Sellistele vähese fantaasiaga inimeste elule õige mõtte andmiseks. Tõsi, vahel see ju ka aitab. Ja mis seal salata: sogases vees ujuvad mõned isendid palju paremini kui teised ehk seega päris hästi.

Nüüd mõned väga lihtsad põhjused koalitsiooni püsimiseks.

Esiteks. Majanduses läheb ju väga hästi – riigieelarve õitseb. Äsja kindlustati ka kodanik Rustam Aksenenkole kodakondsuse andmisega eriliste teenete eest valitsusparteidele kindel rahavoog. Seega on seisud päris head.

Teiseks. Eesootav juubeliaasta. Ajalugu on siin küll taustaks paraadidele, paatosele ja võltsimisele. Aga, mis sellest. Keegi meist ei ole suurem kui ta elu. Seega on seegi hea põhjus kannatamiseks.

Kolmandaks. Üleriigiliste valimiste vaheaasta.

Seega on malelaual ainult sellised väiksemat sorti figuurid, mitte aga nii väga strateegilised positsioonid poliitilises plaanis. Seetõttu võib tülitseda ainult armastusest, mitte vihkamise pärast.

Eesti Panga nõukogu esimehe koht pole enam isegi sahvrihoidja oma, ehkki välja näeb soliidne. Uus õiguskantsler ja riigikontrolör – kes küll nende pärast valitsusest lahkuks. Ei kujuta küll ette.

Mis aga valitsuse tõesti lõhki võiks ajada? Hirm. Hirm iseenda ees. Suutmatus end muuta ja vastutada selle ühisrahu lõhkumise eest, millega 2006-2007.aastal usinasti tegeleti.

Esimesena hakkasid sellest rääkima „tänamatud” sotsiaalteadlased ja haritlased, siis anti Juhan Kivirähki pihta turmtuld ja püüti seda hiljem mõõga ja ruupori annetamisega parandada, edasi ka Andrus Saar. Üks õigus, üks tõde võib kolme peale väheks jääda. Selles on küsimus.

Ehk siis see mõneti presidendivalimistega alanud, aprillisündmustele eelnenud, õiguskantsleri valimata jäämisega jätkunud ja mine tea, millega veel lõppeva „vaikiva ajastu” hingus on see, mis võib murdumatud musketärid üksteise vastu pöörata.

Kõik muu klaarivad nad isekeskis ilusasti ära. Olen selles täiesti kindel. Seniks aga jõulurahu ja avatumat, tolerantsemad ning targemat uut aastat!