VE: okupatsiooni lõpp

10 aastat tagasi lõppes okupatsioonAnneli Ammas
(31.08.2004)

Vene lahkumissuits.JPG:
Vene sõjaväetehnika väljavedu Kloogalt 20. juulil 1994.

31. augustiks 1994 olid okupatsiooniväed Eestist sisuliselt lahkunud. Viimase kantsina pidas vastu Toompea nõlval asunud mereväestaap, mille üleandmine venis 31. augusti hommikuni.

Viimane laev Vene vägede ja tehnikaga lahkus Paldiski lõunasadamast 30. augusti õhtul. Ämari lennuväli võeti üle 29. augustil ning viimane eðelon ületas Oraval Eesti-Vene piiri samal päeval.

Paldiski reaktori paarsada demineerijat jäid kohale 1995. aasta oktoobri lõpuni. Paldiski “pentagonil” heisati Eesti lipp 30. augustil.

Tanke Paldiskis siiski osta ei saanud

Jaan Mölder, esimene Eesti esindaja Paldiskis

1994. aasta augusti lõpus oli Paldiskis väga elav elu. Tol hetkel oli meil veel kahe riigi võim. Kõrgaegade 12 000 – 14 000 elaniku asemel oli alles veel 7000, kellest nüüdseks on jäänud 2500 elanikku. Paldiskis oli 1994. aastal korraga nii politsei- kui ka miilitsajaoskond. Viimane pani veel lahkujatele pitsateid passidesse. Poolametlikult tegutses see miilitsajaoskond oktoobrini välja.

Reaktoriga tegutsejate kätte jäi üks vanadest “pentagoni” kasarmutest, mis 1950. aastatel ehitatud. Neil oli seal oma satelliitside ja nende territooriumile me vabalt ei pääsenud.

Politseijaoskond oli meil nagu K-komando, mis oli suuteline 10 minutiga suvalisel kellaajal kohale tulema. Väljas käisime kuulivestidega, pahatihti oli relv autos armatuuri peal, kui mulle kõrvalt kalaðnikovi näidati.

Väga palju jäi alles vanureid, tööealised lahkusid ja nii mõnigi mees arvas, et kui nüüd uude elukohta lähen, siis milleks vana naist kaasa võtta. Mahajäetud vanurid ja naised on siiamaani suur probleem.

Aga need on küll suured luulud, et Paldiskis tol ajal kas või tanke võis osta. Metalli, vaske, mida nad ise seadmetest välja põletasid, muidugi müüdi. Eks see metallikaup põhiliselt oli, aga see kõik kuulus selle ajajärgu juurde kogu Eestis.

Eesti ei kontrollinud, mida kaasa viidi

Peeter Tali, toonane Rahva Hääle peatoimetaja

1994. aasta augustis oli ikka veel pisut õhus, kas, millal ja kuidas Vene väed Eestist lahkuvad. Formaalselt oli ülemnõukogu juba kuulutanud sõjaväevarad Eesti riigi omandiks ja venelased oleks pidanud relvastuse ja muu vara maha jätma. Tegelikult Eesti riik ei kontrollinud väga täpselt, mida venelased lahkudes kaasa viisid. Kui maismaa piiripunktis oli rongide puhul võimalik näha, mis läheb, siis Paldiskist laevade ning lennuväljadelt lennukitega viidav ei olnud täpselt teada.

Kaukaasias nad ei lasknud venelasi koos relvadega minema, kuid Baltimaad suhtusid pigem nii, et mingu ja võtku kaasa, mida tahavad – peaasi, et lahkuvad. Tagantjärele vaadates oleks venelastel olnud õige jätta relvad siia ning siduda sellega Eesti pikalt oma relvatööstuse külge, sest padruneid jm oleks pidanud me neile relvadele Venemaalt ostma. Eesti seisukohalt oli see aga tagantjärele õige lähenemine, et ostsime lääne padrunitele sobivad relvad Iisraelist.

Siia jäi venelastest lisaks ehitistele ka autosid, millest osa on ilmselt siiani Eesti kaitseväes kasutusel, ning Tapale jäi maha hulk nn pioneerimasinaid, mis kaitsekraave kaevavad.

Eestis oli veel alles kümme tanki, soomus- ning muid masinaid. Ja need ei asunud Toompealt sugugi kaugel!

31. august on tulevikus tähtsam

Indrek Kannik, 1994. aasta suvel riigikogu liige

31. august ei olnud toona nende jaoks, kes vägede väljaviimisega otseselt tegelesid, enam oluline päev. Tol suvel olid tähtsamad juulilepped, nende ümber tülitsemine sisepoliitikas ja rahvusvaheline olukord ning ameeriklaste tugev surve Vene vägede väljaviimiseks. Lepete hind oli sõja-väepensionäride lepe, mida ideaalis poleks teinud. Selle mõju tagantjärele vaadates on olnud pea olematu – ega neid välja saata poleks reaalselt hinnates saanudki.

