VE: Larin, Lea – … millest meedia ei kõnele

LEA LARIN: Iraani ei pommitatud maatasa ehk millest meedia ei kõnele

31. detsember 2007
Paber | Trüki

Autor: Lea Larin, peatoimetaja
 

Lõppes see aasta Klio silma all. Millest muust kui janust ajaloolise tõe ja õiguse järele räägivad aprillikuised pronksiööd?

 Millest muust räägib meie innukus püstitada Vabadussõjas langenutele mälestussammas ja pühitseda pikalt Eesti Vabariigi 90. sünnipäeva?

Mäletada tuleb, jätkuks meil vaid mällu talletatut. Kuid mitte sellest ei tahaks rääkida. Neile teemadele pühendus meedia isegi innukalt.

Kuid samasuguse innuga ei kirjutatud põlevkivist, kuigi olukord on selline, et ühe tuntud rahvaliitlasest keskkonnaministri valitsemise ajal – tema nimi algab R-iga – anti välja enneolematu hulk põlevkivi kaevandamise lubasid. Kaevelubade kogumaht aastas on umbes 23 miljonit tonni ja kontsessioonide kestus kuni paarkümmend aastat.

Milleks meie rahvuslikku rikkust nii palju ammutada? Selmet lasta põlevkiviõlil praegu üksikud ärimehed rikkaks teha, tasuks maardlad järeltulevatele põlvedele säilitada – ehk viiekümne aasta pärast leidub arukamaid tehnoloogiaid?

Aga veel tuntud keskkonnaministrist. Juba teist aastat ootame uudist, mis pajataks maade vahetamise korruptsiooniloo, Merko ja Rahvaliidu tehingute kohtusse jõudmisest. Loodetavasti ei tule veel kolmaski kord sedasama nentida…

Keskkonna vallast tuli äsja uudis, et Ameerika teadlaste värske prognoosi kohaselt on Arktika mered 2013. aastaks jäävabad. Kusjuures see analüüs ei võtnud veel arvesse viimaseid aastaid, mil põhja meredes sulas jää seni suurima ulatusega.

Üha vähemaks jääb neid, kes ei usu kliimasoojenemist – ja inimese rolli kliimamuutustes. Mida tegi üleilmne über-magnaat Murdoch? Ostis kokku hulga lehti nii Ameerikas kui ka Inglismaal, ja ühe otsese mõjuna märgatakse, et neisse lehtedesse on tekkinud ökoloogiaalased, et mitte öelda rohelised teemad.

Majanduskasvust joobunud

Kuid kuidagi ei õnnestu kirjutada uudiseid, mis annaks märku sotsiaalse sidususe tõusust. Puudega inimeste toetused on seitse aastat olnud samad. Nüüd lubatakse tööealiste puudega inimeste toetusi kolmandiku võrra tõsta. Aga mitte kõigil. Sotsiaalministrilt toimetulukutoetuste teemalisele küsimusele vastuse saamiseks tuleb pugeda läbi nõelasilma. Lõpuks vastus tuleb. Toimetulekutoetused tõu-sevad… 100 krooni võrra.

Meie pisike riik on joobumas majanduskasvust. Järgmise aasta riigieelarves on ministeeriumide personalikuludeks ette nähtud kasv 20%. Juba  juunis kirjutas Päevaleht: “Makse tõstes ja riigi kulutusi suurendades on valitsus võtnud selge kursi kriisile, mille teokssaamisel oleks šokk kõigile tuntav.” Mis meid ootab, kui valitsus metafoorseid prassinguid riigieelarve raames ei ohjelda?

Kas tõesti konkurentsivõime ja nõudluse vähenemine, inflatsiooni kiirenemine ja tööpuuduse märgatav kasv?

Jätkuvast e-lembusest annab märku uudissõnade sünd. Numbriliikuvusele ja mobiiliparkimisele, e-piletile lisaks tuli SMS-laen, ja tuli, et jääda – SMS-laenude maht kasvas aastaga nullist poole miljardi kroonini. (Hea une-eelne küsimus meie arvukates kõrgkoolides majandust tudeerijatele: kust SMS-laenukontorite raha tuleb? Ja kuhu läheb?)

Kinnisvarateemadel ületaski kahjuks kinnisvaraanalüütikute telgi tagant kostev pime pobin teated tegelikkusest. Ja need teated on järgmised: kinnisvaraäri fassaad mõraneb!

Meie visioon – haritud eestlane

Kinnisvaraarenduse mahust Eestis ei ole kellelgi ülevaadet, sest lisaks pankade laenumiljonitele tiirleb ses äris hulk eraisikute laenuraha. Arvatavasti ei ole see kõik ka just päris lumivalge raha. Puudub ka ülevaade, kui palju on hüpoteekide hüpoteeke – kas või Tallinna kesklinna veel täis ehitamata kruntidel.

Kui juhtub nii, et kinnisvaraturult hakatakse raha välja võt-ma, kukub see kokku nagu kaardimajake. Võimatu on öelda, kui paljusid inimesi kinnisvaraturul toimuv mõjutab. Küllap kuuleme lugusid “Suurte lootustega kinnisvaraturule läinud põgenevad võlausaldajate eest soojale maale” järgmisel aastal veel ja veel.

Elame rikka riigi elu, kus debatt alkoholimüügi kellaaegade, keeldude keelamise või lubatavuse üle on märksa hasartsem ja laiahaardelisem kui arutelu haridusstrateegia, õppekavade või õpetajate palkade üle. Ehk tasuks lõpetada pipiliku innuga Spungi otsimine ja tunnistada, et meie visioon on haritud eestlane, meie reliikvia on haridus?

Head uut aastat!

Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.