VE: Raidla, Olev

Ernast, Aljošast ja Ruutsoost
Olev Raidla, Eesti Akadeemiline Sõjaajaloo Selts, www.DELFI.ee
14. august 2008 2:04

Olev Raidla
Erakogu
Juba mitu aastat ei anna professor Rein Ruutsoole rahu „Erna retke“ läbiviimine ja Eesti ajaloo mõnede aspektide käsitlemine pisut teisest vaatenurgast ja laiemale andmebaasile toetudes kui ametlik nõukogude sõjaajalugu.

See tundub pisut üllatav, kuna rohkem kui veerandsaja aasta viljaka teaduslik-publitsistliku tegevuse jooksul polnud varem märke autori huvist sõjaajaloo vastu. 

Sinimägede lahingute aastapäeva tähistamist kritiseeris Ruutsoo EPL-is aastal 2004, kui Venemaa infokanalid käivitasid suurejoonelist propagandakampaaniat Suures Isamaasõjas võidu saavutamise 60. aastapäeva tähistamise ettevalmistamiseks. 2007 ilmus Ruutsool juba kaks kirjutist, mida saab lugeda siit ja siit. Eelmisel nädalal Delfis avaldatud arvamuses midagi sisuliselt uut polnud.

Siinkohal pole võimalik ükshaaval käsitleda kõiki Ruutsoo väiteid, toogem välja vaid kõiki Ruutsoo artikleid läbivad tunnusjooned:

1) võitlus koos sakslastega oli võitlus ka Nõukogude Venemaa lääneliitlaste vastu; nõukogude ajalookäsitluse ümberhindamine viib meid konflikti sellega, mida Ruutsoo nimetab „suureks narratiiviks“ ehk siis Teise maailmasõja ajaloo mustvalge käsitlusega — see pole meile pragmaatilistel põhjustel kasulik (samal ajal nõuab Ruutsoo aga ajaloo objektiivsed käsitlemist);

2) eesti nõukogudevastasest relvavõitlusest osavõtjate moraalselt ja poliitiliselt ühele pulgale panemine nõukogude repressiivorganitega, sisuliselt relvastatud vastupanu õiguse eitamine, sealhulgas eestlaste vastupanuliikumise õiguse eitamine teha koostööd mitte-nõukogude struktuuridega (Erna puhul eelkõige operatiivalluvus Abwehr’ile) ning kanda võõrast mundrit (Soome, Saksa); üllatavalt kirglik viha kõige nende suhtes, kellel oli julgust võidelda, relv käes, nõukogude võimu vastu.

Poliitikas pole valida hea ja väga hea vahel

Liitlaste valikul poliitikas pole reeglina võimalik valida hea ja väga hea variandi vahel. Stalin ei otsustanud liitlassuhete kasuks Saksamaaga mitte selle pärast, et Hitler või natsionaalsotsialism oleks talle väga meeldinud, vaid Nõukogude Venemaa imperialistlikest huvidest lähtudes. Juunis 1941 ei asunud W. Churchill Nõukogude Liitu toetama mitte sellepärast, et bolðevism oleks talle üleöö sümpaatseks muutunud, vaid Briti impeeriumi huvidest lähtudes.

Inglased (ja hiljem Ameerika Ühendriigid) valisid kuradi peltsebuliga väljaajamise tee — ja see töötas. Selle eest pidid küll maksma Ida-Eroopa riigid, või, õigem oleks ehk öelda — tuli maksta Ida-Euroopa riikidega. Birma ja Indoneesia natsionalistid ei asunud koostööle neid okupeerinud Jaapaniga mitte selle pärast, et Ida-Aasia õitsengusfääri ideoloogia ja eriti praktika oleks neile meeldinud, vaid lootuses pääseda vastavalt Briti ja Hollandi koloonia staatusest, ja nende lootused täitusid. Ning kui Mahatma Gandhi 1942. aastal kutsus hindusid üles saboteerima inglaste ponnistusi võitluses Briti-India piiridele jõudnud Jaapani armee vastu, siis kas ta oli Jaapani agent ja faðistide käsik?

Baltlaste koostöö sakslastega ei andnud meile soovitud tulemust — kuid seda ei saavutanud ka liitlaste mundris võidelnud poolakad ja tðehhid. Ruutsoo muretseb selle üle, et “suur narratiiv — viis, kuidas Erna luuretegevus mõjutas Teise maailmasõja käiku — ei saa lääne jaoks olla ülev”. Küsimus on, kas ja kuivõrd Ruutsoo “suur narratiiv” ehk siis ilmselt Teise maailmasõja ajalugu (ja sõdade ajalugu üldse) üldse saab olla „ülev“.

Ruutsoo “suure narratiivi” ehk Teise maailmasõja populaarajaloo eripäraks on pikaaegne ja järjekindel võitjate kontseptsiooni(de) serveerimine ainuõigena. Selles pole muidugi midagi põhimõtteliselt uut, kuid Napoleoni sõdade või isegi Esimese maailmasõja käsitlemisel ei lähtuta enam ammugi mustvalgest kujutlusest valguse väe võitlusest pimeduse jõudude vastu. Muidugi peame arvestama sedagi, et ka Läänes on lihtsustatud ajalookäsitlus paljudele, eriti pahempoolsetele jõududele mugav ja kasulik, sest objektiivne ajalookäsitlus ei saa mööda minna faktidest, mis Lääne komparteidele ja demokraatiatele just „ülevust“ ei lisa.

