VE:de Croy, Charles Eugène – Belgia aadlik, Vene kindralfeldmarssal
Tallinna Niguliste kiriku mumifitseerunud kindralfeldmarssal
Postimees, 01.11.2008 00:00
Kalmar Ulm
Pärast fotograafia leiutamist hertsog de Croyst 1896. aastal tehtud esimene ülesvõte, mida praegu säilitatakse Niguliste muuseumi kogus. Varem ei ole seda fotot ajakirjanduses kunagi avaldatud.Foto:Tallinna linnamuuseum
Iidsesse Niguliste kirikusse sängitati 1702. aastal huvitav isik, kõrgest soost Belgia aadlik Charles Eugène de Croy (Dux de Croy, 1650–1702), kelle maised säilmed aastasadade vältel ei lagunenud ja kes seetõttu pälvis nimetuse Lieflandische mummie ehk Liivimaa muumia, kirjutab Kalmar Ulm.
Hertsogi lagunemata surnukehast, mida Niguliste kirikus raha eest huvilistele näidati, sai rohkem kui poole sajandi jooksul üks kiriku põhilisi vaatamisväärsusi.
Hertsogi värvikas elukäik väärib väikest tagasivaadet. Põlisest Belgia aadlisoost põlvnev hertsog astus juba noorpõlves Taani sõjaväe teenistusse.
Hiljem leiame ta võitlemas Ungaris – Austria keisri lipu all türklaste vastu, edasi juba Poola kuninga teenistuses ning viimaks Põhjasõjas, 1700. aasta 19.-20. novembril toimunud Narva lahingu eesotsas.
Hertsog de Croy elu Revalis
Vahetult Narva linna all peetava lahingu eel omistas Peeter I hertsogile Vene armee tähtsuselt teise, kindralfeldmarssali aukraadi, mis tegi temast ühe hetkega Vene vägede ülemjuhataja.
Tsaar ise olevat Narva alt sõjalaagrist hommikul enne lahingut lahkunud ning näib, et see tõsiasi, aga ka umbkeelse kindralfeldmarssal Charles de Croy asumine vägede etteotsa viis Vene sõdurite moraali alla.
1800. aastal märkis baltisaksa muinsustekoguja Johann
Christoph Brotze lahingu kohta, et vastne väejuht olevat vaenlasesse ükskõikselt ja isegi üleolevalt suhtunud.
Teate peale, et rootslased lähenevad, ei soovinud kindralfeldmarssal isegi oma lõunauinakut segada lasta ning olevat muretult oma telgis lesides hõiganud: «Las tulla, me lööme need koerad malakatega surnuks.»
Nõnda juhtuski, et noore kuninga Karl XII juhitud Rootsi armee võitis kolm korda suuremaid Vene vägesid. Rootslased kaotasid lahingus vaid 667 meest, Vene poolel hukkus seevastu ligikaudu 10 000 sõdurit ja umbes 12 000 venelast langes vangi.
Muu sõjasaagi kõrval said rootslased oma valdusesse ka venelaste 32 000 rubla suuruse sõjakassa. Kaotuse põhjuseks peetigi võimsa lumetormi kõrval, mis rootslaste selja tagant Vene vägedele vastu tuiskas, Vene sõjaväes valitsevat segadust.
Vangilangenud Vene kindralkonna ja kõrged armeeohvitserid, nende seas ka kindralfeldmarssali, tõid rootslased Tallinnasse, kus viimase seiklusrikas elu ootamatu järje sai.
Revalis ehk Tallinnas vabastati kindralfeldmarssalist hertsog ja teised tähtsad armeeohvitserid ausõna peale vangist ning jäeti Tallinna kindluse komandandi sümboolse valve alla. Vangidele tagastati mõõgad ja nad tohtisid linnas vabalt ringi liikuda.
