VE: samasoolised tahavad perekonda

LISETTE KAMPUS: Ma ei taha abielluda, tahan perekonda(04.01.2006)

Kampus.jpg:

Samasoolised paarid tahavad võrdsust teiste ühiskonnaliikmetega.

Hiljuti tõstatas sotsiaalministeerium küsimuse: mida teha Eestis samasooliste perekondadega? Kuigi osa poliitikuid peab homotemaatikat pseudoprobleemiks, ei kerki küsimus asjata. Viimaks ometi on üks suur sotsiaalne huvigrupp suutnud kuuldavaks teha oma mure: riik ei tunnusta meid täisväärtuslike kodanikena, riik ei ole võtnud ette samme, et tagada meie võrdsus teiste ühiskonnaliikmetega.

Ma ei näe põhjust, miks samasooliste suhteid peaks nimetama abieluks. Probleem ei ole selles, et homod tahavad kiriklikult laulatatud saada ja abikaasade tiitlit kanda. Meie soov on, et riik tunnistaks ka samasoolist perekonda kui üht võimalikku kooseluvormi ning et seaduse abil reguleeritaks partnerite õigused ning kohustused. Miks mitte nimetada seda partnerlusseaduseks?

Iga kord, kui loen homoteemalise artikli kommentaare, jõuan ühtede ja samade küsimusteni. Kuidas see küll heteroseksuaalseid kodanikke puudutab? Kas ja kuidas mina saan suhte oma partneriga riigi silmis registreerida? Miks ometi arvatakse, et homopered ja neis kasvavad lapsed on viimase aja nähtus? Miks on levinud nii palju naeruväärseid müüte homoseksuaalsuse kohta?

Vastus neile küsimustele on lihtne – tööriist nimega “hoiakute kujundamine” ei ole selle teemaga seoses Eesti parlamendile veel kätte juhtunud. Jah, ma olen nõus, riik ei saa kaotada homofoobiat, riik ei suuda seadusega harida rumalaid, ent saab ja lausa peab kasutama seda “hoiaku kujundamise” tööriista koos seadusega.
Ma ei tea, kui palju on inimesi, kes arvavad, et homosuhe põhineb vaid seksil. Miskipärast on enamasti just heterod need, kes voodielu teemaks võtavad ja seda üksipulgi arutavad, homod sellest rääkida ei tavatse.

Pereväärtused, kodu, lapsed – jah, need on äärmiselt tõsised küsimused. On viimane aeg keskenduda perekonnale ning luua seda igakülgselt toetav ühiskond. Igasuguse küsimuseta on iga homoorganisatsioon nõus seisma pereväärtuste eest, küsimus on lihtsalt selles, kas perekond on ainult ja ainult mees ja naine. Kas perekonna määrab üksnes kahe armastava inimese sugu?

Homod mõistavad perekonna all täpselt sedasama, mida heterod – liitu, mis seab partneritele teatud kohustused ning annab ka teatud õigused, misläbi luuakse perekonnale sotsiaalsed garantiid ning kindlustatakse nende positsioon ühiskonnas. Juhul kui see kooselu on tugev, kui on loodud ühine kodu, saavutatud teatav materiaalne stabiilsus, mõeldakse ka lastele. Ja on peresid, kes lapse kasvatamiseks valmis, ning teisi, kes seda ei soovi – hoolimata partnerite soost.

Oleks naiivne arvata, et seni ei ole homoperekondades lapsi sündinud. On küll! On lapsi, kes on täna juba täiskasvanud inimesed oma peredega, heteroseksuaalsete peredega. Riigi seisukohast on ehk olulisim kujundada hoiakut samasoolises peres kasvanud laste suhtes. Teisisõnu, praegu ei kannata laps mitte oma samasooliste vanemate, vaid ühiskonna pärast, kus valitseb ränk eelarvamus.

Iga viimane kui uuring, mis on tehtud samasoolises peres kasvanud lastest, näitab, et nad ei erine mitte kuidagi n-ö tavaperes kasvanud lastest. Samuti ei tasu karta, et samasooliste suhet lubava seaduse tõttu hakkaksid homopered massiliselt lapsi tegema või tsiviilliite sõlmima. Küll aga tasuks siinkohal mõelda, et kui heterosuhtes võib juhtuda, et laps saadakse n-ö mitteplaneeritult, siis samasoolised partnerid on enda lapsesoovi enne väga pikalt ja põhjalikult kaalunud ning nad on veendunud, et selleks ollakse tõesti valmis.

Armastan Eestit

Loomulikult on olemas homoperekondi, kus lapsi ei soovita. Ometi nähakse ka sellistes kooseludes vajadust oma liit seaduslikult registreerida ning saata seeläbi ühiskonnale sõnum. Ka sellisel juhul vajavad partnerid sotsiaalset garantiid ning soovivad vastastikused õigused ning kohustused fikseerida (ühisvara, pärimine, allkirjaõigus, sotsiaalkindlustus jne).

Need on olulisemad teemad, mida sotsiaalministeeriumi algatatud arutelul võiks puudutada. Siia juurde lisandub aga veel mustmiljon väiksemat, puhtemotsionaalset igapäevast asja. Näiteks mis tunne on mitte kunagi saada kutset partneri asutuse jõulupeole? Mis tunne on haiglas seletada, et ma olen küll pereliige, mis sest, et mitte seaduslik? Kuidas on aastast aastasse varjata oma elukaaslase sugu ja rääkida temast alatihti ebamääraselt? Mis tunne on saada peksa selle eest, et sa oma elukaaslasel käest kinni hoiad?

Mõni aeg tagasi ütles Isamaaliidu esimees Tõnis Lukas, et homosuhete pärast ei tasu väga emotsionaalseks minna, sest need polevat oluline küsimus. Jah, Tõnis, sinu jaoks loomulikult ei ole, sest sinu jaoks oleme me lihtsalt anonüümne hulk inimesi. Minu jaoks on see aga kõige tähtsam küsimus, sest mul ei ole enda riigis hea ja minu riik pöörab mulle iga päev selja. Minu riik ütleb mulle, et tal ei ole mind vaja. Ja minu, väikese inimese väikene õigus on sellega mitte nõustuda, seejuures ennast iga päev kirudes, et ma ikkagi Eestit tingimusteta armastan ja oma kodumaaks pean.

Lisette Kampus, organisatsioon Diversity

Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.