PÄRAST TÜRMI HOOLDEKODUS: Ligi kolm aastat vanglas istuma pidanud Igor Þurba sai pärast vabanemist insuldi. Nüüd peab ta elupäevad mööda saatma Tapa ja hooldekodus. (Aldo Luud)

“Ah, mis sest enam, et niisama kinni istusin,” rehmab käega Igor Þurba, kes istus põhjuseta üle 1000 päeva trellide taga. Türmist pääsenud, tabas süütut inimest insult. Nüüd saadab ta elupäevi mööda hooldekodus.

40ndates aastates Igor Þurba on üks 593 inimesest, kes on viimase üheksa aasta jooksul asjata trellide taga olnud ja kellele riik on selle eest valuraha maksnud.

Aga mis on saanud Igorist ja tema vendadest, kes on olnud ühed kõige kauem põhjuseta vanglas peetud inimesed ja kellele on selle eest makstud ühed suuremad hüvitised?

Selleks tuleb minna ajas tagasi. Igori ja tema kahe noorema venna, Valeri ja Dmitri lugu ulatub aastasse 1999. Vendade Žurbade loo kohta on öeldud: Eesti kohtupraktika suuremaid ämbreid.

Oli 2000. aasta mai, kui Järva maakohus mõistis vennad tapmises süüdi. Dmitri sai kaela 11-, Valeri ja Igor 10aastase vanglakaristuse. Nad tunnistati süüdi selles, et tungisid 1999 juunis Järvamaal 80aastase Maria kodutallu ja nõudsid vanaproualt raha. Nad sidusid Maria kinni ja tema juures sulaseks olnud Dmitri eemaldas näpitsatega vanaproualt varbaküüne. Seejärel peksid kõik kolmekesi eakat naist käte ja jalgadega korduvalt näkku ja rindkeresse. Maria suri. <SCRIPT type=text/javascript> bannerID +=’1342,’; </SCRIPT>

Vennad mõistis süüdi üle 30 inimese

“Kuigi kohtualused end süüdi ei tunnistanud, leidis kohus (Järva maakohus – toim.), et nende süü kirjeldatud kuriteo toimepanemises on tõendatud,” on kirjas riigikohtu otsuses. “Kõik kohtualused võtsid eeluurimisel omaks kannatanu peksmise ja andsid selles osas üldjoontes kokkulangevaid ütlusi. /…/ Väiteid, et enda süüd tunnistasid nad eeluurimisel politseitöötajate survel, pidas kohus (Järva maakohus – toim.) paljasõnalisteks,” seisab riigikohtu otsuses.

Vennad kaebasid otsuse edasi. Tallinna ringkonnakohtu kriminaalkolleegium jättis karistuse jõusse. Seepeale pöördusid vennad riigikohtusse, kuid asja arutusele ei võetud.

Ühel päeval aga tuli mõrvaloos Žurbade jaoks ammuoodatud õiglane pööre: selgus, et vanaproua Maria tapsid tegelikult Rustams Mitrauskis, Georg Šaškov ja Gunnar Simanis. Nad tunnistasid seda ja said teenitud karistuse.

“Vendade Žurbade süü puudumisele Maria tapmises viitavad peale eeltoodu ka nende alibit kinnitanud tunnistajate eeluurimisel ja kohtus antud ütlused, mida siis aga ei peetud usaldusväärseteks,” seisab riigikohtu otsuses. Žurbade süüdimõistmises osales rohkem kui 30 politseinikku ja õigusametimehe.

Riigikohtu otsusega vabastati vennad vanglast 2002. aasta märtsi lõpul. Kõige kauem istus süütult kinni Valeri – 1021 päeva. Igor oli türmis 1018 ja Dmitri 1017 päeva.

Samal aastal hüvitas riik neile asjatu trellide taga istumise. Tollase päevamäära järgi – 427 kr ööpäevas (praegu on see miinimumpalgast sõltuv päevamäär 1015 kr) – määrati igale vennale rohkem kui 430 000 kr valuraha. Need on ühed suuremad hüvitised viimase 11 aasta jooksul.

Kuna sellelt läheb tulumaks maha (tollal 26%), sai iga vend kätte üle 320 000 kr. See oli summa, mida peamiselt heidikuelu elanud veljed seni näinud ei olnud.

Aga kus ja kuidas Žurbad nüüd elavad?

Sõidab rattaga ja paneb lõhna peale

Kõige vanema venna Igori leiame Tapa hooldekodust.

Tal on pool keha halvatud, tal on rääkimisega raskusi, ta saab ise vaevalt süüa, aga ta püüab tubli olla, öeldakse hooldekodust.

Igoril on omaette toake. Tal on suisa kaks pildikasti, lisaks treeningratas, nurgas jalutuskepp, seinal suur ja pehme mängukaru ning Anne Veski plakat. Säng on tal kenasti sätitud.

Kuidas elu läheb? “Normaal-selt,” kehitab Igor õlgu. “Tähti ma kokku lugeda ei oska. Raske on.”

“Insult,” selgitab Igor, mis ta tervisega juhtus. See murdis ta mõni aeg pärast vanglast vabanemist. Kas tervise järsu halvenemise põhjustas alusetult vanglas viibimine, seda ta ei ütle.

Igor seletab õhinal, kuidas ta päevad õhtusse saadab: vaatab telekat, käib uulitsal kolmerattalise jalgrattaga sõitmas ja koos hooldekodu töötajaga sisseoste tegemas.

Mis hüvitisest saanud on? “Pangakontol,” lausub Igor. Raha on läinud tema enda hüvanguks. Ostis teleka, ratta. Ostab eluks vajalikke asju. Ostab ka lõhnaõlisid. Talle meeldib ennast lõhnastada, öeldakse hooldekodust.

Mis vendadest saanud on? “Oi, jumal!” rehmab ta käega. Ja näitab sõrmega ühes suunas: “Nad elavad seal sotsiaalmajas. Kahekesi koos. Oi, jumal!”

Igor on nende juures käinud, kuid enam minna ei taha. Ta teeb kolm kõlavat kõrinipsu, andmaks teada, millega vennad tegelevad. “Oi, jumal!” ütleb ta veel takka. Kui tema saanud viinakuradist võitu, siis Valeri ja Dmitri venna sõnul mitte.

“Nad ostsid korteri, auto ja muid asju,” teab Igor, mida vennad hüvitisega tegid. “Aga nüüd on kõik läinud. Kõik!”

Valeri ja Dmitri oma kurvast saatusest rääkida ei taha. Tapa valla sotstöötaja sõnul tulevad sotsiaalkorteris elavad veljeksed endaga ise toime.

Igor Žurba ei ütle kordagi, et ta oleks vendadele mõrva kaela määrinud politseinike, prokuröride ja kohtunike peale pahane või trotsi täis. “Ah, oli mis oli. Pidin niisama istuma, jah. Kurb oli küll,” ohkab ta vaid.

Rahandusministeeriumi kinnitusel on viimase 11 aasta jooksul riik maksnud asjata türmis istunud inimestele kokku rohkem kui 28 mln krooni hüvitist. Suurim summa on eelmisest aastast (576 päeva põhjuseta vanglas) – 584 640 krooni.