Jaan Taltsi veerg

MÕTE …….

Sportiv riik

Jaan Talts.jpg: Taasiseseisvunud Eestis on rohkem kui tosina aasta jooksul otsitud riigile oma nägu ja kohta, n-ö Nokiat. Seda alates Tiigrihüppest e-riigini, vahendajamaast Ida-Lääne suunal kuni geenivaramu projektini. Kas oleme transiidimaa või allhankija või hoopis «Welcom to Estonia»-turismimaa?

Pangandus- ja finantskeskus ei kõla ka halvasti, see on osa  nägemusi, millest on räägitud. Ühed toimivad, teised mitte.

Aga mida arvata kaubamärgist «Eesti spordiriik» või «Sportiv riik»? Mulle tundub, et meil on selles osas eeldusi. Saavutusspordis oleme maailmas pidevalt kaasa rääkinud ja kui arvestada veel rahvaarvu, siis oleme kindlalt eesotsas. Võite ja saavutusi on olnud läbi aegade ja pole alust arvata, et see ei võiks jätkuda.

Ent üksi edust tippspordis on vähe. Tähtsam on kogu rahva tegelemine spordiga ehk kaugemas perspektiivis saab eesmärgiks olla sportiv rahvas-riik.

Sellise julge mõtte ütles ühes lauavestluses välja president Arnold Rüütel, kes võiks olla projekti patrooniks. Mõni võib küsida, miks seda kõike vaja on? No kuulge! Meil pole enam piisavalt kõlblikke noori mehi kaitseväkke. Palju noori neide peab prostituudi ametit. Ja kui palju noori on tegevuseta ja longib purjuspäi või narkouimas mööda tänavaid, ei tea keegi. Rääkimata siis aidsist ja kuritegevusest. Seda halba on liiga palju, nii et viimane aeg on alustada sellise riikliku projektiga.

Meil on sportlik peaminister ja president. Paljud pankurid ja ettevõtjad spordivad ise ja toetavad nii tipp- kui rahvasporti. Olümpiakomitee ja alaliidud on tuleviku suhtes optimistlikult meelestatud.

Muidugi on selle kohta vaja poliitilist otsust, mis võimaldaks rahalist katet, et ehitada juurde ujulaid, võimlaid ja lihtsaid spordiväljakuid. Suurematesse keskustesse aga staadione ja spordikeskusi. Koolidesse tuleb muretseda eelkõige spordiinventari ja -varustust.

Peab ütlema, et seda kõike ka tehakse, aga konkreetse eesmärgi püstitamise korral saab seda teostada kiiremini. Kuna alustame koolidest, kust käib läbi kogu kasvav põlvkond, siis saabub ka aeg, mil kõik tulevased riigikogulased on nakatunud spordipisikuga. Ja see loob eeldused lahendada ka suuremad rahastamisküsimused üksmeeles.

Siis ei pea ka rahvasport elama tippspordi armust, vaid rahaliste jõudude tasakaal vastab euroopalikule tavale. Nii oleksime ükskord super spordiriik, kus kõigil on hea tervis, jõutakse teha tööd ja eluiga JTaltsiSign.jpg: pikeneb. Ja taas leidub Eestis noori tugevaid mehi, kes suudavad kanda relva ja, kui vaja, siis kaitsta oma kodu ja riiki. Selline tulevikuriik oleks eeskujuks kogu Euroopale.

Eesti Spordileht nr 7

Selg annab tunda

Nädalavahetusel kaheksandat korda peetud Reval Cupi  seitsmevõistluselt kõrgeid tulemusi oodata ei olnud. Oli teada, et paljud maailmatipud loobuvad erinevatel põhjustel ja kes tulevad, pole parimas vormis. Nii ka läks.

Indrek Turi haigestumine ja Kristjan Rahnu lubadus teha kaasa vaid paaril alal andis juba ette märku sellest, et Erki Noolele meie järelkasvust vastast ei ole.

Küll aga olid tublid Andres Raja ja Mikk Pahapill, kes tegid isiklikke rekordeid ja hankisid väärtuslikke kogemusi tuleviku tarvis. Aga tase on noortel veel madalavõitu.

