• Tere taas!

     

    Viimased postitused:

VE: Koroljov, Aleksandr – dopingutõstja – paraolümpialane

Autor Avo | Avaldatud: 7. sept. 2004

xxx

Aleksandr Koroljov loodab paraolümpial kohta esikuuikus
Isikulugu Kiviõlist pärit tõstja Aleksandr Koroljov ei looda eeloleval paraolümpial medalit võita, kuid kuue tugevama hulka tahab tulla küll. “Ettevalmistusaega jäi napiks,” põhjendab ta oma prognoosi.

Järgmisel esmaspäeval lendab Koroljov Eesti delegatsiooni koosseisus Kreeka pealinna, et osaleda Ateenas algavatel paraolümpiamängudel – suurimatel maailmatasemel spordivõistlustel füüsilise puudega inimestele. Tänavu oodatakse paraolümpiale peaaegu nelja tuhandet sportlast üle maailma.

Koroljov kinnitab, et olümpiamängudeks valmistumine sujub hästi. “Viimasel ajal on Eesti paraolümpiakomitee mind kenasti rahaliselt abistanud. Komitee kannab hoolt toitlustamise eest ning katab mõistagi kõik sõidu- ja elamiskulud Kreekas. Eriti teeb rõõmu see, et hiljaaegu tekkisid ootamatult sponsorid, kes on valmis mind toetama. Kahju ainult, et nad nii hilja välja ilmusid.”

Koroljov lisab, et sportlased hakkavad olümpiaks valmistuma juba mitu aastat enne mängude toimumist, tema aga alustas ettevalmistusi n-ö kaheteistkümnendal tunnil. “Seepärast ma medalivõitu võimalikuks ei peagi. Eelmistel olümpiamängudel võideti kuldmedal tulemusega 170 kilogrammi (paraolümpialased võistlevad ainult lamades surumises – toim.). Seekord suudab võitja tõenäoliselt sirgetele kätele suruda 180 kilo. Kuid minu saavutused on jäänud endisele tasemele: 145-150 kilogrammi. Minu ülesanne on võidelda koha eest esikuuikus ja arvan, et suudan viiendaks tulla – seegi koht annab riigile punkte.”

Ärevust ei tunne

Koroljov osaleb paraolümpiamängudel esimest korda. Varem on ta osa võtnud fitness’i maailmameistrivõistlustest, samuti Euroopa ja maailmameistrivõistlustest tõstmises, kust ta on naasnud medalita ainult ühel korral.

“Umbes aasta tagasi helistati mulle paraolümpiakomiteest ja küsiti, miks ma nende turniiridel ei osale,” räägib Koroljov. “Nii see kõik alguse sai, kuigi ma neli aastat tagasi ei osanud mõeldagi, et võiksin olümpiamängudele sõita.”

See, et Ateena olümpiamängud talle esimesed on, Koroljovi ärevusse ei aja. Ta arvab, et närvipinget olnuks rohkem, kui ta oleks pikka aega neil osalemiseks valmistunud ja lootnud medalit võita. Tema sõnul kummitab teda praegu ainult üks mõte: “Kahju, et ettevalmistusaeg napiks jäi.” Haigustest tingitud vaheajad ei lubanud sel aastal tippvormi jõuda.

“Praegu mõtlen rohkem sellele, kuidas ma sõidu üle elan,” tunnistab Koroljov. “Ükskord juhtus nii, et sõitsin Slovakkiasse võistlustele, aga juba paar päeva hiljem pidin haiglasse minema.”

Konkurents on tihe

Raskejõustikumaailmas on füüsilise puudega sportlaste konkurents nii tihe, et Koroljov, kes on Eesti rekordi omanik ka tervete inimeste seas, ei julge olümpiamedalile lootagi. Tema sõnul elavad tugevamad tõstjad Aasia riikides, kus keerulisest poliitilisest olukorrast hoolimata osatakse niimoodi treenida, et püstitatakse maailmarekordeid. Selle eelduseks on korralik rahastamine.

“Ma tean, et nad saavad igaüks kolm tuhat dollarit kuus. Mul kulub kahe nädalaga kolm tuhat krooni ainuüksi toidu peale, aga elama peab ju ka millestki,” räägib Koroljov. “Tervetelgi sportlastel on keeruline raha saada, mis siis veel meiesugustest rääkida.”

See, et Koroljov sai tänavu juunis Eesti kodakondsuse, on mänginud oma osa. Astumine Reformierakonda, mida sportlane ise nimetab läbimõeldud sammuks, tõi talle rahalist abi.

“Ausalt öeldes olen harjunud, et väga paljud lubavad, kuid jätavad oma lubadused täitmata. Seekord aidati mind kohe ja see on väga tore,” on Koroljovil hea meel.

Kuid kõige tähtsamaks peab Koroljov Toomas Tamme toetust – ta ei aita üksnes rahaga. “Ta on meil peasponsor. Hiigelsuur tänu talle kas või sooja toidu eest, millest on palju abi.” Sportlase sõnul on teda viimasel ajal aidanud ka Eesti Põlevkivi ja mitu ettevõtjat.

Eesmärk on maailmarekord

Hoolimata oma tagasihoidlikest prognoosidest paraolümpial esinemise suhtes, jätkab Koroljov treenimist kaks ja pool tundi päevas. Kindel soov mitte viimaste hulka jääda sunnib teda iga päev kangi tõstma. Sportlane nimetab oma ringkonna inimesi fanaatikuteks.

“Kõige suuremat peavalu teeb võistluseks valmistumisel ja sinna sõitmisel raha,” tunnistab Koroljov. “Kui ma käisin Saksamaal fitness’i maailmameistrivõistlustel, nõudis see minult suuri kulutusi: umbes kuus tuhat krooni kulus ettevalmistusele, veel kümme tuhat sõidule ja elamisele Saksamaal. Kõige krooniks sain karika – ja oligi kõik. Karikas on muidugi ilus ja pakub moraalset rahuldust, ent raha pole. Nii mõtlengi mõnikord, et targem olnuks selle raha eest korteris remonti teha. Kuid teisest küljest tuleb edasi liikuda. Ma ei oska lihtsalt niisama paigal istuda.”

Koroljov loodab, et tänavused paraolümpiamängud ei jää talle viimasteks. Uus eesmärk on püsitatud – maailmarekord. Esialgu aga ootab teda Ateena.

ALEKSEI FJODOROV
Laupäev, 4.09.2004

xxx

Eesti invasportlane tarvitas paraolümpial dopingut 
26.09.2004 13:04

Paraolümpial Ateenas võistelnud Eesti Invaspordi Liidu sportlane jõutõstja Aleksandr Koroljov andis kolmapäeval positiivse dopinguproovi, kirjutab Sportnet.

Kasutatud aine oli furosemiid.

Pühapäeva hommikul levitatud IPC ametliku otsusega on Koroljov võistlustelt diskvalifitseeritud ja talle määrati IPC poolt kaheaastane võistluskeeld.

Koroljov peab tagastama paraolümpia korralduskomiteele oma akrediteerimiskaardi ja lahkuma olympiakülast esmaspäeva hommikuks.

Koroljov ei suutnud olümpiadebüüdil kirja saada algraskust – 140 kilogrammi.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: riik kui omanik

Autor Avo | Avaldatud: 31. aug. 2004

Üle kolmandiku riigi hoonetest seisab tühjalt
31.08.2004 16:39PM Online

Riigikontroll leidis, et hinnanguliselt 37 protsenti riigi hoonetest seisab tühjalt ning välja renditud majade ja ruumide rendilepingutest on 80 protsenti riigile kahjulikud.

Riik haldab kokku umbes 3,1 miljonit ruutmeetrit pinda. Kogu kasulikust pinnast seisab tühjalt 31 protsenti ehk ligi miljon ruutmeetrit ja renditakse välja 13 protsenti.

«Tühjade hoonete hulk näitab maa ja ruumi halba kasutamist ning vähest efektiivsust hoonete haldamisel, sellega kaasnevad suured korrashoiukulud ja müügist saamata jääv tulu,» märkis Riigikontrolli tulemusauditi osakonna vanemaudiitor Janno Veskimets.

Riigikontrolli audit näitas ka, et riigi hooned lagunevad. Kasutatavate hoonete põhikonstruktsioonide ja tehnosüsteemide säilimine pole üldjuhul tagatud. Näiteks katuse  korrashoid on piisavalt tagatud vaid keskmiselt 27 protsendil hoonetel.

Kütte- ja veevarustussüsteemi ning kanalisatsiooni vanus ületab 40 protsendil juhtudel nende kriitilise eluea. «Olukord viitab avariiohtlikkusele, mille kõrvaldamine võib mitu korda kallimaks minna kui nende asendamine uutega,» märkis Veskimets.

Kõige enam kuulub riigile hooneid, mis on ehitatud ajavahemikul 1960-1975. Hoonete keskmiseks vanuseks on 34 aastat ja üle poole hoonetest on valminud enne 1975. aastat.

Riigikontrolli analüüs näitas ka, et enamik rendilepingutest on riigile kahjulikud: 80 protsenti hoonete ja ruumide rendilepingutest on sõlmitud turuhinnast vähemalt 40 protsenti odavamalt, mistõttu jääb riigil ainuüksi eluruumide rendile andmisega aastas saamata hinnanguliselt 4 miljonit krooni tulu.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: ülemeelikus ja ettevaatus

Autor Avo | Avaldatud: 31. aug. 2004

Vabaduse platsil noortele toimunud pidu pääses napilt plahvatusest
Askur Alas, 31.08.2004

Ruut Pidu aitasid korraldada politsei, päästeamet, kaitsevägi, naabrivalve ja Falck.