Augusti lõpust mäletan vaid suurt kergendust, et üks etapp oli jälle läbi saanud, et okupatsiooniväed olid nüüd läinud. Tegelikult jäid nad küll Paldiskisse kauemaks, kuid see oli lepinguga lahendatud, et nad siis järgmisel sügisel ka lähevad.

31. august oli sümboolne päev ja see on niisugune märk, mis muutub tulevikus tähtsamaks, kui olid toimumise hetkel. Kümme aastat hiljem on 31. august olulisem, aga kümme aastat tagasi oli kindlasti olulisemad juulilepped.

Allikas

xxx

 

JÜRI LUIK: Kui Vene baasid läksid
31.08.2004

Ruut VENE vägede lahkumine täna 10 aastat tagasi tähistas okupatsiooni lõppu

1994. aasta augustis lahkusid Eestist viimased Vene väed. Tankid ja soomusmasinad, Vene okupatsiooni kõige silmatorkavamad sümbolid, olid viimaks läinud.

JLuik.JPG: Teise maailmasõja eel Eesti-Vene baaside lepinguga alanud ja 1940. aastal vägivaldse riigipöördega lõpule viidud okupatsioon oli lõplikult möödas. Vägede väljaviimine oli Eesti jaoks esimene suur koostöö-
operatsioon meie liitlastega läänes, aga samamoodi oli see Eesti riikliku stabiilsuse ja paindlikkuse proovilepanek.

Eestis oli aastatel 1992–1994 kujunenud korralik välispoliitiline meeskond (Lennart Meri, Mart Laar, välisministeerium). Venemaale ei avaldatud seetõttu lääneriikide abil mitte ainult avalikku survet, vaid tänu oma isiklike suhete võrgustikule paljudes lääneriikides suutsime kiirelt reageerida ka Vene poole valeväidetele. Seega leidis Vene president Boriss Jeltsin end olukorras, kus vägesid surusid välja sellised eripalgelised jõud nagu toonane Rootsi peaminister Carl Bildt oma väga terase kaaskonnaga, Saksa konservatiivide (CDU) parlamentäärid, keda toetas toonane kantsler Helmuth Kohl, ehkki mitte avalikult. Ja lõpuks muidugi USA, kus president Bill Clinton, minnes mööda keerukast Pentagoni ja Riigidepartemangu masinavärgist, oli määranud oma isikliku nõuniku asjaga tegelema. Ühtlasi tegutsesid meie lääne toetajad sõjaliste provokatsioonide vastaste valvuritena (väed olid ju pidevalt Tallinnas Tondi sõjakooli kasarmutes) ja pärast juulilepete allakirjutamist tagatisena, et Venemaa neist ka kinni peab.

Miks meid toetati?

Lääs toetas meid suuresti soovist näidata uut Euroopat ja külma sõja lõppu, sest 1991. aastal Eestis viibivatel vägedel ei olnud lääneriikidele mingit strateegilist tähtsust, nende eesmärk oli imperialistlik. Nad olid Eestis, sest nad märkisid Nõukogude jalajälge sellel territooriumil. Külma sõja stsenaariumide keskpunktile, s.o Kesk-Euroopas toimuma pidanud tankilahingutele polnuks nendel väeosadel mingit mõju. Vägede põhijõu moodustas 144. motoriseeritud jalaväediviis, mis oli madala valmisolekuga tagala- ja õppediviis. Võib oletada, et selle väeosa põhiülesanne oligi Tallinna ja Paldiski nn rannikukaitse (meie poolt vaadates okupatsioon).

Eestis oli veel mõni aasta varem olnud tõsiseid strateegilisi objekte, näiteks kesktegevusraadiusega tuumarelvade baas Nursis, samuti oli olemas kindral Dudajevi juhitav Tartu lennuväebaas oma Tu-22M pommitajatega (kuid kust tuumarelvad olid selleks ajaks juba ära viidud ja baas oma tähtsuse minetanud).
Mis puutub 144. diviisi, siis nagu näitas 1991. aasta augustiputsÐ, ei loetud seda ei võitlusvõimeliseks ega eriti lojaalseks, mistõttu Eesti iseseisvusliikumist saadeti lämmatama Pihkva diviis. Sestap ei kasutanud ka meie oma välispoliitilises selgitustöös mitte tehnilisi argumente (nagu näiteks grusiinid, kes keskenduvad tavarelvastuse piiramise leppe loogikale), vaid moraalseid ja poliitilisi argumente.