Põhitegijateks kujunesid Nool ja noor Valgevene talent Andrei Kravtšenko. Erki lubaski seekord vähe, aga tegi suhteliselt hästi ja valmistas sellega iseendale ning kõigile teistele meeldiva üllatuse. Tubli.

Tänase kommentaari teravik on suunatud ühele võistluse käigus ilmnenud probleemile. Ma küsiks, kui haige või vigastatud peab sportlane olema, et loobuda võistlemisest. Ja teiseks: kes seda peaks otsustama ja kuidas see mõjutab sportlase karjääri?

Meedia vahendusel jäi mulle mulje, et Kristjan Rahnu langetas ise otsuse. Kui rääkida professionaalsest sportimisest, millega Rahnu minu teada tegeleb, siis üldjuhul sünnib selline otsus treeneri, arsti, alaliidu ja sportlase koostöös.

Kuidas asi tegelikult oli, ma ei tea. Küll aga tean, et tippsportlane ei ole kunagi päris terve ja see, et kusagilt annab tunda, on tavaline. Võistlus ja selle toimumise kuupäev on aga alati eelnevalt teada. Mida siis teha, kui alati midagi valutab? Soovitan kõigile tänastele ja homsetele suurde sporti pürgijatele – tuleb lihtsalt kannatada ja harjuda väikese ja ka suure valuga võistlema. Mida kõrgem valulävi, seda suuremad eeldused on saada võitjaks.

Profisportlane peab vigastustega arvestama. Aega, millal midagi ei valuta ja vorm hea, võib üldse tulemata jääda. Selle eest ma tahangi hoiatada. Ja kui selline õnneaeg saabubki, siis enda suva järgi valitud võistlustel saavutatud hea tulemus ei huvita kedagi. Vaja on hästi võistelda õigel ajal ja õiges kohas ning see iseloomustabki sportlase suurust.

Treenitakse ikka selleks, et võistelda. Ja kui see on töö, mille eest ka makstakse, siis tuleb seda hästi teha. Loodan, et noored teevad õiged järeldused ja suudavad meie mitmevõistluse traditsioone kõrgel hoida.

Eesti Spordileht nr 6

Sõudjatel suured plaanid

Laupäeval, 29. jaanuaril Tallinna spordihallis peetud sõudeeromeetrite võistluse «Alfa 2005» hea korraldus ja maailma paremiku osalemine sellel igati õnnestunud ettevõtmisel näitasid veenvalt, et sõudmise vastu on Eestis jätkuvalt suur huvi ja ala populaarsus üha kasvab.

Mullu Ateena olümpiamängudel koos Leonid Guloviga meeste paarisaerulisel kahepaadil neljanda koha saavutanud Tõnu Endreksoni uus Eesti rekord ja valgevenelasest võitja Pavel Šurmei  aailmarekordi lähedane tulemus näitasid võistluse kõrget taset.

Teades, et talvine ergomeetrite jõuproov on ainult üks osa ettevalmistusperioodil suviste startide õnnestumise nimel tehtavast tööst, on võistlusel kindel koht nii treeningul tehtu hindamisel kui ka ala propageerimisel.

Nii Ateena olümpiamängudel hõbemedali pälvinud Jüri Jaanson kui sõudekoondise peatreener Jaan Tults kinnitasid, et jäid toimunuga väga rahule. Iga päevaga on muutumas usutavamaks sõudeliidu idee kuningliku kaheksapaadi projekti realiseerumisest.

Alaliidu presidendi Rein Kilgi välja öeldud idee on olnud paljude sõudjate salaunistus, mis võib teoks saada.

Teades-tundes sõudeliidu kogenud juhte, on kaheksapaadi olümpiale pürgimine tunduvalt loogilisem võrreldes paljude teiste võistkondlike spordialade olümpiaunistusega.

Ateenas oli sõudmine meie edukaim ala, aga ka varasemad võidud maailmameistrivõistlustel ja edukad sõidud eelnevatel olümpiamängudel on märkimisväärsed saavutused.

Nüüd tuleks ära kasutada tänane hea positsioon ja lisada veelgi tuure.

Arvan, et suuremat rõhku tuleks panna sõudmisalasele tegevusele Tartus ja Viljandis, tean ka seda, et selles suunas on juba esimesed sammud astutud.