Uudise pilt
Katuse peale keeratud Moskvitðist valgus välja 20–30 liitrit bensiini.
Foto: Kertu Lukas

Pühapäeva pärastlõunal tekkis Vabaduse platsil korraldatud noortepeol plahvatusoht, kui huligaanide poolt ümberkeeratud autost valgus maha bensiini.

Ometi oli kohal nii politsei, päästeamet, kaitsevägi, naabrivalve kui ka turvafirma Falck.

Kooliaasta algusele pühendatud show’l oli lisaks kontsertidele kavas atraktsioon, kus trikiratturid vana Moskvitði katusel hüppeid tegid. Tallinna tuletõrje- ja päästeameti pressiesindaja Kirill Teiteri sõnul pööras enamik rahvast pärast ratturite esinemist oma tähelepanu järgmisele etendusele, kamp noorukeid aga kasutas võimalust ja keeras Moskvitði katusele. Autost valgus välja 20–30 liitrit bensiini.

Ohtu ei märgatud

“Kui Lilleküla pritsimehed pulberkustutite ja absorbendikotiga kohale jooksid, nägid nad õudusega kontserdi ootel tunglevat lastemassi, kellest paljud seisid otse bensiiniloigus või selle vahetus läheduses,” kirjeldas Teiter.

<SCRIPT language=javascript src=”http://reklaam.www.ee/cgi-bin/rot_fe.fcgi?env=EPL&country=EE-ET&zone=epl11&m=2″> </SCRIPT>

Teiteri sõnul piisanuks mõnest tikutõmbest või suitsukonist, et 20–30 liitrit bensiini oleks põlema lahvatanud.
Üritust külastanud Kertu Lukase sõnul vaatasid politseinikud ja Falcki turvamehed algul lihtsalt pealt, kuidas noored autot lõhuvad ja selle ümber keeravad. „Alles siis, kui Madis Malk mikrofoni kaudu ütles, et autost voolab bensiini, hakati rahvast eemale ajama ja rahulikult lonkis kohale ka päästeamet,” ütles Kertu.

Politsei pressiesindaja Madis Tilga sõnul ei olnud korrakaitsjaid kohe jaol sellepärast, et turvalisust tagati väljaspool kontserdiala, kohapeal oli noorsoopolitsei.

Ürituse korraldanud justiitsministeeriumi pressiesindaja Kristi Künnapas ei leidnud ministeeriumil kui korraldajal süüd. “Selle õnnetu Moskvitði oligi päästeamet sinna platsile toonud,” osutas Künnapas.

“Lastemass oli ümber, sellepärast algul ei märgatud. Mingil hetkel tundis turvamees lõhna ja kutsus päästeameti,” ütles turvalisuse eest vastutanud Falck Eesti infojuht Andres Putting.

Korraldaja: üritus täitis eesmärgi

•• “Iseenesest oli üritus väga tore ja täitis eesmärgi – tuletada koolilastele ja nende vanematele meelde turvalise liiklemise ja kuritegude ohvriks langemisest hoidumise põhitõdesid,” lausus ürituse korraldanud justiitsministeeriumi pressiesindaja Kristi Künnapas.

•• Künnapase sõnul vastutas ürituse turvalisuse eest Falck, kelle turvamehed oleks pidanud kiiremini reageerima.

•• Justiitsministeeriumi, politseiameti, päästeameti, maanteeameti ja kaitseväe koostöös korraldatud tasuta üritus toimus pühapäeval kella 16–19 Vabaduse väljakul.

•• Üritusel tutvustati tuletõrjujate, kiirabi ja demineerijate tööd, kohal olid demineerijate abilised pommikoerad ja kaitseväe auto.

•• Üles astusid räpparid Chalice ja TommyBoy ning tüdrukutebänd Ice Cream.

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: okupatsiooni lõpp

Autor Avo | Avaldatud: 31. aug. 2004

10 aastat tagasi lõppes okupatsioonAnneli Ammas
(31.08.2004)

Vene lahkumissuits.JPG:
Vene sõjaväetehnika väljavedu Kloogalt 20. juulil 1994.

31. augustiks 1994 olid okupatsiooniväed Eestist sisuliselt lahkunud. Viimase kantsina pidas vastu Toompea nõlval asunud mereväestaap, mille üleandmine venis 31. augusti hommikuni.

Viimane laev Vene vägede ja tehnikaga lahkus Paldiski lõunasadamast 30. augusti õhtul. Ämari lennuväli võeti üle 29. augustil ning viimane eðelon ületas Oraval Eesti-Vene piiri samal päeval.

Paldiski reaktori paarsada demineerijat jäid kohale 1995. aasta oktoobri lõpuni. Paldiski “pentagonil” heisati Eesti lipp 30. augustil.

Tanke Paldiskis siiski osta ei saanud

Jaan Mölder, esimene Eesti esindaja Paldiskis

1994. aasta augusti lõpus oli Paldiskis väga elav elu. Tol hetkel oli meil veel kahe riigi võim. Kõrgaegade 12 000 – 14 000 elaniku asemel oli alles veel 7000, kellest nüüdseks on jäänud 2500 elanikku. Paldiskis oli 1994. aastal korraga nii politsei- kui ka miilitsajaoskond. Viimane pani veel lahkujatele pitsateid passidesse. Poolametlikult tegutses see miilitsajaoskond oktoobrini välja.

Reaktoriga tegutsejate kätte jäi üks vanadest “pentagoni” kasarmutest, mis 1950. aastatel ehitatud. Neil oli seal oma satelliitside ja nende territooriumile me vabalt ei pääsenud.

Politseijaoskond oli meil nagu K-komando, mis oli suuteline 10 minutiga suvalisel kellaajal kohale tulema. Väljas käisime kuulivestidega, pahatihti oli relv autos armatuuri peal, kui mulle kõrvalt kalaðnikovi näidati.

Väga palju jäi alles vanureid, tööealised lahkusid ja nii mõnigi mees arvas, et kui nüüd uude elukohta lähen, siis milleks vana naist kaasa võtta. Mahajäetud vanurid ja naised on siiamaani suur probleem.

Aga need on küll suured luulud, et Paldiskis tol ajal kas või tanke võis osta. Metalli, vaske, mida nad ise seadmetest välja põletasid, muidugi müüdi. Eks see metallikaup põhiliselt oli, aga see kõik kuulus selle ajajärgu juurde kogu Eestis.

Eesti ei kontrollinud, mida kaasa viidi

Peeter Tali, toonane Rahva Hääle peatoimetaja

1994. aasta augustis oli ikka veel pisut õhus, kas, millal ja kuidas Vene väed Eestist lahkuvad. Formaalselt oli ülemnõukogu juba kuulutanud sõjaväevarad Eesti riigi omandiks ja venelased oleks pidanud relvastuse ja muu vara maha jätma. Tegelikult Eesti riik ei kontrollinud väga täpselt, mida venelased lahkudes kaasa viisid. Kui maismaa piiripunktis oli rongide puhul võimalik näha, mis läheb, siis Paldiskist laevade ning lennuväljadelt lennukitega viidav ei olnud täpselt teada.

Kaukaasias nad ei lasknud venelasi koos relvadega minema, kuid Baltimaad suhtusid pigem nii, et mingu ja võtku kaasa, mida tahavad – peaasi, et lahkuvad. Tagantjärele vaadates oleks venelastel olnud õige jätta relvad siia ning siduda sellega Eesti pikalt oma relvatööstuse külge, sest padruneid jm oleks pidanud me neile relvadele Venemaalt ostma. Eesti seisukohalt oli see aga tagantjärele õige lähenemine, et ostsime lääne padrunitele sobivad relvad Iisraelist.

Siia jäi venelastest lisaks ehitistele ka autosid, millest osa on ilmselt siiani Eesti kaitseväes kasutusel, ning Tapale jäi maha hulk nn pioneerimasinaid, mis kaitsekraave kaevavad.

Eestis oli veel alles kümme tanki, soomus- ning muid masinaid. Ja need ei asunud Toompealt sugugi kaugel!

31. august on tulevikus tähtsam

Indrek Kannik, 1994. aasta suvel riigikogu liige

31. august ei olnud toona nende jaoks, kes vägede väljaviimisega otseselt tegelesid, enam oluline päev. Tol suvel olid tähtsamad juulilepped, nende ümber tülitsemine sisepoliitikas ja rahvusvaheline olukord ning ameeriklaste tugev surve Vene vägede väljaviimiseks. Lepete hind oli sõja-väepensionäride lepe, mida ideaalis poleks teinud. Selle mõju tagantjärele vaadates on olnud pea olematu – ega neid välja saata poleks reaalselt hinnates saanudki.

Augusti lõpust mäletan vaid suurt kergendust, et üks etapp oli jälle läbi saanud, et okupatsiooniväed olid nüüd läinud. Tegelikult jäid nad küll Paldiskisse kauemaks, kuid see oli lepinguga lahendatud, et nad siis järgmisel sügisel ka lähevad.

31. august oli sümboolne päev ja see on niisugune märk, mis muutub tulevikus tähtsamaks, kui olid toimumise hetkel. Kümme aastat hiljem on 31. august olulisem, aga kümme aastat tagasi oli kindlasti olulisemad juulilepped.

Allikas

xxx

 

JÜRI LUIK: Kui Vene baasid läksid
31.08.2004

Ruut VENE vägede lahkumine täna 10 aastat tagasi tähistas okupatsiooni lõppu

1994. aasta augustis lahkusid Eestist viimased Vene väed. Tankid ja soomusmasinad, Vene okupatsiooni kõige silmatorkavamad sümbolid, olid viimaks läinud.

JLuik.JPG: Teise maailmasõja eel Eesti-Vene baaside lepinguga alanud ja 1940. aastal vägivaldse riigipöördega lõpule viidud okupatsioon oli lõplikult möödas. Vägede väljaviimine oli Eesti jaoks esimene suur koostöö-
operatsioon meie liitlastega läänes, aga samamoodi oli see Eesti riikliku stabiilsuse ja paindlikkuse proovilepanek.

