Ta on Ve­ne­maa st­ra­tee­gi­lis­te, tuu­ma­rel­va kand­va­te pom­mi­tus­len­nu­ki­te di­vii­si ase­ko­mandör.

Kost­ju­nin rää­gib, et Nõuko­gu­de aja lõpus har­ju­tas ta veel noo­re pi­loo­di­na pom­mi­ta­ja­ga maan­du­mist Tar­tu sõjav­äe­len­nuväl­jal, kus asu­nud pom­mi­ta­ja­te pol­ku ju­ha­tas kuu­lus tšetšee­nist kind­ral DÏoh­har Du­da­jev.

Vas­tan tal­le, et tul­gu mui­du­gi, aga pa­luks, et tsi­viil­len­nu­ki­ga.

42-aas­ta­ne rühi­kas pol­kov­nik nae­rab ja tea­tab: “Mi­na olen ra­hu poolt!”

Kost­ju­nin kin­ni­tab Sa­ra­to­vi ob­las­tis­se En­gel­si lin­na (lä­he­dal asub veel linn ni­me­ga Marx) õhujõudu­de baa­si külask­äi­gu­le too­dud vä­li­sa­ja­kir­ja­ni­ke­le pi­de­valt, et kui­gi te­ma­le al­lu­vad pi­loo­did on koo­li­ta­tud tuu­ma­pom­mi­de len­nu­ta­jad, on nad ra­hu­meel­sed ini­me­sed, kes “ar­mas­ta­vad oma maad, aga ka ko­gu maail­ma” ning “tee­ni­vad ra­hu ni­me­l”.

“Mi­da roh­kem meist tea­te, se­da roh­kem hak­ka­te meid usal­da­ma,” ütleb ta. Ja li­sab pä­rast väi­kest pau­si: “Ja aus­ta­ma.”

Kõik see toi­mub üks päev en­ne sõja­te­ge­vu­se al­gust Gruu­sias. Kolm päe­va hil­jem ründa­vad Ve­ne st­ra­tee­gi­li­sed pom­mi­ta­jad Tu-22M3 ju­ba Gruu­siat, õnneks il­ma tuu­ma­rel­va­ta. Neist ühe suu­dab Gruu­sia õhu­kait­se al­la las­ta, len­nu­ki mees­kon­na saa­tus on tä­ni­ni tead­ma­ta.

Viis nä­da­lat hil­jem len­da­vad kaks just En­gel­si di­vii­si st­ra­tee­gi­list pom­mi­ta­jat Tu-160, õn-neks taas il­ma tuu­ma­rel­va­ta, Ve­ne­zue­las­se ja tee­vad seal de­monst­ra­tiiv­se maan­du­mi­se. Esi­mest kor­da üle 40 aas­ta maan­du­vad Ve­ne pom­mi­ta­jad lää­ne­pool­ke­ral.

St­ra­tee­gi­lis­te pom­mi­ta­ja­te pat­rul­li­de taa­sa­lus­ta­mi­ne maail­ma oo­kea­ni­de ko­hal aas­ta ta­ga­si on üks sil­ma­paist­va­maid mär­ke Mosk­va soo­vist taas­ta­da oma ar­mee Nõuko­gu­de-aeg­ne hiil­gus.

“On lä­bi aeg, kui te­gi­me aas­tas vaid üksi­kuid len­de. Meie di­viis on prae­gu võime­li­ne täit­ma kõiki rii­gi­juh­ti­de üle­san­deid,” tea­tab pol­kov­nik Kost­ju­nin.

