VE: Košelev, Vjatšeslav – kaevurist jooksumees

Košelevi võidud talletuvad karikasärasse

Sport“Võin tänavuse aastaga tõesti väga rahul olla,” ütleb viimastel aastatel üheks Ida-Virumaa visiitkaardiks tõusnud kaevurist jooksumees Vjatšeslav Košelev, kes pälvis tänavu jõulude eel eriteenete eest valitsuselt Eesti kodakondsuse ning on seadnud järgmise aasta suureks eesmärgiks pääsu Pekingi olümpiamängudele.

Sel pildil on ligikaudu 300 karikat, mille on Vjatšeslav Košelev võitnud peamiselt viimase kaheksa aasta jooksul. Paremal pool on lisaks suur korvitäis medaleid.

Košelevi puhul on täiesti kohane võrdlus veiniga, mis aastatega aina paremaks läheb. Kuigi jaanuaris tähistab ta juba 40 aasta juubelit, lähevad tema tulemused aina paremaks ja edu nooremate ees kasvab. “Olen isegi oma viimase aja tulemuste üle üllatunud,” ütleb ta.

Košelevi enda arvestuse järgi on tänavu olnud 39 jooksuvõistlust, kus tal on õnnestunud kõik konkurendid selja taha jätta. 40. ja selle aasta viimane võit peaks suure tõenäosusega tulema täna, mil Košelev on stardis Tallinnas vana-aasta jooksul.

Eksamipäev on 27. aprill

Mingit puhkust ega kõvemat uusaasta tähistamist mees seejärel endale lubada ei saa, sest tal on paika pandud täpne tegevusplaan, kuidas jõuda Pekingi olümpiale, ja selle täitmine algab punkti pealt 1. jaanuaril. Eksamipäevaks on Košelevil 27. aprill, mil ta kavatseb Hamburgi maratonil täita olümpianormi. Teiseks katseks aega enam ei jää. Olümpiapileti lunastamiseks tuleb tal Hamburgi tänavatel 42,195 kilomeetrit läbida kiiremini kui kahe tunni ja 18 minutiga. Košelevi senine isiklik rekord on üheksa minutit kehvem, kuid see on joostud noorpõlves ja viimastel aastatel pole ta maratoniks eritreeningut teinud, vaid spetsialiseerunud lühematele maadele.

Treeningplaani täitmine algab uue aasta esimesel päeval 45kilomeetrise jooksuotsaga Sillamäe kergejõustikumaneežis. Neile, kes sinna varem pole sattunud, olgu öeldud, et tegu on hämara kitsa ja madala laega ruumiga, kuhu mahub 150 meetri pikkune jooksuring. Seal tiirutab ta seega korraga 300 ringi. Kas pea ringi ei hakka käima? “Ei. Ma olen harjunud seal jooksma,” sõnas ta ja lisas, et ettevalmistusaega on jäänud napilt ja seepärast ei saa lasta ühelgi päeval ilma jooksmata raisku minna, seda enam veel puhkepäeval, mil tal on tavaliselt kombeks kaks trenni teha.

300 karikat

Põhjaranniku palvel ladus Vjatšeslav Košelev sel neljapäeval Sillamäe kergejõustikumaneeži nurka välja kõik oma võidukarikad. Nende täpset arvu ei õnnestunudki selgeks teha, kuid 300 ringis neid oli. Lisaks veel suur korvitäis medaleid. Enamik neist trofeedest on võidetud viimase kaheksa aasta jooksul, mil Košelev pärast pikemat vaheaega taas jooksma hakkas.

“Oskan siiani rõõmu tunda igast karikast, sest kõik nad tähistavad mu võite ja on tulnud kõva pingutusega,” ütleb ta põrandal oleva silmipimestavalt kiiskava vaatepildi kohta.

Korterisse nii suur hulk karikaid enam ei mahu, seepärast hoidis Košelev suuremat osa neist senini kuuris. “Kuigi mu naine mind igati toetab, pole ta vahel varjanud oma heameelt, kui olen mõnikord harva tulnud võistluselt koju ilma uue karikata,” muigab ta. Samas ei ole Košelevide perel karikate tulvast lähiaastatel pääsu. Isa kõrval on neid hakanud võitma samuti jooksmisest nakatunud poeg Deniss.

Vjatšeslav uuribki nüüd võimalust, kas Sillamäe spordikeskus oleks nõus tema karikaid endale võtma ja eksponeerima. “Mingi osa jagaksin ehk tulevikus välja võistluste auhindadeks,” arutleb ta.

Kõige suurem rohkem kui poole meetri kõrgune hõbedakarva karikas pärineb võidu eest Paide-Türi rahvajooksul. Kui paluda Košelevil välja valida talle kõige väärtuslikum või kõige suurema valu ja vaevaga tulnud auhind, vajub ta tükiks ajaks mõttesse. Väga kõva sõna on muidugi Euroopa juunioride meistrivõistlustel võidetud hõbemedal, aga sellest ajast on juba 20 aastat möödas. Karikate asemel haarab Košelev hoopis käsitöömeistri poolt nahast punutud ja rautatud tuhvlid. Need sai ta võiduauhinnaks mõne aasta eest 23 kilomeetri pikkusel Tartu jooksumaratonil. “Tundsin end juba stardis kehvasti, midagi oli seedimisega nässus. Jooksin üsna varakult teistelt eest ära, aga kõhuga läks asi aina hullemaks. Lõpuks ei jäänud muud üle, kui tuli võsas ära käia. Sel ajal jõudsid jälitajad järele. Lõpus surusin siiski hambad kokku ja pressisin kõigist mööda. Sellised võidud jäävad kauaks meelde,” räägib Košelev.

ERIK GAMZEJEV
Laupäev, 29.12.2007

Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.