Virumaa
Omavalitsused
Virumaa Entsüklopeedia
Meedia
Külastatavus
Admin
VE: isaduse tuvastamine
Isadustuvastamise teste tehakse üha enam20.03.2008 16:30Sigrid Sõerunurk, nupsu.ee DNA-ekspert Gunnar Tasa kinnitusel nõutakse põlvnemist ja sealhulgas isaduse tuvastamise analüüse üha rohkem: 2001. aastal tehti 60 analüüsi, 2006. aastal 160 ja 2007. aastal juba 270, kirjutas nupsu.ee.
|
|
|||||||
|
Tasa hinnangul on kasvu põhjuseks inimeste informeerituse tõus. Lisaks mängib rolli ka analüüsi suhteliselt jõukohane hind, milleks on kolme inimese puhul (ema, isa ja laps) 3600 krooni. Isadust saab tuvastada nii väikelapse puhul kui ka naise raseduse ajal. Väikelapse isa tuvastamine DNA-analüüsiga on suhteliselt lihtne ning nõuab vaid süljeproovide võtmist. Rasedusaegne isa kindlaks tegemine on riskantsem ning sellega kaasneb ka väike raseduse katkemise risk. Bioloogilise isaduse tuvastamiseks saab DNA-analüüsiks proove anda Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Kohtla-Järvel, kus on Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi (EKEI) bürood. Analüüsid saadetakse Tartus Biomeedikumis asuvasse kohtuekspertiisi laborisse. Proovi andmiseks peavad kõik asjassepuutuvad inimesed (ema, isa ja laps) minema ekspertiisibüroosse isiklikult kohale. Kaasas peab olema isikut tõendav dokument. Tasa kirjeldusel võetakse isaduse kindlaks tegemiseks kõigilt vatitampooniga suust põse sisepinnalt süljeproov. «Sellega on proov võetud, hästi lihtne ja mittetraumaatiline,» lisas ta. Analüüsi tulemused selguvad vähemalt kahe nädala jooksul, kuid Tasa kinnitusel võib need valmis saada ka ühe päevaga. Tulemused vormistatakse kirjaliku aktina, kuhu on märgitud uurimistulemused tabeli kujul DNA markerite kaupa ning eksperdi järeldus. Tulemuseks saab olla kas isaduse kinnitus või välistus. «Välistuse puhul me näeme, et mehel ei ole uuritud DNA piirkondades neid variante, mis lapsel on olemas,» rääkis Tasa. Välistava tulemuse korral sõnastatav järeldus on absoluutne ehk sajaprotsendilise usaldusväärsusega väide, millele ei lisata tõenäosusarvutusi. Kinnitava tulemuse annavad DNA-eksperdid alati tõepära suhtena ning lisavad omapoolse järelduse. Tõenäosuse protsent on sajale lähenev, reeglina üle 99 protsendi, kuid mitte kunagi sada. Tasa kinnitusel annab tõenäosussuhe isaduse tuvastamisel siiski piisavalt usaldusväärse vastuse, kas tegu on lapse bioloogilise isaga või mitte, keerukamaks muutub põlvnemise kindlakstegemine kaugemate sugulaste puhul. Tasa tunnistab, et sama juhtumi puhul on tellitud ka korduvaid analüüse, kui tellija on tulemuste õigsuses kahelnud. Isaduse tuvastamist saab nõuda nii kohtu kaudu, kuid kahel kolmandikul juhtudest pöörduvad inimesed ekspertide poole väljaspool kohut ehk omal soovil. Isaduse tuvastamise teste on tehtud juba 1995. aastast. Kus saab DNA-analüüsiks proove anda? 1) Tallinnas, asukohaga Pärnu mnt. 328, registreerimine telefonil 663 6726 3) Pärnus, asukohaga Ristiku 1, registreerimine telefonil 449 0600; 4) Kohtla-Järvel, asukohaga Ravi 10C, registreerimine telefonil 332 1480. Täpsemat informatsiooni analüüsi sisulise külje osas saab telefonidel 663 6726 (EKEI DNA infotelefon) või 551 0592 (Gunnar Tasa). Rasedusaegne isaduse tuvastamine Raseduse ajal saab isadust tuvastada looteveeuuringuga või koorioni biopsiaga. Koorioni biopsiat tehakse ainult Tartu Ülikooli kliinikumi naistekliinikus ning see protseduur tähendab ultraheli all süstlanõelaga läbi kõhu eesseina koorioni proovi võtmist. Proovi võtmiseks on sobivaim aeg 10.-11. rasedusnädal. Protseduuri keerukase tõttu on kliiniku juht dr Aivar Ehrenbergi kinnitusel ligikaudu 1-4 protsendiline oht raseduse iseeneslikuks katkemiseks. Ehrenbergi sõnul tehakse seda analüüsi üliharva – paarkümmend korda aastas. Lootevee uuringu tegemiseks on sobivaim proovi võtmise aeg 15.-16. rasedusnädal. Lootevett võetakse ultraheli all süstlanõelaga läbi kõhu eesseina. Protseduur on ohutum kui koorioni biopsia, kuid raseduse katkemise oht on siiski tavapärasest poole kuni ühe protsendi võrra suurem. Aastas tehakse seda protseduuri umbkaudu tuhandel korral. Lootematerjali võtmise protseduure tehakse Tartus:SA Tartu Ülikooli Kliinikumi Naistekliinikus Tallinnas: |
||||||||
Postitatud rubriiki Määratlemata
Kommenteerimine suletud
Anne Veski: Ju siis ei ole minu rahvusvaheline kuulsus meie presidendi kõrvu jõudnud
Postitatud rubriiki Määratlemata
Kommenteerimine suletud
VE: Tiibet
Märt Läänemets: Tiibet hävitamise ohus
|
|||
