VE: kirillitsa ja venestik

Vene kirja kiputakse meil nimetame kirillitsaks. Seda kohtame leheveergudelgi.

Vene tähestiku selle esialgsel kujul lõi tõepoolest lõuna-slaavi õigeusu munk Kirill (kreeka Kyrillos) 863. aastal. Uut tähestikku vajati kõigepealt kirikuraamatute tõlkimisel ristiusku pööratud bulgaarlaste, makedoonlaste ja serblaste emakeelde. Kreeka tähestik ei ole slaavi keeltes kirjutamiseks kohane.

Koos ristiusu toomisega Bütsantsist muistsele Venemaale 988. a jõudis kirillitsa ka meie idanaabrite juurde. Tänapäeval kasutatakse seda tema keerukuse tõttu vaid kiriklikes tekstides dekoratiivse shriftina. Peeter I reformide käigus XVIII sajandi algul elas kirillitsa üle tõsise lihtsustamise. 1710. aastaks omandas tähestik varasemaga võrreldes palju kergemini õpitava, kirjutatava ja loetava kuju. Väiksemate muudatustega kasutatakse seda tänini.

Väga suurt täpsust taotledes võib kreeka kirjast võrsunud ning aegade jooksul lihtsustunud tähestikku nimetada vene tsiviiltähestikuks. Igapäevakeeles on täiesti õige öelda lihtsalt vene kiri. «Kirillitsa» liialdatud pruukimine mõjub tavalugejale eksitavalt, keeleküsimusi tundvale inimesele aga lausa naljakalt.

Olaf Paabo, Tartu

Vene tsiviiltähestiku nimetuse asemel on parem kasutada eestikeelse kõlaga terminit – venestik.

 

Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.