VE: Tiits, Imre – kelguhokimees

Kelguhokimees ei lase nina norgu
Täna on rahvusvaheline puuetega inimeste päev. Kuigi miks ei võiks meil olla 365 inimese päeva aastas? Viimased aastad ratastoolis olnud Imre Tiitsu mängib kelguhokit ja tegutseb FIE-na arvutiasjanduses.

Mida arvate puuetega inimeste päevast?

Üks päev, mil neid inimesi esile tõstetakse. Puuetega inimesed tahavad tavaliselt rohkem privaatsust.

Aga samas on päeva eesmärgiks rohkem teadvustada puuetega inimeste olemasolu ja vajadusi.

Nojah, aga see on ju korraks. Inimene loeb artikli pealkirja või loo läbi ning unustab poole tunni pärast. Ongi kõik. Kasu ta vaevalt midagi annab. Inimene ise peab aktiivne olema.

Paljudel on mulje, et kui oled puudega, siis pead olema “vait ja vaiba all”.

Eks igal inimesel ole hetki, kus ta tahab olla üksi kodus teki all ja mitte kellegagi suhelda. Mulle pole keegi ütlema tulnud, et pead kodus olema, mis sa siin ringi komberdad. Mina tahan võimalikult palju väljas käia.

Sattusite ratastooli ajal, mil õppisite kutsekoolis tisleriks. Kui kaua võttis aega, et uue olukorraga harjuda?

Umbes aasta. Aga keskkool jäigi lõpetamata, sest lumi tuli maha.

Lumi tuli maha.

Lume sees ei saa ju ratastooliga sõita. Üle-eelmisel sügisel läksin õhtukeskkooli, aga kui lumi tuli maha, siis jäi asi katki.

Harrastate üsna omapärast spordiala – kelguhokit. Kuidas see käib?

Nagu jäähoki, aga mängijad istuvad kelgul, millel on uisud all, kaks keppi käes ja nii ta läheb. Alustasin eelmise aasta augustis. Eestis mängitakse seda 7-8 aastat. Üks kelguhokiklubi on Narvas, teine Tallinnas. Mina mängin Tallinna Pantris.

Sõidate iga nädal Tallinna trenni.

Trennid on teisipäeva ja neljapäeva õhtul kell üheksa. Sõidan bussiga Tallinna ja seal tulevad trennikaaslased vastu. Reedel tulen Rakverre tagasi.

Märtsis käisite Salt Lake City´s paraolümpial, kus jäite kuuendaks ehk siis viimaseks. Aga paar kuud tagasi Tshehhis läks paremini – tulite siis Euroopas teiseks.

Eks see olümpia Eesti-Kanada mäng oli suur pettumus küll, aga samas ka hea kogemus. Ei saa unustada, et norra kohtuniku vea tõttu jäime viiki, mis oli sama hea kui kaotus meile.

Mis aladega teised kelguhokitajad igapäevaselt tegelevad?

Tööd teevad. Üks näiteks lihvib põrandaid ja paneb parketti, on ka müügimees, arvutitega tegeleja, arhitekt. Vanus on meil kuueteistkümnest kuuekümne kolmeni.

Ise tegelete ka väikestviisi arvutiasjandusega.

Üle aasta tagasi käisin tööhõiveameti kursustel Noraxis ja õppisin raamatupidamist ning muud ettevõtlusega seotut, kirjutasin projekti ja sain stardikapitali. Sellega ostsin järelmaksuga arvuti, printeri, skänneri ja alustasin FIE-na.

Kuidas on nõudlus logo kujundamise, kodulehekülgede loomise ja muu sellise töö järele?

Viimasel ajal üsna väike. Aga ma ei ole erilist reklaami ka teinud.

Alguses oli rohkem huvilisi, enamasti sooviti sisseskänneerimist ja trükkimisteenuseid. Praegu teen rohkem enda lõbuks ja üritan omal käel õppida.

Uusi asju tuleb nii palju peale, kui ei ole kursis, siis ei püsi lihtsalt konkurentsis. Sügisel tahan minna Tallinna Astangu puuetega inimeste kooli arvutisüsteemi hooldust õppima.

Mis on puuetega inimeste kõige tähtsamad probleemid?

Ligipääsetavus. Kipub olema nii, et ratastoolis olevad inimesed elavad teisel, kolmandal või koguni neljandal korrusel. Või inva-WC-ni viib vaid trepp.

Samuti sissetulek – töövõimalusi napib, tervete inimestega võiksid olla võrdsed võimalused.

Mis takistab puuetega inimesel täisväärtuslikku elu elamast?

Tuleb aktiivne olla. Peaks hakkama elama, mitte teki all värisema.

Paljudel on valehäbi, nad ei julge toast välja tulla. Minul oli algul samuti, kui inimesed vaatasid.

Aga ma lõin sellele probleemile käega ja praegu vahin neile ise hoopis julgelt ja häbenemata vastu.

–>Katrin Kuljus
katrin@virumaateataja.ee

Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.