Hertsog pühendus Tallinnas valdavalt elumõnude nautimisele täringumängude ja ohtra veinitarbimise näol, mistõttu teda ka lustivennaks hüüti. Lõbusa ja heldekäelise kõrge armeeohvitseri populaarsus kasvas linnas ülikiiresti.
Hertsog armastas ülikutele ja võhivõõrastele jooke välja teha, kostitades prantsuse punaveiniga isegi turumehi. 19. sajandi saksa kirjamees Werner Bergenres kirjutab temast järgmist: «Purjuspäi sõlmis ta vahvaid kihlvedusid ja tundis nende võitmisest lapselikku rõõmu, olles valmis isegi oma elu ohtu seadma.»
Sõjategevust asendanud härrasmehelik eluviis muutus aga pikapeale väga kulukaks ning hertsogil tuli täiel rinnal elunautimiseks võlgu võtta. Seda talle kui aadlikule ja kõrgele armeeohvitserile enamasti ka anti. Aukraad, seisus ja nimi avasid hertsogile esimesest päevast peale võlausaldajate kukrud.
Võlad enne ja pärast surma
Peagi saabus Rootsist korraldus kõik Tallinnas vangis viibivad armeeohvitserid Stockholmi üle viia. Murelikud võlausaldajad eesotsas Suure Gildi oldermann Sturmiga pöördusid võimude poole palvega jätta hertsog Tallinnasse võlavangi, kuni ta oma võlad tasub.
Näib, et ka hertsog ise ei soovinud lõbusast elust siinses linnas sugugi loobuda, kuna ta olevat teatanud: «Jään Revalisse, mind ei vii siit keegi.» Võlausaldajad jäid aga hätta, kui hertsog 52 aasta vanuselt ootamatult suri, jättes endast maha hiiglaslikud võlad.
Nad otsustasid Lüübeki õiguse tavasid järgides takistada lahkunu matmist seni, kuni sugulased ja sõbrad viimase võlad on tasunud.
Kuigi tolleaegsetele inimestele olid ristimine ja surm elutee kõige olulisemateks tähisteks ning lahkunu hinge eest kandsid enamasti hoolt omaksed ja sõbrad, ei ilmutanud kahjuks keegi lähedastest hertsogi vastu huvi.
Alates 13. sajandist jaotati Tallinna matmispaiku vastavalt linnakodaniku positsioonile ja rahakotile: vaesed maeti kalmistule, jõukamad kirikusse põranda alla või omaette kabelisse.
Et aga sugulased ega ametivõimud ei tahtnud surnud hertsogiga tegeleda, leiti tema privilegeeritud seisusele kohaselt kuldne kesktee: hertsogit ei maetudki, vaid asetati kirstus kirikukeldrisse ja lihtsalt unustati sinna.
Näib aga, et Niguliste kogudus ei olnud tehtud otsusega päri ega unustanud hertsogi kohalolekut. Lahkunu hoidmise kohta peeti täpset arvestust, lootes tema nn hoiutasu võimudelt kunagi tagasi saada.
57 aastat hiljem leiame võlgniku kohta järgmise sissekande: «Püha Nikolause kirikule kuulub hertsog de Croylt, kes 1702. aasta 23. jaanuaril üherublase hoiutasu eest kirikusse hoiule võeti, 2964 rubla, sest 1702. aastast kuni 1759. aastani teeb 57 aastat ehk 2964 nädalat.
Reservatsiooniga eeloleva (aasta) ja veel pikema (aja) hoiutasule. Arnold Dehn. Rae soovil on arve antud üle sekretärihärra Fresesele, kes selle peab toimetama kindralkubernerile. Revalis 23. jaanuaril 1759.»
117 aastat pärast hertsogi surma täheldati ühtäkki, et tema keha lebab Niguliste kiriku keldris lagunemata kujul, olles seletamatul kombel mumifitseerunud. Sellist imelugu tulid uudistama nii Toompea ülikud, asehaldur Poorten abikaasaga, vaimulikud, armeeohvitserid, kaupmehed kui ka lihtrahvas.