Nõukogude vapp seinal

Just­kui jär­je­pi­de­vu­se kin­ni­tu­seks ri­pub En­gel­si õhujõudu­de baa­si söök­las suur Nõuko­gu­de Lii­du vapp. Ühel pool vap­pi on suur kind­ral Îuko­vi, II maail­masõja kan­ge­la­se port­ree ning tei­sel pool Ve­ne­maa­le ak­na Eu­roo­pas­se raiu­nud tsaar Pee­ter I oma. “Meie eesmärk po­le oma len­du­de­ga ke­da­gi hir­mu­ta­da, vaid ta­ga­da pi­loo­ti­de et­te­val­mis­tus,” kin­ni­tab pol­kov­nik Kost­ju­nin aja­kir­ja­ni­ke­le lee­belt, na­gu rää­giks las­te­ga. Ve­ne­maa naa­ber­rii­ke ni­me­tab ta pi­de­valt rõhu­ta­tult ra­huar­mas­ta­vateks. USA koh­ta ütleb ta “meie sõbra­d”.

Kost­ju­nin vee­nab, et pat­rull-len­du­del pea­mi­selt Alas­ka, ·oti­maa ja Nor­ra ran­ni­ku ning põhja­poo­lu­se ümb­ru­ses ei kan­na Ve­ne pom­mi­ta­jad la­hin­gu­moo­na ehk siis ra­ke­tid on il­ma tuu­malõhke­pea­ta.

“Pat­rull-len­du­de ajal po­le mei­le ku­na­gi sea­tud üle­san­net, et need pea­vad toi­mu­ma la­hin­gu­va­rus­tu­ses ehk reaal­se­te tuu­ma­ra­ket­ti­de­ga,” ütleb Kost­ju­nin. “Par­dal võib ol­la õppe­ra­kett, mil­le väl­ja­lask­mist mees­kond tree­nib, aga sel­le la­hin­gu­pea on tühi.”

En­gel­si baa­si kaug­pom­mi­ta­jad kan­na­vad tiib­ra­ket­te, mil­le len­nuu­la­tus on üle 3000 ki­lo­meet­ri.

Ühe pommitaja Tu-95MS ko­mandör, alam­pol­kov­nik Gen­na­di Ste­kat‰ov vas­tab küsi­mu­se­le, kas ta on pat­rul­li­mi­se ajal kand­nud par­dal la­hin­gu­ra­ket­te: “Meie kan­na­me neid ra­ket­te, mi­da juht­kond kä­si­b.”

“Põhi­li­selt len­da­me õppe­ra­ket­ti­de­ga,” ütleb ta.

“Siis ik­ka­gi on ol­nud ju­htu­sid, et ole­te kand­nud ka la­hin­gu­ra­ket­te?”

“Ma ei saa sel­le­le küsi­mu­se­le vas­ta­ta, sest see po­le mi­nu kom­pe­tent­sis,” vas­tab Ste­katšov vä­ga vii­sa­kalt. Ja kin­ni­tab, et kui len­nuk ise­gi kan­naks reaal­selt tuu­ma­ra­ket­te ja len­nu­ki­ga juh­tuks mõni õnnes­tus, siis kõigi Ve­ne pom­mi­ta­ja­te tur­vasüstee­mid on nii head, et tuu­ma­reos­tust ei te­ki ei oo­kea­ni ega maa pea­le kuk­ku­des. “Sel­li­seid juh­tu­meid po­le ol­nud ja an­naks Ju­mal, et ei tu­leks ka,” lõpe­tab Ste­katšov oma ju­tu.

Di­vii­si ase­ko­mandö­ri väi­tel plaa­ni­tak­se kõik st­ra­tee­gi­lis­te pom­mi­ta­ja­te pat­rull-len­nud vä­he­malt aas­ta et­te ja sel­lest plaa­nist pee­tak­se kin­ni. Pluss-mii­nus kaks päe­va, li­sab ta. Kõiki rii­ke, kel­le pii­ri lä­he­dal len­nud toi­mu­vad, hoia­ta­tak­se, jät­kab ase­ko­mandör Kost­ju­nin.

Küsi­me süüdis­tus­te koh­ta, et Ve­ne pom­mi­ta­jad ri­ku­vad teis­te rii­ki­de õhu­pii­re. Küsi­mus on Ees­tis ak­tuaal­ne, sest aeg-ajalt ri­ku­vad Ve­ne len­nu­ma­si­nad ka Ees­ti õhu­pii­ri, õnneks po­le need küll st­ra­tee­gi­li­sed pom­mi­ta­jad.

