“Kohtla-Järve kasvab ja heakorrastub. Linna keskele ja äärtele kerkivad uued elumajad, lasteaiad ja -sõimed ning kauplused. Laiaulatuslik ehitustöö on käimas Jõhvi mikrorajoonis.” Selliseid teateid pidevalt käiku antavatest uutest ehitistest ja eesrindlikest töölistest võib lugeda ligi neli aastakümmet tagasi ilmunud ajalehtedest.
Ehitusbrigadir Aksel Ohvrill, keda toonased ajalehed tõstavad esile heade töötulemuste eest, tõdeb, et nüüdseks rüüstatud ja lõhutud maju on valus vaadata.
“Ma oleksin pidanud 50 aastat hiljem sündima,” ütleb Nõukogude Eesti esimene teeneline ehitaja, praegune pensionär Aksel Ohvrill (73). “Liiga valus on vaadata, kuidas minu töövilja lõhutakse ja lammutatakse. Parem, kui ma poleks seda näinud.”
42 aasta pikkuse ehitajastaaþiga Ohvrill ütleb, et ei jõua üles lugeda, mitme hoone ehitusel ta on osalenud. Brigadirina on tema taktikepi all kerkinud hooned nii Jõhvis kui Kohtla-Järvel, aga ka Avinurmes, Tudulinnas, Jõgeval…
Tehtud ületunnid
“Kõige rohkem on mul kahju Oru briketivabrikust,” sõnab Ohvrill. Ta meenutab, et vabriku ehitusel tehti pikki tööpäevi ning käidi tööl ka laupäeval-pühapäeval.
“Kogu meie vaba aeg jäi sinna. Ja mis sellest alles on jäänud? Isegi sõda ei hävita nii palju.”
Ohvrill ütleb, et ehitusel brigadiriks olemine ei tähenda pelgalt müüriladumist, vaid ka inimestega suhtlemist.
“Kas te arvate, et oli lihtne inimesi nõusse rääkida, et nad nädalavahetustel töötaksid ja pärast tööpäeva veel objektile jääksid? Sugugi mitte, igaühel oli ju oma elu.”
Et toona oli Eestis töökäsi puudu, toodi töölisi Nõukogude Liidu avarustelt ehitustele juurde. Nii oli Ohvrille juhtida tõeliselt rahvusvaheline brigaad, milles rabasid kõrvuti nii soomlane kui tatarlane, valgevenelane kui ukrainlane.
“Töölised olid mul tublid, midagi pole öelda. Eks raha oli muidugi stiimuliks ka. Kui plaani 150% ulatuses täitsid, said peaaegu poole palgast juurde. Lisaks veel kvartalipreemiad ja muu,” räägib Ohvrill. “Aega niisama venitamiseks ei olnud, ikka “bõstra-bõstra, davai-davai”, eks selle tõttu kannatas mõnikord ka kvaliteet.”
Tartumaal sündinud Ohvrill sattus Kohtla-Järvele – nagu ta ise ütleb – vabatahtlikult sunniviisiliselt. Noor mees pandi valiku ette – kas lähed Kohtla-Järvele ehitusele või lõikad 50 tihumeetrit metsa. Seda viimast oli üksi hakkama saamiseks liiga palju. Niisiis valis Ohvrill ehituse. Ja ei kahetse.
“Eks me tegime omal ajal looma moodi tööd ja jätsime oma tervise ehitusele, aga me saime ka puhata – käisime ühistel ekskursioonidel, saime sanatooriumisse tuusikuid,” loetleb Ohvrill.
Omal ajal töö eest mitmete aukirjade ja Lenini ordeniga pärjatud Ohvrill otsib ajakirjaniku palvel sahtlist välja paki aukirju, kuid lööb neid näidates käega: “Neid pabereid ikka anti omal ajal, aga see kõik oli väga ammu. See pole enam moes.”
Väikepõllupidaja
Mitmekorruselisi elamuid ehitanud Ohvrill ise eelistab elada eramus.