Eestis oli aastatel 1992–1994 kujunenud korralik välispoliitiline meeskond (Lennart Meri, Mart Laar, välisministeerium). Venemaale ei avaldatud seetõttu lääneriikide abil mitte ainult avalikku survet, vaid tänu oma isiklike suhete võrgustikule paljudes lääneriikides suutsime kiirelt reageerida ka Vene poole valeväidetele. Seega leidis Vene president Boriss Jeltsin end olukorras, kus vägesid surusid välja sellised eripalgelised jõud nagu toonane Rootsi peaminister Carl Bildt oma väga terase kaaskonnaga, Saksa konservatiivide (CDU) parlamentäärid, keda toetas toonane kantsler Helmuth Kohl, ehkki mitte avalikult. Ja lõpuks muidugi USA, kus president Bill Clinton, minnes mööda keerukast Pentagoni ja Riigidepartemangu masinavärgist, oli määranud oma isikliku nõuniku asjaga tegelema. Ühtlasi tegutsesid meie lääne toetajad sõjaliste provokatsioonide vastaste valvuritena (väed olid ju pidevalt Tallinnas Tondi sõjakooli kasarmutes) ja pärast juulilepete allakirjutamist tagatisena, et Venemaa neist ka kinni peab.

Miks meid toetati?

Lääs toetas meid suuresti soovist näidata uut Euroopat ja külma sõja lõppu, sest 1991. aastal Eestis viibivatel vägedel ei olnud lääneriikidele mingit strateegilist tähtsust, nende eesmärk oli imperialistlik. Nad olid Eestis, sest nad märkisid Nõukogude jalajälge sellel territooriumil. Külma sõja stsenaariumide keskpunktile, s.o Kesk-Euroopas toimuma pidanud tankilahingutele polnuks nendel väeosadel mingit mõju. Vägede põhijõu moodustas 144. motoriseeritud jalaväediviis, mis oli madala valmisolekuga tagala- ja õppediviis. Võib oletada, et selle väeosa põhiülesanne oligi Tallinna ja Paldiski nn rannikukaitse (meie poolt vaadates okupatsioon).

Eestis oli veel mõni aasta varem olnud tõsiseid strateegilisi objekte, näiteks kesktegevusraadiusega tuumarelvade baas Nursis, samuti oli olemas kindral Dudajevi juhitav Tartu lennuväebaas oma Tu-22M pommitajatega (kuid kust tuumarelvad olid selleks ajaks juba ära viidud ja baas oma tähtsuse minetanud).
Mis puutub 144. diviisi, siis nagu näitas 1991. aasta augustiputsÐ, ei loetud seda ei võitlusvõimeliseks ega eriti lojaalseks, mistõttu Eesti iseseisvusliikumist saadeti lämmatama Pihkva diviis. Sestap ei kasutanud ka meie oma välispoliitilises selgitustöös mitte tehnilisi argumente (nagu näiteks grusiinid, kes keskenduvad tavarelvastuse piiramise leppe loogikale), vaid moraalseid ja poliitilisi argumente.

Eesti kui trump

Läbirääkimiste laua taga elas Vene pool tihti välja frustratsiooni, et Eesti sisemine korrastatus ei võimalda kasutada nende sisepoliitiliste nippide varasalve, mis hoolimata rahvusvahelisest survest olid võimaldanud Vene vägedel jääda püsima paljudesse naabermaadesse.

Venelaste nõrkus ja meie õnn oli selles, et kogu vägi tugines kutsealustele. Nood aga läksid koju ja uusi mehi ei saanud enam sisse tuua. Riigikogu oli kogu Vene armee vara kuulutanud Eesti omanduseks. Seetõttu pidasid venelased üsnagi riskantseks vara valveta jätta, pigem veeti seda koos vähenevate väeosadega välja. Teine meie trump või õieti õnn oli külma sõja loogika, mille alusel väed olid paigutatud Eesti läänepiirile. Seetõttu polnud võimalik kasutada ka Gruusia ja Moldova mudelit, sulandada väeosi ja relvastust ümbritsevasse vähemuskogukonda. Tehti katseid palgata kohalikke, kuid neid väheseid, keda asi oleks huvitanud, pelutas Eesti seaduse poolt automaatselt antav sõjaväelase staatus, mis oleks sundinud nad Eestist hiljem lahkuma.

Loomulikult oodati provokatsioone, mis oleks võimaldanud kas vene vähemusele “appi tulla” või mingit muud segadust korraldada. Midagi sellist aga ei toimunud, sest Eesti ühiskond käitus kaalutletult. Kõige keerulisemad hetked vägede väljaviimise protsessis olid 1993. aasta välismaalaste seaduse väljakuulutamise kuud, kuid see pinge sai rahvusvaheliste organisatsioonide abiga hiljem maandatud. Ka samal ajal toimunud sündmused Narvas, kus Vene teadlikult õhutas separatismi, olid eriti ohtlikud just vägede kohaloleku tõttu.

Vene väed: täielik võõrkeha

Paradoksaalsel kombel kattusid teatava hetkeni Vene valitsuse, Eesti ja lääneliitlaste huvid. Venelased viisid, küll aeglaselt, aga siiski välja kõik selle, mida neil endal vaja läks. Piirivalve, strateegilised pommitajad, õhukaitse, mereväeüksused. Need väed ei aidanud Venemaad Eestis ei poliitiliselt ega strateegiliselt.
Kõige raskem oli üle saada “suurest elevandist” endast. Kui Eestisse olid jäänud põhiliselt ainult 144. motoriseeritud jalaväediviisi üksused, eriti Tallinna (nn Matrossovi polk), Keilasse ja Kloogale, sai venelastel väljaviimisest tõsiselt isu otsa. Vene jalavägi kontsentreerus kahe meile ohtliku strateegilise positsiooni, Tallinna ja Paldiski (kus on ka sadam ja lennuväli) hoidmisele. Läbirääkimiste laua taga valjenes kurtmine, et kortereid on vähe ja peresid pole kuskile panna. Lisaks polevat raha vanade roostes pommide äraveoks. Samal ajal radikaliseerus Vene sisepoliitika, Jeltsini kõrval mõjutas ühiskondlikku debatti üha rohkem Riigiduuma.

Siis osutusid igast meeleavaldusest efektiivsemaks need reformid, mida eestlased olid suure tempoga läbi viinud, et Eesti tegutseks nagu normaalne turumajandusega lääneriik. Kontrast Eestis asuvate Vene vägede ja ülejäänud ühiskonna vahel muutis kõik toimingud (alates kauba sissetoomisest ja arvete maksmisest ning lõpetades remondimehe kutsumise ja liikluspolitseiga asjaajamisega) piinavalt keeruliseks. Mis kõige olulisem: ka Eesti venelased ei ulatanud Vene vägedele abistavat kätt.

Rahvusvaheline kogukond ehitas samal ajal kanalit, mis võimaldaks venelastel purjetada minema “nägu kaotamata” ja järjekordset “alaväärsuskompleksi” põdemata. Sellesse rubriiki kuulusid järelejätmatu surve, aga ka Vene ohvitseridele korterite ehitamiseks antavad voucher’id, lõpuks ka otsene vahendustegevus Eesti välispoliitikute ja venelaste vahel. Hetkekski ei aktsepteeritud ettekäändeid, mida venelastel oli pihuga. 26. juulil nõustusid venelased lõpuks lahkuma ja siis, 31. augustil 1994 olid viimased neist läinud.

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: ajateenija märkmed

Autor Avo | Avaldatud: 31. aug. 2004
Kuu aega kaitseväes
Militaar Tänavu juulis võttis Viru üksik-jalaväepataljoni väljaõppekeskus vastu järjekordsed kaitseväkke kutsutud noormehed, kes jagavad oma esimese teenistuskuu muljeid ka meiega.

Tere, kaitsevägi

Meid võtsid vastu täiesti korralikud kasarmutingimused, kurta pole millegi üle. Tuba on mõeldud 11-12 inimesele. Kõik siin on asja eest ja midagi liigset ei ole: voodi, kapp, tool ja kirjutuslaud.

Päev algab kell 6 hommikvõimlemise ja hommikusöögiga, pärast seda kontrollitakse sõduri välimust, mis peab alati range ja trimmis olema. Päeval on lahinguettevalmistuse tunnid. Vahepeal on lõunapaus: süüa saab kolm korda päevas, toit on maitsev ja sööklast ei lahku mitte keegi tühja kõhuga.

Õhtul on füüsiline trenn või õpitud materjali kordamine. Enne öörahu kontrollitakse isikkoosseisu ja lauldakse Eesti hümni. Öörahu saabub kell 22.00.

Kohapeal, sõjaväeosas, anti varustus: kaks vormikomplekti, dressid, soojad riided, pesu, jalatsid ja muu. Koos lahinguvarustusega mahub see vaevu ära kappi, milles valitseb kindel kord.

Sõjaväeosas on lasketiir, kus toimus esimene tutvus Eesti jalaväe relvadega – näidislaskmine mitut liiki relvadest.

Tuleb öelda: “Ma suudan!”

Ajateenistuse algul tegime füüsiliste võimete testi. Varsti seda korratakse ja me saame teada, kui palju me tänu treeningutele muutunud oleme. Siin on vaja tasakaalukust, tahtejõudu ja kannatlikkust. Et takistusi ületada või püstitatud ülesanne täita, peab noorsõdur endale ütlema: “Ma suudan!”

