|
|||
Pekingi valitsejate retoorika Tiibeti õitsengust suure “emamaa” rüpes on propagandamull, mida usuvad ainult läbipestud ajudega hiinlased ning sellesama Pekingi valitsuse kinni makstud roosad lääne ajakirjanikud ja literaadid. Miks seekordne vägivallalaine puhkes ning mis on selle vahetud ja kaugemad põhjused ja tagamaad? Tiibet on olnud Hiinaga poliitiliselt ja kultuuriliselt seotud sajandeid. Kuid tänapäeva HRV väide, nagu oleks Tiibet olnud kogu aeg Hiina osa, on sama absurdne, nagu oleks Saksamaa samalaadne väide Eesti ja Läti kohta, sest oleme ju meiegi viimase aastatuhande jooksul enamiku aega asunud saksa poliitilises ja kultuurilises mõjusfääris. Iseisvuse ja autonoomia aastad Hiina keisririigi mõjusfääri sattus Tiibet 13. sajandi keskel. Seda aga mitte kummagi poole enda initsiatiivil, vaid tänu mongolitele, kes vallutasid mõlemad. Mongolitest Yuani dünastia keisrite ning tiibeti mõjukaima, sakja koolkonna pealaamade vahel sõlmiti patrooni-õpetaja leping, mille järgi keisri süseräniteet laienes ka suurele osale Tiibetist; keiser omakorda tunnistas aga sakja-laamade vaimulikku autoriteeti. Seega oli tegemist omamoodi vasallsõltuvusega; Tiibeti valitsemisse mongolite Hiina tegelikult eriti ei sekkunud. Pärast mongolite võimu kukutamist 14. sajandi lõpus Hiinas võimule tulnud Mingi dünastia keisrid Tiibetist huvitatud ei olnud ja umbes 300 aastat oli Tiibet sisuliselt iseseisev. Olukord muutus Qingi dünastia võimuletulekuga Hiinas 17. sajandi keskel. Qingi valitsejad olid mandžud, kelle religiooniks oli tiibeti budism. Seda ära kasutades sõlmisid ka mandžu keisrid selleks ajaks kogu Tiibeti üle poliitilise võimu kehtestanud geluk-koolkonna peavaimulike dalai-laamadega sarnase patrooni-õpetaja lepingu. Kuid mandžud ei piirdunud sellega, vaid saatsid Lhasasse ka asevalitseja ja paigutasid Tiibetisse sõjaväegarnisone. Ajuti puhkenud hiinlastevastaseid ülestõuse suruti veriselt maha. Siiski jäi Tiibet, küll Qingi keisririigi osana, autonoomseks ja Tiibeti elukorraldust mandžud ei muutnud. Qingi dünastia langemise ja Hiina Vabariigi kehtestamisega 1911.–1912. aastal luges dalai-laama valitsus oma lepingu keisriga lõppenuks (keisrit ju enam ei olnud) ning kuulutas Tiibeti iseseisvaks. Hiina Vabariik iseseisvat Tiibetit küll ei tunnustanud (seda ei teinud ka ülejäänud maailm), kuid siseprobleemide ja hiljem Jaapani kallaletungi käes vappuv Hiina Vabariik ei suutnud Tiibeti suunal midagi ette võtta, seega kestis Tiibeti de facto iseseisvus kuni 1949. aastani, mil Hiina kodusõja tulemusel võimule tulnud kommunistid Mao Zedongiga eesotsas kuulutasid 1. oktoobril välja Hiina Rahvavabariigi. Veriseim poolsajand Tiibeti “vabastamine” oli kommunistide üks pakilisemaid tegemisi pärast võimuletulekut. “Vabastamine” viidi läbi järgmise aasta jooksul ja tiibeti rahvale algas kogu tema ajaloo kannatusterohkeim periood. Tiibeti “vabastamise” operatsiooni eest vastutaja ning ka selle tegelik läbiviija oli ei keegi muu kui 1970. aastate lõpus liberaalse majanduspoliitika algatajana maailma imetlusobjektiks saanud Deng Xiaoping. Kommunistid kehtestasid oma võimu jõhkra vägivallaga, millele tiibetlased vastasid hajutatud vastuhakkudega. 