Enda kätega ehitatud majast tuli loobuda, kui see arenevale Ahtme linnaosale jalgu jäi. Nüüd koos ehitajast abikaasaga, kellega on ühiselt 53 aastat eluteed astutud, Jõhvi külje all pensionipõlve pidav Ohvrill peab küla ainsat hobust ja lehma ning harib väikestviisi põldu.
“Ei saa käsi rüppe lasta. Paljud minu sõbrad ja kolleegid on manala teele läinud, osalt sellepärast, et nad jäid pärast intensiivset töötamist jõude. Nagu ära aetud hobune – kui laseb jalad alt ära, siis enam püsti ei saa,” ütleb Ohvrill. Tema sõnul ei tasu väikepõllupidamine end enam suurt ära, kuna juurikaid on odavam poest osta. Jääb ainult töörõõm.
“Aga minu jaoks on tähtis näha, kuidas oma kätega istutatud taim tärkab ja et tehtud tööl on tulemus,” sõnab Ohvrill.
“Eramuid võiks rohkem olla”
Kutsekoolis ehitajaks õppinud praegune ärimees Juri Vilde oli ligi kolmkümmend aastat tagasi praktikal Kohtla-Järvel Kalevi 33 asuva ühiselamu ehitusel. See hoone seisab juba mitu aastat tondilossina. Vanaisa jälgedes ehitajaks õppinud mees ütleb, et tal pole kahju varemeiks muutunud majadest: “Mulle meeldiks, kui nende asemele ehitataks uued huvitavad majad.”
Vilde ütleb uhkusega, et Kohtla-Järve kerkimisel on suurt osa mänginud tema vanaisa Pavel Ðepovalov, 1947. aastast linna ehitustrusti peainsener.
“Vanaisa ehitas näiteks kinoteatri Pobeda ja Võidu väljaku,” ütleb Vilde. Taadi eeskujul ehitajaks õppinud pojapoeg on osalenud Kohtla-Järve Põhja mikrorajooni ja Kiviõli mõne maja ehitusel.
Oma kätega ehitatu lagunemist vaatab Vilde rahulikult, emotsioonideta. Ärimehena möönab ta, et turumajandus paneb kõik paika.
Kui aastaid tagasi toodi linnade arenedes tööjõudu ka mujalt sisse ja noored jäid linna tööle, siis nüüd, mil linna areng on seiskunud ja inimestel pole tööd, on mõistetav, et ka maju pole enam nii palju vaja, arutleb Vilde. Tema meelest on oma osa selles, et Ida-Virumaa on jäänud vaeslapse rolli, riiklikul poliitikal, mis on maakonna kahe silma vahele jätnud.
“Ida-Virus on suurtööstus ja selle pealt maksavad ettevõtted riigile makse. Ma küsiksin riigikogu liikmetelt, miks ei ole Ida-Virumaa neid makstud makse vääriliselt tagasi saanud. Miks on toetatud näiteks Tartu ja Rakvere arengut, Kohtla-Järve aga unustatud? Vastus on lihtne: Kohtla-Järve linnajuhid on vales parteis,” ütleb Vilde.
Seega on poliitika see, mis on muutnud paljud Vilde ja tema vanaisa kätega ehitatud majad varemeiks.
“Mul poleks sugugi kahju, kui need tondilossid ära lõhutaks. No näiteks need lõõtsmajad Järveküla teel. Minu meelest ei ole need sinna kunagi sobinud. Käisin poisikesena spordikoolis, toona lõõtsmaju ei olnud ning ma ei saa öelda, et linn pärast nende ehitamist kaunimaks oleks muutunud,” nendib Vilde. Tema sõnul tuleks roheline tee anda eramute ehitamisele.
“Eramaja fassaad ei oleks räämas ega katus viltu, õige peremees ei laseks sel sündida,” on Vilde kindel. Ta usub, et paremad ajad on Eestil ja Kohtla-Järvel veel ees.
“Ma usun, et Kohtla-Järve hakkab taas arenema ja muutub kauniks. Esimene positiivne märk selleks on olemas – Nitrofert hakkas tööle. Kui inimestel on tööd, siis on vaja ka maju.”