Tihti meenub elu tsiviilis ja tahaks taas olla kodus, vanade sõprade seas. Kuid sellised mõtted põhjustavad vaid norutunnet. See, et vabalt tegutseda ei saa ja vaba aega ei ole, tekitab mõnikord ebamugavust, kuid see tuleb üle elada. Mõned ei lase mööda võimalust laatsaretti külastada: osa neist on tõepoolest haiged, teised aga simuleerivad. Vabastuse saanud jäävad tihti ettevalmistuses ja sõjateadustes teistest maha, arstid aga suhtuvad patsientidesse mõistvalt.

Mõnikord võib reameest kadestada: tal on kõht täis, riided seljas, teda õpetatakse ja kõik otsustatakse tema eest ära. Jääb mulje, et sõdurielu on muretu ja samal ajal on alati, millega tegelda – sõdur on alati ametis. Teenistuspäevad mööduvad märkamatult.

Nädal noorsõduri elust

26. juuli. Sellel kuumal päeval õppisime lahinguväljal liikuma: joostes, roomates, käratult. Higi pesi maskeeringu näolt maha, see voolas silma ja takistas nägemist. Kompleksharjutused automaadiga käes on väga kurnavad ja ainult sügav uni taastab kulutatud jõuvarud.

28. juuli. Tähelepanuväärne päev. Esimene laskeharjutus, mille eel selgitati meile üksikasjalikult, kuidas tuleb lasta ja kuidas seda teha ei tule. Lamades asend: sihtmärk 100 meetrit ja 20 lahingpadrunit. Paugud, tagasilöök laskmisel pluss tulemus tekitasid unustamatuid muljeid ja emotsioone. Pärast laskmist läbisime takistusriba. Õhtul harjutasime silmaga kauguste mõõtmist: sammudega ja binokli abil.

29. juuli. Läksime esimest korda täisvarustusega rännakule. Seljas paarkümmend kilo, relv käes, ees 6-7 kilomeetrit metsateid ja -radu. Küllaltki raske. Jahe ilm oli meile meeltmööda. Kuid valesti kokku pandud seljakott ja kinni tõmbamata jäänud rihmad muutsid esimese retke ebamugavaks. Õhtul oli marssimistund (suvise vihma käes), “magustoiduks” aga relva puhastamine, mis on juba rituaaliks muutumas.

30. juuli. Reedeti ja esmaspäeviti sammume Eesti ja NATO lipu all. Tervitame pataljoni komandöri. Täna polnud meie marssimine kõige parem.

Kuigi täna on reede, pole töönädala lõpu tunnet. Anti kätte esimene sõduripalk: 19 päevaga teenisin veidi üle 125 krooni. Nüüd ei tea, mida sellega peale hakata – seda on nii vähe, et lausa naljakas. Lõpuks kulutasin raha maiustustele ja mineraalveele. Enne magamaminekut tegime vabatahtlikult kätekõverdusi, seegi on juba igaõhtuseks protseduuriks muutunud.

31. juuli. Juulikuu viimane päev – peaaegu kuu aega ajateenistust on möödas. Laupäev on saunapäev. Hommikvõimlemise asemel klopime tekke ja patju, saime puhta voodipesu. Graafiku järgi on täna meie kord koristada korrust: sanitaarsõlme, treppi, koridori ja õppeklassi. Iseseisva õppimise ajal püüdsime malet mängida, kuid ohvitser märkas seda. Vaevu alanud, jäi mäng katki: õppisime rohkem kui tund aega lõbusat laulu meremehe rännakutest, mida nüüd rivis kooris laulame.

Käisime saunas. Suurepärane tunne. Õhtune film ja ohvitseri hea tuju lasid meil end veidi lõdvaks lasta – puhkame. Homme on jälle uus päev – pühapäev, ainus päev, kui võib külalistega kohtuda.

OLEG ANANJEV,
noorsõdur
Laupäev, 28.08.2004

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Sults, Märt – kunstigümnaasiumi direktor

Autor Avo | Avaldatud: 31. aug. 2004
Märt Sults vastab delfikate küsimustele

 

www.DELFI.ee
31. august 2004 11:22
Märt Sults
DELFI

Tallinna Kunstigümnaasiumi direktor Märt Sults vastab Delfi lugejate esitatud kommentaaride põhjal koostatud küsimustele.

Kes te tegelikult olete hr. Sults ja mida te selle kõigega taotlete? Ütlen eeskätt, selle teie räige homofoobiaga?

Mul pole mingisugust homofoobiat. Mida ma taotlen — aga seda, et arenev inimene tuleb jätta põhikooli ja gümnaasiumi seaduse piiridesse. Lapsed peavad omandama kõlbelist haridust, mitte hakkama kaheksa-aastaselt mängima seksimänge. Meeldetuletuseks — olen lõpetanud Tartu Riikliku Ülikoolis küll keemaosakonna kui ka psühholoogiaosakonna, erinevalt mõnest riigikogutegelasest minul foobiaid ei ole.

Kas ajalehes esitasite oma arvamuse kui kodanik Sults või kui riigiametnik (koolidirektor) Sults? See on tähtis sellest tuleneva vastutuse tõttu.

Kodanik Sults. Direktor Sults oli suvepuhkusel. Vastutust ei maksa mulle meelde tuletada, sest ma vastutan kõikide oma tegevuste eest, olen kõigest teadlik ja teen seda kõike täie mõistuse juures. Ma ei tarbi alkoholi ega narkootikume.

Kui palju on Teil toetajaid kolleegide hulgas.

Pole seda mõõtnud, aga ju on, sest muidu nad ei töötaks minu juures.

Kas teie kui mittetolerantse inimese koht on ikkagi koolidirektorina, kes peaks andma eeskuju kõiges ja kõigile?

Mida teie arvate tolerantsi all? Saage minuga tuttavaks — te ei tea, kes ma olen. Sallivamat õpikeskkonda ja kooli kui mina olen loonud ei tea ma eriti paljusid olevat. Mis te arvaksite koolidirektorist, kui tema koolis kohtuksid tüdrukute duðiruumis naishomod ja meeste duðiruumis meeshomod. Ja üks nendest oleks teie laps? Kas räägime jälle tolerantsist ja sallivusest?

Kes tegelikult Teie kuulsaks saanud homofoobse tegelikult kirjutas?

Keegi ei kirjuta mulle kõnesid, loon ka oma laulud ja nende sõnad ise. Kordan, mul pole foobaid!

Kui olete tõesti homofoob, kas see tähendab, et sisimas tunnete tõmmet teise mehe vastu?

Kas te väidate, et treenitud mehekeha on inetu. ma olen oma keha treenimisega kõvasti vaeva näinud, seda kroonis joonemängija koht Eesti käsipallikoondises.

Kas Teie kooli homoseksuaalne õpilane, kes saab iga päev koolis mõnitatud, pekstud, wc-sse kinni pandud jne, julgeb tulla sellest Teile rääkima ja öelda, et põhjuseks on tema seksuaalne orientatsioon?

Millisest koolis te räägite? See pole minu koolis toimuva kirjeldus.

Kas olete oma koolis tähendanud homoseksuaalseid suhteid tasemel mis oleks seganud koolielu?

Ei.

Kuidas te hindate haridusminister Toivo Maimetsa avaldust, et tema oma lapsi Teie kooli ei paneks? Milliseid järeldusi tegite/teete?

Minu koolis on ukse taga õppida tahtvate laste järjekord ja mitte väike. Suur osa neist on põgenikud teistest koolidest mõnitamiste eest. Tähtis pole sotsiaalne päritolu, mul on ükskõik kas nad on ministri või koristaja lapsed. Koolidirektorina on mul väga raske töötada sellises riigis, kus on haridusministriks Toivo Maimets koos oma haridusfoobiatega. (PS — haridusringkondades nimetatakse teda proua Mai Metsaks.)

Mida Teie arvates võiksid teha valitsus, Riigikogu ja erinevad erakonnad, et homod ja teised väärastunud ilmingud meie ühiskonnast kaoks?

Tulkeb täita Eesti vabariigi põhiseadust, kus termin “homo” puudub. Kristlased täitku oma piibli ettekirjutused, moslemid vaadaku mis on koraanis selle kohta kirjutatud. Ma ei saa aru, kust on tekkinud “homo probleem” või kes seda “probleemi” rahastab.

Oleme 2 edukat ja sportlikku noormeest, kes elanud koos varsti pea 10 aastat. Ma ei tahaks oma elukaaslaseks mitte kedagi teist. Kas me väärime samu juriidilisi õigusi, mis heteropaarid (nt. ühise vara osas)? Miks?

Vt Eesti Vabariigi põhiseadust.

Kui Teie saaksite valida, kellega koos Teie läheksite luurele? Valida saab nendest ainult ühe kaaslase, valida on: Lauri Laasi, Evelyn Sepp, Külvar Mand või Eiki Nestor?

Ma olen endise Nõukogude Liidu relvajõudude kapten, kelle vandeandmise raamatus on allkirja asemel kolm risti (tehke järgi, kui julgete). Mina ei tea ei Evelyni, Külvari ega Lauri valutaluvuse läve, aga tuntud hipi Eikiga läheks kindlasti. Kaevikus on mehed teistmoodi, minu teada Eiki Nestor pole oma põhimõtteid vastavalt ilmateadetele muutnud.

Aga miskipärast Eesti vabariigi relvajõud ei vaja väljaõpetatud ”killer machine”. Olen natuke solvunud.

Kuidas hindate koolidirektori, parteikaaslase ja inimesena Lauri Leesit?

Väga hea professionaal, hea kaaslane ja sõber.

Mitmesse parteisse olete kuulunud? Palun lugege ette, millistesse. Praegu olete keskerakondlane, millal plaanite taas parteid vahetada?

