Eelarve kärpimiseks tehtavad ettepanekud on muutunud üha jaburamaks ja kahjuks ka küünilisemaks.
Aga tuletaks meelde majanduse põhitõde: Eesti büdÏetikriisis ei ole süüdi mitte häving maailmamajanduses, vaid meie eelarve tulubaasi ülesehitus. Täpsemalt öeldes: selle mittevastavus turumajanduse põhimõtetele. Eelarve, mis põhines peamiselt tarbimismaksudel ja väga kiire kasvu eeldusel, ei saanudki kaua koos püsida.
Eesti on praegu Euroopa Liidus võrreldes SKT tasemega ühtede kõige madalamate avaliku sektori kulutustega riik. Kõik, kes süüdistavad avalikku sektorit eelnevate aastate laristamises, kahjuks ei selgita: mis valdkonnad olid siis üle investeeritud-rahastatud ja kus lauslaristamine osaks sai? Mäletame, et viimasel kaheksal aastal jätkus teedevõrgu kiirenev kulumine, toimus meditsiinitöötajate lahkumine kodumaalt ja haridussüsteemi „vananemine”. Meie ametnike arv ja palgatase jääb ka selgelt maha Euroopa riikide tasemest.
Ebamõistlik maksusüsteem
Meid pimestab kahjuks ikka veel eelmiste aastate majanduskasvu sära ja ülevoolavad maksutulud. Paraku tekitas lühiajaline, aga väga kiire majanduskasv suuri moonutusi majandusstruktuuris ja tööjõu paiknemises tegevusvaldkonniti. Eesti praegune eelarveprobleem on ikkagi seotud ebamõistliku maksusüsteemiga, kus tulubaas on liigses sõltuvuses tarbimis-tsüklist. Samal ajal on laekumised tulumaksudest üsna tagasihoidlikud. Kapitalimaksude osakaal Eesti riigieelarves on EL-i riikide seas kõige madalam.
Peame aru saama, et nii kiire majanduskasv toimus ühekordsete ja väga erandlike tegurite kokkulangemisel. Euroopa Liiduga ühinemise mõju, välispankade agressiivne laenupoliitika ja ülemaailmne majanduskasv on peamised mõjurid, mis meie majandust tagant tõukasid. Samasugune kiire kasv toimus kõigis uutes Euroopa Liidu maades. Eesti ei suutnud kahjuks majanduse ülekuumenemist ohjeldada, peab tõdema ka Eesti Pank.
Samasugune moonutus tekkis ka meie avaliku sektori rahastamises. Tekkis mulje, et nii madala maksukoormusega saabki Eesti riiki üleval pidada. Vähenevad tulumaksulaekumised kompenseeris suurenev tuluvoog tarbimismaksudest ja riigipoolsete investeeringute tegemata jätmine võimaldas ka eelarve lihtsalt tasakaalu saada.
Aga ühel hetkel sai maailma majanduskasv lihtsalt otsa ja Eesti kunstlikult üleköetud majandus asendus kiire langusega. Ja langusfaasis on meie maksuhädad veelgi võimendunud. Eesti majanduse peaprobleem ei ole eelarve tasakaalustamatus. Meie peamised mured on seotud riigi funktsionaalsuse ja majanduse konkurentsivõime tagamisega. Arenenud turumajandusega ühiskonnas ei ole avalik ja erasektor vastandid, vaid ühtse organismi lahutamatud osad. Ilma avaliku sektori tõhusa toimimiseta ei ole olemas ka konkurentsivõimelist ärisektorit.
Väga paljud maailma riigid kasutavad praegu majanduse kooshoidmiseks mitmesuguseid stiimulpakette. Pearõhk on neis riigi kulutuste suurendamisel ja infrastruktuuri, haridusse ja teistesse majanduskasvu mõjutavavatesse sektoreisse panustamisel. Eesti on aga otsustanud käituda sellele loogikale risti vastupidiselt: tõmmata riigi kulusid veelgi kokku! Kulutuste edasine vähendamine saab aga toimuda ainult meie riikluse vähendamise arvel.
