõrd huvi inimese vastu, kuivõrd mäng inimesega – tema madalamate omadustega. Ma loodan väga, et Urmas Oti loomingu paremik on arhiivis säilinud. Väga tihti on juhtunud, et suurtest teletegijatest jäävad alles ainult pealtnägijate mälestused.

Ott väärib Eesti teleajaloos kohta päris Valdo Pandi kõrval. Tema lahkudes on Eesti meedias taas üks isiksus vähem – ja sellest on väga, väga kahju.

Ilmar Raag, endine telemees

Urmas Ott oli kahtlemata väga keeruline isiksus. On vaieldamatu, et tal oli erakordne karisma.

Teleajakirjaniku karisma – see on jumala poolt antud anne, mida kas on või ei ole. Teleprofessionaalid ütlevad, et see on miski, mida on võimatu ratsionaalselt seletada – inimene ei pruugigi midagi teha, aga niipea kui ta ilmub ekraanile, on kõikide pilgud suunatud temale.

Vist ükski praegu elav Eesti ajakirjanik ei ole enda ümber tekitanud sama suurt legendi kui on legend, mis ümbritseb Otti. Ott sai oma elus teha väga head ajakirjandust, aga kahjuks tuli ette ka hetki, mil ta oma talenti raiskas. Kuid see tulenes pigem sellest ajastust kui Otist endast.

Miks sai Urmas Ott nii populaarseks? Ta oli esimene, kes hakkas küsima teistsuguseid küsimusi. Isiklikke küsimusi. Ta oli esimene, kes hakkas tegema väga isiklikul tasandil intervjuusid. Nõukogude ajal ei olnud keegi varem midagi sellist teinud – näiteks küsinud helilooja Raimonds Paulsi käest, et kuidas ikka ta alkoholiprobleemidega lood on. Selles suunas oli Ott teerajaja – suur osa televisioonist, nüüdisaegsest ajakirjandusest matkib praegu seda stiili.

Maksim Ševtšenko, Vene telekanali Pervõi Kanal saatejuht

Urmas Ott oli 1980-ndatel aastatel ilmselt üks tuntumaid ajakirjanikke Nõukogude Liidus. Tema ja Anne Veski on olnud siin väga populaarsed ja armastatud. Otti hinnati väga – ja ta oli venelaste jaoks Eesti sümbol. Ta oli meie jaoks eeskujuks, ta sümboliseeris demokraatiat ja intelligentset teletööd. Urmas Ott kehastas meie jaoks Euroopat. Tema arutelud poliitikute ja kultuuriinimestega olid äärmiselt populaarsed.

Urmas Ott oli venelaste jaoks “meie mees Eestist”. Venemaa ei ole rahvusriik, vaid multikultuurne maa. Ja nii saabki Venemaa nõnda kergesti omaks võtta inimesi, kes on pärit mujalt, ja räägivad vene keelt kerge aktsendiga. Venelased võivad mõnikord olla kurjad, aga me oleme ka soojad. Ja paljud inimesed Venemaal on nüüd kurvad, sest Otti ei ole enam.

Eve Kivi, näitleja ja kauaaegne sõber

Praegu on veel vara Urmast meenutada, kuna on raske uskuda, et teda enam pole. Me olime eluaegsed sõbrad ja suhtlesime eriti tihedalt just noorusaegadel ja ka nüüd viimastel aastatel.

Viimati kohtusime Urmasega maikuus Raadio 4-s intervjuud tehes. Siis oli ta rõõmus ja reibas.

Kui aga nüüd alles helistasin ja ta tagasi ei helistanud, sain aru, et teda pole enam. Muidu oli Urmasel ikka selline komme, et tihtilugu ta kõnesid vastu ei võtnud, aga helistas tagasi neile, kellega rääkida tahtis.

Alati, kui Urmas tänaval vastu tuli, jooksis ta lillemüüja juurde ja ostis roose, mille siis üle andis. Urmas oli galantne mees.