Eesti kui trump

Läbirääkimiste laua taga elas Vene pool tihti välja frustratsiooni, et Eesti sisemine korrastatus ei võimalda kasutada nende sisepoliitiliste nippide varasalve, mis hoolimata rahvusvahelisest survest olid võimaldanud Vene vägedel jääda püsima paljudesse naabermaadesse.

Venelaste nõrkus ja meie õnn oli selles, et kogu vägi tugines kutsealustele. Nood aga läksid koju ja uusi mehi ei saanud enam sisse tuua. Riigikogu oli kogu Vene armee vara kuulutanud Eesti omanduseks. Seetõttu pidasid venelased üsnagi riskantseks vara valveta jätta, pigem veeti seda koos vähenevate väeosadega välja. Teine meie trump või õieti õnn oli külma sõja loogika, mille alusel väed olid paigutatud Eesti läänepiirile. Seetõttu polnud võimalik kasutada ka Gruusia ja Moldova mudelit, sulandada väeosi ja relvastust ümbritsevasse vähemuskogukonda. Tehti katseid palgata kohalikke, kuid neid väheseid, keda asi oleks huvitanud, pelutas Eesti seaduse poolt automaatselt antav sõjaväelase staatus, mis oleks sundinud nad Eestist hiljem lahkuma.

Loomulikult oodati provokatsioone, mis oleks võimaldanud kas vene vähemusele “appi tulla” või mingit muud segadust korraldada. Midagi sellist aga ei toimunud, sest Eesti ühiskond käitus kaalutletult. Kõige keerulisemad hetked vägede väljaviimise protsessis olid 1993. aasta välismaalaste seaduse väljakuulutamise kuud, kuid see pinge sai rahvusvaheliste organisatsioonide abiga hiljem maandatud. Ka samal ajal toimunud sündmused Narvas, kus Vene teadlikult õhutas separatismi, olid eriti ohtlikud just vägede kohaloleku tõttu.

Vene väed: täielik võõrkeha

Paradoksaalsel kombel kattusid teatava hetkeni Vene valitsuse, Eesti ja lääneliitlaste huvid. Venelased viisid, küll aeglaselt, aga siiski välja kõik selle, mida neil endal vaja läks. Piirivalve, strateegilised pommitajad, õhukaitse, mereväeüksused. Need väed ei aidanud Venemaad Eestis ei poliitiliselt ega strateegiliselt.
Kõige raskem oli üle saada “suurest elevandist” endast. Kui Eestisse olid jäänud põhiliselt ainult 144. motoriseeritud jalaväediviisi üksused, eriti Tallinna (nn Matrossovi polk), Keilasse ja Kloogale, sai venelastel väljaviimisest tõsiselt isu otsa. Vene jalavägi kontsentreerus kahe meile ohtliku strateegilise positsiooni, Tallinna ja Paldiski (kus on ka sadam ja lennuväli) hoidmisele. Läbirääkimiste laua taga valjenes kurtmine, et kortereid on vähe ja peresid pole kuskile panna. Lisaks polevat raha vanade roostes pommide äraveoks. Samal ajal radikaliseerus Vene sisepoliitika, Jeltsini kõrval mõjutas ühiskondlikku debatti üha rohkem Riigiduuma.

Siis osutusid igast meeleavaldusest efektiivsemaks need reformid, mida eestlased olid suure tempoga läbi viinud, et Eesti tegutseks nagu normaalne turumajandusega lääneriik. Kontrast Eestis asuvate Vene vägede ja ülejäänud ühiskonna vahel muutis kõik toimingud (alates kauba sissetoomisest ja arvete maksmisest ning lõpetades remondimehe kutsumise ja liikluspolitseiga asjaajamisega) piinavalt keeruliseks. Mis kõige olulisem: ka Eesti venelased ei ulatanud Vene vägedele abistavat kätt.

Rahvusvaheline kogukond ehitas samal ajal kanalit, mis võimaldaks venelastel purjetada minema “nägu kaotamata” ja järjekordset “alaväärsuskompleksi” põdemata. Sellesse rubriiki kuulusid järelejätmatu surve, aga ka Vene ohvitseridele korterite ehitamiseks antavad voucher’id, lõpuks ka otsene vahendustegevus Eesti välispoliitikute ja venelaste vahel. Hetkekski ei aktsepteeritud ettekäändeid, mida venelastel oli pihuga. 26. juulil nõustusid venelased lõpuks lahkuma ja siis, 31. augustil 1994 olid viimased neist läinud.

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.