Palun väga: astusin Keskerakonda, sealt astusin välja lahkhelide tõttu Peeter Kreitzbergiga, kuna tema ei täitnud partei põhikirja ning Keskerakonna fraktsioon ei toetanud Tallinna Kunstigümnaasiumi rahastamist ettekäändega, et liiga noor direktor ja tal on vara koolimaja saada. Seejärel hoidsin madalat poliitilist profiili, olin erakondades, kus kindla peale ei saaks olla valitud Riigikokku, aga saaks taotleda jupphaaval koolile remondiraha. Kreitzbergi lahkumisega Keskerakonnast astusin koduerakonda tagasi. Oma põhimõtteid ma muutnud pole, põhimõtteliselt olen kuulunud vaid ühte erakonda. Teistes erakondades ma pidin tekitama endale “hinna”.

Milliseid väärtusi soovite oma kasvandikele koolist kaasa anda?

Usku iseendasse. Kui sa ennast ise ei armasta, siis ei armasta sind mitte keegi. Väljapääsmatuid olukordi ei ole.

Mis ainet te lastele ise õpetate?

Keemiat.

Kas poleks mõistlik koolis teatud perverssusi läbi võtta (meditsiinilisest aspektist), et lapsed saaksid aru, millega (ja kui jäledaga) ikkagi tegemist on.

See käib inimeseõpetuse teema alla, kus seletatakse, milline otstarve on erinevatel inimorganitel. Küsimus tuleb esitada haridusministeeriumile.

Mida Tallinna Kunstigümnaasiumi direktor Märt Sults arvab ajaloo homokunstnikest (Michelangelo, Leonardo da Vincist jne) ja gaykirjanikest (Andersen, Wilde). Kas peded ahju? Kas nende looming väärtusetu?

Ma pean nende loomingust kohutavalt palju lugu. Mind ei huvita nende tekialune elu.

Mis on Teie arvates Eesti hariduse kõige suurem probleem?

Mitteprofessionaalne juhtimine. Nagu totalitaristlikule riigile kohane teisitimõtlejate tagakiusamine. Kõige suuremas hädas on koolides nn taibud, keda püütakse viilida samale tasemele kui teised. Mõtlemisainet haridusministrile.

Kuidas Teie kool edaspidi areneb? Kuidas on remondiga ja miks õpetamise tase läheb järjest allapoole. Miks Põhja-Tallinna investeeringud Kopli koolist mööda liiguvad?

Tallinna Kunstigümnaasiumist saab Euroopas kõrgelt aktsepteeritud käelise kunsti keskus. Remondirahade kooli saamine on poliitikute otsustada, mitte ei võeta aluseks kooli õpi- ja tegevuse näidud. Kuna ma olen põhimõtte- ja eesmärgikindel inimene, selgitab see remondirahade saamise raskuse. Ma ei lase manipuleerida iseenda ja oma õpilastega. Tallinna Kunstigümnaasiumi õppetase pole vähemalt viimased üheksa aastat allamäge läinud. Kohe mitte pole läinud allamäge!

Miks on Tallinna Kunstigümnaasiumil nii kehvad tulemused riigieksamitel (vt. www.ekk.edu.ee): matemaatikas alla 30 punkti, kirjand 48, inglise keel u.50 ja ka teised tunduvalt alla keskmise.

Äkki te teate kas Tallinna Kunstigümnaasiumis on mõne aine kabinet sisustatud nõuetekohaselt — ei ole. See pole kooli süü, kõik vahendid lähevad kooli elutähtsate riknenud sõlmede töökorras hoidmiseks. Õpetajate ja õpilaste töövahendiks on õpetaja ja kriit ning oma tahe!

Meie ei korralda vastuvõtmisi keskmise hinde järgi. Meie normiks on inimfaktor ja me hindame nihet õpilase teadmistes, mida kool teostab. Tallinna Kunstigümnaasium sellises taostsüsteemis on väga kõva haridustasemega kool. Kui võtta sama taustsüsteem, siis palun hinnake nn elitaarkoole ja arvutage siis edasijõudmise ja kvaliteedi protsenti. Saate jahmatamapanevad tulemused.

Kuidas viite läbi oma koolis laste rahvuspatriootilist kasvatust? Kas suudate sisendada lastele mentaliteeti, et eestlaseks olemine on nende suurim uhkus ja suurim privileeg?

Sellega ma tegelen iga ööpäev.

Kuidas suhtuksite religiooni(kristluse) õpetuse lisamisse kohustuslikku õppeprogrammi? Kas see parandaks üleüldist moraali taset ühiskonnas?

Peale kristluse on olemas ka muud religioonid, miks kristlus on parem kui teised. Muuseas, eestlane on pagan. Minu eest palvetatakse kirikutes isegi Lätis, kuigi ise ma pole ristitud. Tähtis on postiivne suhtumine. Usuõpetus peab koolis olema, aga see peab sisaldama neutraalselt kõikidesse religioonidesse.

Kas Te olete pigem idealist või materialist? Kuidas Te ennast emotsionaalselt vormis hoiate (kui elu hakkab tunduma võitlusena tuuleveskite vastu)?

Ma olen lootusetu unistaja, aga endise sportlase kasvatus sunnib alustatu alati lõpuni viima, ükskõik kui raske see pole. kehtib põhimõte — kui läksid platsile mängima, siis mängi.

Kas kavatsete oma seisukohti ka edaspidi avalikkuse ees kaitsta?

Ma olen seda alati teinud. Miks homne siis teistsugune on kui täna?

Kas kärarikast rünnakut Teie mõtteavaldusele ja ka Teie isikule võib pidada katseks kehtestada tsensuuri sõnavabadusele?

See pole katse, vaid objektiivne reaalsus.

Kas teie elu on ähvardatud ja kui, siis kuidas end kaitsete?

On. Mul on kaks kätt ja jalga, mida juhib pea.

Kui Eestis tekiks tõeline rahvuslik partei, mis hakkaks võitlema meie riigis vohavate perverssustega (homod, narkomaanid, prostituudid, joodikud) radikaalsete meetmetega (kuni surmanuhtluseni välja), siis kas oleksite nõus ka selle parteiga ühinema?

Väga raske küsimus. Enda peale ma tavaliselt ei mõtle, tõeliselt rahuslikku parteisse kindlasti kuuluksin ja annaksin ära kõik mis mul on, nii vaimselt kui füüsiliselt (küsimuses sulgudes olevad asjad kuuluksid läbirääkimises olevate teemade hulka).

Väitsite oma kurikuulsas kirjutises, et inimesed seksivad ainult järglaste saamise eesmärgiga. Siis küsikski, kas ja mitu last teil on? Milline on teie perekonnaseis?

Valesti aru saadud. Seks on ülim saavutus mehe- ja naisevahelistes kehalises ja vaimses suhtes, mis ei pea alati hüsteerilise lapsesaamise sooviga. Aga kui laps sünnib, siis on see ju mõlema partneri soov ja rõõm. Minul on kaks last.

Kuidas suhtute integratsiooni? Erinevate rahvuste ja rasside ühte sulandumisse?

Puhast eestlast juba ammu ei ole. Oleme eestlaste, sakslaste, lätlaste, rootslaste, venelaste jne segu. Aga eesti rahvuskultuur ja meie rahuslik teadlikkus on igasugustest kokkulepetest väljas. See on see, mille pärast maksab elada. Minu jaoks isiklikult oli näkku sülitamine laulupeo paraadi ärajätmine. Mina ja meie kool olime väljas ja nautisime mõnusat laulupeo-vihma improviseeritud paraadil marssides. Läbi mõnnade porilompide. “Vihm on Eestis ju nii haruldane nähtus, selle nähtuse maksab laulupeoparaadi ära jätta”.

Millal siis Teilt uusi laule — lugusid tuleb, kuidas oleks plaadiga? Millest selline suhtumine lauludes, meenutab nagu üksikvõitlejat või viimset mohikaanlast…?

Laulud on tehtud nii, et kui inimene seda laulu laulab, siis ta saab endale manada sisse jõudu ja jaksu. Need on nagu teraapilised laulud, mida inimene iseendale laulab.

Kontsert uute lauludega on 7. septembril kell 18.00 Tartu Raekoja platsil. Kontserdi nimeks on “Vaata iseendasse”. Laulud on need, kuhu ma valan oma unistused ja tahte ennast ja oma sõpru säilitada. Reeglina ma jagan oma plaate ja loomingut tasuta, sest see pole äri, vaid pigem vaimuabi. Kust raha saan selleks? Plaadi väljaandmine maksab 50-60 tuhat krooni — sõbrad annetavad.

www.DELFI.ee
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Varik, Eneli – kunstnik

Autor Avo | Avaldatud: 31. aug. 2004

Kontsept
Eveli Varik
Idee on inimene, sest inimene ongi idee. Luust ja lihast inimene, kes sünnib, kannatab ja sureb – eelkõige kes sureb – kes sööb, joob, mängib, magab, mõtleb ja armastab, inimene keda ma näen ja kuulen.

Minu tööde üks osa on ajatuse taotlus ja teiseks võiks olla ruum, värv ja valgus seoses inimesega. Tekitan emotsionaalse olukorra, millise just täpselt, sõltub antud ideest, mida teostan.

Meeles pean siinkohal seda: iga inimene peaks mõtlema, et kõik, mis teda tabab, on vahend, kõik on inimesele antud mingisuguseks eesmärgiks, ja kunstniku puhul peab see tunne olema eriti tugev. Sellepärast, töötades selliste meetoditega ei saa ma paljustki rääkida.

Pean tegelema pidevalt sellega, et küsin kellegi mina järele ja see tähendab sama, mis küsida tema keha järele. Minu viis mõista või mitte mõista maailma ja elu, võrsub minu tundest elu enda suhtes. Sellel aga nagu kõigel tundmuslikul, on alateadvuslikud, võibolla mitteteadvuslikud juured.

