Ðotimaa suurima kahjuritõrjefirma juht Iain Lawson tegi eestlastele unikaalse kingituse, mis peaks eelkõige noormeestel ja moehuvilistel kõrvad heameelest liikuma panema.
Eestlastel on nüüd oma tartan.
Tartanit teatakse eelkõige “ðoti seelikute” (õige nimega kiltide) järgi. Tegelikult on sel ruudulisel mustril kümneid kasutusvõimalusi – sallid, pleedid, vaibad, kardinad jne.
Tartani tellimine sai alguse soovist kinkida Eestile midagi sellist, mida siin pole kunagi varem olnud, räägib Iain Lawson, kes on ka Eesti aukonsul Ðotimaal. Iga tartan on kordumatu, selle eest hoolitseb rahvuslik register, kuhu kõik mustrid kirja pannakse.
Eesti tartanil on meie rahvusvärvid: sinine, must ja valge ning Ðotimaa kuninglikult lõvilipult laenatud punane ja kuldne. Kuninglikku lippu kasutati seepärast, et Ðotimaa rahvuslipp (valge Püha Andrease rist sinisel taustal) on samades värvides kui Eesti lipp.
Ðotimaa üks juhtivaid tartanite loojaid House of Edgar valmistas neis värvides ette kaksteist näidist, mille seast valis selle kõige kaunima välja Eesti välisministeerium. Väliminister Urmas Paet täpsustab, et tosina väga erisuguse kavandi hulgast polnud lihtne valida ning kahe viimase seast tehti lõpuks loosivalik, sest mõlemad olid nii võrdsed.
Novembris Ðotimaal toimunud Eesti päevade ajal ulatas Iain Lawson välisminister Urmas Paetile esimese Eesti mustriga riidetüki. 14. sajandil ehitatud Doune’i lossi õuel, kus see sündis, on vändatud muide “Monty Pythoni” film püha graali otsingutest. Tartan on kingituseks kõigile eestlastele, selle loomise eest maksid Ðotimaa ettevõtted.
Kanganäidis on nüüd välisministeeriumis hoiul, väliministri isiklikus riidekapis on sama mustriga lips. Paet märgib, et see lips tundub väga sümpaatne.
“Meil läheb hämmastavalt hästi,” räägib Iain Lawson. Ilma igasuguse reklaamita on tellitud juba viis kilti, üle viiekümne lipsu ja umbes kakskümmend salli. Põhiliselt soovivad neid Lawsoni sõnul ðotlased, kes tulevad Eestisse ja tahavad kingitust. Villasest riidest kilt maksab 180 naela (umbes 4 100 krooni), lips 11 (250 krooni) ja sall 13 (300 krooni). Aukonsul lisab, et tegelikult maksab käsitsi valmistatud kilt tavaliselt 300 naela ringis.
Selle valmistamiseks kulub paar päeva, kilt tehakse täpselt tellija mõõtu. “Kilti riiulilt ei osta,” lausub ta.
Eesti ruudumustriga kangast ja väiksemaid asju saab osta Ðotimaalt House of Edgari poest. Tellida saab nii kilte kui ka muud Iain Lawsoni või Tallinnas asuva ðoti maja kaudu. Ühegi Eesti poega kokkulepet veel pole.
Järgmine partii peaks valmis saama jaanuari teisel nädalal, siis saab esimese eestlasena kildi Iain Lawsoni firma PPS Eesti OÜ tegevjuht Toomas Trei, tervisekaitseameti endine direktor. Praegu on kildid ainult Eestiga seotud ðotlastel, aga Lawson loodab, et ka eestlastel tekib huvi.
Külm talv pole kildi kandmisel probleemiks, kinnitab põline ðotlane. Villast riiet on põlvini ulatuvas kildis üle seitsme meetri ja all kantakse sokke või põlvikuid. Lawson toob välja, et just Põhja-Ðotimaal kantakse kilti tänapäeval kõige rohkem ja seal on ometi kõige külmem. Ta lisab, et neid, kes kilti igapäevaselt kannavad, ei ole siiski enam palju. Tavaliselt kannavad ðotlased perekonna tartanit pidulikumatel puhkudel ja on sadu aastaid vana mustri üle väga uhked.
