Külapood elab pihust suhu
Avispea kaupluse müüja Malle Saage teab juba enamasti ette, mida uksest sisseastuja soovib. |
Väike külapood Avispeal ei näe küll hetkel väljasuremise ohtu, kuid ka mitte erilist tulevikku.
Külapoodi pidav füüsilisest isikust ettevõtja Kalev Saage, kes sõidab lisateenistuse saamiseks OÜ Bussipartner kaugliini Laekvere ja Tallinna vahel, ütles, et ilma selleta ei tule kuidagi toime.
Ta pidas vahepeal isegi kauplusautot, kuid sellegi mõte kadus, sest nägi, kuidas maarahvas vananeb, väheneb ja sissetulekud kahanevad.
Külakauplust kägistab ostja kadumine
Töökohti ei paista, kes otsib tööd mujalt, noored lähevad ära linnadesse. Seepärast ei näe ta oma külapoel erilist tulevikku. Nii et külapoode ei kägista niivõrd kurikuulsad euronõuded, kuivõrd muu sotsiaal-poliitiline taust.
Müüja Malle Saage ütles kogu elu olevat praegu nii, et täna ei tea, mis homme saab. Kuid vähemalt käesoleva aasta lõpuni loodavad nad vastu pidada. Väga pikka plaani ei saagi teha, sest konkurents on kõva. Lähim kauplus on Triigis ja kauplusautod kohal.
Väga paljud inimesed käivad mujal tööl ja ostavad igapäevase kauba sealt, näiteks Väike-Maarjast.
Peamine, mida tavaline külainimene ostab, on leib-sai ja muu igapäevane tarbekaup. Vorsti võetakse ikka leiva peale ka, kuid maainimese rahakott on selgelt kõhnem kui linnainimese oma.
Maainimene tahaks elada muidugi samamoodi kui linnas, kuid vahe vajaduse ja võimaluste vahel on suur. Pensioni- ja lasterahapäevadel lubatakse endale siiski tavalisest rohkem.
“Et meil on siin perepood, siis tuleme ikka ots otsaga kokku,” lausus Saage.
Euro- ja muude nõuetega on aga nii, et maainimenegi vajab korralikku kaupa ja nõuded peavad loomulikult olema kõigile ühesugused.
Praegu on nii, et pakitud kaupa on võrdlemisi palju ja vorstidki on enamasti sobivates 250-grammistes ja teistsuguse kaaluga pakendites, nii et lõigata ja pakkida tuleb võrdlemisi vähe. Kui, siis on käepärast desinfitseerimisvahendid ja kätepesu võimalus.
”Ma ei arva, et tervisekaitsenõuded midagi väga üle jõu käivat oleks,” sõnas Saage. Ta lisas, et on varem toiduainetööstuses olnud ja seepärast teab üldnõudeid hästi.
Kauplusega koos kaob suhtlemiskoht
Müüja ütleb, et kauplus on kui külakeskus ja seepärast vaesestaks selle kadumine kohalikku elu. Tulevad töömehed ja ajavad tunnikese juttu, külamammi pärib uudiseid ja tuttavate tervise üle. Suhtlemine on ju kõigile vajalik. See on muidugi elu üks pool.
Külakauplust pidava ettevõtjaga on nii, et tema peab kõik arved tasuma õigeaegselt, ostja võib mõnikord viivitada.
Mis teha, sõnas Saage, kui inimene saab kaheksasada krooni pensioni ning peab sellest tasuma elektri ja telefoni eest, palju tal siis järele jääb. Paratamatult tuleb mõnikord võlgu anda, kuid mitte kõigile, sest on juhtunud, et võlga tuleb külapealt otsimas käia.
Virumaa Tervisekaitsetalituse Lääne-Virumaa osakonna toiduhügieeni vaneminspektor Marje Muusikus ütles, et mis puutub toiduhügieeni üldeeskirja nõudmistesse, siis ei näe ta olukorda maakonnas eriti traagilisena. Sellepärast ei ole seni eriti palju kauplusi suletud, kui just Udriku näide välja arvata.
Kaupmeestest ettevõtjatel tuleb aga olukorras, kus ostjate ring maal järjest väheneb, kulukamaid ümberehitusi tehes rehkendada, kas see tulevikus midagi tagasi toob.
“Nii range see asi nüüd ka ei ole, et ühel väiksel külapoel, mis suurematest keskustest näiteks poolesaja kilomeetri kaugusel, kuivkäimlat olla ei tohi. Kõike tuleb vaadata ikka koos muu üldise taustaga,” märkis Muusikus.
Toiduseadus on raamseadus, millest lähtuvad toiduhügieeni üldeeskirjad, siit tulenevad enesekontrolli nõuded, mis jõustusid käesoleva aasta algusest, ja tunnustamise tarvidus, mis rakendub 2003. aasta 1. jaanuarist, selgitas ta.