1959. aasta märtsis puhkes Lhasas ülestõus, mis levis kiiresti üle kogu Tiibeti ja “vabastajate” poolt loomulikult veriselt maha suruti. Ida-Tiibetis jätkus relvastatud partisanivõitlus ometi kuni 1970. aastate alguseni. 1959. aasta ülestõusu puhkedes tegi dalai-laama otsuse põgeneda Indiasse. Muidu oleks ta ilmselt arreteeritud, nagu juhtus tähtsuselt teise vaimuliku aukandja pantšen-laamaga. Koos dalai-laamaga põgenes Tiibetist peaaegu kogu kõrgem vaimulikkond ning palju lihtsaid tiibetlasi, kokku hinnatakse pagulastiibetlaste hulka umbes 100 000-le. India valitsus, mis keeldus küll Tiibetit toetamast, andis ometi dalai-laamale pagulase staatuse ning eraldas tiibetlastele maid ja raha oma kolooniate rajamiseks. Tiibetis algas aga see, mida dalai-laama täna nimetab kultuurigenotsiidiks, mille õigem nimetus oleks aga etnotsiid — tiibeti rahva järjekindel ja organiseeritud tasalülitamine ja hävitamine. Kõik mittehiinalik ja mittekommunistlik kuulutati igandiks, mis segab sotsialistlikku ülesehitustööd, seega hävitamisele kuuluvaks. Eelkõige sattus löögi alla tiibeti budism, mis oli sajandeid olnud tiibeti kultuuri ja tiibetlaste elukorralduse ning rahvusliku iseloomu aluseks. Kloostreid hävitati, munki ja nunni sunniti väevõimuga ilmalikuks ja omavahel abielluma. Tiibetlaste traditsiooniline elukorraldus pöörati pea peale. Eriti jõhkralt hävitati tiibeti kultuuri kurikuulsal “suure proletaarse kultuurirevolutsiooni” kümnendil 1960–1970. Genotsiidi ja etnotsiidi tiibetlastest ohvrite arvuks poolsajandi jooksul on pakutud 1–1,5 miljonit inimest. See on väga suur arv isegi arvestamata seda, et tiibetlaste koguarv ei ületa 6 miljonit. Reformiajastu uued kannatused Kuid tiibetlaste vastuhakk ja verised repressioonid ei katkenud ka “uute tuulte” algusega Pekingis. Kui Hiinas RV-s läks lahti reformipoliitika, mis on kahtlemata muutnud tundmatuseni Hiina ühiskonda — kuid mitte juhtkonda ega selle poliitikat –, tabas see Tiibetit paradoksaalsel moel veelgi valusamalt kui sellele eelnenud kultuurirevolutsioon. Industrialiseerimine tõi kaasa tiibetlaste traditsioonilise elukorralduse ja elukeskkonna veelgi suurema lõhkumise. Ja mis põhiline — sadade tuhandete, tänaseks juba miljonite hiinlaste asustamise Tiibetisse. Kusjuures hiinlastele anti igal alal eelisõigused, mis surusid tiibetlased oma kodumaal veelgi enam teisejärgulise elanikkonna staatusesse. Sellele lisandus haridusreform, mis kehtestas hiina keele õppekeeleks kõigil tasanditel peale algkooli. Seega ei ole tiibetlastel võimalik oma kodumaal saada emakeelset haridust. Väike osa budistlikke kloostreid küll taastati, kuid neist said ühelt poolt pelgad turismiobjektid, teiselt poolt vaimulikkonna tõhusa kontrolli all hoidmise asutused. Loomulikult on Pekingi kommunistlike valitsejate selline poliitika meelestanud tiibetlasi teravalt hiinlaste vastu. Ja seda on nad ka välja näidanud. Suured rahutused puhkesid 1989. aasta märtsis, 1959. aasta ülestõusu 30. aastapäeval. Tiibetlaste väljaastumised suruti ka toona jõhkralt maha ja need lõppesid kümnete tapetute ja tuhandete vangistatutega. Toonaste rahutuste mahasuruja oli praegune HRV riigipea ja parteijuht, siis Tiibeti Autonoomse Regiooni parteijuht Hu Jintao. Väiksemaid