Kokkutulnud õpetlaste ja arstide nõukogu seisukoha järgi säilis hertsog lagunemata tänu kiriku ehituskivide vahel kasutatud sideainele, mis sisaldas salpeetrit. Rahvasuus aga arvati mumifitseerumise põhjuseks alkoholi, mida hertsog Charles de Croy oli oma eluajal külluslikult pruukinud.
Hertsog sängitatakse krüpti
Pärast Baltimaade kindralkuberner markii Filippo Paulucci vastavat korraldust 1819. aastal eksponeeriti katafalgile asetatud ja klaaskirstuga kaetud hertsogi maised säilmed Niguliste Roseni kabelis.
Kirstul seisid sõnad: «Kuninglikku verd de Croy hertsog, kuulsaks saanud niihästi oma vägitegude hiilguse kui ka nende mitmekesisusega…»
Muumiast sai pea 80 aastaks Bernt Notke «Surmatantsu» kõrval Niguliste hindamatu vaatamisväärsus, millest ei läinud mööda ükski reisikiri ega Tallinna tutvustus.
Teatud ajavahemikul oli Roseni kabeli vaatamisväärsusega tutvumiseks ette nähtud isegi sissepääsuraha. Kaasaegsete sõnul olevat Niguliste kiriku köster muumiat näidates endale jootraha teeninud, keerates külalistele nõudmisel mumifitseerunud hertsogit kirstus otsekui puunotti.
Legendi kohaselt kuulis Niguliste kiriku organist Kitty Rutz koraale harjutades ühel pilkasel sügisööl kirikus lohisevaid samme ning nägi endale lähenevat surnud hertsogit.
Tegu ei olnud siiski rahutu hertsogiga vaimuga, vaid hoopis köstriga, kes hertsogit seljas ahju äärde käärkambrisse tassis, sest Roseni kabel oli hakanud tugeva vihmasaju tõttu vett läbi laskma.
1870. aastal otsustas Baltimaade kindralkuberner korralageduse lõpetada ning võlgniku maha matta, sest surnud ohvitseri eksponeerimine katafalgil näis riivavat Vene armee au ja väärikust.
Protokoll nägi kindralfeldmarssali aukraadiga isiku matusteks ette suuri auavaldusi tsaariperekonna, kaardiväe ja diplomaatilise korpuse kohalolekul, seetõttu saabus Tallinnasse tsaari resolutsioon de Croy «vaikselt maha matta».
Hertsogi säilmete vaikne sängitamine Clodti kabeli all asuvasse sügavasse krüpti korraldati alles 1879. aastal. Pärast fotograafia leiutamist tehti mumifitseerunud hertsogist 1896. aastal esimene ülesvõte.
Seda haruldast fotot säilitatakse Niguliste muuseumi kogus. On ka teada, et mitmed kaasaegsed kunstnikud jäädvustasid hertsogi säilmeid. Esimene teadaolev joonistus pärineb aastast 1800, autoriks baltisaksa muinsustekoguja Johann Christoph Brotze.
Tema sulest on pärit hertsogi muumia kirjeldus ajast, mil see ei asunud veel klaaskirstus. Selles märgitakse muu hulgas: «Keha on kivikõva, aga ihu paksematest kohtadest veel üsna pehme.»
Sadakond aastat hiljem, 1978. aastal toimunud arheoloogiliste kaevamise lõppedes maeti paljunäinud hertsog veel kord ümber, seekord Niguliste kiriku peasissekäigust vasakule, ja kaeti hauaplaadiga. Seal, betoonist valatud kirstus leidis hertsog lõpuks hauarahu.
Hertsogi sametist suririided, lagunenud tammekirstu kohrutustehnikas valmistatud baroksed kaunistused ning ingli pea ja tiibadega kaunistatud kullatud kirstukäepidemed toodi Tallinna linnamuuseumisse, kus neid säilitatakse tekstiili- ja kultuuriloolistes kogudes.