Tagasi turumajandusse
Kui paar aastakest tagasi oli eelarvega tekkiv olukord ette näha, siis üsna selge on ka meie maksustruktuuri lähitulevik. Kümme miljardit eelarvemiinust ei ole mitte selle talve probleem, vaid see tulebki igal aastal maksudega katta. Reformierakondlike maksu-utoopiate aeg on ümber saanud. Esiteks, eelarves peab suurenema tulu- ja kasumimaksude osa. Selleks peab tõusma üksikisiku tulumaksu määr. Kas tulumaksumäär muutub ka võrreldes praegusega astmeliseks – majandusteoreetiliselt sellel suurt vahet ei ole ja see sõltub ühiskonna valikust. Meie praegune ettevõtte kasumimaksu süsteem meenutab pigem kolhoosikorda kui turumajandusele iseloomulikku majandusinstrumenti. Isegi suhteliselt lühikese eksisteerimisperioodi vältel on selline EL-is ainulaadne süsteem toonud kaasa hulgaliselt pahaloomulisi kasvajaid. Väidetele, et selline kasumi maksustamine soodustab (välis)investeeringuid, ei ole paraku tõendust leida. Praegu on 80% niinimetatud otseste välisinvesteeringute puhul tegemist Eestis teenitud kasumi „reinvesteerimisega”. Uuringud kinnitavad, et investeeringuid mõjutab eelkõige kasumi teenimise võimalus, aga mitte kasumimaks kui selline.
Ka ei ole turumajanduses võimalik kasutada ressursse ilma nende eest maksmata. Aga sellise olukorra meie kasumimaksusüsteem on just loonud: ettevõtted saavad juurdepääsu avalikele hüvistele, aga ei kompenseeri seda kasumit ühiskonnaga jagades. Veelgi küünilisem on asjaolu, et välisettevõtted maksavad Eestis teenitud kasumilt maksu oma koduriigile. Nii teeme iga-aastase mitmemiljardilise kingituse välisriikide – peamiselt Rootsi ja Soome eelarvele. Kui majandusbuumi tingimustes võisime selliseid kingitusi endale ehk veel lubada, siis praeguses olukorras on see lausa kuritegelik. Enne kui sellist süsteemi pole muudetud, ei saa juttugi olla sotsiaalkulude ja investeeringute kärpimisest eelarve tegemise käigus!
EL-is on viimasel kümnendil toimunud kasumimaksumäära alanemine ja maksubaasi laienemine soodustuste ja erandite vähendamise arvel. Eestis aga on asjad käinud täpselt vastupidi: meie kasumimaksumäär on uue EL-i maa kohta üsna kõrge, aga samal ajal ei maksa enamik välisettevõtteid seda üldse. Kasumimaksu maksavad suures osas Eesti väikeettevõtjad. Klassikalise kasumimaksusüsteemi sisseseadmine tähendaks kõigi ettevõtete kasumi maksustamist selle tekkimisel. Sellisel juhul oleks võimalik alandada ka ettevõtte maksumäära, näiteks 15%-ni, ning muuta see visuaalselt atraktiivsemaks ja takistada tulude maksuvaba väljavoolu välismaale.
Teiseks, kasumimaksude osa-kaalu kasv riigieelarves võimaldab vähendada ettevõtete sotsiaalmaksukoormust. Tegelikult painabki sotsiaalmaksukoormus ettevõtlust kõige enam ja ilmselt peab osaline sotsiaalmaksukoormus kanduma ka töövõtjate õlule.
Kolmandaks tuleb igati vältida tarbimismaksude – käibemaksu ja aktsiiside – edasist tõusu. Eesti on väike ja avatud riik ja lihtne on peletada nii kodu- kui ka välismaised tarbijad siit minema.
Kokkuvõttes, eelarve ei ole meie riigi peamine mure. Olulisim probleem on hoopis konkurentsivõimelise majandusarengu tagamine. Kas viimaste aastate majanduskasvu puhul oli tegemist „fantastilise eduga” või jämeda juhtimisveaga, seda näitab meie võime taastuda käimasolevast majanduskriisist.