Ma tahan, et tulemus, mida taotlen,oleks esteetiliselt midagi niivõrd ilmset, nii defineerimatu nagu armastus, puuvilja maitse või nagu vesi.

varikelu.jpg:  

Näitus on avatud 04.09 – 10.10.  Lahtiolekuajad: K-P 11.00 – 18.00. Tel. 6086422

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: riik põlevkivivaldade rahakoti kallal

Autor Avo | Avaldatud: 30. aug. 2004
Riik põlevkivivaldade rahakoti kallal
Keskkond Keskkonnaministeeriumis üllitatud keskkonnatasude seaduse eelnõu jätab põlevkivivallad kolmandikust ressursimaksust ilma.

Seni kantakse põlevkivi kaevandamisõiguse tasust 30% riigieelarvesse ja 70% kaevandamisala asukohajärgse kohaliku omavalitsuse eelarvesse.

Uue seaduseelnõu kohaselt jaguneb nn ressursimaks alates tuleva aasta 1. jaanuarist 50:50. Mis tähendab, et põlevkivivallad kaotavad peaaegu kolmandiku senisest ressursimaksust.

Ressursiraha riigieelarve lappimiseks

“See oli juba mitu aastat tagasi teada, et riik hakkab ressursimaksuga tegelema,” meenutab Maidla vallavolikogu esimees Enno Vinni paari aasta taguseid põlevkivivaldade esindajate kooskäimisi, kus ennetavalt just seda teemat käsitleti.

Vinnil ei ole muudatuste vastu midagi. Küll aga pole ta rahul sellega, et muudatused asjasse puutuvate omavalitsustega läbi arutamata jäeti ja mingeid alternatiive pole pakutud.

“Kui oleks öeldud, et väheneva ressursimaksu asemel saame riikliku toetuse peale, poleks midagi ette heita. Kuid seda pole kusagil kirjas,” pahandab ta. “Praegusel kujul tahetakse selle seadusega puhtalt riigieelarve tulubaasi täita.”

Maidla vallas on vastu võetud toimiv arengukava. Esmaspäeval võtab volikogu vastu vallavalitsuse täpsustatud tegevuskava tulevaks aastaks, mis on valla eelarve koostamise aluseks.

“Selle seadusega sekkub riik meie eelarve kujundamise protsessi,” nendib Vinni.

Tänavu saab Maidla vald ressursimaksu 3,7 miljonit krooni; uus seadus võtaks tuleval aastal sellest veidi üle miljoni krooni vähemaks.

“See on ääretult alatu käitumine,” ütleb äsja puhkuselt naasnud Vaivara vallavanem Veikko Luhalaid seaduseelnõust kuuldes. “Ei arvestata sellega, et omavalitsused on laenu võtnud ja pikemaid plaane teinud.”

Eriti üllatunud ta siiski ei ole: “Jalad alt ära lüüa ja mitte midagi asemele anda – see on praeguse valitsuse stiil. Omavalitsused peavad üha enam ja enam millestki loobuma. Aga mis teha, elame üle. Valitsused tulevad ja lähevad, omavalitsused jäävad.”

Vaivara valla jaoks tähendaks uus seadus ressursimaksu vähenemist tänavuselt 10 miljonilt kroonilt umbes seitsmele miljonile.

Investeeringuraha enam ei jää

“Püsikulud peaks alles jääv ressursimaks ära katma, aga investeeringuraha enam ei jää,” tunnistab Illuka vallavanem Tarmo Kollo. “Ehk hakkab siis eelarvete toetusfondist meilegi raha tulema,” loodab ta.

Illuka vald kaotaks ressursimaksust tuleval aastal umbes sama palju kui Vaivara.

Kollo ei usu, et põlevkiviomavalitsuste protest seaduseelnõu vastu tulemusi annaks. “See puudutab vaid väga väheseid omavalitsusi ja raha on alati kadedust tekitanud,” leiab ta.

Suurim kaotaja oleks Mäetaguse vald, mille tänavuses eelarves seisab ressursimaksu real 24,4 miljonit krooni.

“Kaotaksime seitse miljonit,” rehkendab vallavanem Veljo Kingsep. “Maoli maha see meid ei löö, aga… Tegelikult ei ole see ressursimaksu vähendamine üllatus, sellest on juba mitu aastat räägitud. Üllatab vähendamise põhjendus.”

Riik avastas oma kohustused

Seaduseelnõu seletuskirjas seisab: “Arvestatud on seda, et riigi kohustused kaevandamisel tekkinud ja kaevandamisjärgsete keskkonnakahjustuste likvideerimisel, leevendamisel ja jälgimisel on oluliselt suuremad kui kohalikel omavalitsustel.”

Seni pole üheski põlevkivivallas täheldatud, et riigil selles osas üldse mingeid kohustusi oleks.

“See on olnud puhtalt Eesti Põlevkivi, elektrijaamade või omavalitsuse rida,” ütleb Veikko Luhalaid kaevandamisega seotud keskkonnakahjude likvideerimise kohta. “Kui me siin elada tahame, siis peame neid asju tegema, on see meie kohustus või mitte. Riigilt pole me ühtegi senti näinud.”

Enno Vinni võib üles lugeda terve rea Eesti Põlevkivi ettevõtmisi keskkonnakahjude heastamisel. Ja omavalitsuse tegemisi. Midagi riigi tehtut ei meenu parimagi tahtmise juures.

“Neljateistkümne aasta jooksul pole ma selles küsimuses vallamajas ühtegi riigi esindajat näinud,” tõdeb Veljo Kingsep. “Aga kui riik ennast nii kõrgelt hindab, eks siis vaatame üle need riigi ülesanded, mida seni meie täitnud oleme.”

Nagu näiteks kanalisatsiooni ja puhastusseadmete renoveerimine (mullu Kiiklas 4,2 miljonit, tänavu Mäetagusel 6,4 miljonit krooni valla eelarvest). Või politsei abistamine (290 000 krooni valla eelarvest). Või keskkonnakaitseks ette nähtud kulutused (800 000 krooni).

KÜLLI KRIIS
Laupäev, 28.08.2004

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Mulgi külaselts avab erakooli

Autor Avo | Avaldatud: 30. aug. 2004

Mulgimaa Lilli külaselts avab erakooli

Anneli Ammas, 30.08.2004

Ruut Kool jätkab kevadel suletud, mullu viiele lapsele haridust andnud Lilli algkooli tegevust.

Uudise pilt
Lilli küla noorimad asukad ja väliseesti lapsed keelelaagris.
Foto: Lilli külaseltsi arhiiv

“Eks see üks hullumeelne ettevõtmine ole,” ütles Lilli külaseltsi Tatsu juht Pille Põllumäe. Veel enne, kui Karksi vallavolikogu otsustas Lilli algkooli lõplikult sulgeda, hakkasid küla eestvedajad erakoolile koolitusluba taotlema.

Lillilt mööda kruusateed 15 kilomeetrit Karksi-Nuias koolis käia oleks algkoolilastele liiga koormav – kell seitse peavad lapsed juba bussipeatuses ootama ning nende koolipäev venib 9-tunniseks. Küla 150 elanikust on 40 pensionärid ning 67 alla 18-aastased lapased ja noored.

“Meie külas on juba traditsiooniliselt paljulapselised pered – 4-5-lapselised on tavalised, aga on ka 5–7-lapselisi peresid,” ütles Põllumäe, kellel endal on neli last. “Olen oma laste peal nn inimkatsed läbi teinud ja tean, et väike kool võib anda lapsele väga hea hariduse.”

Ülehomme on Lilli külast kooli minemas viis või kuus last, lisaks neile on koolieelsesse rühma kirja pandud 13 last. Karksi vald on andnud erakoolile viieks aastaks tasuta rendile senise koolimaja. 15 aastat tagasi taasavatud Lilli algkooli vana maja on kenasti remonditud ning koolis on kolm arvutit.

<SCRIPT language=javascript src=”http://reklaam.www.ee/cgi-bin/rot_fe.fcgi?env=EPL&country=EE-ET&zone=epl11&m=2″> </SCRIPT>

200 000 krooni puudu

Põllumäe tõdes, et kogu summat, mida kooli ületalvepidamiseks vaja, külaseltsil veel koos pole. “Meil on vaja omalt poolt leida 200 000 krooni, millest osa katab laste nn pearaha,” ütles ta. Pearaha on viie lapse peale kokku alla 50 000 krooni aastas.

“Eks see projektipõhine kool saab olema, aga kui tõesti häda käes, peab külarahvas oma taskust õpetajatele palgaraha leidma,” lausus ta. Vald on lubanud kanda poole kommunaalkuludest. Õpilaste kuumaks on 200 krooni, esinaise sõnul ei pruugi vanemad seda maksta ainult rahas. “Võib ka kooli muul moel toetada,” lausus Põllumäe. Lilli kooli lapsed õpivad lisaks tavaainetele ka mulgi keelt ja kultuuri ning põhjalikumalt loodushoidu. Lillil on käima lükatud ka Sookolli kool, mis pakub looduskoolitust mujaltki pärit lastele. Teist suve pidas Lilli külaselts keelelaagrit välismaal elavatele eesti lastele.

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Jõgeva jalakäijate tunnel

Autor Avo | Avaldatud: 30. aug. 2004

Jõgeva alustas toetusallkirjade kogumist tunneli rajamiseks 

Jõgeva linnapea Viktor Svjatõsev kutsus oma taasiseseisvuspäeva kõnes kõiki jõgevlasi, Jõgevamaa elanikke ja Jõgeva linna külalisi andma oma allkiri raudtee alla jalakäijate tunneli ehitamise toetuseks.

Raudtee ohutuks ületamiseks on jalakäijate tunnel Jõgeval hädavajalik, viimane jalakäija surmaga lõppenud üliraske õnnetus juhtus Jõgeval raudteejaamas tänavu 12. mail (2004), kui veduri ette jäi teed ületanud 82-aastane vanainimene, kes suri saadud vigastustesse kiirabiautos.

