VE: Tiibet

Tiibeti lootusrikas homme ja kannatusterohke täna
Postimees, esmaspäev 10.03.2003


Eakas tiibetlanna loeb palveid möödunud nädalal toimunud Tiibeti uusaastapidustustel. Hiina surve mõjul on Tiibeti budistlik elu suures osas koondunud Indiasse Dharmsalasse.

Märt Läänemets,
TÜ orientalistikakeskuse teadur

10. märtsi – Tiibeti 1959. aasta rahvaülestõusu aastapäeva – tähistatakse kogu maailmas Tiibeti solidaarsuspäevana, mida tänavugi märgivad ulatuslikud protestimarsid ja muud üritused. Hiina kommunistlik võim uputas ülestõusu toona verre.

Tiibeti vaimulik ja ilmalik juht Tema Pühadus XIV dalai-laama ning üle saja tuhande tiibetlase olid sunnitud minema pagendusse.

Tiibeti rahvale algas tema ajaloo kõige kannatusterohkem periood, mis hinnanguliselt on nõudnud üle miljoni tiibetlase elu.

Mis on uut?

Hiina võimude vägivallateod Tiibetis on tänu pagulastiibetlaste hästi organiseeritud lobitööle ja rahvusvaheliste inimõigusorganisatsioonide tegevusele olnud maailma ajakirjanduses üsna hästi valgustatud.

Kuigi sõda islamiterroristidega kipub viimasel ajal muid välisinfo teemasid varjutama, on mõned teated Tiibetist siiski ületanud uudisekünnise.

Üheks viimaseks maailma shokeerinud uudiseks oli tiibeti munga Tenzin Deleki ja tema abilise Lobsang Dhondupi surmamõistmine läinud aasta detsembris fabritseeritud kohtuotsuse alusel pommiplahvatuse korraldamise eest Edela-Hiina provintsikeskuses Chengdus.

Viimase mehe surmaotsus viidi jaanuari lõpus hoolimata kogu maailma ulatuslikest protestidest ka täide.

See isegi Hiina RV enda kohtupraktika reegleid eiranud kohtufarss üksikjuhtumina ja üldine olukord Tiibetis näitavad, et Hiina RV võimude poliitika Tiibeti suhtes ei ole võrreldes 1950ndatega oluliselt muutunud.

Muutunud on vaid retoorika ja vahendid. Kui okupatsiooni esimestel kümnenditel käis kõik feodalismi likvideerimise ja tiibeti rahva vabastamise loosungi all, siis nüüd tõstetakse esile Tiibeti industrialiseerimist ja vaesuse likvideerimist.

Kõik see toimub muidugi suure hiina rahva vennaliku abi sildi all: paiskab ju HRV valitsus Tiibetisse suhteliselt palju rohkem raha ja investeeringuid kui ühessegi teise piirkonda.

Vennalik abi või etnotsiid

Vennaliku abina käsitletav sundindustrialiseerimine koos massilise riigi suurrahvusest võõrtööjõu sissetoomisega ja selle tagajärjed on meilegi hästi tuntud ja siiamaani tuntavad.

Kui Eestis lõppes venelastest koloniaalmigrantide vool punktis, kus see oli jõudnud umbes 40% Eesti rahvastikust, siis Tiibetis, täpsemalt ajaloolise Tiibeti selles osas, mis praegu kannab nimetust Tiibeti Autonoomne Piirkond, ületab hiinlaste protsent juba ammu maa põlisrahva tiibetlaste oma.

Tiibeti alad, mis jäävad Kesk-Tiibetist põhja ja ida poole ning kuuluvad Qinghai ja Sichuani provintsi koosseisu, on kohati õnneks märksa tiibetikeelsemad ja -meelsemad.

Peale rahvusliku tasakaalu rikkumise on Tiibeti oludesse ja traditsioonilisse majandusstruktuuri sobimatud megaprojektid – hiigeltammid, jõujaamad, metallurgiatehased – pöördumatult kahjustanud sealset kõrgmäestiku looduskeskkonda.

Tiibetis asetleidva looduse vägistamise tagajärjed ulatuvad kaugemalegi: viimastel aastatel Põhja-Indias ja Hiinas endas sagenenud hävitavaid üleujutusi seostatakse just Tiibeti uute hüdrorajatistega.

Surve budismile

Tiibeti rahvas ei ole oma olukorraga leppinud. Aeg-ajalt lahvatavad vastuhakud, mis eriti teravaks muutusid 80ndate lõpul. Üldiselt viljeldakse aga rahumeelset vaikse allumatuse meetodit, mille juured on sajandeid tiibetlaste mentaliteeti kujundanud budismis.

Ka dalai-laama ja Tiibeti eksiilvalitsus ajavad järjekindlalt Tiibeti probleemi rahumeelse lahendamise poliitikat, olles isegi loobunud täieliku iseseisvuse nõudest. HRV juhtkond on aga seni dalai-laama igasugustele algatustele jäigalt vastu seisnud.

Hiina võimurid on mõistnud, et tiibetlaste elujõu ja tiibeti kultuuri allikaks on nende religioon – budism.

Avalikkuseni on jõudnud mõned dokumendid HKP kinniste nõupidamiste materjalidega, kus küünilise otsekohesusega öeldakse, et kõige tähtsamaks poliitiliseks ülesandeks Tiibetis on budismi kui elava religiooni likvideerimine, selle täielik allutamine kommunistlikule riigile ja sulgemine muuseumiseinte vahele.

1995. aastal dalai-laama järel tähtsuselt teise Tiibeti usujuhi, praegu 13-aastase pantshen-laama Gedun Choekyi Nyima ja tema perekonna röövimine, kelle asukohast ja saatusest siiamaani mingeid teateid ei anta, ja «oma» pantshen-laama paikapanemine Hiina võimude poolt on üks räigemaid usuvabaduse ja inimõiguste rikkumisi.

Esimehesse pole usku

Kogu olukorda arvestades on dalai-laama ja mitmed teised prominentsed tiibetlased avaldanud arvamust, et olukord Tiibetis on rahva ja kultuuri püsimajäämise seisukohalt praegu märksa ohtlikum kui paarkümmend aastat tagasi.

Paljud kultuurilist, etnilist ja looduslikku tasakaalu rikkuvad protsessid on muutumas või juba muutunud pöördumatuks.

Lahenduse võti on Hiina RV juhtide käes. Väikese valguskiirena sähvatas läinud aasta septembris üle paljude vaikusaastate toimunud Tiibeti eksiilvalitsuse delegatsiooni visiit Hiinasse dalai-laama eriesindaja Lodi G. Gyari juhtimisel, et sondeerida pinda võimalike läbirääkimiste alustamiseks. Protsessi edenemisest ei ole seni aga midagi kuulda olnud.

Mullu novembris Jiang Zemini asemel HKP peasekretäriks saanud Hu Jintaole, kes sel kuul peaks HRV rahvaesindajate kongressi poolt ka riigi esimeheks «valitama», tiibetlased suuri lootusi ei pane.

Oli ju just tema see mees, kes aastatel 1988-1992 Tiibeti Autonoomse Piirkonna parteijuhina kehtestas seal senisest märksa karmima hiinameelse halduskorra ja andis käsu relva jõul maha suruda meeleavaldusi, milles hukkus sadu relvituid demonstrante.

Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.