Kuulus hertsog on inspireerinud ka vähemalt ühte eesti heliloojat, Anti Margustet, kes 1995. aastal kirjutas hertsogi mälestuseks oreliteose «Hilinenud järelehüüe hertsog de Croyle».
VE:de Croy, Charles Eugène – Belgia aadlik, Vene kindralfeldmarssal
Pärast fotograafia leiutamist hertsog de Croyst 1896. aastal tehtud esimene ülesvõte, mida praegu säilitatakse Niguliste muuseumi kogus. Varem ei ole seda fotot ajakirjanduses kunagi avaldatud. Foto: Tallinna linnamuuseum
Hertsogi lagunemata surnukehast, mida Niguliste kirikus raha eest huvilistele näidati, sai rohkem kui poole sajandi jooksul üks kiriku põhilisi vaatamisväärsusi.
Hertsogi värvikas elukäik väärib väikest tagasivaadet. Põlisest Belgia aadlisoost põlvnev hertsog astus juba noorpõlves Taani sõjaväe teenistusse.
Hiljem leiame ta võitlemas Ungaris – Austria keisri lipu all türklaste vastu, edasi juba Poola kuninga teenistuses ning viimaks Põhjasõjas, 1700. aasta 19.-20. novembril toimunud Narva lahingu eesotsas.
Hertsog de Croy elu Revalis
Vahetult Narva linna all peetava lahingu eel omistas Peeter I hertsogile Vene armee tähtsuselt teise, kindralfeldmarssali aukraadi, mis tegi temast ühe hetkega Vene vägede ülemjuhataja.
Tsaar ise olevat Narva alt sõjalaagrist hommikul enne lahingut lahkunud ning näib, et see tõsiasi, aga ka umbkeelse kindralfeldmarssal Charles de Croy asumine vägede etteotsa viis Vene sõdurite moraali alla.
1800. aastal märkis baltisaksa muinsustekoguja Johann
Christoph Brotze lahingu kohta, et vastne väejuht olevat vaenlasesse ükskõikselt ja isegi üleolevalt suhtunud.
Teate peale, et rootslased lähenevad, ei soovinud kindralfeldmarssal isegi oma lõunauinakut segada lasta ning olevat muretult oma telgis lesides hõiganud: «Las tulla, me lööme need koerad malakatega surnuks.»
Nõnda juhtuski, et noore kuninga Karl XII juhitud Rootsi armee võitis kolm korda suuremaid Vene vägesid. Rootslased kaotasid lahingus vaid 667 meest, Vene poolel hukkus seevastu ligikaudu 10 000 sõdurit ja umbes 12 000 venelast langes vangi.
Muu sõjasaagi kõrval said rootslased oma valdusesse ka venelaste 32 000 rubla suuruse sõjakassa. Kaotuse põhjuseks peetigi võimsa lumetormi kõrval, mis rootslaste selja tagant Vene vägedele vastu tuiskas, Vene sõjaväes valitsevat segadust.
Vangilangenud Vene kindralkonna ja kõrged armeeohvitserid, nende seas ka kindralfeldmarssali, tõid rootslased Tallinnasse, kus viimase seiklusrikas elu ootamatu järje sai.
Revalis ehk Tallinnas vabastati kindralfeldmarssalist hertsog ja teised tähtsad armeeohvitserid ausõna peale vangist ning jäeti Tallinna kindluse komandandi sümboolse valve alla. Vangidele tagastati mõõgad ja nad tohtisid linnas vabalt ringi liikuda.
Hertsog pühendus Tallinnas valdavalt elumõnude nautimisele täringumängude ja ohtra veinitarbimise näol, mistõttu teda ka lustivennaks hüüti. Lõbusa ja heldekäelise kõrge armeeohvitseri populaarsus kasvas linnas ülikiiresti.
