VE: säästupirnid

Säästupirn kui valgusetooja – kas mõistlik valik?

Postimees, 14.04.2009 13:13
 

  Uus ja vana: tavaline hõõglamp ja moodne säästupirn..

Uus ja vana: tavaline hõõglamp ja moodne säästupirn. Foto: AFP / Scanpix.

Tarbija24.ee avaldab tarbijakaitseameti tarbijapoliitika ja avalike suhete osakonna juhataja Hanna Turetski artikli säästupirnidest.

Euroopa Komisjoni kava lõpetada hõõglampide kasutamine on üks osa keskkonnameetmetest, mille eesmärk on vähendada energiakadusid. Üleminek toimub järk-järgult aastatel 2009-2013.  Algust tehakse sellega selle aasta septembrist, mil lettidelt kaovad 100-vatised hõõglambipirnid, aasta hiljem 75- vatised jne.

Kompaktpirnide ehk kõnekeeles säästupirnide eelisena on välja toodud tema pikemat eluiga ning energiasäästlikkust, samas on tarbijakaitseametisse pöördunud mitmed nördinud tarbijad, kelle väitel on säästupirnide eluiga jäänud oodatust tunduvalt väiksemaks (eeldatavasti peaks need kestma 6000-15 000 tundi) ning leiavad, et ökonoomsuse asemel on nad oma rahakotile säästupirnidega hoopiski liiga teinud.

Rootsi tarbijaajakiri Råd och Rön avaldas möödunud aasta jaanuaris testitulemused, millest selgus, et 36-st testitud säästupirnist põles 8 läbi juba enne 6000 tundi (see vastab 1500 päeva jooksul 4 tundi päevas kasutamisele). Paljud tootjad olid aga seejuures lubanud, et säästupirnid peavad vastu 10 000 tundi.

Näiteks pidas Philips Automatic Energy Saver vastu vaid poole testiajast ehk 3186 tundi ning Philips PL Electronic Pro 4244 tundi. Testimisel selgus ka, et säästupirne sagedasti sisse ja välja lülitada ei tohi. Testis lasti pirnidel 25-kraadise temperatuuriga ruumis 5 minutit põleda ning siis kustutati kolmeks minutiks.

Kokku tehti maksimaalselt 20 000 sisse- ja väljalülitust, kuid 36-st säästupirnist läks 21 enne katki. Ka vähenes säästupirnide valgustugevus külmas, kohati isegi 89 protsenti ja seda -10 kraadi juures, kuid ka normaalsel temperatuuril toimus valgustugevuse vähenemine 6000 tunni järel, kohati isegi 39 protsendi võrra.

Säästupirn vajab viiendiku hõõglambile kuluvast energiast, et anda sama valgust. See tähendab, et 15W säästupirn vastab 75W hõõglambile ning säästab umbes 600 KWh energiat oma eluea jooksul, samas ei ole säästupirni tootmine väga energiasäästlik. Et toota ühte 15W säästupirni, kulub 1,4 KWh .

Sama energia kogusega saaks toota umbes 10 hõõglampi. Tõsi, eeldatavasti peaks säästupirn kestma kümme korda kauem kui hõõglamp, kuid nagu näitasid Rootsis läbi viidud testi tulemused, on see küsitav ning sel juhul on kaheldav ka keskkonnasäästlikkus kui argument säästulampide eelistamiseks.

Keskkonnakahju
Säästupirnid sisaldavad väikeses koguses (ca 4 mg) elavhõbedat, metalli, mis on ohtlik keskkonnamürgitaja. Kui näiteks iga Rootsi majapidamine viskab aastas ühe säästupirni prügikasti, on oht, et ringlusse satub 20 kg elavhõbedat.

Isegi siis, kui 95 protsenti kasutatud säästupirnidest viiakse ohtlike jäätmete kogumispunkti, on ikkagi säästupirnide summaarne keskkonnakahju tõenäoliselt suurem kui tavapirnidel. Teelusikatäiest elavhõbedast piisab, et mürgitada ära keskmise suurusega järv.

Säästupirni eeliseks on see, et ta ei lähe põledes kuumaks, seetõttu saab teda kasutada sellistes lambivarjudes, kus hõõglamp põletaks augu või halvemal juhul süütaks põlema.

Teisest küljest on selliseid lampe ja lühtreid, kuhu säästupirnid ei sobi – nad jäävad pikalt välja rippuma ning teevad disainielemendist imeliku monstrumi, mistõttu sellised lambid ja lühtrid oleks tarbija sunnitud asendama säästupirnile sobivatega. Seetõttu võib arvata, et tarbijate poolt hakatakse kokku ostma suuremates kogustes hõõglampe, et ei peaks olemasolevaid lampe/lühtreid välja vahetama.

Säästupirne ostes tuleks kindlasti lugeda kasutusjuhendit ning silmas peaks pidama seda, et säästupirnide sagedane sisse- ja väljalülitamine lühendab oluliselt nende eluiga: sisse -ja väljalülitamise ajavahe peaks olema vähemalt 2 minutit! Kui õues on miinuskraadid, võib pirni täisvõimsus valgustamisel saabuda alles poole tunni pärast.