“Just noored mehed armastavad kilti kanda, see teeb nad naiste hulgas populaarseks,” muheleb Lawson. Ta teab kogemusest, et eelkõige välismaal on “seelikuga mehele” tähelepanu garanteeritud ja inimesed tulevad juttu ajama. Palju elevust tekitab välismaal alati ka küsimus, kas tõesti ei kanna ðotlased kildi all aluspesu. Lawson jutustab juhtumi, kus Eesti neiud uurisid asja ðoti jalgpallifännide käest.
“Kas teil tõesti midagi all pole?”
“Kas te olete kuulnud, et Ðotimaal elab Loch Nessi koletis?”
“Oleme küll.”
“Tahate teda näha?” aasisid ðoti noormehed lõpetuseks.
Erksa rukkilillesinise põhitooniga Eesti tartan püüab pilke ka Ðotimaal, kus ollakse kilti kandvate meestega harjunud. Lawson sõnab, et iga kord, kui ta seda on kandnud, tullakse küsima, millega tegemist.
“See on väga ilus ja muljetavaldav,” on aukonsul rahul. Ta loodab, et Eesti tartan pakub huvi ka moetööstusele, sest üle maailma on sellised mustrid väga populaarsed. Tema näeb oma vaimusilmas tervet kollektsiooni, mille selgrooks oleks Eesti tartan. Eeskujud on ju olemas – silmapaistvaim näide tartani võidukäigust moemaailmas on Burberry, mille kaubamärgiks beeþi- ja pruunisegune ruudumuster.
Armastus esimesest pilgust
Ðotimaa suurima linna Glasgow äärelinnas Paisleys elav 53-aastane ettevõtja Iain Lawson sai Eesti aukonsuliks eelmise aasta jaanuaris, aga Eesti on ta südames juba 1993. aasta kevadest.
Nagu paljud ðotlased, on ka tema jalgpallifänn ja rahvusmeeskonna toetajaid ühendava Tartan Army liige. Sõpruskonnaga käib ta igal aastal paarile välismängule kaasa elamas. 19. mail 1993 kohtusid iseseisev Eesti ja ·otimaa pallimurul esmakordselt – MM-i valikturniiril. Lawson meenutab, et kui Eesti ·otimaa vastaseks loositi, polnud kahtlustki, et seda mängu tuleb vaatama sõita. Äsja taasiseseisvunud väike Põhjamaa riik, kus keegi veel käinud polnud, tundus vastupandamatult põnev. Ta mäletab joonelt ka kohtumise sportlikku tulemust – 3:0 ðotlaste kasuks. Ning kuidas ðoti fännid ostsid kastide kaupa ðampust hinnaga kümme krooni pudel ning ehitasid neist Raekoja platsil laudu, sest pubides ei jätkunud ruumi.
Lawson märgib, et kohtus siin huvitavate inimestega ja alustas 1994 Eestis äritegevust. 1998 asutas ta Eestis ka oma kahjuritõrjefirma Pest Protection Services tütarfirma PPS Eesti OÜ. Samast seltskonnast, kes 1993 jalgpalli vaatama tuli, asus Eestis äri ajama teisigi mehi, ja neid on järjest juurde tulnud.
Lawson räägib, et veedab nüüd Eestis iga kuu ligi nädala, ka ·otimaal pöördutakse tema poole Eesti asjus päris sageli. Oma põhilise missioonina näeb ta ärisidemete loomist. “·otimaa on kümme korda väiksem kui Inglismaa, aga meie firmasid on siin palju rohkem – see on suur saavutus,” tunneb Lawson uhkust ja nimetab, et alates aukonsuliks nimetamisest on ta Eestisse toonud üle 200 firma.
Ärikontakte oli ta loonud juba enne aukonsuliks saamist. Õigupoolest oli tal Eestiga seoses varemgi nii palju tegemist, et vahepeal ðoti rahvuspartei (Scottish National Party) aseesimeheks tõusnud mees loobus ajapuudusel poliitikast. Partei põhieesmärk on muide Ðotimaa iseseisvus, et ðotlased saaks oma elu ise korraldada, inglastest sõltumata.
“Ma arvan, et eestlased mõistavad seda püüdlust, me mõlemad elame ju suure naabri kõrval,” sõnab Lawson. Ta leiab, et eestlaste ja ðotlaste ajaloos on palju sarnast ning teab, et kauplemisega tegelevad ðoti pered elasid Narvas juba 300 aastat tagasi.