väljaastumisi on olnud ka hiljem. Hiina rakendab jõhkrat jõudu Tänavu algasid munkade meeleavaldused Lhasas taas 10. märtsil, mainitud ülestõusu aastapäeval. Kui tänavale rahumeelselt meelt avaldama tulnud munki tulid laiali ajama märulipolitseinikud, oli see nagu tiku heitmine bensiinivaati. Aastaid kestnud vimm vallandus hiinlastevastastes pogrommides, nii palju, kui napi teabe põhjal, mis Lhasast on tulnud, võib otsustada. Hiina valitsus asus talle tüüpiliselt rahva väljaastumisi jõuga maha suruma, tuues linna tuhandeid sõdureid ja sulgedes Lhasa välismaailmale täielikult. Ohvrite täpset arvu ei teata, räägitakse 80-st, kuid ka enam kui sajast hukkunust. Jällegi tüüpiliselt asus propaganda süüdistama “dalai klikki”, kes olevat kõik selle organiseerinud tulevate Pekingi olümpiamängude ruineerimiseks. Dalai-laama avaldusi, mis kutsuvad mõlemaid pooli vägivallast hoiduma ja Pekingi valitsust läbirääkimistele tiibetlastega, oleme kõik pressi vahendusel lugenud. Tähendusrikkam on aga see, et rahutused ei piirdunud ainult pealinna Lhasaga, vaid levisid kiiresti kümnetesse linnadesse tiibetlastega asustatud aladel, st ajaloolise Tiibeti neis osades, mis on Tiibeti küljest ära lõigatud ja kuuluvad Hiina provintside Qinghai, Sichuani, Gansu ja Yunnani koosseisu. Ka sealt on laekunud teateid politsei ja sõjaväe jõhkra vägivalla kohta meeleavaldajate suhtes. See näitab ilmselgelt, et rahutuste organiseerijaks ei olnud mõned kuritegelikud grupid Lhasas, nagu väidab Hiina propaganda, vaid need väljendasid tiibeti rahva üldist meelestatust Hiina kommunistlike võimude poliitika suhtes. Kas Pekingi valitsejad sellest õppust võtavad? Arvestades varasemaid kogemusi — vaevalt. On näha, et olümpiamängude närvilises ootuses püütakse probleeme pigem jõuga maha suruda, et päästa maailmale oma nägu. Aga tulemus näib olevat vastupidine. Olümpiamängude tulekut Pekingis enam siiski ilmselt miski ei peata, kahjuks vist ka mitte Tiibeti hävitamist.
|
|||
 |
Anne Veski: Ju siis ei ole minu rahvusvaheline kuulsus meie presidendi kõrvu jõudnud
Ega te pahaks pane, et ma teid Vana Tallinna ja kiludega ühte ritta seadsin?
Nii on ennegi Venemaal öeldud: Vana Tallinn, šprotõ ja Anne Veski.
Õigus – rohkem siiski sprotid kui kilud… Venemaa jaoks näib olevat justkui kaks Eestit: üks see paha, kes pronkssõdureid ühest kohast teise tassib, ja see teine, kes laulab ilusti ja on ise ka ilus inimene – Anne Veski. Või ei seostatagi teid Venemaal enam üldse Eestiga? Võtab teil seal keegi veel nööbist kinni ja küsib, et dorogaja Anjatška, öelge nüüd ometigi, mida see peaminister teil seal endast kujutab?
Muidugi seostatakse mind Eestiga, kuid Anne Veski on Anne Veski ja poliitika on poliitika. Need inimesed, kes käivad kontserdil, tulevad sinna sellepärast, et neile meeldib Anne Veski, mitte poliitika pärast. Eks ma selline väike sõprussild kahe riigi vahel olen.
Ma ütleks, et ikka pigem suur…
Ütleme siis, et suur – aga ma ei saa öelda, et poliitika oleks otseselt mind kontserditöös seganud. Ma teen kõik selleks, et neil jääks eestlastest mulje kui ühest toredast laulurahvast.
Kas te tahate öelda, et aprillisündmuste pärast ei jäänud teil ka hiljem ükski kontsert toimumata, näiteks 9. mail?