Mati Feldmann analüüsis 29. jaanuari Äripäevas säästupirnide kasutamise efektiivsust Põhjamaades, kus ta kirjutab: «Tõsi, hõõgniidiga elektripirn annab 96 protsenti soojus- ja vaid 4 protsenti valgusenergiat, olles omamoodi ebaefektiivsuse musternäidis. Ent külmema kliimaga maades kulub elektripirni «jääksoojus» kütmiseks ära ja läheb üldisesse küttebilanssi. Mõtleme sellele, mitu kuud aastas me kütame elamuid ja tööruume – ühel või teisel viisil. Kolm suvekuud võib ehk selles suhtes vahele jätta».

Tõsi ta on, et ruume jahutada, on hõõglambist eralduv soojus topeltkulukas jääkprodukt. Näiteks Austraalias ja Californias on juba vastu võetud otsus minna täielikult üle säästupirnidele. Külmas kliimas omab hõõgpirnist eralduv soojus aga hoopis positiivset kõrvalnähtu.

Oleks ehk tõesti kohane diferentseerida «külmad» ja «soojad» EL-i liikmesriigid, kus viimaste kasutegur üleminekul säästupirnidele on suurem – ruumide jahutamisele kulub vähem elektrit ning külmematele aladele jätta võimalus kasutada nii üht kui teist? Tehnoloogia areneb ning kindlasti leitakse ka säästupirnidele veelgi paremaid alternatiive.

LED- lambid (light emitting diodes, LED-tehnoloogia puhul helendab madala pinge juures epovaiku asetatud peegeldi ja elektroodidest varustatud sobiva pooljuhi kristall) on juba olemas, mis, tõsi küll, on keskmisele tarbijale veel siiski pisut kallid, kuid kui suudetaks toota odavamalt, on ka see üks võimalus energiat tublisti kokku hoida.

Hanna Turetski

***
VIIMASED KOMMENTAARID:
…

Olavi: nüüd tuleb pikk jutt.

Kogu asi saab alguse inimeste suhtumisest keskkonda ning keskkonnateadlikkusest. Ajal, kui mujal Euroopas ning ka USA´s pannakse keskkonnateadlikkusele tugevasti rõhku ning inimesed on selles osas haritud ning huvitatud, on Eesti alles otses mõttes “protesteeriv puberteet”.
Seda on näha ka siinsetest kommentaaridest. Terve selle suure portsu hulgas on vaid käputäis neid, kes ka asjast tõesti teavad ning oskavad seetõttu kaasa rääkida-arutada.

Praktiliselt igasugune meie tegevus reostab mingil määral keskkonda. Mis rohkem, mis vähem. Oluline on se, kuidas käituda nii, et reostus oleks võimalikult väike ning mida saab teha selle kompenseerimiseks. Oluline on näha asju tervikuna ning suuremas ja pikemas perspektiivis.
Säästulambist võib selle purunemisel tõepoolest keskkonda lekkida vähesel määral elavhõbedat, samas hoiab säästulampide kasutamine ära kordades ja kordades suurema reostuse vähese energiatarbimise näol.

Minu arvates oli terviknägemuse mõte väga hästi lahti kirjutatud siingi sõna võtnud puhta elu tegijate poolt (minu arvates väga asjalik ja vajalik lehekülg ja tänud selle tegijatele !) – teatud määral reostuse tekitamine on põhjendatud, kui seeläbi hoitakse ära oluliselt suurem ning ohtlikum reostus.

Kahjuks on õigus kommentaatoril vombat – meie inimesed ei hooli keskkonnast. Siinkohal tuleb aga kivi visata meedia kapsaaeda. Niipea, kui jutt läheb rohelisele mõtlemisele ning keskkonnasäästmisele, on meie meedia irooniline, skeptiline ja süstib inimestesse pigem negatiivseid hoiakuid. Nii ka antud artikli puhul.

Mujal Euroopas kasutatakse edukalt säästupirne juba 2005 aastast, kui tegelikult alustati teavitamisega hõõglampide tootmise lõpetamisest.
Pigem tuleks asja vaadata ning teadvustada kui loomulikku progressi ja muutust positiivsuse suunas, kui midagi keelavat, käskivat ning kohustavat. Seda eriti Eestis, kus suur osa elanikke on ENSV aegadest ning seeläbi käskude ja keeldude suhtes tundlikud.
Üleminek energiasäästlikumatele lampidele on täpselt sama loomulik progress nagu analoogtelevisiooni kadumine ja asendumine digi tvga, nagu tavatelefoni asendumine digitelefoniga või nagu käsitsi kirjutatud kladede asendumine arvutiporogrammidega.

Eesti meedia võiks siinkohal olla esimene, kes saab üle puberteedist ja hakkab asju teadvustama täiskasvanu tasandilt ning positiivselt ning tõstma inimeste teadlikkust. Küsimus ei ole mitte – miks ma pean vaid miks mitte ! Mitte kui palju see raha säästab vaid kui palju see keskkonda säästab.
Negativistlik – miks ma pean säästulampi kasutama ja vot tahan ja kasutan hõõglampi, võiks asenduda positiivse ning täiskasvanuliku – aga miks mitte kasutada säästulampi suthumisega.

Teadlik ja hooliv inimene hoiab keskkonda, puberteedimõtlemisega egoist aga ei hooli sellest ja küsib – kelle asi, mida mina teen.
Lõppu veelkord ka tänu Puhta Elu tegijatele ja soovitan ka teistel seda lehekülge külastada.

…

***

Säästuvalgus: on ebamugav ja hakkab silmadele.