Vabariigi President Lennart Meri

«Vabariigi Presidendi valimise seaduse kohaselt on Vabariigi Presidendiks valitud Lennart Meri.»
05.10.2007 00:01Priit Rajalo, Postimees 

Selliste sõnadega lõppes riigikogulaste aplausi saatel üks heitlus, mille eesmärk oli tõmmata täna, 15 aastat tagasi selge joon Nõukogude ajaga ning takistada Arnold Rüütli Kadriorgu jäämine.

 
President Lennart Meri iga samm ja tegu lõi uut traditsiooni, sest paljud reglemendid ja korrad veel ei kehtinud. Foto on tehtud 6. oktoobril 1992. aastal Kadriorus, kus Toompeal ametivande andnud Meri tervitab aukompaniid.
Foto: Toomas Volmer / filmiarhiiv

Mis näoga oli täna 15 aasta eest Arnold Rüütel ja tema kaaskond, pole teada. Toona eestimaalaste seas ülipopulaarne, 1992. aasta 20. septembril presidendivalimiste esimeses voorus rahvalt 195 743 häält saanud Rüütel ei taha praegu enam sellesse aega vaadata ning ütleb ära Postimehe intervjuupalvele.

Mart Laar, taasiseseisvunud Eestis esmakordselt valitud riigikogu suurima fraktsiooni Isamaa liige meenutab, et nende erakonnale tuli Lennart Meri presidendiks valimine uskumatult kõrge hinnaga: Isamaa toetus kukkus seniselt 20 protsendilt hoobiga kümnele.

«Olemuslikult oli rahval raske aru saada, kuidas riigikogu nende tahte vastaselt nii teeb, et valib Rüütli asemel Meri presidendiks, kuid ega me ei kahetse hetkegi, et nii läks,» selgitab sama aasta 21. oktoobril valitsuse etteotsa tõusnud Laar.

Uudne olukord

Äsja oli Eesti saanud oma raha. Lõppemas oli putkamajandus ja suhkruvatiajastu. Poed hakkasid tasapisi kaubaga täituma ning selja taha oli jäänud ka talongide aeg. Kolhoosid lagunesid, algas suur erastamine, mida rahvasuu armastab nüüd ka ärastamiseks kutsuda. Riigikogulase palk oli 2000–3000 krooni, kilo Madise leiba maksis 1,4 krooni.

1992. aasta 5. oktoober oli riigikogule esimene kord koos istuda. Eestil oli küll põhiseadus, kuid kõikvõimalikke reglemente ja kordasid, kuidas käituda või teha, polnud. Iga sammu ja otsusega loodi traditsiooni.

Sel päeval riigikogu esimeheks valitud Ülo Nugis tunnistab nüüd, et esimesel istungil tuli kasutada võtteid, mida tegelikult ühes demokraatlikus riigis teha ei tohiks ehk siis Nugis pidi autokraatselt, oma bassihäälel müristades teatama, et nii on ja nii jääb.

Näiteks kasutas Nugis oma võimukust selle juures, et kui mitmed riigikogulased soovisid saalis näha kaht presidendikandidaati – Arnold Rüütlit ja Lennart Merit –, et neile küsimusi esitada, siis seda ta ei lubanud.

«Jah, mina olin selle otsuse taga, et kandidaate ei kutsutaks,» sõnab Nugis. «Milleks oli vaja mõnedele anda võimalust populistlikult ja enese näitamiseks esineda ning presidendikandidaate solvata.»

Riigikogu VII koosseisu liige Tiit Made oli üks neist, kes tahtis presidendikandidaate saadikute küsimustele vastama.

«See soov aga blokeeriti täiesti ära, et ei tuleks mingisugust diskussiooni ega küsimuste esitamist. Tugev nõukogudeaegne hõng oli tollasel asjaajamisel,» märgib Made.

Ta arutleb, et võib-olla polnud mõnedel niivõrd hirm saadikute küsimuste, kuivõrd vastuste ees: «Lennartiga poleks olnud erilist probleemi, aga eks Arnoldil ole alati vastamisega omad probleemid… ta on oma vastustes äärmiselt põhjalik.»

Asi oli otsustatud

Enam-vähem oli aga selge see, et kui presidenti valib riigikogu, siis Rüütel presidendiks ei saa. Toonasel koalitsioonil olid koos vajalikud 51-52 häält. Ja nagu pärast hääletust selgus, tuli Rüütli 31 hääle vastu 59 toetajat saanud Meri taha veel ka osa rahvarindlasi.

Rüütli valimiskampaaniat kõrvalt näinud Jaak Alliku sõnul oli toonaste presidendivalimiste suurim intriig see, keda asub toetama Edgar Savisaar, Rahvarinde boss.

Et Savisaar asus valimiste esimeses voorus, rahvahääletusel, ühiskonnamõtleja Rein Taagepera taha, on Allikule tänini üllatus. Nagu seegi, miks riigikogus toimunud valimiste eel Savisaar Rüütliga kokku ei leppinud (seda tehti alles 2001. aasta presidendivalimiste aegu – toim), kuigi Alliku väitel hääletasid osad rahvarindlased ehk siis keskfraktsiooni kuulunud saadikud 5. oktoobril ikkagi Rüütli poolt. «Selles, et Rüütel presidendiks ei saanud, pidi Meri Savisaarele tänulik olema,» sõnab ta.

Allik lisab, et tõenäoliselt jooksis erimeelsusliin nende kahe mehe vahelt läbi seepärast, et Rüütel laskis Savisaare valitsuse looja ning toetas Tiit Vähi oma (valitsus astus ametisse 1992. aasta jaanuaris – toim) ning hoidis Eesti Komitee inimeste poole.

Mart Laargi möönab, et rahvarindlased olid riigikogus suurim küsimärk: «Hea, et nad tegid ikkagi nii, nagu olid riigikokku saades rahvalt mandaadi saanud.»

Vana tutvus hinnas

Lennart Meri üks nõusserääkijaid ja tema valimiskampaania juhte, praeguse presidendi Toomas Hendrik Ilvese julgeolekupoliitika nõunik Indrek Kannik kinnitab, et mingit häälte üleostmist või kauplemist 5. oktoobri istungi eel või ajal ei olnud.

«Võib-olla Rüütli meeskonna poolt oli seda ülemeelitamist, kuid meie poolt oli rohkem jälgimine, et ühtsus kuskilt ei rebeneks,» nendib Kannik.

Ülo Nugis tunnistab, et riigikogus oli juba hilja hääli meelitama hakata. Koalitsiooni ülekaal oli selleks hetkeks selge. «Ja ega tol ajal polnud ka sellist vorst -vorsti vastu kauplemist, pigem oli jutt selline, et sa mäletad ja tead ju mind küll,» lisab ta.

Lennart Meri võit riigikogus oli sümboolse tähendusega, on Kannik kindel. «Rüütel on inimesena väga tore ja presidendina sai ta samuti hästi hakkama, ent siis (1992. aastal – toim) oli Eestil vaja end näidata vaba ja Euroopasse suunduva riigina ning tõmmata vahele selge joon Nõukogude ajaga,» põhjendab Kannik.

Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.