VE: Trasberg, Viktor – majandusteoreetik
Viktor Trasberg: Majanduskasv ei tule iial tagasi
Aga tuletaks meelde majanduse põhitõde: Eesti büdÏetikriisis ei ole süüdi mitte häving maailmamajanduses, vaid meie eelarve tulubaasi ülesehitus. Täpsemalt öeldes: selle mittevastavus turumajanduse põhimõtetele. Eelarve, mis põhines peamiselt tarbimismaksudel ja väga kiire kasvu eeldusel, ei saanudki kaua koos püsida.
Eesti on praegu Euroopa Liidus võrreldes SKT tasemega ühtede kõige madalamate avaliku sektori kulutustega riik. Kõik, kes süüdistavad avalikku sektorit eelnevate aastate laristamises, kahjuks ei selgita: mis valdkonnad olid siis üle investeeritud-rahastatud ja kus lauslaristamine osaks sai? Mäletame, et viimasel kaheksal aastal jätkus teedevõrgu kiirenev kulumine, toimus meditsiinitöötajate lahkumine kodumaalt ja haridussüsteemi „vananemine”. Meie ametnike arv ja palgatase jääb ka selgelt maha Euroopa riikide tasemest.
Ebamõistlik maksusüsteem
Meid pimestab kahjuks ikka veel eelmiste aastate majanduskasvu sära ja ülevoolavad maksutulud. Paraku tekitas lühiajaline, aga väga kiire majanduskasv suuri moonutusi majandusstruktuuris ja tööjõu paiknemises tegevusvaldkonniti. Eesti praegune eelarveprobleem on ikkagi seotud ebamõistliku maksusüsteemiga, kus tulubaas on liigses sõltuvuses tarbimis-tsüklist. Samal ajal on laekumised tulumaksudest üsna tagasihoidlikud. Kapitalimaksude osakaal Eesti riigieelarves on EL-i riikide seas kõige madalam.
Peame aru saama, et nii kiire majanduskasv toimus ühekordsete ja väga erandlike tegurite kokkulangemisel. Euroopa Liiduga ühinemise mõju, välispankade agressiivne laenupoliitika ja ülemaailmne majanduskasv on peamised mõjurid, mis meie majandust tagant tõukasid. Samasugune kiire kasv toimus kõigis uutes Euroopa Liidu maades. Eesti ei suutnud kahjuks majanduse ülekuumenemist ohjeldada, peab tõdema ka Eesti Pank.
Samasugune moonutus tekkis ka meie avaliku sektori rahastamises. Tekkis mulje, et nii madala maksukoormusega saabki Eesti riiki üleval pidada. Vähenevad tulumaksulaekumised kompenseeris suurenev tuluvoog tarbimismaksudest ja riigipoolsete investeeringute tegemata jätmine võimaldas ka eelarve lihtsalt tasakaalu saada.
Aga ühel hetkel sai maailma majanduskasv lihtsalt otsa ja Eesti kunstlikult üleköetud majandus asendus kiire langusega. Ja langusfaasis on meie maksuhädad veelgi võimendunud. Eesti majanduse peaprobleem ei ole eelarve tasakaalustamatus. Meie peamised mured on seotud riigi funktsionaalsuse ja majanduse konkurentsivõime tagamisega. Arenenud turumajandusega ühiskonnas ei ole avalik ja erasektor vastandid, vaid ühtse organismi lahutamatud osad. Ilma avaliku sektori tõhusa toimimiseta ei ole olemas ka konkurentsivõimelist ärisektorit.
Väga paljud maailma riigid kasutavad praegu majanduse kooshoidmiseks mitmesuguseid stiimulpakette. Pearõhk on neis riigi kulutuste suurendamisel ja infrastruktuuri, haridusse ja teistesse majanduskasvu mõjutavavatesse sektoreisse panustamisel. Eesti on aga otsustanud käituda sellele loogikale risti vastupidiselt: tõmmata riigi kulusid veelgi kokku! Kulutuste edasine vähendamine saab aga toimuda ainult meie riikluse vähendamise arvel.
