VE: Arumäe, Urmas – vallavanem

Urmas Arumäe: maakond avalik-õiguslikuks

14.01.2008 00:01Urmas Arumäe, Viimsi vallavanem, Harjumaa Omavalitsuste Liidu esimees (IRL) 

 

 
Urmas_Arumäe.jpg:
Urmas Arumäe

Regionaalminister Vallo Reimaa on regionaaltasandi halduskorralduse korrastamise lähteseisukohtade koostamise ning tutvustamise käigus avaldanud mõned teemakohased kirjutised ja intrigeerinud seeläbi teisigi kaasa rääkima.

Vastvalitud Harjumaa Omavalitsuste Liidu (HOL) esimehena ei tahaks selles diskussioonis kõrvaltvaatajaks jääda, mistõttu alljärgnevalt mõned halduskorraldusalased mõtted. Esialgu küll üldises plaanis – loodetavasti saab edaspidi ka detailide osas kaasa rääkida.

Senisest meediakäsitlusest kipub jääma mulje, et peateemaks on, kuidas maavanemate tiibu kärpida ja kuidas maakondlikele omavalitsusüksuste liitudele (edaspidi: MOL) osa maavanema funktsioone üle anda. Kindlasti on seegi teema, aga see pole peamine. Ja mis veelgi olulisem – see pole nii lihtne, nagu ajakirjanduses avaldatust võib järeldada, et võtame ühelt ära ja anname teisele.

Mis on maakond?

Kõigepealt eeldab see väga tõsist seadusloometööd ja ka fiskaalpoliitilisi otsuseid. Kui MOLid saavad ülesanded, raha ülesannete täitmiseks aga mitte, võib kogu ettevõtmise kohe sinnapaika jätta.

Tegelik eesmärk on ju maakondlike omavalitsusüksuste liitude tugevdamine, aga küsime siinkohal, mis üldse on maakond? Selge, et haldusjaotuslik territoriaalne üksus, aga ka vallad ja linnad on haldusjaotuslikud territoriaalsed üksused. Vahe on selles, et vallad ja linnad on avalik-õiguslikud isikud, maakond on aga lihtsalt üks territoorium.

Seega peaks mõtlema sissejuhatuseks sellele, et anda maakonnale kui valdade ja linnade (regionaalsele) koostöövormile avalik-õigusliku isiku staatus.

Sellise lahenduse võimalikkust ei välista õiguskirjanduses avaldatu põhjal ka näiteks professor Arno Almann. Nii oleks MOLd avalik-õigusliku isiku (maakonna) tööorganiks ja paljud küsimused (nagu maakonna arengukava ja maakonna üldplaneeringu õigusjõud riigiasutuste ning valdade ja linnade suhtes, samuti MOL-le üldaktide andmise õiguse andmine) saaks seaduste muutmise kaudu lahendada lihtsamalt ja loogilisemalt.

Nii oleks tegemist analoogiaga linna või vallaga, kus MOLi volikogu – mille nimi võiks olla näiteks maavolikogu – pädevus omal tasandil oleks sarnane vallavolikogu pädevusega vallas või linnas ja MOLi juhatus, mille nimi võiks siis ju olla maavalitsus, oleks võrreldav vallavalitsusega vallas. Territooriumid on erinevad ja kindlasti ka pädevus ja otsustatavate küsimuste ring, tööprintsiibid aga suuresti samad.

Mis on nüüdse maavanema funktsioonid ja mis saab maavalitsustest ja maavanemast? Praegu on suurima probleemina tõstatatud asjaolu, et maavanem tegeleb ise nii tervikliku ja tasakaalustatud arengu kui järelevalvega.

Maavanemad pole süüdi

Teine probleem on selles, et maavanem peaks olema maakonnas riigi esindaja, tegelikkuses aga (ja nii paistab see ka välja) toimetatakse maakonna esindajana, ilma et selleks oleks maakonnaelanike volitusi.

See ei ole maavanemate süü, et nad on seaduste ja muude aktidega sellisesse rolli ja nendesse raamidesse surutud, nagu nad on. Siin on vaja võtta selge seisukoht ja öelda, kellena tahame näha praegust maavanemat tulevikus.