Pekingi valitsejate retoorika Tiibeti õitsengust suure “emamaa” rüpes on propagandamull, mida usuvad ainult läbipestud ajudega hiinlased ning sellesama Pekingi valitsuse kinni makstud roosad lääne ajakirjanikud ja literaadid. Miks seekordne vägivallalaine puhkes ning mis on selle vahetud ja kaugemad põhjused ja tagamaad? Tiibet on olnud Hiinaga poliitiliselt ja kultuuriliselt seotud sajandeid. Kuid tänapäeva HRV väide, nagu oleks Tiibet olnud kogu aeg Hiina osa, on sama absurdne, nagu oleks Saksamaa samalaadne väide Eesti ja Läti kohta, sest oleme ju meiegi viimase aastatuhande jooksul enamiku aega asunud saksa poliitilises ja kultuurilises mõjusfääris. Iseisvuse ja autonoomia aastad Hiina keisririigi mõjusfääri sattus Tiibet 13. sajandi keskel. Seda aga mitte kummagi poole enda initsiatiivil, vaid tänu mongolitele, kes vallutasid mõlemad. Mongolitest Yuani dünastia keisrite ning tiibeti mõjukaima, sakja koolkonna pealaamade vahel sõlmiti patrooni-õpetaja leping, mille järgi keisri süseräniteet laienes ka suurele osale Tiibetist; keiser omakorda tunnistas aga sakja-laamade vaimulikku autoriteeti. Seega oli tegemist omamoodi vasallsõltuvusega; Tiibeti valitsemisse mongolite Hiina tegelikult eriti ei sekkunud. Pärast mongolite võimu kukutamist 14. sajandi lõpus Hiinas võimule tulnud Mingi dünastia keisrid Tiibetist huvitatud ei olnud ja umbes 300 aastat oli Tiibet sisuliselt iseseisev. Olukord muutus Qingi dünastia võimuletulekuga Hiinas 17. sajandi keskel. Qingi valitsejad olid mandžud, kelle religiooniks oli tiibeti budism. Seda ära kasutades sõlmisid ka mandžu keisrid selleks ajaks kogu Tiibeti üle poliitilise võimu kehtestanud geluk-koolkonna peavaimulike dalai-laamadega sarnase patrooni-õpetaja lepingu. Kuid mandžud ei piirdunud sellega, vaid saatsid Lhasasse ka asevalitseja ja paigutasid Tiibetisse sõjaväegarnisone. Ajuti puhkenud hiinlastevastaseid ülestõuse suruti veriselt maha. Siiski jäi Tiibet, küll Qingi keisririigi osana, autonoomseks ja Tiibeti elukorraldust mandžud ei muutnud. Qingi dünastia langemise ja Hiina Vabariigi kehtestamisega 1911.–1912. aastal luges dalai-laama valitsus oma lepingu keisriga lõppenuks (keisrit ju enam ei olnud) ning kuulutas Tiibeti iseseisvaks. Hiina Vabariik iseseisvat Tiibetit küll ei tunnustanud (seda ei teinud ka ülejäänud maailm), kuid siseprobleemide ja hiljem Jaapani kallaletungi käes vappuv Hiina Vabariik ei suutnud Tiibeti suunal midagi ette võtta, seega kestis Tiibeti de facto iseseisvus kuni 1949. aastani, mil Hiina kodusõja tulemusel võimule tulnud kommunistid Mao Zedongiga eesotsas kuulutasid 1. oktoobril välja Hiina Rahvavabariigi. Veriseim poolsajand Tiibeti “vabastamine” oli kommunistide üks pakilisemaid tegemisi pärast võimuletulekut. “Vabastamine” viidi läbi järgmise aasta jooksul ja tiibeti rahvale algas kogu tema ajaloo kannatusterohkeim periood. Tiibeti “vabastamise” operatsiooni eest vastutaja ning ka selle tegelik läbiviija oli ei keegi muu kui 1970. aastate lõpus liberaalse majanduspoliitika algatajana maailma imetlusobjektiks saanud Deng Xiaoping. Kommunistid kehtestasid oma võimu jõhkra vägivallaga, millele tiibetlased vastasid hajutatud vastuhakkudega. 1959. aasta märtsis puhkes Lhasas ülestõus, mis levis kiiresti üle kogu Tiibeti ja “vabastajate” poolt loomulikult veriselt maha suruti. Ida-Tiibetis jätkus relvastatud partisanivõitlus ometi kuni 1970. aastate alguseni. 1959. aasta ülestõusu puhkedes tegi dalai-laama otsuse põgeneda Indiasse. Muidu oleks ta ilmselt arreteeritud, nagu juhtus tähtsuselt teise vaimuliku aukandja pantšen-laamaga. Koos dalai-laamaga põgenes Tiibetist peaaegu kogu kõrgem vaimulikkond ning palju lihtsaid tiibetlasi, kokku hinnatakse pagulastiibetlaste hulka umbes 100 000-le. India valitsus, mis keeldus küll Tiibetit toetamast, andis ometi dalai-laamale pagulase staatuse ning eraldas tiibetlastele maid ja raha oma kolooniate rajamiseks. Tiibetis algas aga see, mida dalai-laama täna nimetab kultuurigenotsiidiks, mille õigem nimetus oleks aga etnotsiid — tiibeti rahva järjekindel ja organiseeritud tasalülitamine ja hävitamine. Kõik mittehiinalik ja mittekommunistlik kuulutati igandiks, mis segab sotsialistlikku ülesehitustööd, seega hävitamisele kuuluvaks. Eelkõige sattus löögi alla tiibeti budism, mis oli sajandeid olnud tiibeti kultuuri ja tiibetlaste elukorralduse ning rahvusliku iseloomu aluseks. Kloostreid hävitati, munki ja nunni sunniti väevõimuga ilmalikuks ja omavahel abielluma. Tiibetlaste traditsiooniline elukorraldus pöörati pea peale. Eriti jõhkralt hävitati tiibeti kultuuri kurikuulsal “suure proletaarse kultuurirevolutsiooni” kümnendil 1960–1970. Genotsiidi ja etnotsiidi tiibetlastest ohvrite arvuks poolsajandi jooksul on pakutud 1–1,5 miljonit inimest. See on väga suur arv isegi arvestamata seda, et tiibetlaste koguarv ei ületa 6 miljonit. Reformiajastu uued kannatused Kuid tiibetlaste