Kunda tulevasest tselluloositehasest (VT)

Inimesed hindasid Kunda tulevast tselluloositehast


Keskkonnamõjude hindamise aruande koostamist juhtinud Heino Luigel (vasakul) tekkis äge sõnavahetus oma lastelaste pärast muretseva Elle Tsvetkovaga, kes päris keskkonnaspetsialistilt otse, kas tema läheks solgitoru lähedale ujuma. Foto: Tairo Lutter

Kunda linna kavandatava tselluloositehase keskkonnamõjude hindamise avalikul arutelul põrkasid eile kokku nii poolt- kui ka vastuargumendid, kasvades kohati sõnasõjaks.

Tallinnas tegutseva äriühingu Ecoman koostatud tselluloositehase keskkonnamõjude hindamise aruande avalikule arutelule kogunes Kunda klubisse üle poolesaja inimese. Neist kolmandik oli otseselt seotud aruandega, teise kolmandiku moodustasid igat liiki ametnikud.

Ülejäänud, sealhulgas Eestis tuntud ajakirjanikepaar Tiina ja Enno Tammer, olid lihtsalt murelikud inimesed, kes kartsid, et rajatav tehas hakkab oluliselt mõjutama nende elu.

OÜ Ecoman juht Heino Luik, kes on veerand sajandit oma elust pühendanud Eesti keskkonna kaitsmisele, väitis, et kõige suurem tehasega kaasnev risk on sotsiaalmajanduslikku laadi – kui 1,33 miljardit krooni maksvat tehast Eestisse ei rajata, siis mädaneb kasvav haavapuit edasi või veetakse töötlemata kujul välismaale.

Kahtlane reoveetoru

Küll kujutab haavapuitmassitehas endast suurt ohtu tulekahju korral. Murelapseks nimetas Luik Kunda linna Jõe tänavat, kus hakkab voorima kaks kolmandikku tehast teenindavast transpordist. Samuti oli tehase vastu varem protesti avaldanud tehase reoveepuhastist 450 meetri kaugusel tegutsev talunik, kes pelgas võimalikku müra ja puhastile iseloomulikke lõhnu.

Letipeal puhkav Tiina Tammer märkis, et sai tema maalt läbi jooksvast reoveetorust teada alles hiljuti. Reoveetoru läbib ka mitut looduskaitseala.

Endine ajakirjanik viitas tehase rajajate püüdele vältida rahvusvaheliste kokkulepete rikkumist ja mitte lasta reovett üle riigipiiri, samas jääb teave lokaalsetest ohtudest puudulikuks.

Solgitoru üle oli murelik ka rannamändide alt tulnud vanamammi, kes päris Luigelt otse, kas ta laseks oma lapselapsi sinna lähedusse ujuma.

Heino Luik vastas jaatavalt, samas tunnistades, et tehase reovesi on küll ühe näitaja võrra lubatust kõrgem, kuid puhasti läbinud ja umbes 1,3 kilomeetri kaugusel meres lahustuv vesi on puhtuselt võrdne Peipsi järves olevaga.

Lõplik sõna ministeeriumil

Tehase keskkonnaohutust kinnitasid rahvale ka mitmed erialaspetsialistid, unustamata lõppu lisada, et mingisuguseid negatiivseid tagasilööke päriselt välistada ei saa.

“Siis pannakse tehas kinni või vähendatakse tootmist,” vastas Heino Luik Lääne-Viru maavalitsuse juhtivametniku Vahur Liivaku pärimisele, et mis siis saab, kui tehase tuttuus sisseseade ühel päeval tõrkuma hakkab.

Kunda linnapea Anne Tasuja märkis, et eestlasele on kombeks mõtteviis: tehku, mida tahavad, peaasi, et mind ei puudutaks. “Ehitame prügimäe naabri maale ja hakkame sinna oma prahti viima,” piltlikustas ta.

Linnapea hinnangul oleksid need inimesed õnnelikud, kes tehases tööd saavad. Samas on kohaliku omavalitsuse pädevuses ainult ehitusloa väljastamine. Tehase lõpliku saatuse peab otsustama keskkonnaministeerium.

Keskkonnaministeerium võib nõustuda tehase rajamisel inimeste esitatud ettepanekutega. Samuti võib ministeerium vajaduse korral tellida ekspertiisi keskkonnamõjude aruandele. Koostas selle ju erafirma tehasest huvitatud ettevõtte raha eest.

Avalikku arutelu juhtinud Kunda linna ehitus- ja kommunaalnõuniku Allar Aroni ütlust mööda kaaluvad tehase plussid tekkida võivad miinused üles.

–>Toomas Herm
toomas@virumaateataja.ee

Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.