Ma olin täpselt sellel ajal Venemaal, kui need sündmused toimusid. Mina küll ei saanud aru, et minusse oleks sellepärast halvasti suhtutud. Kõik inimesed ei istu hommikust õhtuni uudiste näljas televiisori ees ega mõtle poliitikast. Poliitikud muidugi tahaksid, et inimesed nii teeksid, kuid inimesed elavad rahulikult oma elu edasi. Need, kes on äärmuslikumad – neil on hoopis teine eesmärk.
Ma olen viimasel ajal vaadanud huviga Venemaa telekanaleid ning mind hämmastas sealsete meelelahutussaadete rohkus, kus löövad kaasa – ütleme siis nii, et mitte enam esimeses nooruses olevad estraaditähed. Selleks tuleb vaadata Venemaa telekanaleid, et saada aru, milline noortekultus Eestis tegelikult valitseb. Võtame või superstaari saate. Venemaal oli see mõeldud juba vanadele tegijatele ning saates osalejate keskmine vanus oli 40 pluss, Eestis seni veel tundmatutele noortele, kelle keskmiseks vanuseks 20 miinus.
“Eesti otsib superstaari” on hoopis teine saade kui Venemaa “Sina – superstaar!”.
Superstaari nimetus kõlab ühtemoodi…
Seda küll, kuid tegemist on täiesti erisuguste saateformaatidega. Eesti formaadi puhul on tegemist Ameerika iidoliga. Venemaal on analoogne saade “Tähevabrik”, kus toodetakse uusi artiste, ning vastukaaluks sellele mõtleski NTV välja programmi, kus on kokku kutsutud omal ajal super-puper-populaarsed olnud artistid ning näidatakse, et nad suudavad sama hästi laulda ka neid laule, mida laulavad noored.
Hea küll, superstaar oli ainult üks näide Venemaa meelelahutuslikest telesaadetest, mida sisustavad oma sarmiga, oma jätkuvalt hea häälega just vanad tegijad.
Ütleme: ennast õigustanud tegijad.
No ütleme siis nii.
1990. aastate alguses oli selline mood ja arvamine, et nüüd noored tulid ja pühivad platsi puhtaks. Aga natukese aja pärast selgus, et ei saa nad ilma meieta midagi.
Kui vaadata Eesti telekanaleid, siis saavad ikka küll. Ma ei mäleta, et ma oleks näinud saatesarja või saadetki, kus oleksid koos olnud Silvi Vrait, Uno Loop, Vello Orumets ja Anne Veski.
Meil ei ole lihtsalt sellist saateformaati.
Mis meil keelab neid tegemast või sisse ostmast? Te olete muidugi vale inimene, kelle käest seda küsida, kuid kas teie arvates oleks sellisel saateformaadil vaatajaid ja kas meie õigustatud tegijad tuleksid osalema?
Eks see ole ikka teletegijate taga. Ma arvan, et Eesti telemaastikul ei jätku nii palju raha, et kõiki saateformaate kokku osta. Meil on sisseostetud formaate juba niigi: “Eesti otsib superstaari”, “Tantsud tähtedega”,”Miljonimäng” – kõik see vajab raha. Nii et mina usun küll, et põhjus pole kaugeltki selles, et ei taheta – selleks peab ka ressurssi olema.
Aga jätame televisiooni korraks kõrvale ja räägime Moskvas toimuvatest kontsertidest. Ma tutvusin nendega teie kodulehekülje vahendusel. Üks huvitav süsteem hakkas seal silma. Näiteks veebruaris toimus Anna Germani mälestusõhtu, esinejateks Jossif Kobzon, Lev Leštšenko, Irina Ponarovskaja, Anne Veski jt. Novembris Venemaa teenelise kunstniku Galina Nenaševa benefiss, esinejateks Lev Leštšenko, Anne Veski jt. Veebruaris teie juubelikontsert, esinejateks Lev Leštšenko, Jossif Kobzon, Irina Ponarovskaja jt. Et nii teil siis käibki: kui mul on juubel, tuled sina mulle laulma, ja kui sul on juubel, tulen mina.
See on ajast aega niimoodi olnud, et kui kellelgi on juubel või mõni muu tähtpäev, siis sõbrad-artistid lähevad teda õnnitlema – venelased nimetavad seda benefissiks. See on selline kontserdivorm: kui sul on juubelikontsert, siis loomulikult kutsud sa kohale artistid, kellega on sul head koostöömälestused. Nemad õnnitlevad sind ja siis tuleb kellelgi neist benefiss ja siis läheme jälle meie õnnitlema – see on selline teineteise austamise vorm.