Iseenesest on see riigi ülesanne, sest maavanem on ju sisuliselt siseministeeriumi kõrge ametnik, ja kuidas ministeerium oma tööd korraldab, on ministri asi. Mulle isiklikult tundub, et maakonna tervikliku ja tasakaalustatud arengu küsimused on maakonna omavalitsusüksuste ja/või nende asutatud liitude tegeleda.

Kui sellega tegeleb riik praeguse maavanema institutsiooni kaudu, oleme vastuolus subsidiaarsuse põhimõttega ja taandumas kogukondliku kohaliku omavalitsuse teooriast. Loodetavasti ei satu ma oma arvamuse tõttu maavanemate ja maavalitsuste tublide töötajate needuse alla, kui ütlen, et sellisena, nagu maavalitsused praegu toimivad, ei saa nad pikas perspektiivis jätkata. Kujutage näiteks ette nüüdset reaalsust – riik räägib maavanematega (loe: riigi esindajaga) läbi näiteks ühistranspordi teemadel!

Tasub mainida sedagi, et praegune maavanem koos oma bürooga ehk maavalitsusega ei ole euroopalike arusaamade järgi regionaalpoliitika subjekt. Euroopa Liidus käsitletakse regionaalpoliitika elluviimise mõttes regioonina kohalike omavalitsusüksuste koostööpiirkonda või siis teise tasandi omavalitsust.

Seetõttu eeldatakse rahvusvahelises regioonidevahelises koostöös eestipoolse partnerina maakondlikku (või ka üleriigilist) omavalitsusüksuste koostööorganit, kindlasti aga mitte riiki ega ka riigi haldusjaotuslikku territoriaalset üksust – maakonda. Seda põhimõtet kinnitab näiteks ka struktuurifondide toetusprogrammide metoodika.

Ei tahaks päriselt nõustuda minister Reimaa väitega, et Eestis on praegu 15 maavalitsuse mudelit ja 15 omavalitsusliidu mudelit. Ju neid on ikka kumbagi üks, sest seaduslik baas, mille alusel üks või teine tegutseb, on kõigile ühesugune (näiteks vabariigi valitsuse seadus, mittetulundusühingute seadus või kohaliku omavalitsuse üksuste liitude seadus).

Iseasi, kuidas seadusi kohapeal tõlgendatakse ja milliseks on kujunenud kohalik (haldus)praktika. Mistõttu tuleb ministriga nõustuda selles, et süsteem vajab korrastamist. Väidetavalt halva avaliku halduse alternatiiviks ei ole sellest haldusest loobumine, vaid hea avalik haldus.

Aga enne, kui minna halduskorraldust korrastama, võiks kokku leppida need aspektid, mida ei muudeta ja mida ei puudutata. Väga suurteks revolutsioonilisteks muudatusteks ei ole hetkel piisavalt poliitilist tahet ja konsensust ning võimalik, et ka vajadust.

Tugev omavalitsus, tugev riik

Kindlasti tuleb jääda selle juurde, et: 1) meil kehtib ühetasandilise omavalitsuse süsteem ja seda ei muudeta; 2) meil kehtib subsidiaarsuse printsiip ja seda ei muudeta; 3) maakondade arvu ei muudeta riigi initsiatiivil; 4) Eestis on põhiseaduse koostajate võetud suund eemalduda sõjaeelsest riigistatud kohaliku omavalitsuse mudelist ja praktikast ning võetud aluseks kogukondliku kohaliku omavalitsuse teooria (sellest pole küll sajaprotsendiliselt kinni peetud, aga põhisuund on selgelt tajutav). Seda suunda ei revideerita.

Ajaloolises plaanis on kohalikul omavalitsusel Eesti riikluse tekkes, selle taastamises ja püsimises väga oluline roll. Kohaliku omavalitsuse kaitse ja tugevdamine, sh ka omavalitsusliitude tugevdamine, on panus demokraatia ja võimu detsentraliseerimise põhimõtete suunas.

Teadmine, et Toompea koalitsioon toetab riigi ja kohalike omavalitsusliitude partnerlust ning omavalitsusliitude tugevnemist, annab lootust, et halduskorralduse korraldamisel midagi tegelikult ka tehtud saab.

Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.