Muuseumimees läheb viinakööki

Elupõline ja värvikas rakverlane Tiit Alte, kes pikemalt kodulinnast ära olnud vaid Viljandi kultuurikolledzhis näitejuhiks õppimise aja, pühib Rakvere tolmu jalge alt. Aga veel mitte päriselt.

Miks te Rakverest lahkute?

Leidsin uue töökoha Ida-Virumaal Mäetaguse vallas, kus oli vaba rahvamaja juhataja koht. Siiamaani olin kuu aega vabakutseline kultuuritöötaja. Oli üsna palju tegemist, mihklipäeva aegu tegin ühe ürituse sihtasutusele Virumaa Muuseumid ja veel muid väiksemaid asju tellimise peale.

Mäetaguse valla kuulutuse leidsin Tartus olles Postimehest. Võtsin konkursist osa ja võitsin. Kolm kandidaati oli.

Mis ees ootab?

Mäetaguse mõisa endises viinaköögis asuv rahvamaja on korras, sel aastal tehti välisremont, siseremont oli juba varem tehtud. Lisaks rahvamajale on kultuuritööks kasutada veel selle naabruses umbes paarisaja meetri kaugusel asuva mõisahoone teine korrus, mis on restaureeritud ja samuti väga heas korras.

Kui elav seltsielu seal on olnud?

Seltsielu on toimunud isereguleerimise teel ja vallavanema enda juhtimisel. Mõned aastad pole kultuuritöötajat vallas üldse olnud. Nüüd on nähtavasti töö maht aga kasvanud nii suureks, et otsustati spetsialist tööle võtta.

Öeldi, et töötavad laulu- ja tantsuringid, väga tugev puhkpilliorkester on olemas, mis oli päris üllatav.

Mida enda poolt juurde pakkuda kavatsete?

Isetegemise arendamise kõrval tahan professionaalset kunsti sisse tuua – kontserte ja näitusi korraldada, sest selleks sobiv saal on olemas. Üks mõte on ka turismielu edendamine käsikäes rahvamajaga, sest turiste seal käib.

Et olen erialalt näitejuht, siis saab arvatavasti rõhk teatritegemisele ikka pandud. Kui külarahvas seda soovib ja selleks valmis on. Raha plaanide teostamiseks peaks jätkuma, sest tegemist on üsna rikka vallaga, rahvamaja eelarve ulatub 800 000 kroonini.

Mäetaguse asub Ida-Virumaal. Kas sinna minek ei kohuta teid?

Olen seal muuseumirahvaga korra ühe ekskursiooniga käinud. Juba siis jäi mulle meelde see hästi hooldatud ja restaureeritud mõisahoone. Selles mõttes erilist hirmu ei ole. Ka loodus on kena, vaid mõisapargi kallal tuleks vaeva näha. Vallavanema jutu järgi olevatki tõsisem korrastamine plaanis.

Kodanikudki paistavad seal olema aktiivsemad. Võib-olla tuleneb see rahvuslikust koosseisust, eestlased tunnevad, et peavad kokku hoidma. Mäetagusel elab 500 inimest – 40% venelasi, 60% eestlasi.

Kas lahkute koos perega?

Esialgu lähen üksinda. Mul on neljakuuline katseaeg, siis selgub, kas sobin mina vallale kultuurijuhiks ja kas vald minule ka, või mitte. Eks elu näitab. Pole välistatud, et võiksin sinna kunagi koos perega elama asuda.

Praegu on kokkulepe, et elan nädala kohapeal. Pühapäev ja esmaspäev on vabad, nii et hakkan Rakvere vahet sõitma. Tee pole pikk: bussiga Jõhvi, sealt paarkümmend kilomeetrit Mäetagusele.

Olete Rakvere linnas ja terves maakonnaski tuntud ja koloriitne kuju. Kas peale pere sunnib kodukanti naasema ka mõni pooleliolev tegemine?

Neid on mitmeid. Kunderi seltsi juubelipidustuse korraldamine, detsembri algul tähistavad nad rahvamajas Juhan Kunderi 140. sünnipäeva. Kaurikoolis tuleb jõulunäidend teha ja kevadiseks laste balletietenduseks libreto välja mõelda.

Kunda linna harrastusteater, mida juhin kuuendat aastat, tahab ka, et peaksin veel selle hooaja lõpuni vastu, näidendi õppimine on pooleli.

Kui veel ettepanekuid tuleb, siis võib ju mõelda ja teha, aga kindlasti on nüüd selleks oluliselt vähem aega.

Töötasite pikka aega Rakvere muuseumis. Kuidas hindate seda perioodi oma elus?

1988. aastast alates – seega neliteist aastat. Oli põnev aeg. Minu tööks oli ürituste korraldamine ja sellega liitus linnuse juhatamine, kus need üritused peamiselt toimusidki.

Eriti põnevaks läks elu muuseumis siis, kui Tallinnast tuli siia tööle Teet Veispak. Siis tuli palju uusi ideid. Tuli Tõnno Jonuks, kes oli väga sobiv inimene linnusega tegelema ja mina sain uue ameti. See oli teatud värskendus ja mõjus väga hästi.

Aga neliteist aastat on liiga pikk aeg ühe koha peal töötamiseks. Muutus oli vajalik. Mingi etapp sai ikkagi läbi ja nüüd läks nii, et muutus tuli just väljastpoolt ja täiesti õigel ajal. Ma arvan, et ma ei oleks tahtnud siia edasi jääda.

Mida arvate kõrvalseisjana muuseumi tulevikust nüüd, kus tegemist sihtasutusega?

Raske on arvata, uut aega on olnud väga vähe, pole veel jõutud õieti midagi teha. Nendest, mis on tehtud ja mida plaanitakse, tunduvad mõned asjad naljakad ja mõned imelikud.

Esialgu, jah, ei julgeks midagi arvata, aga eks aeg näitab. Võib-olla aasta pärast saab midagi öelda. Praegu on liiga vara.

–>Aivi Pargi
aivi@virumaateataja.ee

Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.