–>Valdo Einmann
valdo@virumaateataja.ee
Uudised
Külapood elab pihust suhu (VT)
Külapood elab pihust suhu
Avispea kaupluse müüja Malle Saage teab juba enamasti ette, mida uksest sisseastuja soovib.
Väike külapood Avispeal ei näe küll hetkel väljasuremise ohtu, kuid ka mitte erilist tulevikku.
Külapoodi pidav füüsilisest isikust ettevõtja Kalev Saage, kes sõidab lisateenistuse saamiseks OÜ Bussipartner kaugliini Laekvere ja Tallinna vahel, ütles, et ilma selleta ei tule kuidagi toime.
Ta pidas vahepeal isegi kauplusautot, kuid sellegi mõte kadus, sest nägi, kuidas maarahvas vananeb, väheneb ja sissetulekud kahanevad.
Külakauplust kägistab ostja kadumine
Töökohti ei paista, kes otsib tööd mujalt, noored lähevad ära linnadesse. Seepärast ei näe ta oma külapoel erilist tulevikku. Nii et külapoode ei kägista niivõrd kurikuulsad euronõuded, kuivõrd muu sotsiaal-poliitiline taust.
Müüja Malle Saage ütles kogu elu olevat praegu nii, et täna ei tea, mis homme saab. Kuid vähemalt käesoleva aasta lõpuni loodavad nad vastu pidada. Väga pikka plaani ei saagi teha, sest konkurents on kõva. Lähim kauplus on Triigis ja kauplusautod kohal.
Väga paljud inimesed käivad mujal tööl ja ostavad igapäevase kauba sealt, näiteks Väike-Maarjast.
Peamine, mida tavaline külainimene ostab, on leib-sai ja muu igapäevane tarbekaup. Vorsti võetakse ikka leiva peale ka, kuid maainimese rahakott on selgelt kõhnem kui linnainimese oma.
Maainimene tahaks elada muidugi samamoodi kui linnas, kuid vahe vajaduse ja võimaluste vahel on suur. Pensioni- ja lasterahapäevadel lubatakse endale siiski tavalisest rohkem.
“Et meil on siin perepood, siis tuleme ikka ots otsaga kokku,” lausus Saage.
Euro- ja muude nõuetega on aga nii, et maainimenegi vajab korralikku kaupa ja nõuded peavad loomulikult olema kõigile ühesugused.
Praegu on nii, et pakitud kaupa on võrdlemisi palju ja vorstidki on enamasti sobivates 250-grammistes ja teistsuguse kaaluga pakendites, nii et lõigata ja pakkida tuleb võrdlemisi vähe. Kui, siis on käepärast desinfitseerimisvahendid ja kätepesu võimalus.
”Ma ei arva, et tervisekaitsenõuded midagi väga üle jõu käivat oleks,” sõnas Saage. Ta lisas, et on varem toiduainetööstuses olnud ja seepärast teab üldnõudeid hästi.
Kauplusega koos kaob suhtlemiskoht
Müüja ütleb, et kauplus on kui külakeskus ja seepärast vaesestaks selle kadumine kohalikku elu. Tulevad töömehed ja ajavad tunnikese juttu, külamammi pärib uudiseid ja tuttavate tervise üle. Suhtlemine on ju kõigile vajalik. See on muidugi elu üks pool.
Külakauplust pidava ettevõtjaga on nii, et tema peab kõik arved tasuma õigeaegselt, ostja võib mõnikord viivitada.
Mis teha, sõnas Saage, kui inimene saab kaheksasada krooni pensioni ning peab sellest tasuma elektri ja telefoni eest, palju tal siis järele jääb. Paratamatult tuleb mõnikord võlgu anda, kuid mitte kõigile, sest on juhtunud, et võlga tuleb külapealt otsimas käia.
Virumaa Tervisekaitsetalituse Lääne-Virumaa osakonna toiduhügieeni vaneminspektor Marje Muusikus ütles, et mis puutub toiduhügieeni üldeeskirja nõudmistesse, siis ei näe ta olukorda maakonnas eriti traagilisena. Sellepärast ei ole seni eriti palju kauplusi suletud, kui just Udriku näide välja arvata.
Kaupmeestest ettevõtjatel tuleb aga olukorras, kus ostjate ring maal järjest väheneb, kulukamaid ümberehitusi tehes rehkendada, kas see tulevikus midagi tagasi toob.
“Nii range see asi nüüd ka ei ole, et ühel väiksel külapoel, mis suurematest keskustest näiteks poolesaja kilomeetri kaugusel, kuivkäimlat olla ei tohi. Kõike tuleb vaadata ikka koos muu üldise taustaga,” märkis Muusikus.
Toiduseadus on raamseadus, millest lähtuvad toiduhügieeni üldeeskirjad, siit tulenevad enesekontrolli nõuded, mis jõustusid käesoleva aasta algusest, ja tunnustamise tarvidus, mis rakendub 2003. aasta 1. jaanuarist, selgitas ta.
–>Valdo Einmann
valdo@virumaateataja.ee