Esimesed heidetakse, tagumised tapetakse

Igasuguse nõukogudevastase relvastatud võitluse vihane eitamine pole aga ilmselt seletatav ainult filosoof Ruutsoo lünklike ja valivate sõjaajaloo teadmistega. Vihje on Ruutsoo andnud 2000 Molodjoþ Estoniis ilmunud intervjuus „Eestlased on Baltikumi juudid“, kus autor leiab, et erinevalt 13. jaanuaril 1991. aastal ise Vilniuses vereohvrid provotseerinud leedulastest olid eestlased nõukogude võimule „head, kuulekad ja tasakaalukad“ ning lähtusid (ja peavadki lähtuma!) põhimõttest „Esimesed heidetakse, tagumised tapetakse, keskmised koju tulevad“.

Selline poliitiline filosoofia peaks olema vastuvõetav ning täit propagandatuge vääriv iga okupatsioonivõimu puhul. Kuigi sügavalt küsitav on, millisesse või kelle kodusse selline keskvoolus ulpimine meid siis viima peaks. Pigem on siin tegemist vähem psüholoogilis-patsifistlike ja sügavamalt maailmavaateliste küsimuste ning selle kujunemist mõjutanud teguritega.

Teatava võtme seda mõista annab taas autor ise oma 2000. aasta intervjuus Jaroslava Chudnovskajale pealkirjaga „Idealisti pihtimus“, kus Ruutsoo kirjeldab enese kui vastupanuliikuja kujunemislugu miilitsaosakonna aknale haakristi joonistanud kehva baptistipere lapsest ja sügavalt konspireeritud koolinoorte vastupanugrupi liikmest (või koguni liidrist?) ideeliseks eurokommunistiks ning artiklis lähemalt identifitseerimata välisluure ja KGB topeltagendiks.

Professor Ruutsoo väidab, et katkestas koostöö KGB-ga juba kusagil perestroikaaja alguses, see on siis 1980. aastate keskpaigas. Edasisest võimalikust koostööst „mängu teise osapoole ehk „emigrantidega““ Ruutsoo nimetatud intervjuus vaikib. Igal juhul on „pahempoolne ilmavaade“ soovi korral hea seletus, miks on Ruutsoo viimastel aastatel aktiivselt asunud nõukogude ajaloonarratiivi kaitsele.

Sest peale Erna grupi ja Saksa mundris võidelnud eestlaste ründamise on Ruutsoo arvamusliidri rollis võtnud korduvalt sõna aktuaalsete „visuaalsete narratiivide“ üle käivates diskussioonides: Tõnismäe monumendi teisaldamise, Lihula monumendi ja vabadussamba püstitamise vastu. (Tõnismäe monumendi puhul saa mööda vaadata ka selle viimaste aastate täiendavast, Ðveitsi kuulsast „Wilhelm Telli narratiivist“ tuntud foogt Hermann Gessleri kübara rollist, mida tuli isanda aseainena kummardada pärast tema lahkumist.)

Mis on Ruutsoo tegelik eesmärk?

Tähelepanu väärib siin aga hoopis muu. Eestis on püstitatud arvukalt sambaid, paigaldatud kive ja tahvleid nõukogude võimu ohvritele — ja see pole kutsunud esile mingit erilist reaktsiooni peale tüüpilise „Me kõik oleme ju ohvrid“ või siis „Aitab juba minevikus sorimisest“. See on selge vihje, et mälestusmärkide püstitamine ohvritele üldse ja soovi korral ka sihtotstarbeliselt — eraldi tapetud Taavidele, küüditatud Karladele, piinatud Peetritele ja vägistatud Viivedele ei häiri eriti kedagi.

Veel enam, kaudselt on need isegi kasulikud hoiatavad märgid, mis igaühele peavad meelde tuletama, et derþaava võimsale masinavärgile ei tohi hammasrataste vahele jääda (teid peksti ja pekstakse ka tulevikus, nii et olge parem vaiksemad kui vesi ja madalamad kui muru, sest küllap ikka „ keskmised koju tulevad“).

Hoopis teine lugu on aga siis, kui kõne alla tuleb mälestusmärgi püstitamine võitlejatele, eriti nendele, kes söandasid vastu hakata relvaga käes. Siin sobivad siltide kleepimiseks ja vastuargumentideks relvad igast arsenalist, alates kiivri mudelist ja frentðilõikest (Lihulas) kuni proportsioonide ja pseudoneopaganliku meelepahaga risti kui sümboli vastu.

Eesmärgiks pole siin mõistagi mitte arhitektuurilise täiuse saavutamine, võitlus natsismi heroiseerimise vastu ega isegi Teise maailmasõja „suure narratiivi“ eheduse kaitsmine. Tegelikuks eesmärgiks on igasuguse vastupanumõtte, tahte ja valmiduse hävitamine juba eos.

Sest Õpetaja Sun Zi ütles juba rohkem kui 2500 aastat tagasi: „Sõja seadus on üldjuhul selline. Võtta riik üle tervena on parem, lüüa riik puruks on halvem. Võtta armee üle tervena on parem, lüüa armee puruks on halvem… Sundida armee ilma lahinguta alla andma on parimast parim…Sellepärast on sõjas kõige parem hävitada plaanid. Sellest järgmine on hävitada liidud. Sellest järgmine on hävitada sõjavägi.“ (Sun Zi. Sun Bin. Sõja seadused. Strateegiline rünnak. lk 134-136). Muide, Sun Zi on paljude, sh naaberriikide sõjaväeakadeemiate programmis.

www.DELFI.ee