vastuhakk ja verised repressioonid ei katkenud ka “uute tuulte” algusega Pekingis. Kui Hiinas RV-s läks lahti reformipoliitika, mis on kahtlemata muutnud tundmatuseni Hiina ühiskonda — kuid mitte juhtkonda ega selle poliitikat –, tabas see Tiibetit paradoksaalsel moel veelgi valusamalt kui sellele eelnenud kultuurirevolutsioon. Industrialiseerimine tõi kaasa tiibetlaste traditsioonilise elukorralduse ja elukeskkonna veelgi suurema lõhkumise. Ja mis põhiline — sadade tuhandete, tänaseks juba miljonite hiinlaste asustamise Tiibetisse. Kusjuures hiinlastele anti igal alal eelisõigused, mis surusid tiibetlased oma kodumaal veelgi enam teisejärgulise elanikkonna staatusesse. Sellele lisandus haridusreform, mis kehtestas hiina keele õppekeeleks kõigil tasanditel peale algkooli. Seega ei ole tiibetlastel võimalik oma kodumaal saada emakeelset haridust. Väike osa budistlikke kloostreid küll taastati, kuid neist said ühelt poolt pelgad turismiobjektid, teiselt poolt vaimulikkonna tõhusa kontrolli all hoidmise asutused. Loomulikult on Pekingi kommunistlike valitsejate selline poliitika meelestanud tiibetlasi teravalt hiinlaste vastu. Ja seda on nad ka välja näidanud. Suured rahutused puhkesid 1989. aasta märtsis, 1959. aasta ülestõusu 30. aastapäeval. Tiibetlaste väljaastumised suruti ka toona jõhkralt maha ja need lõppesid kümnete tapetute ja tuhandete vangistatutega. Toonaste rahutuste mahasuruja oli praegune HRV riigipea ja parteijuht, siis Tiibeti Autonoomse Regiooni parteijuht Hu Jintao. Väiksemaid väljaastumisi on olnud ka hiljem. Hiina rakendab jõhkrat jõudu Tänavu algasid munkade meeleavaldused Lhasas taas 10. märtsil, mainitud ülestõusu aastapäeval. Kui tänavale rahumeelselt meelt avaldama tulnud munki tulid laiali ajama märulipolitseinikud, oli see nagu tiku heitmine bensiinivaati. Aastaid kestnud vimm vallandus hiinlastevastastes pogrommides, nii palju, kui napi teabe põhjal, mis Lhasast on tulnud, võib otsustada. Hiina valitsus asus talle tüüpiliselt rahva väljaastumisi jõuga maha suruma, tuues linna tuhandeid sõdureid ja sulgedes Lhasa välismaailmale täielikult. Ohvrite täpset arvu ei teata, räägitakse 80-st, kuid ka enam kui sajast hukkunust. Jällegi tüüpiliselt asus propaganda süüdistama “dalai klikki”, kes olevat kõik selle organiseerinud tulevate Pekingi olümpiamängude ruineerimiseks. Dalai-laama avaldusi, mis kutsuvad mõlemaid pooli vägivallast hoiduma ja Pekingi valitsust läbirääkimistele tiibetlastega, oleme kõik pressi vahendusel lugenud. Tähendusrikkam on aga see, et rahutused ei piirdunud ainult pealinna Lhasaga, vaid levisid kiiresti kümnetesse linnadesse tiibetlastega asustatud aladel, st ajaloolise Tiibeti neis osades, mis on Tiibeti küljest ära lõigatud ja kuuluvad Hiina provintside Qinghai, Sichuani, Gansu ja Yunnani koosseisu. Ka sealt on laekunud teateid politsei ja sõjaväe jõhkra vägivalla kohta meeleavaldajate suhtes. See näitab ilmselgelt, et rahutuste organiseerijaks ei olnud mõned kuritegelikud grupid Lhasas, nagu väidab Hiina propaganda, vaid need väljendasid tiibeti rahva üldist meelestatust Hiina kommunistlike võimude poliitika suhtes. Kas Pekingi valitsejad sellest õppust võtavad? Arvestades varasemaid kogemusi — vaevalt. On näha, et olümpiamängude närvilises ootuses püütakse probleeme pigem jõuga maha suruda, et päästa maailmale oma nägu. Aga tulemus näib olevat vastupidine. Olümpiamängude tulekut Pekingis enam siiski ilmselt miski ei peata, kahjuks vist ka mitte Tiibeti hävitamist.
|
|||
Postitatud rubriiki Määratlemata
Kommenteerimine suletud
VE: Jaimie-Rose sündis neli aastat pärast isa surma
| Laps sündis neli aastat pärast isa surma |
|
|||
2004. aastal 33-aastaselt vähki haigestunud James Roberts teadis alati, et tahab saada rohkem lapsi kui üks, vahendab Daily Mail. Niipea, kui James sai teada oma haigusest, otsustas mees koos abikaasa Lisaga, et peab oma sperma igaks juhuks külmutama, sest polnud kindel, kas ta pärast ravi üldse lapsi on võimeline viljastama. Kahjuks ei saanud Jamesi silmad oma teist last näha, kuid möödunud nädalal täitus mehe unistus, sest tänu kunstlikult viljastamisele sündis tal tütar. Sündinud tüdrukuke on tõesti ime, sest arstide sõnul oli tõenäosus ainult 20%, et Lisa rasestub ja raseduse ka lõpuni kannab. „Ma loodan, et James vaatab kusagilt ülevalt ja naeratab,” rääkis õnnelik Lisa. „Ma soovin, et ta oleks siin, sest ma tean, kui õnnelik ta oleks.”
|
|||
Postitatud rubriiki Määratlemata
Kommenteerimine suletud
VE: Tiibeti mäss 2008
Eestlane Tiibeti mässu keskel
Kristjan-Jaak Tammsaar nägi oma silmaga, kuidas Tiibetis puhkes viimaste aastakümnete veriseim mäss Puna-Hiina vastu. Korra võtsid sõdurid ka eestlase kinni.