Üksnes Pärnust ja Narvast võib jääda väheks, et suured plaanid realiseeruks.

Lõpetuseks tahaksin soovida, et sõudmisest saaks sama populaarne suvine spordiala kui on talvel suusatamine.

Loodan, et energiline ja optimistlik Kilk ja tema meeskond jõuavad eesmärgile. Jõudu ja tarmukust tegude realiseerimisel!

Eesti Spordileht nr 5

Kesine algus

Tennis ja ralli on selle nädala märksõnad. Autoralli ja tennise hooaeg algab juba aastaid jaanuari teisel poolel ja on ikka olnud meie spordisõprade huviorbiidis.

Markko Märtin on kuum nimi rallimaailmas juba paar aastat ja oma sõitude ning etapivõitudega seda ka õigustanud, kuid lubatud eesmärk – tulla maailmameistriks – on seni veel täitmata.

Tennisemängija Maret Ani üllatas eelmisel aastal Austraalias poolfinaalkohaga paarismängus ja tõusis meie esitennisistiks. Sellepärast ootasin nüüd põnevusega mõlema esimesi etteasteid. Seda enam, et tennis ja automotosport on eestlasi alati huvitanud ja olnud meile edukad alad varemgi.

Kes meist ei mäletaks Endel Kiisa ja Nikolai Sevastjanovi haaravaid duelle Pirita-Kose ringrajalt, kuhu sõideti kokku üle Eesti ning kaugemalt tuldi kohale isegi päev varem.

Kes koju jäid, said põnevast kihutamisest osa Gunnar Hololei meisterlike reportaažide kaudu.

Seda teed jätkasid Lembit Teesalu, Jüri Raudsik jpt. Pirital sõideti ka vormelitega ja siin oli tegijaks Toivo Asmer.

Mineviku rallikuulsused Toomas Diener, Eedo Raide, Georg Valdek jt sillutasid teed tänasele esipiloodile Märtinile, kellel on nüüd olemas kõik võimalused tõestada oma talendi suurust.

Juba aastaid ootame koduses tennises uut Leiust. Paistab, et noormehed on saamatumad kui neiud.

Nii ongi meie tänased lootused seotud Maret Aniga. Olgugi et need kaks ala on väga atraktiivsed ja huvipakkuvad miljonitele, on edu saavutamine tennises siiski tunduvalt raskem.

Kui Märtin konkureerib maailma etappidel tavaliselt vaid mõne ekipaaži ja piloodiga, siis tenniseneiu Maret peab seda tegema mitte sadade, vaid tuhandetega.

Nüüd kui mõlemal esimene vaatus läbi, võib öelda, et aastat alustati suhteliselt kesiselt, aga võimalusi seisu parandamiseks on kindlasti.

Loodame, et Markko sõidutrajektoor ei leia juhuslikke kive ega lumevalle. Auto peab vastu ja lubatud MM-tiitel ka lõpuks tuleb.

Mareti mäng aga muutub jõulisemaks ja ründavamaks, mis lubab vastaste vastu rohkem võidupunkte lüüa. Siis tulevad ka võidud.

Eesti Spordileht nr 4

Liiga palju loodame

Lootus on maagiline sõna, see aitab üle saada raskustest ja vahel isegi ellu jääda. Teame hästi Lance Armstrongi, maailma ühe parima sportlase lugu. Tänu tahtejõule, usule ja lootusele sai ta jagu raskest haigusest.

Nüüd meie sportlaste viimase nädala ootustest-lootustest. ETV lubas Kristina Šmiguni head esinemist, kuna hea vorm on säilinud. Ja võistluspaik Nove Mesto sobib Kristinale.

Raivo Laast ütles Eesti Päevalehes, et meil pole kedagi karta. Riho-Bruno Bramanis lisas, et Eesti on favoriit. Meil on oma (sala)kombinatsioonid ja tugevad rumeenlased ei kohuta. Keegi lootis, et Maret Ani võidab veel paar mängu ja saab Melbourne´is põhiturniirile.

See on vaid osa eelmise nädala lubadustest, kuid aastas on 52 nädalat. Äkki lubame liiga palju? Olen Pärnumaal ja likvideerin maakodus looduse tekitatud segadust. Aga kuna töö siin niikuinii ei lõpe, võtan laupäeva vabaks. Puhkan, naudin telesporti ja ühtlasi saan vastuse, kas ehk liiga palju pole lubatud.