ERIKA PRAVE
Laupäev, 24.01.2004
Uudised
Kohtla-Järve ehitajate valu
“Kohtla-Järve kasvab ja heakorrastub. Linna keskele ja äärtele kerkivad uued elumajad, lasteaiad ja -sõimed ning kauplused. Laiaulatuslik ehitustöö on käimas Jõhvi mikrorajoonis.” Selliseid teateid pidevalt käiku antavatest uutest ehitistest ja eesrindlikest töölistest võib lugeda ligi neli aastakümmet tagasi ilmunud ajalehtedest.
Ehitusbrigadir Aksel Ohvrill, keda toonased ajalehed tõstavad esile heade töötulemuste eest, tõdeb, et nüüdseks rüüstatud ja lõhutud maju on valus vaadata.
“Ma oleksin pidanud 50 aastat hiljem sündima,” ütleb Nõukogude Eesti esimene teeneline ehitaja, praegune pensionär Aksel Ohvrill (73). “Liiga valus on vaadata, kuidas minu töövilja lõhutakse ja lammutatakse. Parem, kui ma poleks seda näinud.”
42 aasta pikkuse ehitajastaaþiga Ohvrill ütleb, et ei jõua üles lugeda, mitme hoone ehitusel ta on osalenud. Brigadirina on tema taktikepi all kerkinud hooned nii Jõhvis kui Kohtla-Järvel, aga ka Avinurmes, Tudulinnas, Jõgeval…
Tehtud ületunnid
“Kõige rohkem on mul kahju Oru briketivabrikust,” sõnab Ohvrill. Ta meenutab, et vabriku ehitusel tehti pikki tööpäevi ning käidi tööl ka laupäeval-pühapäeval.
“Kogu meie vaba aeg jäi sinna. Ja mis sellest alles on jäänud? Isegi sõda ei hävita nii palju.”
Ohvrill ütleb, et ehitusel brigadiriks olemine ei tähenda pelgalt müüriladumist, vaid ka inimestega suhtlemist.
“Kas te arvate, et oli lihtne inimesi nõusse rääkida, et nad nädalavahetustel töötaksid ja pärast tööpäeva veel objektile jääksid? Sugugi mitte, igaühel oli ju oma elu.”
Et toona oli Eestis töökäsi puudu, toodi töölisi Nõukogude Liidu avarustelt ehitustele juurde. Nii oli Ohvrille juhtida tõeliselt rahvusvaheline brigaad, milles rabasid kõrvuti nii soomlane kui tatarlane, valgevenelane kui ukrainlane.
“Töölised olid mul tublid, midagi pole öelda. Eks raha oli muidugi stiimuliks ka. Kui plaani 150% ulatuses täitsid, said peaaegu poole palgast juurde. Lisaks veel kvartalipreemiad ja muu,” räägib Ohvrill. “Aega niisama venitamiseks ei olnud, ikka “bõstra-bõstra, davai-davai”, eks selle tõttu kannatas mõnikord ka kvaliteet.”
Tartumaal sündinud Ohvrill sattus Kohtla-Järvele – nagu ta ise ütleb – vabatahtlikult sunniviisiliselt. Noor mees pandi valiku ette – kas lähed Kohtla-Järvele ehitusele või lõikad 50 tihumeetrit metsa. Seda viimast oli üksi hakkama saamiseks liiga palju. Niisiis valis Ohvrill ehituse. Ja ei kahetse.
“Eks me tegime omal ajal looma moodi tööd ja jätsime oma tervise ehitusele, aga me saime ka puhata – käisime ühistel ekskursioonidel, saime sanatooriumisse tuusikuid,” loetleb Ohvrill.
Omal ajal töö eest mitmete aukirjade ja Lenini ordeniga pärjatud Ohvrill otsib ajakirjaniku palvel sahtlist välja paki aukirju, kuid lööb neid näidates käega: “Neid pabereid ikka anti omal ajal, aga see kõik oli väga ammu. See pole enam moes.”
Väikepõllupidaja
Mitmekorruselisi elamuid ehitanud Ohvrill ise eelistab elada eramus.