“Neut­raal­vete ko­hal len­na­tes ka­su­ta­tak­se kõige täp­se­maid konk­reet­se piir­kon­na kaar­te, mis võima­lik. Igal rii­gil on oma piir­kon­nad, mil­le ko­hal nad ei lu­ba len­na­ta ja mi­da val­va­tak­se hoo­le­ga,” rää­gib üle 20-aas­ta­se len­nu­ko­ge­mu­se­ga pol­kov­nik Kost­ju­nin. “Us­ku­ge mind, me jär­gi­me kõike seda vä­ga ran­gelt. Kõik meie pat­rul­lid toi­mu­vad rii­gi­pii­ri­dest võima­li­kul kau­gel ja ühe­selt mõis­te­ta­vate neut­raal­vete ko­hal. Kui len­na­tak­se üle mõne rii­gi ter­ri­too­riu­mi, siis see koos-kõlas­ta­tak­se va­ra­kult, mi­ni­maal­selt pool aas­tat va­rem.”

Pat­rull-len­du­de sa­ge­du­se koh­ta ütleb pol­kov­nik, et neid toi­mub har­ve­mi­ni kui kord nä­da­las, aga roh­kem täp­sus­ta­da ta ei soo­vi.

Pi­loo­ti­de kesk­mi­seks len­nu­tun­di­de ar­vuks ni­me­tab di­vii­si ase­ko­mandör üle sa­ja tun­ni aas­tas. En­ne pat­rull-len­du­de taas­ta­mist oli see lan­ge­nud 30–40 tun­ni­ni. Nõuko­gu­de ajal pi­did st­ra­tee­gi­lis­te pom­mi­ta­ja­te pi­loo­did vi­lu­mu­se säi­li­ta­mi­seks aas­tas len­da­ma vä­he­malt 70 tun­di.

Taas­ta­tud vä­ge­vu­se il­lust­ree­ri­mi­seks viiak­se aja­kir­ja­ni­kud len­nuväl­ja­le, kus saa­me mit­me tun­ni jook­sul küllas­tu­mi­se­ni jäl­gi­da pom­mi­ta­ja­te Tu-160 ja Tu-95MS õhkutõus­mi­si ja maan­du­mi­si. Maan­du­nud ka­he Tu-160 koh­ta kuu­le­me pä­rast, et need tu­lid­ki just Põhja-Jää­me­re ko­halt pat­rull-len­nult.

Val­ge ilu­dus Tu-160 on Ve­ne­maa st­ra­tee­gi­lis­test pom­mi­ta­ja­test kõige mood­sam, kui­gi rel­vas­tus­se võeti ta ju­ba 20 aas­tat ta­ga­si. Te­ge­mist on sel­le­sa­ma pom­mi­ta­ja­ga, mil­le­ga te­gi 2005. aas­ta su­vel ühe len­nu kaa­sa Vla­di­mir Pu­tin. Hil­jem näi­da­ti se­da Ve­ne te­leuu­dis­tes uh­ku­se­ga mi­tu nä­da­lat.

Pol­kov­nik Kost­ju­ni­ni väi­tel osa­les Pu­tin sel­lel len­nul ühe uue tiib­ra­ke­ti kat­se­ta­mi­ses ja an­dis isik­li­kult kä­su ra­kett väl­ja tu­lis­ta­da.

Üle­he­li­kii­ru­se­ga Tu-160 võib kan­da ku­ni 40 ton­ni pom­me, nen­de hul­gas 12 tuu­malõhke­pea­ga tiib­ra­ket­ti.

Tu-160 jä­rel maan­du­vad ju­ba 50 aas­tat rel­vas­tu­ses püsi­nud len­nu­kid Tu-95MS, n-ö külma sõja kan­ge­la­sed, mi­da võib nä­ha pal­ju­des tol­leaeg­se­tes põne­vus­fil­mi­des.