Tänapäeval on Eestit ja Ðotimaad ühendavate sidemete sõlmeks siiski jalgpall ja veel kord jalgpall.
|
Uudised
VE: tartan – ruudulise mustriga kangas
Ðotlased kinkisid Eestile päris oma tartani
Eda Post
(03.01.2006)
Ðotimaa suurima kahjuritõrjefirma juht Iain Lawson tegi eestlastele unikaalse kingituse, mis peaks eelkõige noormeestel ja moehuvilistel kõrvad heameelest liikuma panema.
Eestlastel on nüüd oma tartan.
Tartanit teatakse eelkõige “ðoti seelikute” (õige nimega kiltide) järgi. Tegelikult on sel ruudulisel mustril kümneid kasutusvõimalusi – sallid, pleedid, vaibad, kardinad jne.
Tartani tellimine sai alguse soovist kinkida Eestile midagi sellist, mida siin pole kunagi varem olnud, räägib Iain Lawson, kes on ka Eesti aukonsul Ðotimaal. Iga tartan on kordumatu, selle eest hoolitseb rahvuslik register, kuhu kõik mustrid kirja pannakse.
Eesti tartanil on meie rahvusvärvid: sinine, must ja valge ning Ðotimaa kuninglikult lõvilipult laenatud punane ja kuldne. Kuninglikku lippu kasutati seepärast, et Ðotimaa rahvuslipp (valge Püha Andrease rist sinisel taustal) on samades värvides kui Eesti lipp.
Ðotimaa üks juhtivaid tartanite loojaid House of Edgar valmistas neis värvides ette kaksteist näidist, mille seast valis selle kõige kaunima välja Eesti välisministeerium. Väliminister Urmas Paet täpsustab, et tosina väga erisuguse kavandi hulgast polnud lihtne valida ning kahe viimase seast tehti lõpuks loosivalik, sest mõlemad olid nii võrdsed.
Novembris Ðotimaal toimunud Eesti päevade ajal ulatas Iain Lawson välisminister Urmas Paetile esimese Eesti mustriga riidetüki. 14. sajandil ehitatud Doune’i lossi õuel, kus see sündis, on vändatud muide “Monty Pythoni” film püha graali otsingutest. Tartan on kingituseks kõigile eestlastele, selle loomise eest maksid Ðotimaa ettevõtted.
Kanganäidis on nüüd välisministeeriumis hoiul, väliministri isiklikus riidekapis on sama mustriga lips. Paet märgib, et see lips tundub väga sümpaatne.
“Meil läheb hämmastavalt hästi,” räägib Iain Lawson. Ilma igasuguse reklaamita on tellitud juba viis kilti, üle viiekümne lipsu ja umbes kakskümmend salli. Põhiliselt soovivad neid Lawsoni sõnul ðotlased, kes tulevad Eestisse ja tahavad kingitust. Villasest riidest kilt maksab 180 naela (umbes 4 100 krooni), lips 11 (250 krooni) ja sall 13 (300 krooni). Aukonsul lisab, et tegelikult maksab käsitsi valmistatud kilt tavaliselt 300 naela ringis.
Selle valmistamiseks kulub paar päeva, kilt tehakse täpselt tellija mõõtu. “Kilti riiulilt ei osta,” lausub ta.
Eesti ruudumustriga kangast ja väiksemaid asju saab osta Ðotimaalt House of Edgari poest. Tellida saab nii kilte kui ka muud Iain Lawsoni või Tallinnas asuva ðoti maja kaudu. Ühegi Eesti poega kokkulepet veel pole.
Järgmine partii peaks valmis saama jaanuari teisel nädalal, siis saab esimese eestlasena kildi Iain Lawsoni firma PPS Eesti OÜ tegevjuht Toomas Trei, tervisekaitseameti endine direktor. Praegu on kildid ainult Eestiga seotud ðotlastel, aga Lawson loodab, et ka eestlastel tekib huvi.
Külm talv pole kildi kandmisel probleemiks, kinnitab põline ðotlane. Villast riiet on põlvini ulatuvas kildis üle seitsme meetri ja all kantakse sokke või põlvikuid. Lawson toob välja, et just Põhja-Ðotimaal kantakse kilti tänapäeval kõige rohkem ja seal on ometi kõige külmem. Ta lisab, et neid, kes kilti igapäevaselt kannavad, ei ole siiski enam palju. Tavaliselt kannavad ðotlased perekonna tartanit pidulikumatel puhkudel ja on sadu aastaid vana mustri üle väga uhked.