Ja honorari teile selle eest vaevalt et makstakse.
Ei – ei saa seda peaesineja ega saa teised. Põhiline on, kui televisioon selle üles võtab.
Ja publikust sellistel õhtutel puudust ei ole, vaatamata kõrgetele piletihindadele. Öelge mulle, kas see vastab tõesti tõele, et piletihinnad sellistel benefissidel on 5000 rubla, meie rahas üle 2000 krooni.
Esimesed read loomulikult.
Super! Fantastiline! Eeloleval laupäeval esinete te Jõhvi kontserdimajas, pilet maksab 150 ja 250 krooni…
Eestis on ikka meie Eesti hinnad. Me oleme õnnelikud, kui Jõhvi publik tuleb meid kontserdimajja vaatama. Ida-Virumaa rahvas on Veskit näinud küll tihti, aga sellisel kontserdil nagu seekord pole me ammu kohtunud. Meil on kaasategev ansambel Easy Living, meil on tantsijad, meil on ka noored lauljad – Gerli Padar ja Rolf Junior -, nii et muusikat on igale maitsele ja laule Veski esimestest lauludest kuni saates “Sina – superstaar!” kõlanud lauludeni, nii eesti kui vene keeles.
Aga piletihind on vaatamata sellele ikkagi 250, mitte 2000 krooni…
Moskva on ikkagi üks maailma kallimaid linnu – ei ole mõtet Jõhvil hakata temaga võistlema.
Ilmselt ei osta ka Moskvas sinna esimesse ritta piletit tavaline kontserdikülastaja, vaid jõukas ärimees – oligarh, kes ostab terve rea või koguni read ära ning kingib piletid siis oma koostööpartneritele ja sõpradele. Kas see on nii?
See võib ka nii olla, toimivad kõikvõimalikud variandid. On selliseid inimesi, kes lihtsalt armastavad ühte artisti ja tahavad just tema kontserdile minna, olles valmis maksma ükskõik missugust hinda. Loomulikult on ka oligarhe, kes ütlevad, et näe, ma olin samuti sellel kontserdil. Publikut on igasugust.
Kas teie publiku hulgas on olnud ka Venemaa president või olete talle koguni eraldi esinenud?
Ma ei saa öelda, et ma otseselt Putinile oleks esinenud, aga nõukogude ajal oli loomulikult kontserte, kus esimesed sekretärid olid saalis.
Kui Ukraina president Leonid Kutšma lahkus ametist, siis ta tegi oma lähematele sõpradele lahkumispeo ja seal esines ka Veski, nii et presidentidele olen ikka aeg-ajalt esinenud küll. Kui näiteks Kasahstan viis oma pealinna Almatõst Astanasse, siis oli seal väga palju presidente koos ja toimus suur kontsert. Valgevene presidendi Aleksandr Lukašenkaga oleme koos, nagu öeldakse, šampust joonud.
Te käite ju ka sünnipäevadel laulmas ja olete nii mõnelgi sünnipäeval olnud üllatuskülaline. Proua Veski, ärge olge nimedega kitsi – kes on olnud kõik need mõjukad oligarhid ja kõrged ametnikud, kelle pidusid on teie sealviibimine kaunistanud?
Ma jään vastuse võlgu.
Te ei vaja enda reklaamimiseks neid nimesid…
Mina ei leia, et see oleks nüüd asi, millest suure häälega rääkida. Kui on erapidu, siis on erapidu ja igaühe eraasjad jäävad tema eraasjadeks.
Venemaa on teid tänanud väga kõrge autasuga, kinnitades teie rinnale Lomonossovi ordeni, mida on antud väga vähestele. Eesti on teid tänanud Arnold Rüütli ajal Valgetähe V klassi ordeniga, mida on jagatud tuhandetele, ka maakonna ajakirjanikele. Muide, proua Veski, mulle ei meenu, et rahvas oleks arutanud näiteks teie õlgu paljastava õhtukleidi sobivust presidendi vastuvõtule. Kuidas on see võimalik?
Seda peab meie presidentide käest küsima, miks Veskit pole kutsutud – ju siis on kõik teised inimesed tähtsamad (Veski naerab). See on natuke naljakas küll, aga…
See ei ole lihtsalt võimalik!