Sa­ma kuu­lus len­nuk kui amee­rik­las­te B-52. Pro­pel­le­ri­d tee­vad temast maail­ma kõige müra­rik­ka­ma sõjav­äe­len­nu­ki. Ta­va­li­se rei­si­len­nu­ki kii­ru­se­ga len­dav Tu-95MS võib kan­da ku­ni 16 tuu­malõhke­pea­ga tiib­ra­ket­ti. “Suu­repä­ra­ne len­nuk,” kii­dab pol­kov­nik Kost­ju­nin. “See on väl­ja töö­ta­tud 1950-nda­tel, kuid si­su on täie­li­kult muu­tu­nud, ta len­dab vä­he­malt paar-kümmend aas­tat veel.” Tu-95MS suu­dab kan­da 12-ton­nist ra­ket­ti X-20, mis on maail­ma suu­rim len­nu­ki­te­le mõel­dud ra­kett. 15-meet­ri­ne ra­kett, mis mee­nu­tab il­ma ka­bii­ni ja tii­ba­de­ta Ve­ne hä­vi­ta­jat MiG, on mõel­dud len­nu­ki­kand­ja­te põhjalask­mi­seks.

En­gel­si baa­sis sei­sab st­ra­tee­gi­li­si pom­mi­ta­jaid reas li­gi 15 tükki. Rea lõpe­ta­vad tan­kur­len­nu­kid, to­hu­tud IL-78-d. Pat­rull-len­du­de ajal pea­vad kesk­mi­selt 10–15 tun­di jär­jest len­da­vad pom­mi­ta­jad mi­tu kor­da õhus tan­ki­ma. Sel­leks on­gi IL-78, mis võib kan­da ku­ni 60 ton­ni kütust. Õhus pum­ba­tak­se kütust ühest len­nu­kist tei­se kii­ru­se­ga 2000 liit­rit mi­nu­tis. “15–20 mi­nu­ti­ga tan­gi­tak­se pom­mi­ta­ja ära,” rää­gib pol­kov­nik Kost­ju­nin.

Pom­mi­ta­ja Tu-95MS ko­man-dör Gen­na­di Ste­katšov ütleb, et õhus tan­ki­mi­ne on­gi pat­rull-len­du­de puhul kõige ras­kem üle­san­ne, sest se­da peab os­ka­ma te­ha ka öö­sel.

En­gel­si baa­si len­nu­juh­ti­mis­kes­kus jä­tab uh­ke mul­je, kõik Ve­ne en­da ar­vu­tisüstee­mid. Teh­ni­list va­rus­tust ei jät­ku­nud ilm­selt tua­le­ti jaoks, mis asub õues, sa­da meet­rit juh­ti­mis­kes­ku­sest ee­mal. Pä­rast Pu­ti­ni tu­le­kut on tua­lett kui ku­jund Ve­ne elu mõist­mi­sel olu­li­seks muu­tu­nud.

Üle ühe lennuki pildistada ei tohi

•• 22. kaardiväe Donbassi raskepommitajate lennuväediviisi Engelsi baasis kehtib ajakirjanikele loomulikult hulk piiranguid.

•• Meid saatev alampolkovnik Djakov teatab kohe kõige tähtsama reegli: “Pildistada tohib ainult ühte lennukit korraga. Panoraamfotot, kus on näha lennukid reas, ei tohi teha!”

•• See pole niisama hoiatus.

•• Päeva lõpus tuleb mitu ohvitseri, kes vaatavad kõigi ajakirjanike fotoaparaadid üle, nii profikaamerad kui ka “seebikarbid”. Fotosid kästakse ära kustutada üksjagu. Mina pean “killima” kümmekond fotot. Üle vaadatakse ka kõikide teleoperaatorite materjal. Kaadrid, mis ohvitseridele ei meeldi, kästakse protestist hoolimata kustutada.