Enda kätega ehitatud majast tuli loobuda, kui see arenevale Ahtme linnaosale jalgu jäi. Nüüd koos ehitajast abikaasaga, kellega on ühiselt 53 aastat eluteed astutud, Jõhvi külje all pensionipõlve pidav Ohvrill peab küla ainsat hobust ja lehma ning harib väikestviisi põldu.
“Ei saa käsi rüppe lasta. Paljud minu sõbrad ja kolleegid on manala teele läinud, osalt sellepärast, et nad jäid pärast intensiivset töötamist jõude. Nagu ära aetud hobune – kui laseb jalad alt ära, siis enam püsti ei saa,” ütleb Ohvrill. Tema sõnul ei tasu väikepõllupidamine end enam suurt ära, kuna juurikaid on odavam poest osta. Jääb ainult töörõõm.
“Aga minu jaoks on tähtis näha, kuidas oma kätega istutatud taim tärkab ja et tehtud tööl on tulemus,” sõnab Ohvrill.
“Eramuid võiks rohkem olla”
Kutsekoolis ehitajaks õppinud praegune ärimees Juri Vilde oli ligi kolmkümmend aastat tagasi praktikal Kohtla-Järvel Kalevi 33 asuva ühiselamu ehitusel. See hoone seisab juba mitu aastat tondilossina. Vanaisa jälgedes ehitajaks õppinud mees ütleb, et tal pole kahju varemeiks muutunud majadest: “Mulle meeldiks, kui nende asemele ehitataks uued huvitavad majad.”
Vilde ütleb uhkusega, et Kohtla-Järve kerkimisel on suurt osa mänginud tema vanaisa Pavel Ðepovalov, 1947. aastast linna ehitustrusti peainsener.
“Vanaisa ehitas näiteks kinoteatri Pobeda ja Võidu väljaku,” ütleb Vilde. Taadi eeskujul ehitajaks õppinud pojapoeg on osalenud Kohtla-Järve Põhja mikrorajooni ja Kiviõli mõne maja ehitusel.
Oma kätega ehitatu lagunemist vaatab Vilde rahulikult, emotsioonideta. Ärimehena möönab ta, et turumajandus paneb kõik paika.
Kui aastaid tagasi toodi linnade arenedes tööjõudu ka mujalt sisse ja noored jäid linna tööle, siis nüüd, mil linna areng on seiskunud ja inimestel pole tööd, on mõistetav, et ka maju pole enam nii palju vaja, arutleb Vilde. Tema meelest on oma osa selles, et Ida-Virumaa on jäänud vaeslapse rolli, riiklikul poliitikal, mis on maakonna kahe silma vahele jätnud.
“Ida-Virus on suurtööstus ja selle pealt maksavad ettevõtted riigile makse. Ma küsiksin riigikogu liikmetelt, miks ei ole Ida-Virumaa neid makstud makse vääriliselt tagasi saanud. Miks on toetatud näiteks Tartu ja Rakvere arengut, Kohtla-Järve aga unustatud? Vastus on lihtne: Kohtla-Järve linnajuhid on vales parteis,” ütleb Vilde.
Seega on poliitika see, mis on muutnud paljud Vilde ja tema vanaisa kätega ehitatud majad varemeiks.
“Mul poleks sugugi kahju, kui need tondilossid ära lõhutaks. No näiteks need lõõtsmajad Järveküla teel. Minu meelest ei ole need sinna kunagi sobinud. Käisin poisikesena spordikoolis, toona lõõtsmaju ei olnud ning ma ei saa öelda, et linn pärast nende ehitamist kaunimaks oleks muutunud,” nendib Vilde. Tema sõnul tuleks roheline tee anda eramute ehitamisele.
“Eramaja fassaad ei oleks räämas ega katus viltu, õige peremees ei laseks sel sündida,” on Vilde kindel. Ta usub, et paremad ajad on Eestil ja Kohtla-Järvel veel ees.
“Ma usun, et Kohtla-Järve hakkab taas arenema ja muutub kauniks. Esimene positiivne märk selleks on olemas – Nitrofert hakkas tööle. Kui inimestel on tööd, siis on vaja ka maju.”
ERIKA PRAVE
Laupäev, 24.01.2004