Nagu näete, see on võimalik ja nii see lihtsalt on. Mina ei ole presidendi vastuvõtul kordagi käinud. Ju ma siis ei ole ära teeninud. Ma ei oska selle kohta muud midagi öelda.
No kuulge, tänavu kõndis mööda punast vaipa isegi punkansambli Vennaskond solist. Punkarid on kutsutud, kuid mitte Anne Veski!
Ju siis ei ole minu rahvusvaheline kuulsus meie presidendi kõrvu jõudnud.
Üks teie kontsert Venemaal kandis pealkirja “Armastusega Venemaa vastu”. Te armastate Venemaad ja Venemaa armastab teid…
See on õige.
Ja kui venelane juba armastab, siis täiega, seda enam, kui tegemist on tõeliselt garjatšaja estonskaja ženšina’ga.
Kui nad on sind armastama hakanud, siis nad tõesti armastavad sind edasi, kuid see ei sõltu sellest, mis rahvusest sa oled – kõik sõltub sinust endast ja su lauludest.
Teie olete Moskvas olnud laval üle kolme tunni vaheajata. Laupäeval esinete te Jõhvis, juba järgmisel päeval Tartus, kus annate ühe päevaga koguni kaks kontserti. Mulle meenuvad noorukesed lauljad, kes kõnnivad ringi, paksud sallid ümber kaela, ning lürbivad mee ja sidruniga kuuma teed, et häält hoida, kuid see on neil ikka pidevalt ära. Anne Veski, mida olete teie oma hääle heaks teinud?
Kolmkümmend aastat pidevalt laulnud – see ongi kõige parem trenn. Ja see ongi see, mis püsti hoiab.
Kuidas see trenn on mõjunud, kuuleme me laupäeval Jõhvi kontserdimajas, kus te seda numbrit – 30 aastat lavalolekut – just tähistategi.
Nõukogude ajal tegime isegi viis soolokontserti päevas. Kuus oli maksimum, kolm oli tavaline – me oleme selle jaoks välja treenitud.
Vana kaader, kelle hääl ei vea kunagi alt… Kas te vaatasite sel pühapäeval Venemaa 1. kanalilt meelelahutussaadet “Kaks tähte”?
Vaatasin.
Nägite, kui lühike kleit oli Alla Borissovnal seljas?
(Anne Veski annab vastuseks midagi, mis võiks kõlada nagu mhmh – T.L.)
Mis oleks see, mis…
Mina ei ole kunagi olnud minikleidi armastaja.
Te ei lase mul isegi lõpetada, teades, mida ma küsida tahan…
Ma vastan kiirelt ära, et iga laulja riietub nii, nagu ta ennast kõige paremini tunneb. Mina ennast miniseelikus kõige paremini ei tunne. Aga me oleme sellega juba harjunud, et Alla Pugatšoval on minikleit.
Ja väga noor mees. Proua Veski, kus on teie noored armukesed ja muud skandaalid, millest rahvas saaks mõnuga rääkida?
Ma ei ole skandaalne inimene, ma lihtsalt ei ole selline. Ma olen õnnelik, et mu abikaasa on suutnud mu kõrval nii kaua vastu pidada, sest ega laulja ole kunagi ideaalne abikaasa. Selleks peavad olema head närvid, et minusugust välja kannatada.
Ja teenijat teil ka kodus ei ole…
Ei ole. Füüsiline töö maja korrastamisel on igale inimesele kasulik.
Me räägime staarist Eesti mõistes: ta ei tee iluoperatsioone, tal ei ole teenijat ja ta niidab ise muru – oma Kakumäe krundil.
See on ju nauding.
Ärge tulge mulle ütlema, et muru niitmine on nauding!
Miks ei ole, ilusa ilmaga muidugi on.
Ja tulbid pistate kevadel ise mulda…
Täna just panin. Ma ei tea, kas see oli vale või õige, aga päike paistis ja ma tahtsin õue minna ning pistsin kõik lillesibulad mulda. Siis hakkas lund sadama.
Et need tulbid teil vaatamata sellele kevadel ilusti õitseksid!
TIIA LINNARD
Neljapäev, 20.3.2008