Tagasi turumajandusse
Kui paar aastakest tagasi oli eelarvega tekkiv olukord ette näha, siis üsna selge on ka meie maksustruktuuri lähitulevik. Kümme miljardit eelarvemiinust ei ole mitte selle talve probleem, vaid see tulebki igal aastal maksudega katta. Reformierakondlike maksu-utoopiate aeg on ümber saanud. Esiteks, eelarves peab suurenema tulu- ja kasumimaksude osa. Selleks peab tõusma üksikisiku tulumaksu määr. Kas tulumaksumäär muutub ka võrreldes praegusega astmeliseks – majandusteoreetiliselt sellel suurt vahet ei ole ja see sõltub ühiskonna valikust. Meie praegune ettevõtte kasumimaksu süsteem meenutab pigem kolhoosikorda kui turumajandusele iseloomulikku majandusinstrumenti. Isegi suhteliselt lühikese eksisteerimisperioodi vältel on selline EL-is ainulaadne süsteem toonud kaasa hulgaliselt pahaloomulisi kasvajaid. Väidetele, et selline kasumi maksustamine soodustab (välis)investeeringuid, ei ole paraku tõendust leida. Praegu on 80% niinimetatud otseste välisinvesteeringute puhul tegemist Eestis teenitud kasumi „reinvesteerimisega”. Uuringud kinnitavad, et investeeringuid mõjutab eelkõige kasumi teenimise võimalus, aga mitte kasumimaks kui selline.
Ka ei ole turumajanduses võimalik kasutada ressursse ilma nende eest maksmata. Aga sellise olukorra meie kasumimaksusüsteem on just loonud: ettevõtted saavad juurdepääsu avalikele hüvistele, aga ei kompenseeri seda kasumit ühiskonnaga jagades. Veelgi küünilisem on asjaolu, et välisettevõtted maksavad Eestis teenitud kasumilt maksu oma koduriigile. Nii teeme iga-aastase mitmemiljardilise kingituse välisriikide – peamiselt Rootsi ja Soome eelarvele. Kui majandusbuumi tingimustes võisime selliseid kingitusi endale ehk veel lubada, siis praeguses olukorras on see lausa kuritegelik. Enne kui sellist süsteemi pole muudetud, ei saa juttugi olla sotsiaalkulude ja investeeringute kärpimisest eelarve tegemise käigus!
EL-is on viimasel kümnendil toimunud kasumimaksumäära alanemine ja maksubaasi laienemine soodustuste ja erandite vähendamise arvel. Eestis aga on asjad käinud täpselt vastupidi: meie kasumimaksumäär on uue EL-i maa kohta üsna kõrge, aga samal ajal ei maksa enamik välisettevõtteid seda üldse. Kasumimaksu maksavad suures osas Eesti väikeettevõtjad. Klassikalise kasumimaksusüsteemi sisseseadmine tähendaks kõigi ettevõtete kasumi maksustamist selle tekkimisel. Sellisel juhul oleks võimalik alandada ka ettevõtte maksumäära, näiteks 15%-ni, ning muuta see visuaalselt atraktiivsemaks ja takistada tulude maksuvaba väljavoolu välismaale.
Teiseks, kasumimaksude osa-kaalu kasv riigieelarves võimaldab vähendada ettevõtete sotsiaalmaksukoormust. Tegelikult painabki sotsiaalmaksukoormus ettevõtlust kõige enam ja ilmselt peab osaline sotsiaalmaksukoormus kanduma ka töövõtjate õlule.
Kolmandaks tuleb igati vältida tarbimismaksude – käibemaksu ja aktsiiside – edasist tõusu. Eesti on väike ja avatud riik ja lihtne on peletada nii kodu- kui ka välismaised tarbijad siit minema.
Kokkuvõttes, eelarve ei ole meie riigi peamine mure. Olulisim probleem on hoopis konkurentsivõimelise majandusarengu tagamine. Kas viimaste aastate majanduskasvu puhul oli tegemist „fantastilise eduga” või jämeda juhtimisveaga, seda näitab meie võime taastuda käimasolevast majanduskriisist.