Hertsog armastas ülikutele ja võhivõõrastele jooke välja teha, kostitades prantsuse punaveiniga isegi turumehi. 19. sajandi saksa kirjamees Werner Bergenres kirjutab temast järgmist: «Purjuspäi sõlmis ta vahvaid kihlvedusid ja tundis nende võitmisest lapselikku rõõmu, olles valmis isegi oma elu ohtu seadma.»
Sõjategevust asendanud härrasmehelik eluviis muutus aga pikapeale väga kulukaks ning hertsogil tuli täiel rinnal elunautimiseks võlgu võtta. Seda talle kui aadlikule ja kõrgele armeeohvitserile enamasti ka anti. Aukraad, seisus ja nimi avasid hertsogile esimesest päevast peale võlausaldajate kukrud.
Võlad enne ja pärast surma
Peagi saabus Rootsist korraldus kõik Tallinnas vangis viibivad armeeohvitserid Stockholmi üle viia. Murelikud võlausaldajad eesotsas Suure Gildi oldermann Sturmiga pöördusid võimude poole palvega jätta hertsog Tallinnasse võlavangi, kuni ta oma võlad tasub.
Näib, et ka hertsog ise ei soovinud lõbusast elust siinses linnas sugugi loobuda, kuna ta olevat teatanud: «Jään Revalisse, mind ei vii siit keegi.» Võlausaldajad jäid aga hätta, kui hertsog 52 aasta vanuselt ootamatult suri, jättes endast maha hiiglaslikud võlad.
Nad otsustasid Lüübeki õiguse tavasid järgides takistada lahkunu matmist seni, kuni sugulased ja sõbrad viimase võlad on tasunud.
Kuigi tolleaegsetele inimestele olid ristimine ja surm elutee kõige olulisemateks tähisteks ning lahkunu hinge eest kandsid enamasti hoolt omaksed ja sõbrad, ei ilmutanud kahjuks keegi lähedastest hertsogi vastu huvi.
Alates 13. sajandist jaotati Tallinna matmispaiku vastavalt linnakodaniku positsioonile ja rahakotile: vaesed maeti kalmistule, jõukamad kirikusse põranda alla või omaette kabelisse.
Et aga sugulased ega ametivõimud ei tahtnud surnud hertsogiga tegeleda, leiti tema privilegeeritud seisusele kohaselt kuldne kesktee: hertsogit ei maetudki, vaid asetati kirstus kirikukeldrisse ja lihtsalt unustati sinna.
Näib aga, et Niguliste kogudus ei olnud tehtud otsusega päri ega unustanud hertsogi kohalolekut. Lahkunu hoidmise kohta peeti täpset arvestust, lootes tema nn hoiutasu võimudelt kunagi tagasi saada.
57 aastat hiljem leiame võlgniku kohta järgmise sissekande: «Püha Nikolause kirikule kuulub hertsog de Croylt, kes 1702. aasta 23. jaanuaril üherublase hoiutasu eest kirikusse hoiule võeti, 2964 rubla, sest 1702. aastast kuni 1759. aastani teeb 57 aastat ehk 2964 nädalat.
Reservatsiooniga eeloleva (aasta) ja veel pikema (aja) hoiutasule. Arnold Dehn. Rae soovil on arve antud üle sekretärihärra Fresesele, kes selle peab toimetama kindralkubernerile. Revalis 23. jaanuaril 1759.»
117 aastat pärast hertsogi surma täheldati ühtäkki, et tema keha lebab Niguliste kiriku keldris lagunemata kujul, olles seletamatul kombel mumifitseerunud. Sellist imelugu tulid uudistama nii Toompea ülikud, asehaldur Poorten abikaasaga, vaimulikud, armeeohvitserid, kaupmehed kui ka lihtrahvas.
Kokkutulnud õpetlaste ja arstide nõukogu seisukoha järgi säilis hertsog lagunemata tänu kiriku ehituskivide vahel kasutatud sideainele, mis sisaldas salpeetrit. Rahvasuus aga arvati mumifitseerumise põhjuseks alkoholi, mida hertsog Charles de Croy oli oma eluajal külluslikult pruukinud.