Ootan põnevusega ülekannet Nove Mestost, käes värske päevaleht, kust loen, et Kristina on unustanud Otepää äparduse, tiimipealik lisab, et täna määrimisega probleeme pole, kuna tegu on 10 km uisutamisega. Tundub, et kõik klapib ja lootused on kõrged. Aga võta näpust. Meie hääletorud said esimesed vaheajad ja üllatuslikult teatasid, et Tšepalova ja Ševtšenko liiguvad väga kiiresti, Bjorgen on õppinud ka tavadistantse sõitma ning Neumannova tahab kodus võita. Nii ka läks.

Järg on käsipalli käes. Esimesed kümme minutit vaidlevad kommentaatorid, kas meeskond mängib kaitses õiget formaati. Kas vaataja ikka saab sellest aru? Seis on 1:8. Kus siis on lubatud kombinatsioonid ja n-ö positsioonimäng? Jurtšenko kurdab, et ei saa masinat käima, kui saaks, oleks kõik võimalik. Tundub, et masin läks käima, aga võimsusest on veel puudu… Tuleb edasi timmida. Alagrupid on selleks, et terad sõkaldest eraldada. Ja kuigi vahel kukub tera valesse kohta, olen täna seda meelt, et Rumeenia ja Ukraina on meist tugevamad.

Nagu teame, said ka korvpallipoisid paraja sauna ja treener Lust tunnistas kaotust. Leedukad tegid kohati jäähokiga sarnaseid vahetusi. Neil on korralik valik ja see otsustab. Meie potentsiaal on väike ja mina ei ole eriti optimistlik sportmänguvõistkondade suure edu suhtes.

Ma ei ütle, et me mängime halvasti, suurtel riikidel on paremad mängijad ja seega võiduvõimalused mitu korda suuremad.Liigsed lootused nurjusid jälle, aga need olid ka põhjendamatult optimistlikud.

Eesti Spordileht nr 3

Rahvaspordist tippspordini

 Olin kolm päeva Lõuna-Eestis ja seal toimunust või sellest ajendatult tulebki tänane lugu.

Reedel allkirjastati Põlva uues Mesikäpa spordihallis pidulikult leping, mis kajastab rahvasporti. Leping sai seitse allkirja, mis lubab loota, et asi ei jää ainult paberile.

Erilise sära andis sündmusele vabariigi presidendi Arnold Rüütli kohalolek ja spordirahvast täis tribüünid. Pidulikule sündmusele järgnes kolmekilomeetrine kepikõnnimatk, kus tempotegijaks oli, usute või ei usu, president Rüütel isiklikult.

Tänu suusaliidu kutsele olin õhtul Otepääl MK-etapi avamisel. Toimus taaskohtumine armastatud spordialaga ja mis peamine, hea tuttava ja nüüdse staartreeneri Mati Alaveriga. Jutt läks ilma pikema sissejuhatuseta spordile, õigemini tippspordile.

Olen lubanud oma kirjutistes luua lugejatele räägitavast reaalset pilti. Nädalavahetusel oli mul see võimalus Otepääl olemas. Kõigepealt püüdsin saada selgust Alaveri süsteemis, saada tõest pilti tema arvamuste-lubaduste ja tegelikkuse vahekorrast.

Ütlen ausalt, et viie minutiga oli mul pilt selge ja mulle tundus, et me räägime ühest ja samast asjast, mis oleks nagu eile pooleli jäänud.

Mati sõitis ööseks Tartusse, mina Käärikule. Magasin halvasti. Und segasid mõtted, et kas see kõik ongi nii lihtne, kui oled oskaja. Mind on selles isegi süüdistatud, kui püüan öelda, et sport on küll raske, aga mitte nii keeruline, et ei saaks planeerida rekordeid ja võite. Jäin ootama järgmist päeva, et oma mõtetele kinnitust saada.

Seda, mis edasi juhtus, teate te kõik isegi. Sellest kirjutati igas lehes. Minu eesmärk ei ole aga mitte võitude kajastamine, vaid see, kuidas võitudeni jõuti või kuidas sinna võib heal juhul jõuda.