Esmaspäeva, 10. märtsi hommikul hotellivoodist laisalt telerit avades tervitasid mind valgesse frakki rüütatud Hiina lüüriku ooperiaariad, taustaks lõkendav punane lipp kuldse sirbi-vasaraga. Pärast lõunat Jokhangi kloostri esisel Barkhori väljakul kiivritega politseinikke nähes ei osanud ma asjast midagi arvata. Alles õhtu hakul sain teada tiibetlaste Hiina okupatsiooni vastase luhtunud ülestõusu 49. aastapäevast.
Esmase info meeleavaldustest tõi teisipäeva lõunatund, kui oma iisraellasest kaaslase Yosiga reisiagentuuri maasturi rendi plaane klapitama läksime. Lakooniline väljatrükk seinal teatas Lhasa-äärse Drepungi kloostri ajutisest sulgemisest, reisiagendi sõnul olevat lehvitatud keelatud Tiibeti lippu ja hüütud iseseisvusele kutsuvaid loosungeid. Mehe muretu toon ja rahulik tänavapilt jätsid mulje tavapärastest nagistamistest.
Kui vastu õhtut agentuuri naasime, oli aga seinal rippuvale teatele Drepungi kõrvale kirjutatud pastapliiatsiga ka suurima Lhasa-äärse kloostri Sera nimi. Meile osutus tol hetkel märksa põrutavamaks värske teave Everesti baaslaagri ja selle ümbruse ootamatust sulgemisest. See oli surmahoop meie matkaplaanidele.
Rahvamass ulub teesulu juures
Lubame olukorra paranemise lootuses siiski 24 tunni pärast agentuuri tagasi minna ja saamaks sotti, mis tegelikult toimub, püüame linnaliinibussi nr 501, mis läheb Sera kloostri suunas. Kesklinnast vaid mõned kilomeetrid põhja pool on aga politsei kõrvalistele mootorsõidukitele ristmiku sulgenud.
Jätkates teed kilomeetri jagu jala, jõuame järgmise teesuluni. Tavapolitseinike asemel igavlevad siin kiivrite-kilpidega eriüksuslased – paramilitaarne Rahvapolitsei – ning läbipääs on täielikult suletud ka jalakäijatele.
Sera klooster paistab eemalt mäenõlvalt, siiski lootusetult kaugel, et eristada mingisuguseidki helisid või liikumisi. Olukord teesulu ümber ei näi hoolimata kogunenud rahvamassist eriti pingeline – emad selga seotud lapsepampudega uudistavad toimuvat, ninapidi vastu politseiautosid, ning vööl rippuvate gaasimaskidega eriüksuslased peletavad kohati igavust omavahelise mängumadistamisega. Teesulust läbi libiseb Sera poole üksik kiirabiauto.
Saabuv hämarus köidab rahva anonüümseks massiks ja ühel hetkel plahvatavad emotsioonid valla grupiviisilise hundiulgumisena. Ei mingeid loosungeid ega üleskutseid, vaid sadadest kõridest kostev ürgne ulumine tungimas laskunud videvikutundi.
Halvima kartuses hakkavad metallikolina saatel üksteise järel sulguma teeäärsete poodide ja restoranide trellid ning raudkardinad. Hetk hiljem lõikuvad pimedusse esimesed sähvakad – rahvamassi eest läbi veerevast toonitud klaasidega erimärgistuseta maasturist pildistatakse võimsate välgusähvatuste saatel korrapäraselt üles tee äärde rivistunud “teisitimõtlejaid”.
Suurem osa ümberkaudseid ärisid on juba suletud, kui eriüksuslaste paigale jäädes sööstab üle tühja sõidutee rahvahulga poole rivi kiivritega tavapolitseinikke. Ulguv inimmass vajub kiirelt kahte lehte ning pudeneb kümnetesse kõrvaltänavatesse ja kangialustesse. Politseinike ründeliin taandub, et rahvasalga uuesti kogunedes veerandtund hiljem tormijooksu korrata. Sel korral valguvad ka mundrikandjad laiali pimedusse mähkunud majade vahele, hakates korrapäraselt läbi kammima veel avatuks jäänud söögikohti.
Kahe politseiniku vahel talutatakse üle tee esimesi kinnipeetuid, kui meie ette tekkinud ohvitser soovitab korralikus inglise keeles hotelli naasta ja palub seejärel viisakalt, ent resoluutselt endale järgneda. Eraldusmärkideta sedaanis linnasüdame poole sõites valib politseinik hoolikalt sõnu ning võtab loo kokku mittemidagiütlevalt: “It’s a small case.”
Hirmul välismaalased
Tagasiteel hotelli on linnatänavatel märgata juba arvukalt politseisõidukeid. Öömaja poole keeraval kõrvalteel on end videokaupmehe tänavaleti ümber sisse seadnud salk politseinikke.
Neiu valvelauas paistab närviline, väidab nähtavalt luisates, et ei tea toimuvast midagi, ning palub meil võimaluse korral suurem osa kolmapäevast hotellist eemal veeta – on oodata politseikontrolli ja majutusasutusel puudub luba välismaalaste võõrustamiseks.