Hertsog sängitatakse krüpti
Pärast Baltimaade kindralkuberner markii Filippo Paulucci vastavat korraldust 1819. aastal eksponeeriti katafalgile asetatud ja klaaskirstuga kaetud hertsogi maised säilmed Niguliste Roseni kabelis.
Kirstul seisid sõnad: «Kuninglikku verd de Croy hertsog, kuulsaks saanud niihästi oma vägitegude hiilguse kui ka nende mitmekesisusega…»
Muumiast sai pea 80 aastaks Bernt Notke «Surmatantsu» kõrval Niguliste hindamatu vaatamisväärsus, millest ei läinud mööda ükski reisikiri ega Tallinna tutvustus.
Teatud ajavahemikul oli Roseni kabeli vaatamisväärsusega tutvumiseks ette nähtud isegi sissepääsuraha. Kaasaegsete sõnul olevat Niguliste kiriku köster muumiat näidates endale jootraha teeninud, keerates külalistele nõudmisel mumifitseerunud hertsogit kirstus otsekui puunotti.
Legendi kohaselt kuulis Niguliste kiriku organist Kitty Rutz koraale harjutades ühel pilkasel sügisööl kirikus lohisevaid samme ning nägi endale lähenevat surnud hertsogit.
Tegu ei olnud siiski rahutu hertsogiga vaimuga, vaid hoopis köstriga, kes hertsogit seljas ahju äärde käärkambrisse tassis, sest Roseni kabel oli hakanud tugeva vihmasaju tõttu vett läbi laskma.
1870. aastal otsustas Baltimaade kindralkuberner korralageduse lõpetada ning võlgniku maha matta, sest surnud ohvitseri eksponeerimine katafalgil näis riivavat Vene armee au ja väärikust.
Protokoll nägi kindralfeldmarssali aukraadiga isiku matusteks ette suuri auavaldusi tsaariperekonna, kaardiväe ja diplomaatilise korpuse kohalolekul, seetõttu saabus Tallinnasse tsaari resolutsioon de Croy «vaikselt maha matta».
Hertsogi säilmete vaikne sängitamine Clodti kabeli all asuvasse sügavasse krüpti korraldati alles 1879. aastal. Pärast fotograafia leiutamist tehti mumifitseerunud hertsogist 1896. aastal esimene ülesvõte.
Seda haruldast fotot säilitatakse Niguliste muuseumi kogus. On ka teada, et mitmed kaasaegsed kunstnikud jäädvustasid hertsogi säilmeid. Esimene teadaolev joonistus pärineb aastast 1800, autoriks baltisaksa muinsustekoguja Johann Christoph Brotze.
Tema sulest on pärit hertsogi muumia kirjeldus ajast, mil see ei asunud veel klaaskirstus. Selles märgitakse muu hulgas: «Keha on kivikõva, aga ihu paksematest kohtadest veel üsna pehme.»
Sadakond aastat hiljem, 1978. aastal toimunud arheoloogiliste kaevamise lõppedes maeti paljunäinud hertsog veel kord ümber, seekord Niguliste kiriku peasissekäigust vasakule, ja kaeti hauaplaadiga. Seal, betoonist valatud kirstus leidis hertsog lõpuks hauarahu.
Hertsogi sametist suririided, lagunenud tammekirstu kohrutustehnikas valmistatud baroksed kaunistused ning ingli pea ja tiibadega kaunistatud kullatud kirstukäepidemed toodi Tallinna linnamuuseumisse, kus neid säilitatakse tekstiili- ja kultuuriloolistes kogudes.
Kuulus hertsog on inspireerinud ka vähemalt ühte eesti heliloojat, Anti Margustet, kes 1995. aastal kirjutas hertsogi mälestuseks oreliteose «Hilinenud järelehüüe hertsog de Croyle».