D A V I D V S E V I O V kunstiakadeemia professor
Pole mingit kahtlust, et jumalad (Jumal) on mänginud inimkonna ajaloos olulist ja sageli otsustavat osa. Tuhandeid aastaid on vaid jumalatele ja võimule rajatud kõige väljapaistvaid ehitisi ning nende tellimusel on maalitud, voolitud ja loodud imekauneid heliteoseid. Ning jumalate nimega on põhjendatud kõike: alates heategudest kuni tapmisteni.
Jumal on loonud inimese kõikides maailma usundites ja meie kaugete esivanemate peas tärganud arusaam jumalikust algest ongi ilmselt esimeseks verstapostiks teel instinktiivsest elukast Homo sapiensiks. Ning seda kümnetes variantides esinevat jumalate ja inimeste ühiselt käidud teed tuleks loomulikult teada. Sest selle teadmiseta pole inimene indiviidina ja inimkonna ajalugu tervikuna mõistetavad. Ja triviaalne küsimus ongi vaid selles: kuidas seda teha, kuidas seda lastele õpetada ning kuhu see aine niigi ülepaisutatud kooliprogrammis mahutada? Minu veendumust mööda paigutuks koolis antav usundiõpetus kõige orgaanilisemalt ajaloo distsipliini raamidesse.
Kooli (aga ka kõrgkooli) humanitaarhariduse üheks peamiseks probleemiks on killustatus, mille tulemuseks ongi ülikooli pürgija, kes on näiteks perfektselt omandanud koos kõikide aastaarvude ja nimedega kogu ristisõdade “ajaloo”, kuid ei suuda kuidagi kaardilt leida Jeruusalemma ega otsustada, kas siis Kristus ikkagi oli hauas või ei olnud.
Ideaalses variandis, selleks et saada maailmast terviklikku pilti, oleks mõistlik õpetada õigeusku ja Venemaa ajalugu koos. Sest kuidas mõista Venemaa minevikku õigeusuta ja mis mõtet on näiteks luterlasest lapsel õppida aines “usundilugu” lihtsalt “õhus hõljuvat” õigeusku. Muidugi, koolitada kitsamas lõigus sadu uusi õpetajaid on tunduvalt lihtsam, kui meelitada koolitööle (või hoida kinni) laia silmaringiga erudiite.
Ja üldse: miks peaks Eestis olema andekaid õpetajaid rohkem kui andekaid viiuldajaid? Ning kes Tartu ülikoolis käinutest ikka enam täpselt mäletab selle struktuuriüksuse nime ja aine nimetust, mida professor Juri Lotman õpetas. Aga sisu mäletavad kõik!
Siltidel iseenesest pole harimisel mingit väärtust ja nende nimel ponnistamisel mingit sisulist mõtet. Seda enam, et “usundilugu” mahub koolis vabalt programmiliselt täiendatud “ajaloo” sildi alla.
|
Uudised
“Usundulugu” jäägu “ajalukku”
“Usundulugu” jäägu “ajalukku”
Pole mingit kahtlust, et jumalad (Jumal) on mänginud inimkonna ajaloos olulist ja sageli otsustavat osa. Tuhandeid aastaid on vaid jumalatele ja võimule rajatud kõige väljapaistvaid ehitisi ning nende tellimusel on maalitud, voolitud ja loodud imekauneid heliteoseid. Ning jumalate nimega on põhjendatud kõike: alates heategudest kuni tapmisteni.
Jumal on loonud inimese kõikides maailma usundites ja meie kaugete esivanemate peas tärganud arusaam jumalikust algest ongi ilmselt esimeseks verstapostiks teel instinktiivsest elukast Homo sapiensiks. Ning seda kümnetes variantides esinevat jumalate ja inimeste ühiselt käidud teed tuleks loomulikult teada. Sest selle teadmiseta pole inimene indiviidina ja inimkonna ajalugu tervikuna mõistetavad. Ja triviaalne küsimus ongi vaid selles: kuidas seda teha, kuidas seda lastele õpetada ning kuhu see aine niigi ülepaisutatud kooliprogrammis mahutada? Minu veendumust mööda paigutuks koolis antav usundiõpetus kõige orgaanilisemalt ajaloo distsipliini raamidesse.
Kooli (aga ka kõrgkooli) humanitaarhariduse üheks peamiseks probleemiks on killustatus, mille tulemuseks ongi ülikooli pürgija, kes on näiteks perfektselt omandanud koos kõikide aastaarvude ja nimedega kogu ristisõdade “ajaloo”, kuid ei suuda kuidagi kaardilt leida Jeruusalemma ega otsustada, kas siis Kristus ikkagi oli hauas või ei olnud.
Ideaalses variandis, selleks et saada maailmast terviklikku pilti, oleks mõistlik õpetada õigeusku ja Venemaa ajalugu koos. Sest kuidas mõista Venemaa minevikku õigeusuta ja mis mõtet on näiteks luterlasest lapsel õppida aines “usundilugu” lihtsalt “õhus hõljuvat” õigeusku. Muidugi, koolitada kitsamas lõigus sadu uusi õpetajaid on tunduvalt lihtsam, kui meelitada koolitööle (või hoida kinni) laia silmaringiga erudiite.
Ja üldse: miks peaks Eestis olema andekaid õpetajaid rohkem kui andekaid viiuldajaid? Ning kes Tartu ülikoolis käinutest ikka enam täpselt mäletab selle struktuuriüksuse nime ja aine nimetust, mida professor Juri Lotman õpetas. Aga sisu mäletavad kõik!
Siltidel iseenesest pole harimisel mingit väärtust ja nende nimel ponnistamisel mingit sisulist mõtet. Seda enam, et “usundilugu” mahub koolis vabalt programmiliselt täiendatud “ajaloo” sildi alla.