Ütleme nii, et suusaspordi pärast ei maksa esialgu väga palju muretseda. Siinkohal räägime siiski ainult murdmaasuusatamisest. Suusatamise ümber on loodud suur ühine pere – sponsorid, treenerid, abipersonal, vabatahtlikud, fännid jt. Nimesid ei tahaks siinkohal nimetada, sest kõiki üles lugeda ei jõua ja ma ei taha kedagi solvata nimetamata jätmisega. Raske on teistel spordialadel seda järele teha, aga võtke häbenemata eeskuju.

Kuuldes peatreeneri vastuseid Kristina .miguni võistlust puudutavatele küsimustele, jäi mind siiski kummitama Alaveri napisõnalisus. Kas selles suures meepotis ple siiski tilgake tõrva?

Reedel üllatas president Rüütel oma suurepärase füüsilise vormiga, laupäeval aga tõestas Alaver, et ta on oma ala spetsialist ehk nagu suusarahvas teda kutsub – suusaprofessor.

Eesti Spordileht nr 2

 

Rahulikult ja õigesti

Tänasega alustan oma iganädalast veergu Eesti Spordilehes. Eksivad need, kelle arvates läheb siin nüüd ainult hirmsaks andmiseks. See pole minu kirjutiste eesmärk.

Seda meelt olen aga küll, et tuleb anda, kui vaja ja tuleb kiita, kui vaja. Minu eesmärgiks oleks eelkõige luua realistlik pilt meie spordielust, mida sageli püütakse meie ette tuua ilustatult. Iseasi muidugi, kas minu arusaamad ühtivad alati lugejate omadega, aga nad ei peagi ühtima. Need kirjutised on siin minu vaated ja seisukohad.

Igas eluvaldkonnas on omad kriitikud ja analüütikud. Paraku spordis see puudub. Usun, et ma tunnen sporti sedavõrd hästi küll, et olla spordikriitik. Päris taevasse ma kõike ei kiida, kuid põhja ka ei lase. Mingisugune reaalne nägemus võiks aga spordist olla küll, mida sageli kuskilt ei leia ega kuule.

Üks minu lugude eesmärk peaks olema tähelepanu juhtimine väärarusaamadele spordis.

Loodan vähemalt, et keegi võtab minu kirjutistest ka õppust ja hakkab asju hindama ka teisest vaatenurgast. See ei puuduta ainult tippsporti, vaid kõike spordiga seonduvat. Praegu tundub mulle, et tippsporti käsitletakse emotsioonidest ajendatuna.

Teiseks tahan pakkuda spordisõpradele huvitavat lugemist, kus kõik ei keerle sugugi ainult spordi ümber. Püüan sporditeemade kaudu juhtida inimeste tähelepanu tegelikult hoopis sügavamatele ja tõsisematele asjadele. Et need lood oleksid õpetlikud mitmes plaanis. Teemad on sügavad, kuid tahaksin need lugejateni tuua kerges, arusaadavas vormis.

Tänane lugu ongi rohkem sissejuhatav ja lühike hinnang möödunud aastale. Aasta 2004 oli üldjoontes positiivne ja sellisena ma seda ka hindan. Kolm olümpiamedalit oli saavutus, millega Ees-ti riik võib rahul olla.

Ainult et nüüd on aeg sealmaal, et olümpiameestel võiks lasta juba rahus elada ja ajakirjanikel keskenduda uutele teemadele. Ma ei kujuta ette, mis nendest meestest siis veel oleks saanud, kui mõni neist oleks olümpiakulla võitnud.

Olümpia ei saa siiski olla spordis ainus eesmärk. Sellepärast on praegu vara rääkida ka ainult Pekingi mängudega seonduvast. Enne järgmisi olümpiamänge on veel palju teisi suurvõistlusi.

Kui laps sünnib, siis tuleb ikka vaadata, kuidas ta kasvab või kooliminekuks valmistub. Mitte aga sellest, et hakkame temast ministrit või inseneri kasvatama.

Igal ajal on omad eesmärgid. Seda ei tasuks ka spordis unustada.

Head uut spordiaastat!

Eesti Spordileht nr 1

 

 

 

Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.