“Just noored mehed armastavad kilti kanda, see teeb nad naiste hulgas populaarseks,” muheleb Lawson. Ta teab kogemusest, et eelkõige välismaal on “seelikuga mehele” tähelepanu garanteeritud ja inimesed tulevad juttu ajama. Palju elevust tekitab välismaal alati ka küsimus, kas tõesti ei kanna ðotlased kildi all aluspesu. Lawson jutustab juhtumi, kus Eesti neiud uurisid asja ðoti jalgpallifännide käest.
“Kas teil tõesti midagi all pole?”
“Kas te olete kuulnud, et Ðotimaal elab Loch Nessi koletis?”
“Oleme küll.”
“Tahate teda näha?” aasisid ðoti noormehed lõpetuseks.
Erksa rukkilillesinise põhitooniga Eesti tartan püüab pilke ka Ðotimaal, kus ollakse kilti kandvate meestega harjunud. Lawson sõnab, et iga kord, kui ta seda on kandnud, tullakse küsima, millega tegemist.
“See on väga ilus ja muljetavaldav,” on aukonsul rahul. Ta loodab, et Eesti tartan pakub huvi ka moetööstusele, sest üle maailma on sellised mustrid väga populaarsed. Tema näeb oma vaimusilmas tervet kollektsiooni, mille selgrooks oleks Eesti tartan. Eeskujud on ju olemas – silmapaistvaim näide tartani võidukäigust moemaailmas on Burberry, mille kaubamärgiks beeþi- ja pruunisegune ruudumuster.
Armastus esimesest pilgust
Ðotimaa suurima linna Glasgow äärelinnas Paisleys elav 53-aastane ettevõtja Iain Lawson sai Eesti aukonsuliks eelmise aasta jaanuaris, aga Eesti on ta südames juba 1993. aasta kevadest.
Nagu paljud ðotlased, on ka tema jalgpallifänn ja rahvusmeeskonna toetajaid ühendava Tartan Army liige. Sõpruskonnaga käib ta igal aastal paarile välismängule kaasa elamas. 19. mail 1993 kohtusid iseseisev Eesti ja ·otimaa pallimurul esmakordselt – MM-i valikturniiril. Lawson meenutab, et kui Eesti ·otimaa vastaseks loositi, polnud kahtlustki, et seda mängu tuleb vaatama sõita. Äsja taasiseseisvunud väike Põhjamaa riik, kus keegi veel käinud polnud, tundus vastupandamatult põnev. Ta mäletab joonelt ka kohtumise sportlikku tulemust – 3:0 ðotlaste kasuks. Ning kuidas ðoti fännid ostsid kastide kaupa ðampust hinnaga kümme krooni pudel ning ehitasid neist Raekoja platsil laudu, sest pubides ei jätkunud ruumi.
Lawson märgib, et kohtus siin huvitavate inimestega ja alustas 1994 Eestis äritegevust. 1998 asutas ta Eestis ka oma kahjuritõrjefirma Pest Protection Services tütarfirma PPS Eesti OÜ. Samast seltskonnast, kes 1993 jalgpalli vaatama tuli, asus Eestis äri ajama teisigi mehi, ja neid on järjest juurde tulnud.
Lawson räägib, et veedab nüüd Eestis iga kuu ligi nädala, ka ·otimaal pöördutakse tema poole Eesti asjus päris sageli. Oma põhilise missioonina näeb ta ärisidemete loomist. “·otimaa on kümme korda väiksem kui Inglismaa, aga meie firmasid on siin palju rohkem – see on suur saavutus,” tunneb Lawson uhkust ja nimetab, et alates aukonsuliks nimetamisest on ta Eestisse toonud üle 200 firma.
Ärikontakte oli ta loonud juba enne aukonsuliks saamist. Õigupoolest oli tal Eestiga seoses varemgi nii palju tegemist, et vahepeal ðoti rahvuspartei (Scottish National Party) aseesimeheks tõusnud mees loobus ajapuudusel poliitikast. Partei põhieesmärk on muide Ðotimaa iseseisvus, et ðotlased saaks oma elu ise korraldada, inglastest sõltumata.
“Ma arvan, et eestlased mõistavad seda püüdlust, me mõlemad elame ju suure naabri kõrval,” sõnab Lawson. Ta leiab, et eestlaste ja ðotlaste ajaloos on palju sarnast ning teab, et kauplemisega tegelevad ðoti pered elasid Narvas juba 300 aastat tagasi.
Tänapäeval on Eestit ja Ðotimaad ühendavate sidemete sõlmeks siiski jalgpall ja veel kord jalgpall.