Eesti Raudtee on püüdnud taotleda Euroopa Liidust abiraha viaduktide, tunnelite ja müraseinte ehitamiseks mitmetesse Eestimaa paikadesse. Et aga raudteefirma enamusaktsiad kuuluvad era-, mitte riigifirmale, raudtee paraku eurotoetusi ei saa. Sellepärast on takerdunud ka Jõgeva linna läbirääkimised raudteefirmaga, et saada raha jalakäijate tunneli rajamiseks.

Eesti Linnade Liidu ja Eesti Regionaalse ja Kohaliku Arengu Sihtasutuse tänavu jaanuaris korraldatud nõupidamisel tutvustas Eesti Raudtee oma kava taotleda Euroopa Liidu fondidest  laenu viaduktide, tunnelite ja müraseinte ehitamiseks. Kokku taotleti vastavate objektide ehitamiseks laenu 10 miljonit eurot ehk ligi 156 miljonit krooni. Euroopa Liidu vahenditest taotletavate laenusummade eest plaaniti ehitada ka jalakäijate tunnelid Jõgevale, Lagedile, Kehrasse, Tapale, Tartusse ja Tamsallu.

Koos tunneli rajamisega pidid Jõgeval korda saama ka Kesk ja Estakaadi tänav, sest sealne sopp ja müra häirib juba ammu inimesi, ka on raskeveokid muutnud need tänavad kohati läbimatuteks.

Allkirja tunneli rajamise toetuseks saab anda Jõgeva linnavalitsuse kantseleis, Jõgeva kultuurikeskuse administraatori juures ja Jõgeva Linnaraamatukogus. Vastu võetakse ka digiallkirjaga toetusavaldusi. Vastav info on linna veebilehel aadressiga www.jogevalv.ee

HELVE LAASIK

xxx

 

Jõgeva tahab aastal 2005 jalakäijatele raudtee ülepääsu projekteerida ja 2006. aastal valmis ehitada 

Jõgeva linn soovib järgmisel aastal projekteerida jalakäijatele kesklinnas jaama juures raudtee ülepääsu ja ületuleval aastal selle ka valmis ehitada. Kas jalakäijatele tuleb raudtee ületamiseks tunnel või sild, otsustavad arhitektid ja projekteerijad. Eesti Raudtee eelistab silda.

Aastakümneid on Jõgeva elanikke ja külalisi kimbutanud raudtee ületamise probleem. Kui jaamas seisab kaubarong, pole jalakäijatel võimalik üle raudtee minna. Seetõttu pole harvad juhused, mil reisijad oma rongist maha jäävad või on sunnitud kaubavagunite vahelt üle ja läbi ronima. Võimalik on ka rongi eest või tagant ringi minna, kuid see vajab juba täiendavalt lisaaega.

Jõgeva linnapea Viktor Svjatõsevi sõnul pöördus linn oktoobri alguses Eesti Raudtee poole palvega edastada tehnilised tingimused kahetasandilise raudteeületuskoha projekteerimiseks. “Need tingimused on meil käes ja sealt loen välja, et raudteefirma eelistaks silda,” märkis linnapea. Tema sõnul on linn alustanud lähteülesande kokkukirjutamist. “2005. aastal tahame tellida ning kätte saada projekti ja 2006. aastal ehitama hakata,” tunnistas Svjatõsev.

Tema sõnul ei eelista linn praegu tunnelit ega silda. “Jääme lootma projekteerijate ja arhitektide huvitavatele lahendustele,” nentis ta.


Euroraha lähiajal ei tule

Eesti Linnade Liidu ning Eesti Regionaalse ja Kohaliku Arengu Sihtasutuse tänavu jaanuaris korraldatud nõupidamisel räägiti jalakäijate tunnelite rajamisest Jõgevale, Lagedile, Kehrasse, Tapale, Tartusse ja Tamsallu. Eesti Raudtee pidi taotlema Euroopa Liidu vahenditest kuni 10 miljonit eurot ehk 156 miljonit krooni, et saaksid lahendatud kõige tõsisemad probleemid linnades, mida raudtee poolitab.

Eesti Raudtee pressiesindaja Priit Koffi sõnul taotles firma toetust Euroopa Liidu regionaalarengu struktuurifondist (ERDF). “Esitasime majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumile õigeks ajaks oma ettepanekud, kuid valitsuse tänavu 12. juulil kinnitatud transpordi-infrastruktuuri arendamiseks ette nähtud toetuse kasutamise kavas aastateks 2004-2006 Eesti Raudtee esitatud projekte meile teadmata põhjustel ei kajastu,” selgitas pressiesindaja.

Et Eesti Raudtee aktsiatest kuulub 66 protsenti erafirmale ja 34 protsenti riigile, siis Euroopa Liidust raha saamiseks võiks kõne alla tulla vaid riigile kuuluva 34-protsendilise osaluse 75- protsendiline rahastamine.

Üle 80 protsendi peaks investeerima Eesti Raudtee

Euroopa regionaalarengu fondi toetuse määrad fikseeriti Eesti majandus- ja kommunikatsiooniministri tänavuse 14. juuni määrusega, mille järgi oma- ja kaasrahastamise määr Eesti Raudtee puhul ületab 80 protsenti projekti abikõlblikest kuludest.

“Selline toetuse osakaal ei tee reaalseks elanikkonna üldise ohutuse ja mugavuse parandamist, sest eraettevõte ei saa vastutada riigi kohustuste eest,” tõdes Koff.

Nii Eesti Raudtee kui ka Jõgeva linn on eraldi taotlenud toetust ülekäigu lahendamise projektile. Selge on, et üks osapooltest peaks hakkama seda projekti reaalselt juhtima. Praeguse seisuga on see Jõgeva linn.

“Kaasrahastamise küsimus on hetkel veel lahtine, kuid see lahendatakse omavaheliste läbirääkimiste käigus,” märkis Koff.

“Eesti Raudtee on siiski eraettevõte, milles küll on riigi vähemusosalus ning firmal saab olla vaid üks eesmärk — kasumi taotlemine. Eesti Raudtee ei saa tegeleda vaid avalikke huve esindatavate projektide ja investeeringutega, sest vastasel korral kaoksid kõik ressursid jätkusuutlikuks arenguks ja pikemaajalisteks investeeringuteks,” tunnistas ettevõtte pressiesindaja.

Euroopa Liidu ühtekuuluvusfondi rahaga saab mitmetasandiliseks ehitada ülesõidud, kus ööpäevas liigub 1000 – 4000 sõidukit. Raudteeinspektsiooni andmetel on seni oma kindla jah-sõna öelnud Tartu, Rakvere ja Tapa linn. Omavalitsuse osalus selles projektis on 25 protsenti, 75 protsenti katab ühtekuuluvusfond.

Raudteefirma hinnangul ei piisa sellest, et nad teevad koostööd kohalike omavalitsustega toetusprojektide koostamisel, on vaja ka riigipoolset sekkumist.

HELVE LAASIK

xxx

Raudteeülepääsu rajamist on toetanud 1400 inimest

Praeguseks on ligikaudu 1400 inimest toetanud oma allkirjaga raudteeülepääsu ehitamise vajalikkust Jõgeva linna läbivale raudteele. Kõige rohkem allkirju on kogutud linnaraamatukogus.

Palju linlasi tuli toetusallkirja andma ka linnavalitsuse kantseleisse ja Jõgeva kultuurikeskusse. Linnapea Viktor Svjatõsevi sõnul näitab kogutud allkirjade hulk, et raudtee ületamise probleem on Jõgeva inimestele tõsine.

HELVE LAASIK

xxx

 

Raudteeõnnetuse keskmine maksumus on vähemalt 2,3 miljonit krooni 03.11.2004 09:43PM Online
Raudteeõnnetuste keskmine maksumus tänavu on Eesti Liikluskindlustuse Fondi (LKF) andmetel 2,3 miljonit krooni.

Eestis on 2004. aasta augusti seisuga raudteeülesõidukohtadel toimunud 16 liiklusõnnetust, milles hukkus neli inimest. Maanteeameti andmetel on ühe hukkunuga õnnetuse kahju ühiskonnale 7.225.000 krooni ja kokku seega 28,9 miljonit krooni.

Toimunud liiklusõnnetustega on registreeritud varakahju üldsummas 7.168.000 krooni ja ravikulusid 620.000 krooni.

Õnnetusjuhtumitega on ühiskonnale tekkinud kahju summas 36.688.000 krooni, seega on keskmiseks kahjuks 2.293.000 krooni õnnetusjuhtumi kohta.

Arvestused ei hõlma raudteeliikluse seiskumisest tekkinud kahju ettevõtetele, süüdlaste sõidukites kauba hävinemist, liikluskindlustuse hüvitamise piirmäärasid ületavat kahju, keskkonnakahju ja riigi päästeteenistuste kulutusi.

Tulenevalt nendest asjaoludest on õnnetusjuhtumite kaudne maksumus nimetatust veelgi suurem, märgib LKF.

xxx

 

Kas jalakäijate tunnel või kaubajaam? 

Jõgeva linna üheks oluliseks arenguteguriks on raudtee. Raudteetransport on viimasel ajal muutunud veelgi intensiivsemaks ning suurenenud on ka majandustegevus raudtee ääres. See kõik on vesi ettevõtjate veskile.

Kuid inimestele, kes Jõgeva linnas elavad, taolised muutused, mis tegelikkuses tõstavad meie majanduslikku heaolu, ei meeldi. See on ka loomulik, sest uued Ameerika vedurid suudavad tõsta liikluskoormust, kuid on toonud endaga kaasa müra kasvu.