Jätnud Yosi hotelli, otsustan põgusa jalutuskäigu kasuks. Kui tiibetlaste kvartalis asuva öömaja väravast välja astun, lõikab otsemaid silmi operatiivsõiduki vilkurite sähvimine. Barkhori väljak osutub peagu inimtühjaks.
Tagasiteel astun läbi välismaalaste seas populaarse Snowlandi hotelli hoovist. Netikohvik on suletud, ent hotelliväraval põrkan kokku kahe kiirustava välismaalasega. Mehed on närvilised, tõmbuvad minuga vesteldes väravate varju ning kõnelevad poolihääli. Kuulen, et vaid minutit kümme tagasi Barkhori väljakut ületades olevat nad sattunud paari kinnipeetuga tegelevale poolesajapealisele politseisalgale.
Hotellis saan mahti uudiseid jahtida. Suured rahvusvahelised uudisteportaalid on juhtunu koha pealt täiesti tummad, linke väiksematele sõltumatutele meediaportaalidele leian Google.com’ist ja Thorntree-nimelise reisifoorumi Tiibeti alakategooriast.
Lisaks esmaspäeval jõhkralt blokeeritud kuni 300 Drepungi munga vabadusmarsile Lhasa suunas vahistati Barkhori väljakul toimunud meeleavalduse käigus kümmekond Sera munka. Thorntree foorumis kirjutavad Barkhori sündmusi pealt näinud turistid neile järele tekkinud “sabast”. Suletud Drepungi juurde hiilinud portugallane kõneleb edasi-tagasi voorivatest kiirabi- ja sõjaväeveokitest. Väiksemate väljaannete seast hakkab silma ka Guardian, kes nimetab toimuvat viimase 20 aasta suurimaks väljaastumiseks Hiina kommunistliku režiimi vastu.
Politseinikke saabub üha juurde
Kolmapäeva hommikul ärkan kella kuue paiku, et jõuda varahommikusele palverändurite bussile selle kandi suuruselt kolmanda, veel avatud Gandeni kloostrikompleksi juurde. Barkhori äärest väljuma pidanud bussi asemel keerab hommikupimeduse varjus väljakule kolm pilgeni täis politseibussi, millest välja valgunud tsiviilriietes mehed ja naised, suure tõenäosusega erariietes politseinikud, jagunevad rühmadesse edasisi käsklusi saama. Mööda sõitev rikšajuht viipab, et kloostribussid väljuvad ajutiselt mõnisada meetrit eemalt.
Pooleteisetunnise sõidu kestel jäävad silma teeäärse sõjaväebaasi ette pargitud oliivikarva sõjaväeveokid ja ohvitseri valvsa pilgu all üles rivistunud eriüksuslased.
Vahetult enne, kui buss hakkab 4750 meetri kõrguse mäe nõlvale rajatud Gandeni poole ronima, astub mäe jalamil asuva pisikese küla vahel teele politseinik ja peatab bussi. Viiel bussis olnud mungal kästakse väljuda ja noormeeste dokumente kontrollitakse äärmise põhjalikkusega. Veerand tundi hiljem jätkab buss ühes munkadega siiski sõitu. Patsutan julgustavalt minu kõrvale naasnud noore lõuahabemega munga põlve ning saan vastutasuks läbi kaeda pildid tema digikaameras, mis kujutavad nelja kõrvalprovintsist Sichuanist külla saabunud munga ülesrivistusi eri variatsioonides Lhasa tähtsamate budistlike pühapaikade ees.
Kuigi klooster on avatud, on parkimisplatsi ümbruses näha ringi jõlkuvaid politseinikke ja kompleksi juurde kuuluva jaoskonna esise täidavad politseimaasturid. Loodan endale mitte tähelepanu tõmmata, ent üllatuslikult tervitavad politseinikud mind lausa lääge joviaalsusega.
Stuupa osutub maskeeritud radariks
Iga paari sammu järel õhku ahmides asun teele mäetipul paistva stuupa poole. Budistlike palvelipukestega kaetud torn osutub kavalalt maskeeritud Hiina sõjaväeradariks. Uidanud mõne tunni lähedastel mäeharjadel, jõuan tagasi “stuupa” juurde ja leian eest juba varem mainitud neli Sichuani provintsi munka, kes mäe tippu uusi palvelipunööre põimivad ning viirukit põletavad.
Mungad asuvad tagasiteele enne mind ja kui ka mina viimaks alla kloostri juurde jõuan, on buss juba parkimisplatsil sõiduvalmis. Värava ees seisab ringis kuni 30 munka, kes erutatud toonil ja elavalt žestikuleerides vaidlevad ringi keskel seisva erariietes mehega. Toimuvat jälgib ümberringi laisalt tosinkond suitsu kimuvat politseinikku, mind viibatakse sõnatult bussi.
Keskustelu jätkub ligi pool tundi, katkeb kui läbi lõigatult ja salk munki kiirustab ärritatud ilmel tagasi kloostrihoonete poole. Buss alustab sõitu, ent keda pole, on viis sama bussiga saabunud munka.
Jõuame vaevalt värava läbida, kui kurvi tagant ilmuvad välja tuttavad sõjaväeveokid, eskordituna politseimaasturitest. Minu istekoht otse juhi kõrval seab mind kui pjedestaalile ja kohmaka peegelkaameraga märkamatult mõne pildi napsamine on välistatud. Üksteise järel mööduvad meist seitse veokit, kabiinidest paistmas kivikujudena tardunud kiivristatud eriüksuslased. Autokastidele tõmmatud presentkatete vahelt piidlevad mind vilksamisi emotsioonitult veel kümned silmapaarid. Konvoi lõpetab Rahvapolitsei liikmetega täidetud buss.
Kui ussina keerduvat teed mööda alla kurvitame, möödub meist veel paar ülespoole teel olevat veokit. Ühele masinale on järsk tõus osutunud üle jõu käivaks ja juht üritab tossava mootoriga veokit veepudelite abil turgutada. Poolel teel mäejalamile ütleb keegi midagi juhile, too peatab bussi ja hetk hiljem näeme kõik viit kloostri poolt otse mööda mäenõlva kiirelt laskuvat punast täpikest. Südame põksudes ootan kohe-kohe munkade kannule ilmuvaid eriüksuslasi, ent keda ei tule, seda ei tule. Kui tuttavad viis munka on peagu bussini jõudnud, on üleval viimaks näha liikumist ja paramilitaarsipelgad alustavad katkematu rohelise kolonnina jooksu parkimisplatsilt kloostrihoonete poole.
Läbiotsimine
Noormehed astuvad higist tilkudes bussi, pingelisse õhkkonda saabub veidigi kergendust ja juht jätkab sõitu. Kui küla läbime, peatatakse buss juba tuttavas kohas, kuhu nüüdseks on kogunenud pool tosinat politseisõidukit ja mitmekümnepealine ametimeeste salk. Maha käsutatakse samad viis munka ja dokumendikontroll jätkub veelgi piinlikuma põhjalikkusega. Peagi otsivad bussi astunud politseinikud läbi munkade seljakotid ja istmete ümbruse ning annavad ülemustele poiste digikaamerad.
Ükshaaval asutakse revideerima kaamerate sisu ja nagu ämbritäis külma vett pähe tuleb järsku äratundmine, et minugi näolapp on talletatud igale mälukaardile.
Iseenesest pole mäe otsas sündinud piltidel küll midagi kompromiteerivat, ent minu olemasolu neil on ideaalne ajend minugi bussist välja tõstmiseks – selle hetkeni on politseinikud eurooplast täielikult ignoreerinud.
Suudan märkamatult mälukaardid põue peidetud kaameras vahetada ja Tiibeti kaadritest tulvil andmekandja saapasäärde libistada. Kuigi otseselt ühtki keelatud kaadrit mainitud kaardil ei tohtinuks olla, võis siin-seal siiski tuvastada kaadrisse püütud mundrimehi; samuti ei pruukinud Hiina ametivõimud vaimustuda piinliku täpsusega eri nurkadest üles võetud maskeeritud sõjaväeradari fotodest.
Aeg venib, bussis valitseb haudvaikus ja peopesad kisuvad kergelt higiseks. Üha enam näib paika pidavat mu kahtlus, et politseinikele on eraldi peale loetud sõnad välismaalastega eriti diskreetse ümberkäimise kohta. Politseinikud tulevad bussi ja paluvad väljuda Aasia turistidel. Nendegi pildimaterjal sorteeritakse läbi. Samal ajal peab mitu nahkjoppides meesterahvast binoklitest silmas mäenõlval kloostri vahel toimuvat.
Tunni möödudes lubatakse naaberprovintsi mungad tagasi bussi ja selgelt tajutava pingelangusega jätkame teed. Veel kilomeeter hiljem seisab maanteekurvis valvel kolm tuletõrjebrigaadi ning järjekordne politseimaastur. Tagasiteel Lhasa poole möödub bussist kloostri suunas veel mitu sõjaväe- ning politseisõidukit. Samuti on teeäärse bensiinijaama kohal maanteele tekkinud ajutine politsei kontrollpunkt.
Uudised esimestest püssipaukudest
Tagasi Lhasas, emban vennalikult munkasid ja asun läbi tiibetlaste kvartali teele hotelli poole. Barkhori väljakul on lisaks arvukatele ringi jõlkuvatele mundrikandjatele näha hulka päikeseprillide taha peitunud jõmme, kes oma idiootse maskeeringuga tavapolitseinikest vaat et pareminigi silma hakkavad.
Kiire uudistering hotelli valvelauas avab Sera kloostri sulgemise tagamaad. Esmaspäeval Barkhori väljakul arreteeritud kümmekonna Sera munga vabastamist nõudes alustas teisipäeva pärastlõunal kloostrist Lhasa poole protestimarssi 500-600 munka. Pealtnägijate sõnutsi kasutasid mitu tuhat relvastatud politsei- ja julgeolekutöötajat munkade laialiajamiseks pisargaasi. Samuti olevat juba esmaspäevast isoleeritud Drepungi kloostri poolt läbi öö kostnud püssipauke.
Kui läheme reisiagentuuri, on info Gandeni sulgemisest juba seinale kantud. Agentuuri ukse vahelt pea sisse pistnud Hiina turistipaar kinnitab ka Barkhori väljaku äärse Jokhangi kloostrikompleksi sulgemist. Everesti ümbrus püsib samuti suletuna.
Ametlik selgitus: klooster suletud remondi tõttu
Neljapäeval alustame linnaliinibussiga nr 301 sõitu lääne suunas, et Drepungi ümbruses toimuv oma silmaga ära näha. Nagu arvata võis, on teeots suletud juba viis kilomeetrit enne kloostrit. Kuna tee ääres valvab vaid paar politseinikku, püüame naiivsel ilmel meeste selja tagant mööda jalutada. Ent meie teed ei sulge mitte politseinikud, vaid kolm erariides naist. Naised tutvustavad end Tiibeti Turismibüroo töötajatena ja teatavad, et klooster on “renoveerimistööde” tarvis ajutiselt suletud.
Uidanud mõnda aega naabruskonnas ja arutanud võimalust märkamatult majade vahelt üles kloostri poole lipsata, matame selle mõtte siiski maha. Meie ettemakstud küüdi väljumiseni Nepali on jäänud vähem kui 24 tundi ja järjekordne jama on viimane, mida vajame. Paraku läheb risti vastupidi.
Võtame kursi tagasi peamagistraali poole, lõigates mööda järjekordseid räämas kõrvalteid ja järgides madala, solgist tulvil jõenire kaldaid. Jõuan pildistada üksikud sürreaalsed kaadrid lumiste mägede ees välja joonistuvatest kõrgepingeliinidest ja lohutamatutest tellisbarakkidest, kui nii tagant kui eest läheneb meile jooksuga kümmekond sõdurit. Enne kui midagi seletada või taibata jõuame, kistakse mul kaamera ja Yosil kott kaelast ning meid talutatakse närviliselt sadakond meetrit eemal sõjaväebaasiks osutuva kompleksi väravate juurde.
Meid võetakse vahi alla
Läbi valvuriputka akna tõstetakse krohvitud valge müürijupi ette sõnatult kaks päevinäinud taburetti ning viis sõdurit jäävad poolringis meid valvama. Peagi tuuakse valvesse jäänud ja häire peale tõenäoliselt poolunest või kaardimängu pealt välja jooksnud sõduritele mahaunustatud mütsid ja rihmad. Mehed saavad napilt endi korrastamisega ühele poole, kui kohale jõuab klassikaline päikeseprillistatud karm komandör. Kuna komandör inglise keelt ei kõnele, jääb tema kohuseks vaid väravate ees toolil lösutada ja termosest tass tassi järel Tiibeti võiteed lürpida.
Ülekuulamise teostab Hollywoodi filmitööstuse keelekoolitusega noorsõdur, kes valmistab meile ette paberilehe nelja küsimusega: “Kust te tulete? Mida te teete? Miks te pildistasite? Mida te pildistasite?”
Vastan poeetiliselt ja loovalt – sellega on esimese astme ülekuulamine ühel pool ja jääme põletavas keskpäevapäikeses ootama ülemusi linnast. Poole tunni pärast saabuvadki kaks erariietes meesterahvast, üks spordidressis ja teine nahktagis; ning aeg on päikeseprillides komandoril püsti hüpata ja au anda. Kordame sama küsimuste-vastuste vooru spordidressis agendiga ning õnnekombel kuulutatakse kaameras olnud tagavaramälukaardi revideerimisel keelatuks vaid viimane kompositsioon solginirest, tellisseinast, mäetippudest ja majanurgast – tellissein ja majanurk käivat väliselt tuvastamatu sõjaväebaasi juurde.
Olen valmis kaadri kohe kustutama, ent hiinlased ei salli isetegevust, kõik peab toimuma vastavalt plaanile. Peame ootama autot, mis viiks meid Välismaalaste Büroosse lõplikule protokollimisele. Pool tundi hiljem saabub tumedate klaasidega lumivalge, numbrimärgita sedaan ja surutuna mundris sõduri ja mundrita agendi vahele tagaistmel naaseme kesklinna.
Orwelli teostest maha viksitud hiiglasliku büroohoone külgtiivas tervitatakse meid passiandmete kopeerimisega, millele järgneb pool tundi vastutava ametniku ootamist. Kui ideaalses inglise keeles kõnelev familiaarne ohvitser viimaks saabub, kordub tuttav küsimuste-vastuste voor, kaamera revideerimine ja lõpuks ometi keelatud kaadri kustutamine. Seekord ei kesta protseduur kauem kui kümme minutit ja uskumatul kombel lõppeb meie kinnipidamine sõnadega: “Ma ei tea, mida öelda… nähtavasti oli tegu eksitusega… vabandage…”
Kummalised vahepeatused
Reede varahommikul nopib kinnastatud sohver meid peale ja ühes inglase ning kahe iirlasega alustame pooleteise päeva pikkust teekonda tagasi Nepali piirile. Vaid poole tunni jooksul läbime linna piirest väljudes kaks ajutist politsei kontrollpunkti, mis näivad põhiliselt olevat huvitatud küll Lhasa-suunalisest liiklusvoolust.
Pooletunnise takistusraja lõpetuseks vuhiseb autoaknast mööda teeäärne stseen, kus salk erutatud munki kinnipeetud maasturite ümber resoluutsete politseinikega vaidleb. Pole just sõbralik algus Lhasast Katmandusse ulatuvale Sõpruse maanteele.
Muuhulgas saab peatselt selgeks, et meie sohver järgib mingisugust meile tundmatut graafikut. Kohati peatume seletamatult 10-15 minutiks ja nagu varsti selgub, peagu alati vahetult enne teeäärset kontrollpunkti, kust juht kiirelt oma paberitega läbi jookseb. Jääb mulje, nagu peaksime kontrollpunkte läbima etteantud kitsastes ajavahemikes, tagamaks kontrolli meie teekonna üle ka kõrgmäestiku tippude vahel või liivastel tühermaadel, näiliselt Suure Venna haardest väljaspool.
Ööbima jääme Nepali piirist umbes 200 kilomeetri kaugusele Tingri-nimelisse väikeasulasse, mis suures osas koosnebki mõlemale poole maanteed rajatud ühe-kahekorruselistest hoonetest. Pool tundi pärast keskööd kõlab mõlema meie käsutuses oleva numbritoa uksel prõmmimine, mida mina kõrvatroppide tõttu ei kuule. Kui ma Yosi agara raputamise peale viimaks silmad avan, käib passikontroll kottpimedas koridoris juba täie hooga, ainsateks valgusallikateks viie karvamütsi ja talvemantlisse rüütatud sõduri välgumihklite valguskiired. Neli meest pundis kribavad passist teavet maha, viies, mõlemas käes kumminuia keerutav sõdur sammub nagu muuseas koridori väljapääsu ees edasi-tagasi.
Poole tunni pärast vabandab üks sõduritest pudedas inglise keeles segamise pärast ja mehed lahkuvad. Ülejäänud öö möödub 4350 meetri kõrgusel aeg-ajalt hapnikuvaeguse tõttu tahtmatult õhku ahmides.
Katmanduse jõuame alles hilises õhtupimeduses. Kiire käik internetikohvikusse toob sõnatuks tegevaid uudiseid: Tiibeti Turismibüroo tühistab kõik välisturistidele väljastatud pääsuload; Lhasa on suletud ja linnas valitseb komandanditund; linna tänavatel veerevad tankid ja kõlab automaadituli; pealtnägijad kõnelevad tänavatel lebavatest laipadest ja hukkunuid on kolmekohaline arv…
Postitatud rubriiki Määratlemata
Kommenteerimine suletud
Nitrofert otsib lahendusi
Viru Keemia Grupp koondab töötajaid
Oktoobris kaotab VKG kontserni tütarettevõtte VKG Resins AS-s koondamise tõttu töö kuus inimest.
Koondamine puudutab VKG kontserni keemiaettevõtte VKG Resins AS-i polümeerkeemia seadet, sünteeskeemia seadet ja laborit, teatas VKG.
Ettevõtte koosseisu vähendamist põhjendatakse ehitusturu kokkutõmbumisega, mis omakorda põhjustas ehituskeemia turu olulist langust. Seetõttu ei ole nimetatud töökohtadel enam vajalikku töökoormust.
VKG Resins AS on Balti riikides suurim liimvaikude tootja. Peamine toodang koosneb karbamiidformaldehüüdvaikude erinevatest modifikatsioonidest ning vedelast fenoolformaldehüüdvaigust.
Ettevõttes töötab hetkel 127 inimest.
xxx
|
|
|
Postitatud rubriiki Määratlemata
Kommenteerimine suletud
Lavrov: USA lubab venelased raketikilbile ligi
Lavrov: USA lubab venelased raketikilbile ligiUSA on pakkunud Moskvale garantiisid, et Kesk-Euroopasse paigutatav radar ja püüdurraketid ei hakka olema suunatud Venemaa vastu. |
|
|||||||
|
Vene välisminister Sergei Lavrov rääkis ajalehele Izvestija, et USA nõustus muu hulgas lubama venelastel monitoorida oma rajatavat raketitõrjesüsteemi Kesk-Euroopas, vahendas BBC News. «Ameerika pool on valmis pakkuma meile tervet seeriat usaldust ehitavaid meetmeid võimaldamaks meil veenduda, et nende süsteem ei tööta meie vastu,» tsiteeris ajaleht ministrit, kes väljendas ettevaatlikult positiivset suhtumist. «See tähendab järgmist: meil on võimalik näha, mida radar teeb ja milline tegelik olukord valitseb püüdurrakettide baasis,» märkis Lavrov, lisades eejuures, et jutt käib nii inspektoritest kui ka tehnilistest vahenditest. Alles eile oli tema ministeerium veel teravalt kritiseerinud ameeriklasi, kuna Moskvas kahe päeva eest toimunud kahepoolsed läbirääkimised nurjusid. USA saatis aga Venemaale seejärel kirjalikult uue pakkumise, mida president Putin nimetas «tõsiseks». Venemaa on jäigalt seisnud vastu igasugustele plaanidele paigutada Poola ja Tšehhi aladele USA raketikilbi komponendid, kuna need ohustavat Venemaa rahvuslikku julgeolekut. Washington kinnitab aga juba kuid, et tegu on vaid potentsiaalsete paariariikide, nagu Iraan või Põhja-Korea tõrjumiseks mõeldud kaitsevahendiga. Lavrovi kommentaarid Izvestijale on selles vaidluses esimeseks sedavõrd positiivseks reaktsiooniks Venemaalt. |
||||||||
Postitatud rubriiki Määratlemata
Kommenteerimine suletud
VE: Scofield, Paul – briti näitleja
Briti näitleja Paul Scofield
86-ndal eluaastal suri Oscari laureaat briti näitleja Paul Scofield.
Legendaarne näitleja sai kuulsaks mitmetes Shakespeare`i teoste ekraniseeringutes osalemisega, teatas BBC.
Scofield pälvis Oscari 1967. aastal Thomas More rolli eest filmis “A Man for All Seasons”. Samuti sai näitleja kuulsaks rollidega filmides “Kuningas Lear” 1971. aastal ja “Henry V” 1989. aastal.
Scofieldi agendi andmetel suri näitleja kodulähedases haiglas Sussexis. Surma põhjuseks oli leukeemia.
Postitatud rubriiki Määratlemata
Kommenteerimine suletud








Tallinna opositsioon lahkus protestiks istungisaalist
Tallinna opositsioon lahkus protestiks istungisaalist
20.03.2008 19:50BNS
Tallinna linnavolikogu opositsioon lahkus neljapäeval protesti märgiks istungisaalist, teatades, et ei soovi osa võtta korterite müügi eelnõu arutamisest.
Foto: Peeter Langovits
Opositsiooniliste Reformierakonna, Isamaa ja Res Publica Liidu ning Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonid teatasid, et mõistavad hukka Keskerakonna poolt juhitava korterite müügi. Fraktsioonid teatasid, et kuna linnavalitsus ei võta nende kriitikat korterimüükide aadressil kuulda, lahkuvad nad protesti märgiks istungilt.
«Taaskord on volikogusse toodud eelnõud, kus kortereid ei saa mitte abivajajad, vaid inimesed, kes omavad juba kinnisvara või koguni mõisa. Sundüürnike seas «väljavalitute» klassi tekitamine pole mitte ainult ebaõiglane, vaid ka korruptsiooniohtlik,» teatas opositsioon.
«Las linnavolikogu keskfraktsioon koostöös vene saadikurühmaga toimetab korteriäri ise ja võtab selle eest ka vastutuse,» teatas opositsioon.
Tallinna linnavolikogu arutab neljapäevasel istungil 51 korteri müüki kokku 460 000 krooni eest.
Aastatel 2002-2006 on linn müünud sundüürnikele 969 korterit kokku 6,2 miljoni krooni eest.