Samuti ettevõtted, kes linna territooriumil puitu maha laadivad ja sellega sodi tekitavad ja linnapilti rikuvad. Ning inimeste jaoks, kes raudteetransporti kasutavad, on pahatihti olukord lausa väljakannatamatu – suured kütuse- või puiduvagunid ei võimalda neil reisirongile minna, kuna ülekäigutee on blokeeritud. Taolised ummikud esinevad peale Jõgeva ka Kaareperes.

Tunnel ei lahenda kõiki probleeme

On räägitud mitmetest variantidest Jõgeva linnas eksisteerivale olukorrale lahenduse leidmiseks. Üks neist on jalakäijate tunneli ehitamine. Kuid kas tunneli ehitamine lahendab meie jaoks eelpool kirjeldatud probleemid?

Kahjuks mitte, tuues lahenduse vaid reisirongi kasutajatele ja linnaelanikele, kes elavad või töötavad teisel pool raudteed. Kindlasti ei ole lahenduseks linnavalitsuse poolt 1. detsembrist 2004.a. ühe tänava sulgemine raskeveokitele, takistades sellega ettevõtlust Jõgeva linnas.

Lahenduseks võiks olla hoopis kaubarongide ja raudteeäärse majandustegevuse linnast välja juhtimine. Selleks tuleks ehitada lisaraudteeharusid. Kuna AS Werol Tehased ja sinna juurde rajatava biodiislitehase edasine areng sõltub suuresti nendeni jõudva raudteeharu olemasolust, on 3,2-kilomeetrise raudteeharu ehitamine Jõgevalt Painkülani aktiivselt päevakorral. Omapoolset poolehoidu on näidanud ka põllumajandusminister Ester Tuiksoo.

Lisaks Jõgeva-Painküla raudteeharule tuleks välja ehitada veel piisav kogus raudteeharusid rongide manööverdamiseks ja kauba laadimiseks. Nii nihutatakse seisvad kaubarongid Jõgevalt ja Kaareperest uude kaubajaama. See tekitab olukorra, kus linnast sõidavad küll rongid läbi, kuid peatuvad siin vaid reisirongid.

Koos raudteeharuga tekib tööstusküla

Uue Painkülani ehitatava raudteeharuga kujuneks selle äärde tööstusküla, kuhu saaksid tekkida mitmeid ettevõtteid. Uute ettevõtetega kaasneksid ka uued töökohad Jõgeva piirkonnas.

Tekib küsimus, miks ehitada tunnel, mis lahendaks probleemi vaid sõitjate ja osade linnaelanike jaoks, kui võiks ehitada kaubajaama, mis viiks kaubarongid linnast välja? Siis ei pea inimesed enam rongide alt ronima. Mõne minuti ooteaega, kuni rong linnast läbi sõidab, leiab loodetavasti iga raudteeületaja. Uue raudteeharuga loodaks aga arengupotentsiaal tervele piirkonnale ning areng vähendab noorte ja ettevõtlike inimeste lahkumist Jõgevamaalt.

Jõgeva linn võiks koos Jõgeva vallaga otsida aktiivsemalt lahendusi nendele probleemidele. Kindlasti ei ole lahenduseks ettevõtluse keelamine linna territooriumil. See jätab mulje, nagu linn ei sooviks ettevõtust arendada. Kuid kellele siis ehitada tunnel? Kui pole töökohti, pole ka inimesi.

Seega kutsun kõiki osapooli mõtlema sellele, mis oleks Jõgeva piirkonnale parim lahendus. Olen veendunud, et koostöös see lahendus ka leitakse. Jõgeva maavalitsus koostöös põllumajandusministeeriumiga kutsub veel selle aasta sees kokku ümarlaua, et raudteega seonduvat arutada.

AIVAR KOKK, maavanem

Vooremaa, 24. november 2004

xxx

 

Jõgeva linn ja Eesti Raudtee sõlmivad koostööleppe 

Eesti Raudtee ja Jõgeva linnavalitsuse esindajad leppisid eelmisel nädalal kokku, et allkirjastavad lähinädalatel koostööleppe, millega osapooled võtavad kindlad kohustused raudteega seotud probleemide lahendamiseks.

Esimese teemana tõstatus kokkusaamisel jaamahoone juures olev jalakäijate ülekäik ning jalakäijate liikumine raudteel. Et Jõgeval peatuvad reisirongid kaks korda hommikul ning kaks korda õhtul, on Eesti Raudtee lõpetanud kaubarongide Jõgeva jaama saatmise ajal, kui seal peatuvad reisirongid, hõlbustamaks inimeste liikumist reisirongile.

Eesti Raudtee on tänavu ka investeerinud 1,35 miljonit krooni jaamateede ja pöörmete remondiks ning 1 miljon krooni reisiplatvormi ehitamiseks teede vahele.

Sellest hoolimata vajavad Jõgeva linna elanikud paremat lahendust raudtee ületamiseks ajal, mil jaamas seisavad kaubarongid. Jõgeva linnavalitsus eelistab tunneli rajamist silla ehitamisele. Eesti Raudtee nõustus tunneli projekteerimist rahaliselt toetama.

Inimesed tuleb suunata tunnelisse

Eesti Raudtee juhatuse esimees-tegevdirektor Christopher Aadnesen juhtis linnavalitsuse tähelepanu oma varasemast Jõgeva külaskäigust selgunud asjaolule, et probleemiks on inimeste liikumine üle raudtee alal, mis jääb varikatuse ning vanas jaamahoones asuva alkoholikaupluse vahele. Aadnesen märkis, et tunnel saab olla edukas ning vajalik vaid siis, kui inimesed tunnelit ka kasutavad, seega tuleks linnavalitsusel leida lahendus, kuidas inimesi tunnelisse suunata, ning välistada ohtlikes kohtades raudtee ületamine tulevikus.

Eesti Raudtee lubas tagada tunnelisse elektrivarustuse ja valgustuse ning arvestada ehitamisel puuetega inimeste vajadustega.

Jõgeva linnavalitsus soovib tunneli projekteerimisega valmis saada 2005. aastal ning 2006. aastal tegelda rahastamise ning ehitamisega. Eesti Raudtee seisukohast on oluline ettevõtte ja Jõgeva linnavalitsuse veelgi tihedam koostöö Euroopa Liidu abirahade kaasamiseks tunneliehitusse.

Ettevõtted rahastavad tänavate remonti

Samuti on Jõgeval probleemiks Estakaadi tänava seisukord ning laadimistööd jaamas. Et StoraEnso laadib oma vaguneid tühjaks Estakaadi tänava juures, läbib seda piirkonda suur hulk raskeveokeid, mis on viinud tee kulumise viimase piirini. Eesti Raudtee on omal initsiatiivil viinud Lignatori teisele poole raudteed, et metsamaterjale ei ladustataks bussijaama juures. Samuti on Eesti Raudtee ning StoraEnso kokku leppinud, et ettevõtted võtavad osa Estakaadi tänava remondist.

Lepiti kokku, et Jõgeva linnavalitsus võiks antud projektis tegutseda projekti juhina. Esimene kokkusaamine ettevõtete ja raudtee esindajatega on plaanitud juba järgmiseks teisipäevaks.

Kolmas arutlusel olnud teema puudutas jaamaümbruse miljööväärtuse säilitamist. Jõgeva linn tekkis 1876. aastal tänu raudtee olemasolule ning ümbruskonnas on palju hooneid, mis linnavalitsuse arvates on miljööväärtuse seisukohast olulised. Raudtee kõrval asuv pagasiait ning veel kaks hoonet on küll lagunenud, kuid abilinnapea sõnul on pagasiaida tagumine, kõrgem osa ehitatud tunduvalt hiljem ning selle võib seetõttu ka lammutada.

Eesti Raudtee juhatuse esimees tundis huvi hoonete teisaldamise vastu, kuid abilinnapea sõnul võib see olla raskendatud seoses miljööväärtusliku piirkonnaga. Eesti Raudtee kaalub erinevaid võimalusi, kuidas parandada raudtee ümbruskonna üldilmet.

HELVE LAASIK

Vooremaa-Online, 17.12.2004

xxx

 

Tunnelist parema ettkujutuse saamiseks lisan omalt poolt eskiisikese:

JogevaTunnel.jpg:

… ja selgitused selle juurde

Kavandatav kergliiklustunnel peaks tagama kõigi raudtereületajate (jalakäiaid, jalgratturid, invaliidikärud, väikese-gabariidilised koristusmasind jne, aga ka politseipatrull, kiirabiauto) ohutuse. Tunneli valmimise järel jalakäijate ülekäik suletakse alatiseks.

Eeldatav tunneli laius min 4m, kõrgus min 2,5m, maaaluse osa pikkus ca 80 m. Rajamissügavus (tunneli kõnnitee) on ca 3,5m raudteest allpool. Maa-alune tunneliosa on praktiliselt horisontaalne (i~0,002), kallakteed optimaalse kaldega (i=0,15…0,20). Välditakse treppe. Alaline valgustus. Turvakaamerad.  

Tunneli ehitusmaksumus on võrreldav raudteeületuskohal toimunud … Maanteeameti andmetel /…/ ühe hukkunuga õnnetuse kahjuga ühiskonnale 7.225.000 krooni.

Ehituskestvus monteeritud multi-plate tunnelikonstruktsiooni korral peaks olema lühem kui kaks kuud. Eeldatakse, et ehitus toimub etapiviisi ja ehitusaegse raudteeliikluse tagamiseks  kasutatakse ajutisi talasildu. Kaubajaama teenindamiseks vajalikku manööverdusaega ehitamise ajal piiratakse.  AB

xxx

Aeg läheb edasi…

21. juunil andis riigihanke võitnud projekteerija Jõgeva linnavalitsusele üle 10 raudteeületuskoha asukohavarianti.

Vaadake neid ja aidake leida parim.

xxx

Tasuvusuuring 

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud