• Tere taas!

     

    Viimased postitused:

VE: arvutiviirused

Autor Avo | Avaldatud: 3. märts 2004

Veebruaris varasemast enam arvutiviiruseid 03.03.2004 15:28PM Online


Viirustõrje tarkvara tootja Kaspersky Labi andmetel osutus veebruar viimaste aastate kõige viirusterohkemaks kuuks.

«Sellist hulka uusi erinevaid võrguusse ei ole e-postiliikluses seni veel samaaegselt ringelnud,» teatas ettevõte.

Kaspersky Lab koostatud enamlevinud arvutiviiruste veebruari edetabelisse lisandus möödunud kuul kuus uut arvutiviirust.

Enamlevinud viiruste top 20 veebruaris:

 
     
 

1 I-Worm.Mydoom.a
2 I-Worm.Moodown.b
3 I-Worm.Swen
4 I-Worm.Mydoom.e
5 I-Worm.Sober.c
6 I-Worm.Sobig.f
7 I-Worm.Mimail.a
8 I-Worm.Klez.h
9 I-Worm.Mimail.j
10 I-Worm.Mimail.q
11 I-Worm.Dumaru.j
12 I-Worm.Mimail.c
13 I-Worm.Dumaru.a
14 I-Worm.Lentin.m
15 I-Worm.NetSky (Moodown).c
16 I-Worm.Bagle.b
17 I-Worm.Mydoom.b
18 Win32.FunLove.4070
19 Macro.Word97.Swatch.b .08%
20 I-Worm.Tanatos.b

Jaanuaris oli võrguusside «liider» Mydoom.A.

Märtsis hakkavad Kaspersky Labi hinnangul kõige rohkem tooni andma uued viirused. «Neid on ebatavaliselt palju, koguni kuus nelja erinevasse perekonda kuuluvat kahjurprogrammi,» lisas Kaspersky Lab.

xxx

Kaspersky Lab hoiatab uue ussviiruse laine eest 03.03.2004 15:20PM Online

Viirustõrje tarkvara tootja Kaspersky Lab hoiatab võrguussi Netsky neljanda versiooni Netsky.D eest, mis on põhjustanud uue viiruseepideemia.

Teisipäevaks oli firma saanud juba kümneid teateid arvutite nakatumisest Netsky.D ehk Moodown.D kahjurprogrammiga. Sellepärast peaksid arvutikasutajad uuendama antiviirusprogramme nii pea kui võimalik.

Netsky.D levib elektronposti vahendusel ning nakatunud kirjad võivad näha välja erinevad: neil võib olla üks võimalikust 25 teemast, 6 tekstist või 21 lisandfaili nimest.

Lisandfailil on fiktiivne nimelaiend .PIF, mis on tegelikult 17 kilobaidi suurune EXE-programm. Kui kasutaja selle ettevaatamatult käivitab, siis juurdub uss süsteemi ja alustab edasist levikut.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Vesilind, Priit – ajakirjanik (National Geographic)

Autor Avo | Avaldatud: 3. märts 2004

Eestit külastab National Geographicu ajakirjanik Priit Vesilind
03.03.2004 12:00PM Online

Järgmisel nädalal, esmaspäevast kuni kolmapäevani külastab Eestit ajakirjanik Priit Vesilind – üks tuntumaid eestlasi laias maailmas.

Vesilind osaleb oma raamatu «Eestlane igas sadamas» esitlusel ja jagab kolmapäeval Apollo raamatukaupluses ka autogramme, teatas Raadio Kuku.

PriitVesilindApollos.jpg:  

Usutluses Kuku raadiole ütles Vesilind, et ootab põnevusega taaskohtumist oma sünnimaaga, kust ta 1944.a. oli sunnitud pooleteiseaastasena lahkuma.

Pärast 1979. aasta taaskohtumist on ta külastanud Eestit kümmekond korda, neist neli on andnud ainese ka artiklite kirjutamiseks menukas populaarteaduslikus ajakirjas National Geographic.

Ilmuvas raamatus ongi Eesti lugejatel võimalus tutvuda Eestit puudutavate kirjatükkidega, millele on lisatud veel neli artiklit teistest valdkondadest.

Kui ajakirjas on artikleid illustreerivad fotod pärit National Geographicu fotograafidelt, siis raamatufotod pärinevad Vesilinnult endalt.

Menuajakirjaga on Vesilind seotud olnud juba üle 30 aasta. Töö on teda viinud rohkem kui 60 riiki ja andnud võimaluse olla ajaloo pöördeliste sündmuste tunnistajaks, olgu siis Berliini müüri langemine või Kosovo sõjakoledused.

xxx

 

Eestlane igas sadamas
Valitud palu National Geographic’u ajakirjanikult
Raamatu autor Priit Vesilind sündis 1943. a Pirital. Aasta hiljem põgenes Vesilindude perekond nii nagu tuhanded teisedki eestlased kodumaalt.

30-aastaselt alustas Priit Vesilind ajakirjanikukarjääri üleilmselt tuntud ajakirja National Geographic juures. Rännanud maailma eri paigus, näinud mitmekümnete rahvaste elu, intervjueerinud presidente ja kuningaid, jõudis ta esimest korda tagasi Eestisse 1979. a ning sai siinsest elust tõelise ðoki. 1980. a ajakirjas ilmunud artiklit “Tagasitulek Eestisse” nimetab autor oluliseks nii enda kui ka miljonite lugejate jaoks. Eestikeelsena ilmub see artikkel esimest korda käesolevas valimikus, nii nagu ka hilisemad Eestit puudutavad kirjatükid “Läänemeri” (1988), “Baltikumi rahvad” (1991), ja “Viikingisaaga” (2000). Lisaks neile leiab siit veel artiklid Berliini müüri langemisest, Filipiinide korallirahudest jm.
Raamat on rikkalikult illustreeritud autori fotodega.

Ilmumisaasta 2004
Kirjastus Varrak
Tõlkinud Ehte Puhang
Toimetanud Evi Laido

Formaat KK
Lehekülgi 220
Mõõtmed 170×255

xxx

 

Vesilind on fenomen eesti kultuurisTiit Pruuli, SLÕL, Kolmapäev. 10. märts 2004

 

Ajakirja National Geographic pikaaegne toimetusliige Priit Vesilind kasutab oma äsjailmunud artiklikogumiku pealkirjas vihjet tollele eestlaste poolt paljuekspluateeritud tsitaadile Hemingway ammusest romaanist. Et igas sadamas… Asetades selle lause Vesilinnu igapäevasesse töökonteksti, tuleb tõdeda, et ega meil kahjuks üleliia palju maailma ajakirjandusse jõudnud eestlasi polegi.

On Peeter Kopvillem Macleansi juures Kanadas, on Radio Free Afganistani ja Radio Fardo direktor Andres Erik Ilves. Rootsis oli vaieldamatus tipus Andres Küng. Austraalias tegi ületamatuid loodusfotosid Peter Jarver. Ammu-ammu oli Indoneesias Andres Saal. On veel mõned vähem tuntud nimed Põhja-Ameerikas, Austraalias ja ehk mujalgi. Ning muidugi mõned, kes võiksid rahvusvahelisse meediasse kuuluda. Priit Vesilinnule kõige lähemalt valides – Fred Jüssi näiteks. Nii et Priit Vesilind on vaieldamatu fenomen eesti kultuuris.

Vesilind naasis esimest korda kodumaale 1979. aastal. Või laiemale hulgale teadvustatuna 1980. aastal, kui National Geographic avaldas tema artikli «Tagasipöördumine Eestisse». Sellel lool oli kahesugune mõju. Vesilinnu «maaletooja» Lennart Meri märgib vaieldamatut tähtsust, mis toonasel analüüsil oli Eesti jaoks väljaspool Eestit – 30-40 miljonile lugejale üle maailma kõneldi okupeeritud ja unustatud väikeriigist.

Aga samavõrd peab rõhutama ka positiivset müksu eestlaste eneseteadvusele Eestis, mida see maailma ühes soliidseimas väljaandes ilmunud kirjatöö tekitas.

Mäletan, et mu koju Tartusse jõudis üks eksemplar juba narmendama loetud ajakirja paar-kolm aastat pärast selle ilmumist. Tuli Tallinnast, läbi mitme vahendaja. Ajakiri kuulus, ei mäletagi, kas Krossi või Tarandi perele. Loeti ja hoiti samamoodi kui «Lisandusi…» või neljakümne kirja.

Artikli tekst, kui me seda nüüd 20 aastat hiljem vaatame, on poliitiliselt üsna hillitsetud. Põhjused mõistetavad. Pigem on see hea näide National Geographicu tasakaalukast stiilist ja ühest ideoloogilisest juhtideest – sallivusest ja heasoovlikkusest käsitletavate kultuuride suhtes.

Vesilind valdab meisterlikult hea reisikirjaniku põhivõtteid – anda lugejale pisikesi, värvikaid detaile ja teha nende põhjal suuri ja usaldusväärseid üldistusi.

Sama hästi peab National Geographicus töötav ajakirjanik suutma vabaneda reisimehe olulisimast pahest – mõõdutundetust lobisemisest.

Kõik need kauged maad ja võõrad kultuurid on ju nii paganama põnevad, et nendest (ja endast nende keskel) rääkides ununeb, et kuulaja või lugeja huvitub su lemmikteemast kümne minuti ehk 5000 tähemärgi ulatuses.

On päris naljakas, aga nii ilus, et vesi ja lind tõusevad Vesilinnu raamatu olulisimateks märkideks. Oma esimest Eesti-lugu alustab ta sümboliga vabadest lindudest kajakatest, kes vaba maailma ja ENSV vahet sõitva parvlaeva kohal hõljudes on priid raudse eesriide painest.

Edasistes vaatlustes räägib ta Berliini müüri langemisest Ida-Euroopas, koloniaalpoliitikast vabanemisest Filipiinidel, võimuvõitlusest ümber Läänemere, vabameestest viikingitest. Ja suur vesi – meri, nii kultuurid ta ümber kui ka tuuled ta kohal ning saladused ta põhjas – on Vesilinnu suur armastus.

Meie jaoks on Vesilind tegelikult selle raamatu põhjal natuke äraspidine matkamees. Rändaja, kes ei paku end mitte niivõrd kui kaugete maade avastaja, vaid kui kojutulija.

Vesilinnu vanemad põgenesid koos poolteiseaastase pojaga oma sünnimaalt 1944. aastal. Nüüd tuleb ta eestikeelsena tagasi ja pool selle paljukäinud mehe raamatust on pühendatud otse või kaude Eestile (lisaks mainitud 1980. aasta loole veel artiklid Balti riikidest 1989, Läänemere regioonist 1990, viikingitest 2000).

Eesti lugeja tahaks kindlasti teada saada, mida Vesilind veel on kirjutanud (tõsisem huviline saab Vesilinnu bibliograafia küll kerge vaevaga suurematest raamatukogudest kätte) ja lugeda näiteks poleemikat tekitanud artiklit Makedooniast, reisikirja Albaaniast või midagi tema viimaseaegsest lemmikteemast allveearheoloogiast.

Kokku on Vesilind National Geographicus kirjutanud aastate jooksul veidi üle 30 artikli, nõnda et kaasamatkamisrõõmu jagub kaugelt üle käesoleva raamatu piiride.

Aga lõpuks tasuks eraldi esile tuua kogumiku viimane, filosoofilisim pala – 1998. aastal ilmunud «Milleks uurida?».

Siin ei piiluta lihtsa uudishimuliku rännumehe kombel enam üle külatänava, et mis seal puude taga paistab. Mõõtkava on hoopis teine, üle meie aja ja ruumi piiride ulatuv.

Nii nagu maailmakodanikule kohane.

xxx

 

–>

 

Isepäine ameeriklane Priit Vesilind
13.03.2004 00:01Peeter Ernits, erikorrespondent

National Geographicu ajakirjanik teeb oma tööd nii põhjalikult, et jõuab aastas kirjutada kõige rohkem kolm lugu.

Läinud nädalal esitles maailma tuntumaid eestlasest kirjamehi Priit Vesilind Tallinnas oma raamatut «Eestlane igas sadamas». Ajalised ja rahalised võimalused, mis National Geographicu ajakirjanikku tema töös aastakümneid on saatnud, teevad kadedaks Vesilinnu iga kolleegi, asugu tema toimetus siis Washingtonis, Londonis, Pariisis või Tallinnas.

Eelneva tõestuseks piisab vaid ühest Vesilinnu lausest: «Kui sa töötad kõvasti – kaheksa tundi päevas –, jõuad aastas kaks-kolm artiklit kirjutada.»

Paariks päevaks Eestisse saabunud Vesilind võtab meid vastu oma sünnikodus Pirital. Tilluke maja, mille vanaisa Eduard omal ajal otse Pirita kloostri varemetele ehitas, on nüüd pressitud jõe, kloostrivaremete ja kohaliku tubakakuninga lossi vahele.

Vesilind, kes on töötanud enam kui kuuekümnes riigis, räägib avameelselt sellest, mis on tema arvates tõeliselt tähtis ja mis mitte, kuidas eri rahvad maailmast aru saavad ja kas eestlane ikka on maailma naba.

Kes te olete – maailmakodanik, ameeriklane või eestlane?

Ma usun, et rohkem ameeriklane. Aga eestlane on minus väga tugev. Nagu te näete, ma olen siin Eestis. Mu poeg elab siin, neil kerkib Pirita jõe kaldale uus maja. Ma tahan anda oma lastele edasi tunnet, et Eesti on nende kodumaa. Kuigi nad on täitsa ameeriklased.

Kas Ameerika on hea koht elamiseks?

Seal on mu kodu ja ma tahan sinna ikka tagasi. Teiseks, Ameerikas valitseb selline sõbralik ja vaba tunne. Inimesed naeratavad, on viisakad. See meeldib mulle väga. Teistes maades seda kahjuks pole.

Kumb on rohkem vaba, Ameerika või Euroopa?

Loomulikult Ameerika. Inimesed tulid Euroopast ju Ameerikasse ära. Euroopas peab inimene ikka mingis struktuuris elama, ameeriklasele on selline kohustus võõras. Olin Sri Lankas. Sealne ühiskond on üles ehitatud nii, et inimene ei saa ennast kusagile peita. Kõik teavad, kes sa oled ja kust tulid. Sri Lankas pole sul võimalik olla anonüümne, Ameerikas on see võimalik.

Sotsiaalne kontroll on Ameerikas nõrgem?

Palju nõrgem.

Teile see meeldib?

See on vabaduse asi. Vabadus on mulle kõige tähtsam. Seepärast ma kirjutasin ka viikingitest. Nad olid esimesed vabad mehed Euroopas.

Kuidas te Ameerikasse sattusite?

Mu isa töötas Krulli vabrikus insenerina. Sakslaste ajal tegi tanke. Ta teadis, et kui venelased tulevad, siis temal lootust pole. Ta saatis meid sellest majast, kus me praegu istume, rongiga Paldiskisse ja sealt laevaga Danzigi. Olin siis pooleteiseaastane. Vanematel oli plaan minna hoopis Argentinasse. Viimasel minutil tuli aga Ameerikast kutse. Üks luteri kirik otsis meiesugust väikest peret, kus isa on insener.

Kuidas algas teie ajakirjanduslik karjäär?

Alustasin spordiajakirjanikuna. Kirjutasin kõigest, pesa-, korv- ja jalgpallist. Siis toimetasin üht nädalalõpuajakirja. Kirjutasin sellest, kus on Rhode Islandi kõige parem pitsa. Siis saatsid nad mu kolmeks nädalaks Iisraeli.

Iisraeli-sõidust saite nii-öelda National Geographicu maitse suhu?

Võtsin pildid kaasa, mõtlesin, et ma olen nii ajakirjanik kui fotograaf. See oli suur viga. NG-s töötavad maailma kõige paremad fotograafid, kuidas saab üks uustulnuk nendega võistelda! 30 aastat varem oli küll selline aeg olnud, kui NG mehed läksid välja nii kirjutaja kui ka fotograafina.

Kuidas te ikkagi selle ajakirja toimetusse pääsesite?

Ma pidin slaididele allkirjad tegema. Need olid pildid ühest New Jersey rabast, kus elasid huvitavad inimesed. Mul kulus selleks tööks kolm nädalat. Kui läksin kohale, selgus, et olen oma 350-400 konkurendist ainus, kes seda tegi. Ühel päeval helistas ema ja teatas, sulle on NG-st mitu kirja tulnud, aga ma arvasin, et need on reklaamid ja viskasin minema. Aga siis oli keegi mees helistanud ja küsinud, kus teie poeg on, me oleme teda juba kaks kuud otsinud. See mees oli NG-st.

Kui vana te siis olite?

30.

Millest rääkis teie esimene artikkel NG-s?

Ohio jõest, mille ääres me Ameerikasse tulles elasime.

Millest tuleb järgmine?

Vitus Beringist. See on suur töö, võtab kaks aastat.

NG tundub olevat ajakirjanduse absoluutne tipp. Pöörane konkurents, et ligi pääseda, aga sees lausa uskumatud võimalused…

Ma võrdleksin seda asja, ajakirjandust püramiidiga. Tipus on CNN ja teised uudistekanalid, mis annavad informatsiooni just praegu toimuva kohta. Neil pole aega süveneda. Allapoole liikudes analüütilisus suureneb. Meie asume püramiidi jalamil, kohe enne raamatuid. Ajaleht läheb prügipange, NG pannakse riiulile.

Teete n-ö juveliiri tööd?

Kui sa töötad kõvasti – kaheksa tundi päevas –, jõuad aastas kaks-kolm artiklit kirjutada. Kui ma kirjutasin mussoonidest, olin viis kuud teel ja külastasin 13 riiki. Kui artikkel on viimaks üle antud, võetakse see tükkideks ja igat tükki vaadatakse hoolikalt. Kui midagi on valesti, tuleb see kohe välja.

Milline on NG positsioon Ameerika ajakirjandusturul?

Tähtsus on natuke madalam kui välismaal. New Yorgis ajakirjade establisment ei hooli eriti NG-st. Nad arvavad, et oleme naiivsed. Nende meelest pole meis küünilisust, mis on praegu moes. Inimesed, kes meid loevad, ei taha aga olla küünilised ja sarkastilised. Meie ajakiri ei katsu leida süüdlast, me tahame vaid näidata, milline olukord kusagil on. Me katsume olla neutraalsed. Muuseas, meie trükiarv on suurem kui neil kõigil kokku.

Kuidas teie lugusid vastu võetakse?

Kardan seda päeva, kui keegi ütleb mulle, et kirjutasite täpselt nii, nagu me oleme. Siis saan ma aru, et olen midagi valesti teinud. Kui sa saad mõlemalt poolelt sõimata, siis oled midagi head teinud. Kohalikud – olgu siis Birmas, New Orleansis, Berliinis või Eestis – pole kunagi rahul. Iga inimene, iga riik näeb ennast positiivselt. Kui teie mind pildistate ja ma neid pilte vaatan, siis mõtlen: ega ma nii vana ja nii paks küll ei ole. Sama on riikide ja linnadega, millest ma kirjutan. Ka nemad ütlevad, ega ma nii paks ei ole, ega ma nii halb ei ole. (Naerab.) Kui siis mõni neutraalne silm tuleb neid vaatama, võib see väga ohtlik olla.

Sest ise oma vigu ei näe?

Täpselt. Kui VEKSA (nõukogudeaegne väliseestlastega sõpruse ja kultuurisidemete arendamise ühing – toim) kutsus mind Eestisse, arvasid nad, et küllap näitavad mulle, kui tore siin kõik on. Läks hoopis vastupidi! Nad ei saanud aru, et kui keegi väljast tuleb, siis ta näeb kohe ära, mis olukord on.

Ühendriike nimetatakse sageli maailma peremeheks. Seega peaks NG kujutama endast peremehe vaadet maailmale. Või ma eksin?

Ei, te ei eksi. Aga ma ei tea, kas ma esindan just peremehe vaadet. (Naerab.) Mina vaatan maailma paljuski teismoodi kui mu kolleegid NG-s. Kui keegi mulle näiteks Sri Lankas ütleb, et sa oled mingi arrogantne ameeriklane, siis ma ütlen ei, sest ma olen ju ka eestlane. Ja ma saan aru väikse rahva probleemidest ja tunnetest. Ma kasutan seda neile ligipääsemiseks. Praeguses maailmas on natuke raske ameeriklane olla. Inimesed süüdistavad, et me oleme mingisugused imperialistid. Seetõttu tuleb mulle kasuks, et ma olen ka eestlane. Ma ei esinda Ameerika võimu. See poleks mu tööle kasulik.

Kui te peaksite nimetama ühe tõsisema probleemi, millega tänane maailm kokku puutub, mis see oleks?

Usuasjad, fundamentalism, fanatism. Arvamus, et just meie oleme õigel teel ja teised valel. Nagu see on näiteks Afganistanis, Iraagis, Iisraelis. See on tõsisem probleem kui üldiselt arvatakse. See takistab inimesteni jõudmist. Kui keegi on kindel, et vaid tema on õigel teel, siis pole ta meeled teistele ideedele lahti. Selline kindlus tuleb sageli usust. Moslemid arvavad, et Ameerika on nende usu vastu. Nad usuvad seda. Selle vastu ei saa, sellega tuleb lihtsalt arvestada.

Olete töötanud väga paljudes riikides. Milline on keskmise inimese ettekujutus maailmast?

Suures riigis – olgu siis Venemaal, Brasiilias või Ameerikas – elavad inimesed ei taha eriti teada, kuidas teised elavad. Nad ei pea uudishimulikud olema. Inimestel, kes elavad väikeses riigis – Iisraelis, Norras või Eestis –, on aga lausa kohustus aru saada, mis mujal toimub. Paljud asjad, mis neid puudutavad, tulevad ju kusagilt mujalt. Nad peavad palju teadma, peavad oskama eri keeli.

Kus asub n-ö maine paradiis?

Tahitil. Seal on väga tore elada. Aga see sobib rohkem mõnele vanamehele.

Liiga rahulik?

Ma tüdiks ära.

Ja järgmine koht pärast Tahitit?

Rootsi. Mulle meeldib rootslaste filosoofia. Nendega on kerge ja lõbus suhelda. Neid ei paina igasugused rahvuslikud momendid. Ma loodaks sedasama ühel päeval ka eestlaste juures näha.

Eestlased pole teie arvates kõige mõnusam seltskond?

Ma pean siin väga ettevaatlik olema. Aga eestlastel pole asi siiski nii hull kui horvaatidel või bulgaarlastel. Kui hakkad eestlasega rääkima, kuuled kohe, kuidas keegi neist ei hooli, kuidas keegi ei kuula nende häält. Eestlasel on väga tugev hing, nad on väga uhked – ma olen ju ise ka eestlane –, aga meis on mingi arrogants. Me arvame, et oleme teistest paremad. Maailma rahvaste taustal näeb see naiivne välja.

Mis nimelt?

See, et me arvame, et oleme teistest paremad.

Kas me siis pole?

(Naerab.) See on eestlastele nii omane. Aga see on naljakas.

Teil endal seda tunnet pole?

Ei ole. Ma saan aru, mis on meie tugevused ja nõrkused, aga ma ei arva, et eestlased on teistest paremad. Me oleme nagu iga teine rahvas. Mõnes asjas paremad ja puhtamad, teises nõrgemad.

Mis on eestlasel nõrk koht?

Meie usk on nõrk.

Peaks olema tugevam?

Usk aitab maailmas paremini hakkama saada.

Ise olete usklik?

Ma ei ole usuinimene. Aga ma olen palju näinud, kuidas sellised inimesed oskavad ennast paremini väljendada, paremini elada. Nad oskavad paremini elus läbi lüüa.

Eestlased ise arvavad, et just usuline leigus ja see, et me pole usuga piiratud, annab meile kõvasti plusspunkte.

Vaadake, kuidas leedukad okupatsiooni ajal hakkama said. Usk hoidis neid koos. Leedus oli kõige väiksem protsent venelasi, nad otsustasid ise.

Eestis aga?

Meil ei olnud seda tugevust.

Kas te arvasite omal ajal, et Eesti saab kunagi taas vabaks?

Ma ei õpetanud oma lastele eesti keelt. Nüüd küsivad nad: isa, miks me ei räägi eesti keelt? Pean neile tunnistama, et ma ei uskunud, et Eesti kunagi vabaks saab. Mul ei olnud seda lootust.

Eesti Majades polnud te ilmselt sage külaline?

Ei olnud. Nemad ajasid minu meelest rumalat poliitikat. Nad ei tahtnud Ameerika ellu sisse elada. Nad tahtsid olla eestlased Ameerikas. Aga see ei töötanud. Nad ei saanud elust täie jõuga osa võtta. Ma ei tahtnud sellist elu ei endale ega oma lastele. Mulle oli tähtsam olla hea ameeriklane. Kui me oleme Ameerikas, siis peame olema ameeriklased. Nii palju kui saame.

Kahe tooli peal korraga istuda ei tohi?

Ei. Need, kes istusid, nende elu kujunes keeruliseks. Seetõttu ei õppinud ma ka eesti keelt.

Nüüd räägite vabalt?

Eestis ma ei taha inglise keeles rääkida. Mulle on see vastumeelne, ma ei tohi seda.

Muuseas, milliseid keeli te üldse valdate?

Olen umbkeelne. Natuke prantsuse, natuke saksa keelt oskan.

Kas vajadus süvenenud lähenemise järele on vähenenud või hoopis suurenenud?

Pigem suurenenud.

Mälestusi pole kavas kirjutada? Sellest, mis lugude taha jäänud?

Ei. See on huvitav ainult eestlastele. Ma olen freelancer, aga Eesti turg on nii väike.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: “Sakala keskus”

Autor Avo | Avaldatud: 3. märts 2004

Muinsuskaitse lõikab Sakala keskuselt korruse
Urmas Seaver, PM reporter, 03.03.2004 

Linnaruumi lõhkumisele viidates nõuab muinsuskaitse Sakala keskuse juurdeehituse alandamist kuue meetri võrra, mis võib viia keskuse Rävala puiestee poolse ja seni allesjätmisele määratud osa lammutamisele.

Sakala keskust ligi 270 miljoni krooni eest ümber ehitava ASi Uus Sakala nõukogu liige Peeter Rebane ütles eile, et arendaja järgib muinsuskaitse nõuet ja juurdeehituse Estonia puiestee poolne ots tuleb korruse võrra madalam.

«Eks me saame muinsuskaitse soovist aru ja ega meil seal midagi teha ole, viisime muudatuse sisse, et saaks edasi minna,» lisas Rebane.

Ettepaneku Estonia teatrihoone naabrusse kerkiv juurdeehitus madalamaks teha esitas riigi muinsuskaitseameti juures töötav ekspertnõukogu, viidates vajadusele kaitsta linnaruumi väärtuslikke alasid.

Eesti Kunstiakadeemia professori Krista Kodrese juhitud nõukogu hinnangul lõhuks hoone linnaruumi tasakaalu.

Kui praegu oli Sakala keskuse juurdeehitus kavandatud 31 meetri kõrgusena, siis muinsuskaitse tegi ettepaneku lõigata sealt kuus meetrit maha, et see jääks Estoniast madalamaks. Erandina võis muinsuskaitse hinnangul kõrgemaks jääda vaid uusehitise lavatorn.

Rahvusooperi hoonel, mis jääb juurdeehitusest otse üle Estonia puiestee, on kõrgem katuseosa 29 meetri kõrgusel, erandina küünib teatrimaja torn 40 meetri kõrgusele.

Ekspertnõukogu hindas Sakala keskuse ümberehituse projekti põhjusel, et see jääb Tallinna vanalinna muinsuskaitseala kaitsevööndisse.

Korruse mahalõikamisega kaob juurdeehituse Estonia-poolsest osast 32 toaga hotell, mis on Rebase sõnul nüüd plaanis üle viia keskuse Rävala puiestee äärsesse otsa ning mis seetõttu tuleb seni kavandatust korruse jagu kõrgem.

Rebane lausus, et esialgse plaani kohaselt ehitataks üks korrus Rävala puiestee äärsele osale lihtsalt juurde.

Samas lisas ta, et ehituseksperdid hindavad praegu, kuidas hoone konstruktsioonid lisakorrusele vastu peaksid.

Koos kolleegidega Sakala keskuse ümberehituse projekti koostav arhitekt Inga Raukas ütles, et tõenäoliselt konstruktsioonid lisaraskust välja ei kannata. Seetõttu on tema sõnul kaalumisel ka variant lammutada keskuse Rävala puiestee äärne osa maha ja ehitada siis uuesti üles.

Ehitamiseks läheb suvel

Keskuse algne ümberehituskava nägi ette Estonia puiesteeni ulatuvat hiiglaslikku juurdeehitust, praeguse suure saali ja lühtrisaali lammutamist ning keskuse Rävala puiestee ja Sakala tänava äärse osa säilimist.

Rebane ütles, et hoolimata muinsuskaitse nõudest on plaanis Sakala keskuse ümberehitamisega pihta hakata sel suvel ning 2006. aastal peaks see valmis saama.

Uuenevasse keskusesse tulevad lisaks pisihotellile muu hulgas ka kobarkino, väärtfilmikeskus, multifunktsionaalne saal teatrietenduste, muusikalide, kontsertide ja suurkonverentside jaoks, raamatu- ja muusikapood ning konverentsikeskus.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Uuspõld, Jan – näitleja

Autor Avo | Avaldatud: 3. märts 2004

«Tänuväärne nägu. Janist saab kõike teha – ka väga ilusat naist!»
Tarmo Michelson, SLÕL, teisipäev. 2. märts 2004

TV3
MEES MITME NÄOGA: Näitleja Jan Uuspõld saab märtsi lõpust omanimelise show’, kus astub televaataja ette kümnetes erinevates karakterites – poliitikutest poplaulja Britney Spearsini välja. Et Jan oleks nende kõigiga võimalikult sarnane, selle eest hoolitseb grimeerija Krista Toompere.

Kolme nädala pärast jõuab näitleja Jan Uuspõllu eestvedamisel TV3 ekraanile uus sketšidest koosnev sari «Jan E. Uuspõld show», milles peaosaline kehastub ümber paljudeks inimesteks alates minister Villu Reiljanist ning lõpetades lauljate Tina Turneri ja Michael Jacksoniga.

«Püüame selle saatega lisada siia tõsisesse maailma midagi lõbusat!» ütleb sarja produtsent Teet Margna.

«Jan E. Uuspõld show» on välja kasvanud möödunud sügisel vaatajaid lõbustanud saatest «Viva Las Vegas», kus Uuspõld mängis mitmesuguseid karaktereid. Osa tegelaskujusid, nagu poolpaljas laulja Freddy Mercury, hiinlane ja armiline retsidivist Mihkel Roogna, kellest on üleöö saanud luuletaja, toob Uuspõld kaasa ka oma uude sarja.

Show’ tuumaks on lühisketšid, mida Uuspõld esitab koos Ugala teatri näitleja Hilje Mureliga. Episoodiliselt lööb kaasa lavastaja Ingomar Vihmar.

Mureli sõnul mõeldi kõik sketšid koos Uuspõllu, Vihmari ja Margnaga ise välja. «Saime kokku, istusime maha, mõtlesime ning kui keegi käis välja sketšiidee ning ka teistele tundus see naljakas, tegime ära!» räägib Murel.

Poolteise kuu jooksul on linti võetud juba kaheksa saate jagu materjali. Neis parodeerib Uuspõld kümneid tuntud ja tundmatuid tegelasi. Lisaks eelnimetatutele veel ka näiteks poliitikuid Villu Reiljanit, Marko Pomerantsi ja Rein Langi. Ühes sketšis tuleb Uuspõllul mängida missivõistluse neegrist õhtujuhti ja poolkiilaspäist tarbijakaitseametnikku. «Uuspõllul on suurepärane improviseerimis- ja ümberkehastumisvõime. Kui ta kedagi parodeerib, siis hakkab ta tema moodi ka käituma ja mõtlema. See on tal kaasasündinud anne,» kiidab Vihmar.

Saatesarja muusikalise poole eest vastutab Rock Hotel, aga seda tavatumal moel, kui võiks arvata – igas saates on ansamblis üllatusesineja. Näiteks Freddy Mercury, Tina Turner, Michael Jackson, Britney Spears, Tõnis Mägi – ka neid kõiki parodeerib Uuspõld.

«Kui Jan parodeerib tuntud lauljat, siis Rock Hotel ei parodeeri täpselt selle laulja muusikat, vaid teeb lugu rokkhotellilikult,» sõnab Rock Hoteli bassimees Heigo Mirka. Kui hästi Uuspõllul muusikute parodeerimine õnnestub, selgub alles nädalavahetusel, kui lindistatakse muusikalised vahepalad. Mirka ei kahtlegi, et Uuspõld saab ühtemoodi hästi hakkama nii Tina Turneri kui ka Freddy Mercury osaga.»

Grimeerija Krista Toompere ütleb, et kui seni on olnud kõige raskem Uuspõllust hiinlast teha – tuli muuta näojooni -, siis tõsine katsumus seisab veel ees, kui peab näitlejast looma kuulsaid lauljaid. Selleks vaatab ta lauljate muusikavideoid, uurib pilte, sobrab ETV parukalaos, nuputab, kuidas teha Uuspõllule Jacksoni nina ja Turneri huuled, ning arvestab, et iga tegelaskuju loomiseks kulub vähemalt pool tundi.

«Siis läheb raskeks, sest lauljate karaktereid tuleb väga täpselt järele teha. Aga õnneks on Janil tänuväärne nägu. Temast saab kõike teha. Ka väga ilusat naist!» lausub Toompere. Ta lisab, et kuna Uuspõllul on igast karakterist täpne ettekujutus, muudab see tema töö märgatavalt lihtsamaks. 11-osalise sarja «Jan E. Uuspõld show» esimene osa jõuab ekraanile 20. märtsil kell 20 TV3s.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Eesti Energia: kogu hinnatõus investeeritakse

Autor Avo | Avaldatud: 2. märts 2004

Loe lisaks

xxx

Eesti Energia eelistab ühtlast hinnatõusu
(11.03.2004)

Uudise pilt
Eesti Energia teenindusdirektor Marko Allikson (paremal) ja tehnikadirektor Lembit Vali kinnitasid, et seekord taotleti nii suurt hinnatõusu, kuna eelmise taotluse puhul 2002. aastal ei lubatud hinda nii palju tõsta kui Eesti Energia tahtis.
Foto: PRIIT SIMSON

Eesti Päevaleht kogus lugejate küsimused elektri kallinemise kohta kokku ning palus kommentaari Eesti Energia teenindusdirektorilt Marko Alliksonilt ning tehnikadirektorilt Lembit Valilt.

Eesti Energia teenindusdirektori Marko Alliksoni ja tehnikadirektori Lembit Vali sõnul võiks elektri hinnad tõusta igal aastal vähehaaval ja märkamatult, nii et kliendid sellest arugi ei saa. Nende sõnul on Eesti Energial aga käed seotud – hinda tuleb tõsta mitme aasta tagant ja järsult, et mitte liigselt kuhjata vajalikke investeeringuid elektrivõrkudesse ja -tootmisse.

Miks tõuseb elektri hind mitme aasta tagant suure hüppega, kui võiks tõusta igal aastal ja vähehaaval?

Marko Allikson (MA): Meile meeldiks ka väga, kui hinnatõusud oleksid valutumad, paraku ei toeta seda kehtivad seadused.

Lembit Vali (LV): Hinnatõus tuleb nüüd nii suur, sest eelmine hinnatõus, 2002. aastal, ei olnud nii suur, kui me taotlesime. Saime möödunud hinnatõusuga vaid osa investeeringuvajadustest kaetud.

Nii et elektri hind oleks tegelikult pidanud tänaseks juba palju kõrgem olema?

LV: Nii võib öelda. See on küll ka poliitiline küsimus.

Kuidas kavatsete klientide teadvusse uue hinnamudeli viia?

MA: Ega seda kahe kursuse majandusmatemaatikat kerge inimestele selgeks teha ei ole. Oleme seni püüdnud niivõrd avatult oma hinnataotlusi menetleda kui vähegi võimalik. Paneme võrgulehele kalkulaatori, kus inimesed saavad oma tarbimise järgi endale sobiva paketi leida, üllitame kindlasti veel Elektrilehti jne.

Mis on Eesti Energia uue hinnamudeli alus, kas investeeringute vajadus 46 miljardit krooni?

MA: Tuleb eristada kaht erinevat asja: ühelt poolt taotleme hindade muutust, teiselt poolt uut elektrihindade struktuuri – need kaks asja ei ole omavahel seotud. Uus struktuur, kus lööme klientide jaoks lahku võrguteenuse ning elektrienergia, ei ole meie leiutatud jalgratas. See ei ole isegi Eesti seadusandja leiutatud jalgratas, vaid tuleneb Euroopa Liidu direktiividest, millega elektrienergia valdkonnas konkurentsi tekitada püütakse. Nagu Elioni võrgule ei tule ükski operaator samasugust võrku kõrvale ehitama, ei pane keegi ka Eesti Energia võrgu kõrvale püsti oma traate ja poste – seega on konkurentsi võimalik tekitada ainult tootmise poolel, kus meil on Iru ja Narva elektrijaamad. Kui võrguteenuse puhul jääb klient Eesti Energialt teenust ostma, siis elektrit saab ta tulevikus hakata ostma kust iganes – Leedu Ignalina tuumaelektrijaamast, Läti Daugava hüdroelektrijaamast, Venemaa Sosnovõi Borist vm. Uus hinnakujundus annab talle võimaluse erinevate tootjate hindu omavahel võrrelda.

Kuidas konkurents Põhjamaade elektriturul, näiteks Soomes toimib?

MA: Soomlastel on juba üle 10 aasta olnud võimalik tootjaid valida, kellelt elektrienergiat osta. Samas on ilmnenud, et kliendid ei adu seda veel täielikult, sest elektri hind on seni olnud liiga taskukohane, et sellele palju tähelepanu pöörata.

Nii et hinnatõus on vajalik selleks, et tarbijad hakkaksid elektri optimaalsele kasutusele mõtlema?

MA: Taskukohane elekter ei ole tarbijatele huvitav. Soomes hakkasid inimesed sellele tähelepanu pöörama alles siis, kui hinnad üles läksid, see hakkab juhtuma ka meil. Elekter ei ole nagu mobiiliteenus, kus inimesed mõtlevad kõnet alustades, et nüüd hakkas tasu jooksma – toas lülitist tuld põlema pannes ei mõelda, et nüüd alustati tarbimist.

Põhjamaade kogemusest võib öelda, mida kõrgemaks kerkib elektri hind, seda paremini toimib konkurents ja seda paremini jõuab inimestele kohale, et elekter ja võrguteenus on kaks eri toodet. Soomes on vaid eraldi toodud veel mõõtmistasu, mida meil hindades eraldi arvestatud pole, samas kuulub see näiteks plaanitava 20-kroonise korterite püsitasu sisse.

Miks tegi Eesti Energia hinnatõusu taotluse ning hindade struktuuri muutuse taotluse ühel ajal?

MA: Nägime ette, et mõlemast korraga ei ole lihtne aru saada. Ka ainult hindade struktuuri muudatus oleks tähendanud osa tarbijate hinnatõusu, kuna kasutusele oleks tulnud ampripõhine võrguühenduse kasutamise tasu.

Uue hinnamudeli eesmärk on anda tarbijale informatsiooni tema elektritarbimise kulude iseloomust ning õige motivatsioon – tarbijad mõjutavad elektrisüsteemi koguste kaudu, mida nad tarbivad ning oma peakaitsme võimsuse kaudu.

Miks peavad kõik korterid hakkama maksma 20-kroonist püsitasu?

LV: Kui kortermaja ühistu ostab meilt elektrit ja jaotab selle ise korterite vahel, siis eraldi 20-kroonist püsitasu me ei võta, vaid arvestame ampritasu maja peakaitsme järgi. Sellisel juhul tuleb ühistule ka elektri ostmine odavam. Kui aga korterelamul sellist peremeest, kes korraga kõikidele korteritele elektrit ostaks, ei ole, on ainuke võimalus rakendada 20-kroonist püsitasu korteri kohta.

Miks on uutes hinnakirjades hinnad nii tugevalt seotud peakaitsme võimsusega?

LV: Praeguste peakaitsmete võimsustega arvestades, peaksime tootma 6000 MW elektrit aastas, hetkel toodame sellest umbes kolmandiku.

Lähtume sellest, et kunagi ei tarbita kõiki elektriseadmeid üheaegselt. Meie põhimõte on see, et jagame tulu ära kliendi juures olevale peakaitsmele, see on iga kliendi juures mõõdetav.

Kui võtaksime ampritasu näiteks alajaama võimsuse või koguni tehase võimsuse järgi, tuleks see tunduvalt kallim ning kliendid ei adu, mille eest nad maksavad. Tegemist on klassikalise süsteemi ülesehitusega, klassikalise inseneriülesandega, kuidas selliseid süsteeme projekteeritakse.

Uuel elektriarvel hakkab olema komponentidena lisaks kulutatud elektrienergiale selle edastamise tasu (mõõdetakse ühikuga senti/kWh) ning püsitasu (mõõdetakse majade puhul ühikuga A/kr kuus, korteritel püsitasuna 20 krooni). Miks on see süsteem inimestele nii keeruliseks tehtud?

MA: See ei ole Eesti Energia väljamõeldis. Nii saame võrgu võimsust paremini planeerida, kuna klient teab, mis ta võimsusele kulutab, ütleb ta meile, millist võimsust ta vajab. Nii saame ehitada õiged alajaamad ja võrgud, kogu süsteemi kliendi vajaduste järgi.

LV: On oluline teada, et võrguteenus koosneb püsi- ja muutuvkuludest. Isegi kui võrgust ühtegi kWh elektrit läbi ei lähe, on püsikulud peal. Kui me näiteks suvilates kehtestaksime võrguteenuse hinnad kulupõhiselt, ei oleks võrguteenuse hind inimestele vastuvõetav. Siin peame ainsana rikkuma põhimõtet, et hind peab olema kulupõhine.

Aiandusühistu 61 maja peakaitsmete kogusumma ulatub 1280 amprini, samas kui ühistusse tulev elektrikaabel on ühendatud 250-amprise peakaitsme taha. Kõik majad saavad koos elektrit tarbides kasutada vaid 250 A võimsust, kuid peavad hakkama maksma 1280 A v&otil
de;imsuse eest. Miks?

LV: Alajaama võimsus ongi reeglina väiksem kui sellega ühenduses olevate konkreetsete majade võimsused kokku. See on nii, sest kunagi ei lülitata kõiki elektriseadmeid korraga sisse. Kui kõik aiandusühistu liikmed korraga elektriseadmed sisse lükkaks, lendaks kaitse välja ja see on täiesti normaalne, kuna võrk on nii projekteeritud. Ühistu liige ise aga võib ühel hetkel ka suuremat võimsust tarbida, kui vajadus tekib.

Milliseid hinnatõusu alternatiive Eesti Energia arutanud on?

MA: Reaalselt on kõik alternatiivid läbi käidud. Me ammendame maksimaalselt oma laenuvõtmise võimalused. Lisaks on arutatud erinevatest Euroopa Liidu fondidest raha saamise võimalusi, süsihappegaasi kaubanduse tulusid, aktsiakapitali laiendamist – kõik variandid, kust oleks võimalik lisaraha saada, on läbi käidud. Lõpuks otsustas nõukogu, et midagi ei ole teha, tuleb ka hindade kallale asuda.

LV: Praegu on meil 4,6 miljardi krooni eest laenu võetud, siin on natuke veel ruumi.

Allikas

 

xxx

Eesti Energia investeerib kogu kasumi

Elektri hinnatõus on vajalik ning Eesti Energia investeerib kogu lisakasumi, põhjendavad energiafirma juhid kavandatavat hinnatõusu Postimehe lugejatele. Eesti Energia tehnikadirektor Lembit Vali ja teenindusdirektor Marko Allikson kinnitavad, et vajaliku raha hankimiseks tuleb miljardeid juurdegi laenata, ligikaudu pool investeeringutest kulub keskkonnakaitse nõuete täitmisele.

Kas oma juba olemasolevate kasuminumbrite kõrguselt tõesti pole piinlik rahvale järjest uusi hinnatõusu põhjusi pastakast välja imeda?

Eesti Energia investeerib kogu kasumi. Lisaks on võetud 3,4 miljardit krooni laenu.

Ka edaspidi tuleb iga aasta võtta veel lisaks kuuesaja miljoni kroonisele kasumile ligi 2 miljardit krooni laenu. Hinnatõus on vältimatu, kuna elektrimajandus ei saa töötada riski piiril.

Meedias on Gunnar Oki poolt välja öeldud, et antud hinnatõus jääb mõneks ajaks ehk järgmiseks 3-4 aastaks viimaseks. Miks on vaja tõsta hinda nüüd ja kohe mitmeks aastaks ette? Inimestele oleks oluliselt vastuvõetavam, kui hind ei tõuseks täna 20 protsenti, vaid järgmise 4 aasta kestel igal aastal 5 protsenti.

Selline võimalus tekib siis, kui Energiaturu Inspektsioon kehtestab ja rakendab reeglid, mis võimaldavad hinna väikeste sammude kaupa regulaarselt muuta. Täna neid reegleid pole.

Elektri enda kui toote hind ja võrguteenuse hind on struktuurilt identsed, sisaldades tariifi (senti KW/h) ja nn. peakaitsme ampritasu (elektrikütte hinnapaketis). Kahe täiesti erineva toote hinna struktuuri identsus pole mõistetav. Palun selgitage, kuidas see on võimalik ja miks tariif on nii toote kui võrguteenuse hindades just nii jaotatud, nagu on?
Elektri tootmine ja ülekandmine põhjustavad nii muutuvkulusid, mis sõltuvad toodetud/ülekantud kogusest, kui ka püsikulusid, mis kogusest ei sõltu.

Elektri tootmisel näiteks on elektrijaama kapitalukulu, hoolduskulu, tööjõukulud jne püsikulud, kuid kütus ja keskkonnamaksud muutuvkulud.

Elektri tootmisel on meil püsi- ja muutuvkulud enam vähem võrdsed. Elektri ülekandmise juures on põhiliseks muutuvkuluks elektri kadu liinides ning püsikulude osa on 75 protsendi juures.

Kui palju tõuseb teie uutest ülekandetasudest lähtudes elektri hind Viimsis ja Läänemaal? Kui palju te tõstate hinda Fortumile?

Võttes aluseks Energiaturu Inspektsioonile esitatud avalduse, tõuseb võrguteenuse hind Fortum Elektrile 8 kuni 9 protsenti. Millised saavad olema hinnad Fortumi lõpptarbijale, sõltub sellest, millist kasumit soovib Fortum Oy.

Mitu KW/h saab eestlane osta keskmise neto päevapalga eest ja mitu KW/h saab rootslane või kanadalane oma riigis?

Hinnanguliselt saab eestlane päevapalga eest 250 kW/h, rootslane 630 kW/h elektrienergiat.

Miks on elektri ülekandetasude osakaal esitatud hindades ebaproportsionaalselt suur? Kas selline jaotus vastab tegelikkusele? Kas EE oskab näiteid tuua sellistest proportsioonidest lähemate naabrite juurest, näiteks Soomest?

Ülekandetasu osakaal lõpptarbija hinnas vastab tegelikele kuludele ning proportsioonid mujal maades on analoogsed.

Miks EE juhatus ütleb et hetkel subsideeritakse väiketarbijaid, kuid J. Reiljan (kuulub EE nõukokku) on öelnud ühes oma artiklis, et tegelikult EE ei subsideeri väiketarbijaid. Milline osapool valetab?
Väike elektritarbija ei kata tema võrguühendusele tehtud kulutusi ka peale hinnatõusu. Kuueteistkümneamprise peakaitsme ja 200 – kilovatt-tunnise kuutarbimisega elamu kohta teeb Eesti Energia kulutusi 2764 krooni aastas. Peale

hinnatõusu maksaks klient Eesti Energiale 1872 krooni aastas.

Küll kaob peale hinnatõusu ristsubsideerimine erinevate pingetasemega tarbimiskohtade vahel.

Praegu müüb EE elektrienergiat temale mittekuuluvaid juhtmeid pidi (KÜ kilp – korteriomaniku arvesti), ise nende korrashoiuks kulutusi tegemata, mis sunnib ühistuid elektritarbijatelt ebaseaduslikku lisaraha korjama…

Korteriühistu soovil me neid edasimüüjana ka käsitleme.

EE on varasemalt kinnitanud, et elekter on konkurentsivõimeline küttevõimalus eramajadele. Nüüd aga tõstate juba mitmendat korda elektrikütte hinda keskmisest oluliselt rohkem. Milline on teie tänane sõnum: kas elektriküttest tuleb loobuda?
Ei tule. Kliendid, kelle jaoks on oluline esialgne madal investeering, mugavus ja puhtus, jäävad ka edaspidi kasutama elektrikütet.

Leping peaks olema eri poolte vaheline kokkulepe, aga lepingutingimusi Eesti Energiaga pole võimalik muuta. Kas seda saab ikka nimetada lepinguks?

Eesti Energia peab kõiki kliente kohtlema võrdselt ja mittediskrimineerivalt. Selle tulemuseks on ühesugused tüüptingimused kõigile.

Me loodame, et uued lepingutingimused on klientidele vastuvõetavamad kui senised, sest need on lihtsamad ja lühemad ning Eesti Energia võtab endale suurema vastutuse.
Miks elektri kui toote hinnas sisaldub minu eramu peakaitsme läbilaskevõime suuruse järgi määratud ampritasu? Kuidas saab minu eramu peakaitsme suurusest üldse sõltuda elektri kui toote hind?

Ampri suurus määrab ära tarbimiskohas kasutatava elektrilise võimsuse. Energiasüsteem, sh liinid ja elektrijaamad ehitatakse vastavalt tarbijate jaoks vajaminevale võimsusele. Võimsuse tagamiseks tehtud kulutused ongi osa hinnast.

Millised on kaod Eesti Energia ülekandevõrkudes? Kui suur (protsentides ja absoluutväärtusena) on vahe võrku antud energia ja lõppklientidele müüdud koguste vahel?

2002/03 majandusaastal olid kodumaised elektrienergia kaod nii põhivõrgus kui ka jaotusvõrgus kokku 15,6 protsenti ehk 1050GWh. Käesoleva majandusaasta elektrienergia kaod on eelduslikult 14.6 protsenti.

Seega vähenevad kaod kuue ja poole protsendi võrra. Absoluutväärtustes jõuab tarbijani 1015 GW/h vähem elektrienergiat kui võrku sisenenud.

Tarbin elektrit 3 kuu jooksul kuni 60 KW/h. Miks ma pean hakkama maksma lisatasu eimillegi eest? Sellele ei ole põhjendust, maksta tuleb ikka tegeliku tarbimise eest.

Te maksate selle eest, et Te saate tarbida elektrit Teie poolt soovitud ajal ja koguses.

Kas ampritasu eraklientidele hakkab sõltuma faaside arvust? Paluks täpsustada, kuidas mõista ampritasu 3-faasilise (nn. tööstusvoolu) puhul, kas see näiteks 16-amprilise peakaitsme puhul tuleks siis 16 x 3 x 2=96 krooni kuus? Või on arvestus lihtsalt 16 x 2=32 kr kuu?

Sõltub küll. Kolmefaasilise ühenduse puhul on arvestus 16 x 2 = 32 krooni kuus. Ühefaasiline ühendus on kolm korda odavam. Ühefaasilise ühenduse puhul on arvestus 16/3 X 2 = 10,6 krooni kuus.

Miks on korteri püsitasu 20 krooni ja elektriga kütjal 16 krooni amper, st ca 40 korda kallim? Suurematel tarbijatel on tavaliselt hind odavam?

Elektri lõpphinna võrdlemiseks tuleb arvesse võtta nii püsitasud kui ka kilovatt-tundide tasud. Suurema tarbija jaoks elektri hind kokkuvõttes madalam.

Korteri püsitasu on võrguühenduse kasutamise tasu,
mis sisaldab kortermaja peakaitsme ampritasu ja mõõtmise kulutusi korteri ukse taga. Elektrikütte hinnapakett koos võrguteenusega sisaldab püsitasuna 2 krooni peakaitsme ampritasu ja 14,6 krooni elektrienergia võimsustasu.

Kas põlevkivile on alternatiivi? Kui jah, siis millal seda alternatiivi kasutama hakatakse?
Täies mahus on põlevkivile alternatiiviks gaasist elektrienergia tootmine, tuumaenergeetika või kogu mahus elektri sisseost. Põlevkivi eelis on soodsam hind ja rahvuslik julgeolek.

Miks te ei räägi sellest, kui palju reostab põhjavett ja hävitab loodust põlevkivist elektritootmine?

Ligikaudu pool kõikidest investeeringutest on suunatud põlevkivi kaevandamisest ja põlevkivi põletamisest tekkiva keskkonnamõju vähendamisele.

Põlevkivi kaevandamise käigus pumbatakse põhjavesi tagasi loodusse teda reostamata. Tõestuseks on näiteks kalakasvatus kaevandusest välja pumbatavas vees. Tegelikkuses kuivendatakse algselt liigniiskeid maid.

Refereerin EE kodulehelt EE visiooni lugedes: «Me tahame olla konkurentsivõimelised muutuvas keskkonnas …» Mida see tähendab, palun seletage see lahti tavalisele kodanikule.
Eesti Energia tahab kestma jääda ka avatud turul konkureerides suurte Vene ja Euroopa energiagigantidega.

Miks makstakse juhtkonnale ülipalku, kui investeeringuteks raha napib? Austatud härrad, palun põhjendage, miks on Teie palgad suuremad kui ministritel.
Eesti Energia juhatus ei määra iseenda palku.

Uute tariifide järgi peaks ka Eesti Energia hakkama trahve maksma katkestuste pikenemise eest? Kas äikesega tekkinud katkestused liinile kukkunud puu tekitatud katkestused on trahvitavad? Mis on piirmäärad, kas nagu praegu 24 tundi linnas ja 3 ööpäeva maapiirkonnas?
Ühekordne elektrikatkestus nii linnas kui ka maal ei tohi ületada 24 tundi. Kui katkestus kestab rohkem, maksab Eesti Energia tulevikus trahvi. Äikese tõttu liinile kukkunud puu meid vastutusest ei vabasta.

Ma ei saa aru, kuidas saab meie pere elektri hind tõusta 27 krooni kuus, kui juba ainuüksi püsitasu hakkame maksma 50 krooni ja lisaks veel elektrihinna tõus? Millise matemaatilise tehte abil saan ma 27 krooni?
Kaheksakümmend protsenti Eesti kodutarbijatest hakkab maksma elektri eest keskmiselt 27 krooni kuus rohkem. Nende hulgas on inimesi, kes maksavad keskmisest vähem, samuti neid, kes maksavad keskmisest rohkem.

Kakskümmend seitse krooni kuus rohkem maksab näiteks korteri omanik, kes tarbib elektrienergiat 130 kWh kuus.

Miks on taas vaja muuta Eesti Energia hinnapakette? Alles jõudsime vanadega harjuda.

Meil on väga kahju, aga see ei sõltu Eesti Energiast. Uus hinnastruktuur tuleneb elektrituruseadusest, mis jõustus 1. juulil 2003. Elektrituruseadus eraldab võrguteenuse ja elektrienergia.

Väikelinnades kasutavad teie mehed autosid ka erasõitudeks, kas see on kokkuhoid? Kes maksab nende autoga töölkäimise kinni, kas jälle meie?

Erasõitude kulud maksavad kinni töötajad. Autode kasutamisele on ette nähtud ranged limiidid.

Palju maksab elektri väljalülitamine juhul, kui inimene ei jõua maksta? Ja kui palju läheb maksma sisselülitamine?

Võlgniku tarbimiskoha sisselülitamine maksab 1570 krooni koos käibemaksuga, mis sisaldab nii väljalülitamisele kui ka taaspingestamisele tehtud kulutusi.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Fakte ajaloost

Autor Avo | Avaldatud: 2. märts 2004

03.03.1929.a. oli Võrumaa põllumajanduses tegelevate noortepäev.
07.03.1936.a. korraldati Põlva Põllumajanduse Seltsi poolt suurem linaharimise võistlus.
10.03.1898.a. asutati esimene eesti piimaühisus – Restu Piimaühisus Valgamaal.
17.03.1935.a. asutati Võrumaa Maanoorte Ühendus.
23.03.1903.a. alustas tegevust Võru Eesti Põllumeeste Selts.
26.03.1920.a. registreeriti Lõuna-Eesti Põllumeeste Keskseltsi põhikiri.
30.03.1937.a. asutati Rõuge Piimaühingu juurde kontrollring.

Võrumaa muuseumi kogu põhjal A. Ruusmaa.

 

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: pandakaru pojad on …KUTSIKAD?

Autor Avo | Avaldatud: 1. märts 2004

Pandaema toidab mõlemat kutsikat
(11:12 28.02.2004)


SHIRAHAMA, 28. veebruar (Reuters-EPLO) – Pandakaksikud Ryu-Hin ja Shu-Hin, kelle ema Mei-Mei ei hüljanud üht neist, nagu tavaliselt pandaemad teevad, mängimas Adventure Worldis Jaapanis Shirahamas.

Need viiekuused pandakutsikad on haruldane juhtum, kui pandaema ei hüljanud ühte neist, vaid toidab ja hoolitseb mõlema eest.

Foto: Reuters

 

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Nuiamäe, Andres – Iraani-missioonil hukkunud kaitseväelane

Autor Avo | Avaldatud: 29. veebr. 2004

21aastane Eesti sõdur sai Iraagis surma
(09:21 29.02.2004)

Andres Nuiamäe.jpg:  
Foto: www.mil.ee

BAGDAD, 29. veebruar (EPLO) – Iraagis Bagdadis sai laupäeva õhtul surma Eesti kaitseväelane, Estpla-8 liige, 21aastane nooremseersant Andres Nuiamäe.

Kaitsejõudude teatel patrullis Estpla-8 jalgsi Bagdadis Abu Ghurayb’i linnaosa turu lähistel, kui kell 20.55 kohaliku aja järgi plahvatas isevalmistatud lõhkekeha. Kaitseväe juhataja Tarmo Kõuts ütles, et lõhkekeha oli kaevatud tee kõrvale maasse ja kaetud prahiga ning lõhkes noormehe vahetus läheduses. “Muid relvi ei kasutatud ning ei olnud ka muid intsidente,” sõnas Kõuts.

Samas kinnitavad välisagentuurid, et Nuiamäe püüdis teha lõhkekeha kahjutuks teha ja samal ajal tulistasid teda kurjategijad, sõdurid tulistasid vastu.

Patrullis osales 12 kaitseväelast. Ükski teine kaitseväelane haavata ei saanud.

Kõuts andis korralduse langetada kaitseväe linnakutes leina märgiks riigilipud.

Kaitsevägi avaldab hukkunu omastele kaastunnet. Lähedasi on juhtunust teavitatud.

“Nooremseersant Nuiamäe oli väga tubli mees, ta liitus scoutspataljoniga pärast ajateenistust, ta teenis juba üle aasta ning tegutses snaiprijaos, mis iseenesest tähendab, et ta oli rahulik, tasakaalukas ja kohusetundlik,” ütles scoutspataljoni ülem kolonelleitnant Artur Tiganik. “Meie mõtted on traagilisel hetkel hukkunu lähedastega.”

ESTPLA-8 teenib USA 1. ratsaväediviisi (1st Cavalry Division) 2. brigaadi 12. ratsaväerügemendi 2. pataljoni alluvuses.

USA 1. ratsaväediviis on soomukeid ja helikoptereid kasutav manööver- ja löögiüksus. 12. ratsaväerügemendi 2. pataljon, millele Eesti üksus otseselt allub, on soomusüksus.

ESTPLA-8 on ette valmistatud läbi viima jalgsi- ning motoriseeritud patrulle, läbiotsimisi, konvoide saatmist ja objektide valvet.

Eesti kaitseväelased viivad läbi operatsioone koostöös USA armee üksustega, USA sõjaväepolitsei ja Iraagi politseiga eesmärgiga tagada kord, leida ebaseaduslikud relvad ja võidelda salakaubanduse vastu.

Allikas

xxx

 

Vabaduse valus ohver
(01.03.2004)


Täna on meie kõigi mõtted laupäeval Bagdadis langenud noore Eesti sõjamehe nooremseersant Andres Nuiamäe omastega, ja teiste Eesti kaitseväelaste omastega, kes iga päev ootavad südamevärinaga teateid missioonipiirkondadest, lootes parimat ja kartes halvimat.

Ilmselt ei oska meie, kes me veedame oma tööpäevad istungisaalides ja kontorilaudade taga, kunagi täielikult mõista, mida tähendab nende inimeste pühendumine ja vastutusekoorem, kes riskivad päevast päeva oma elu ja tervisega, et kaitsta meie mugavat ja turvalist elu. Vaevalt mõistame päriselt sedagi, millise pinge all elavad nende lähedased ja sõbrad. Meie mure ja kaastunne on neile kasin lohutus. Aga midagi siiski.

Eesti rahvas on endale teadvustanud, et iseolemine tähendab vastutust ja kohustusi. Meie kaitseväelased on aastate jooksul osalenud arvukatel välismissioonidel. Kuni üleeilseni ei olnud me pidanud maksma kõrgeimat hinda, aga nii meie oma kodudes kui ka kaitseväelased võõrsil – mõlemad teadvustasime endile, et kõik nende hulgast ei pruugi elusalt ja tervelt naasta. Kaitseväelase amet tähendab ülimat pühendumist ja eneseohverdust. Me peame oskama seda hinnata ja austada.

Veebruarikuus tähistame mitut oma ajaloo tähtpäeva – pühitseme vabariigi aastapäeva ja meenutame Tartu rahu. Nendel puhkudel mõtleme enam kui muidu tagasi neile kangelastele, kes on kunagi, relv käes, Eesti eest võidelnud ja oma elu andnud. Ent samasugust austust väärivad need vaprad mehed ja naised, kes on täna Eesti eest väljas Iraagis, Afganistanis ja Kosovos. Ka neist peame me mõtlema kui kangelastest, sest võideldes vabaduse eest maailma eri paikades võitlevad nemadki Eesti eest.

Jäägem riigimeesteks

Laupäeva õhtul Bagdadis juhtunu on traagiline kogu Eestile ja meie kaitseväele, korvamatu kaotus aga ühele eesti perekonnale. Siiski ei tohi see kohutada meie riiki sedavõrd, et astuksime kõrvale valitud kursilt.
Eelmisel nädalal andis valitsus riigikogule üle eelnõu Eesti kaitseväe Iraagi-missiooni pikendamise kohta. Parlamendil seisab ees valus ja raske arutelu. Aga ma usun, et meie rahvaesindajad mõistavad: vastus küsimusele, kas peaksime osalemist Iraagis jätkama, saab olla ainult jaatav.

Kutsudes oma üksused koju, tunnistaksime ebapädevaks ja vastutustundetuks riigikogu mulluse, pea üksmeelse otsuse saata oma kaitseväelased Pärsia lahe äärde rahu kindlustama. Aga veel olulisem on, et nõnda toimides ütleksime oma liitlastele, et me ise pole väärt, et meie vabadust ühiselt kaitstaks. Ütleksime kaudselt sedagi, et me ei olnud väärt nende Briti mereväelaste, Soome, Rootsi ja Taani vabatahtlike verd ja higi, kes Vabadussõjas ühes meie oma sõjameestega Eesti vabaduse eest võitlesid. Hääletus, mis meie parlamenti ees ootab, eraldab riigimehed päevapoliitikutest.

Loomulikult ei piirdu Eesti valitsuse ja riigikogu roll sellega, et anda rohelist hääletusklahvi vajutades luba Eesti kaitseväe kasutamiseks. See vastutus on suurem ja kätkeb endas mitut valdkonda.

Poliitiline vastutus

Esiteks peame me rahvale ausalt tunnistama, et ohud, mis meie sõdureid ja ohvitsere missioonidel varitsevad, on tõelised ja tõsised. Ükskõik kui ebamugav selle tõdemine meile mingil hetkel poliitiliselt ka tunduda võiks.
Teiseks peame tegema kõik Eesti valitsusest ja parlamendist oleneva, et hoida ohtu meie kaitseväelaste elule minimaalsena. Eelkõige seisneb see parima väljaõppe ja varustuse võimaldamises üksustele, kes võõrsile meie sihte ja väärtusi kaitsma lähetatakse.

Kolmandaks. Kui halvim siiski juhtub – ja mõnikord läheb ka nii –, peame olema võimelised ausalt ja avameelselt selgeks rääkima toimunu asjaolud ning suutma analüüsida, kas on midagi, mida saaksime teha paremini, et vähendada traagiliste juhtumite kordumise tõenäosust. Avalikkusel ja ajakirjandusel on siin oluline roll, ent nad peavad suutma eristada vastutust süüst.

Ja viimaseks ning olulisimaks – peame kindlameelsemalt kui kunagi varem jätkama oma rahvusvaheliste kohustuste täitmist Iraagis, sest rahu ja stabiilsuse saavutamine seal tähendab meile nüüdsest peale ka seda, et nooremseersant Andres Nuiamäe ei langenud asjata.

Sven Mikser, riigikogu riigikaitsekomisjoni esimees, endine kaitseminister (Keskerakond)

Allikas

xxx

 

Albu külapoisi hukkumineKirsti Vainküla, SLÕL, teisipäev. 2. märts 2004

Mati Hiis
ALBU: Koht, kus laupäeva õhtul Iraagis hukkunud Andres Nuiamäe koolis käis ja elas.
Mati Hiis
KAS PEAKS SÕDIMA? Traktoristid Arne (püsti) ja Indrek mõtestavad, kas Eesti poisid peaksid ikka Iraagis sõdima? Vastus on kindel ei.

«Meie kallis peaminister Parts ei oska isegi hukkunu nime korralikult välja öelda. Nüüd võiks ta meile ütelda, kuidas meie julgeolekut Iraagis tagati? Mina küll ennast sellepärast kindlamalt ei tunne, et meie poiss surma sai,» ütleb Albu elanik Liia Roos. Ta ei ole sellega nõus, et eesti poisid Iraagis sõdivad.
 

Albu külapoes ei ole kella 10.30 ajal ühtegi ostjat. Kaks müüjat, Reet ja Kaire, panevad riiulitele moosipomme. Iraagis hukkunud Albu poiss Andres Nuiamäe oli Reeda onupoeg. Tal on silme ees, kuidas Andres kodus trenni tegi, mööda Albu külateid jooksis. Ta sportis himuga.

Kaire: «Üks vanem härra käis hommikul, tema oli ikka väga tige. Riigi peale. Et kui enne käisid meie poisid Afganistanis, siis nüüd Iraagis.»

Reet: «Jah, et uus vabariik ju küll ja lubati, et ei saadeta Eesti poisse teise riiki sõdima…»

Kaire: «…Oleks siis, et Eesti eest.» Kaire mudib peos taskurätti ja kaob tagaruumi.

Reet: «Aga Andrese surm praegu on nii mõttetu. Andrese isa oli kogu aeg vastu, ta kartis. Et vale asjaga tegeleb poiss.»

Poodi astub Vello Kirsimäe, peos kilekott, mille ta taskusse torkab ja jälle võtab välja. «Mis siin mõelda? Ise ta selle tee valis,» mõistab Vello sõjaväelasi, sest tema poeg on Kaitsejõudude peastaabi ohvitser.

Tammsaare OÜ kontoris on ainult naised. Agronoom Reet Tammerikul lähevad silmad kohe märjaks. Ta toetab küünarnukid lauale ja vaikib viivu. Tõmbab siis tunked selga, paneb Nivale hääled sisse ja põrutab töökotta. Hommikul olid mehed Andresest rääkinud ja vihased olnud.

Ei taha peaministrit näha

Töökojas on põrandal jääd. Ruum on väike. Radiaator õhkab kuumust. Keset tuba istub Valve Kuld. Kohendab punase jaki hõlmu koomale. Tema ei tööta seal, astus niisama läbi.

Valve: «See kõik on mulle šokk. Ma olen ise poja kaotanud, selle surma üle elanud… mitte küll sõjaväesurma, aga ma saan aru, mis ema võib tunda. See on selline valu, et ei oska öeldagi… Nuga on kogu aeg rinnus. Mitte miski ei asenda seda last. See on võimatu.» Naine paneb jala üle põlve ja hakkab seda närviliselt kiigutama.

Traktorist Arne Rajasaar: «Ta käis mu tütrega ühes klassis.»

Valve: «Mina ei pea õigeks, et nad seal on.»

Arne: «Teised riigid on ka seal, me ei pääse ju. Kes see tahab oma poega saata sinna? Sellega tuleb poliitiliselt muu asi. Kui ta läks sisseastumiseksamit tegema, tegin põllul kesa, isaga rääkisin siis. Ta ei ütelnud midagi halba.»

Laohoidja Liia Roos: «Aga meie kallis peaminister Parts ei oska isegi hukkunu nime välja öelda. Korralikult. Ta ütles Nuiamaa. Ta võiks ju nüüd meile öelda, kuidas meie julgeolekut Iraagis tagati. Ma tahaks väga teada. Mina nüüd küll ennast sellepärast kindlamalt ei tunne, et meie poiss surma sai.» Liia on sõjakust täis, paneb käed vaheliti rinnale.

Liia: «Mul on üksainus poeg. 18 saab. Loodan, et eile mattis ta oma plaanid rahuvalvajaks saada maha. Ta jäi väga nukraks. See amet on ju maapoisile kindel sissetulek, kindel töö.»

Valve: «See ongi see, mis poisid maalt ära ajab – kas lähed rahuvalvajaks või politseisse.»

Liia: «Et oleks töökoht. Aga kellele saab meeldida, et tema poeg läheb sõtta?»

Ukse peal seisab prillidega mees, sinised tunked üll. «Ega see õige ikka ei ole, et nad Iraagis on. Tegelikult ei ole,» ütleb ta vaikselt, justkui omaette ja läheb minema.

Liia: «Minu meelest on poisid seal raha pärast.» Toas läheb lahti möll – kõik on nõus. «Iga lapse surm on kohutav… Andres on ju mu silme all kasvanud, nii pisike oli. (Paneb käe puusale.) Ühes majas oleme elanud.»

Nurgas istub 20aastane Indrek, äsja Albusse kolinud, õpib traktoristiks. Kuulab. Liia: «Las ta olla sõjaväelane, aga las teenib siinsamas. Miks ta peab minema võõrale maale? Mille nimel?! See kuradi Parts ütleb – meie julgeoleku huvides. Kurat, tulgu põhjendagu mulle ära! Manab kurva näo pähe ja ajab lolli juttu suust välja.»

Kõik arutavad, kas peaminister Juhan Parts peaks isiklikult Andres Nuiamäe lähedastele kättpidi kaastunnet avaldama? Kõik räägivad läbisegi, lõpuks jõutakse otsusele: ei, Partsi ei taheta Albus näha.

Liia: «Nad ei mõtle seda siiralt, esiteks.»

Arne: «Kui oleks tahtnud teha, tulnud kohe.»

Liia: «Ja kui ta alguses ütleb nime valesti ja pärast tuleb kaastunnet avaldama, kes tema sõnu siis tõsiselt võtab? See on võlts.»

Reet: «Oleks siis viisteist või kakskümmend meest, kelle nime ta peab ütlema. Oli ju üksainus nimi…» Toas jääb korraks vaikseks, algavad keskpäevased uudised. Juttu on jälle Iraagist. Kõik kardavad, et Andrese ema ja isa ei saa nii pea veel rahu – muud juttu ei kuulegi.

Reet: «Parts lubas ju missioonile minna! Umbes nii, et kuidas ajakava on.»

Juhan Partsil on samuti poeg kasvamas. Kas ta ise laseks poja võõrasse sõtta?

Liia: «Oh, tema pojast tuleb diplomaat.»

Reet: «Jah, vaevalt, et tema poeg peab nii raha teenima.»

Liia: «Ja teine taktikaliselt vale oli see, et hakati kohe rahasummat ette lugema. « Toas läheb uus sumin lahti – kõik on vastu, et riik kuulutab laialt, et maksab Andres Nuiamäe surma puhul kaks miljonit krooni.

Valve: «Et lähen ostan mõne miljoni eest endale uue lapse või? Näotu. Maksa raha, kui sa pead seda tegema, aga miks sa seda kuulutad?»

Arne: «See oli natukene vale.»

Liia: «Siin on ju mõttetuid lolle, kurat, kes hakkavad keelt peksma. Vanematele topelt vaev.»

Valust peab üle saama

Valve: «Siin ei aita midagi, peab valust üle saama. See võtab väga pikka aega.»

Tuppa tekib pinev paus.

Raadiost loetakse ilmateadet. Lubatakse tuisku.

Liia: «See Parts on meil selline mees, et täielik äpardus. See ei ole ainult minu arvamus, vaid ka mu laste arvamus.»

Valve: «Siin üks poiss, Andrese sõber, käis Kosovos. Tema ema rääkis, et tema oli siin kogu aeg nagu süte peal. Mõtles, et kas ja kus… Lapsed ei mõtle emadele. Neil on nende elu. Kes ema laseks oma poega sõtta, kui ette teab, et surma saab?»

Liia: «Ei, mina ütlen nii – saagu sõjaväelaseks, aga olgu siin. Nad on mingite usuhullude juures. Need on teised inimesed. Ma tahan teada, kas on mõni inimene, kes leiab, et me teeme seal Iraagis õiget asja? On mõni? Peale valitsuse?» Kõik mõtlevad hetke. Midagi pole öelda. Liia toon on kuri ja hääl vali. «Ma tahaks seda inimest näha,» ütleb Reet.

xxx

 

Kaitsevägi saatis ära Iraagis hukkunud Andres Nuiamäe
05.03.2004 17:38PM Online

Reede pärastlõunal saatis kaitsevägi sõjaväeliste auavaldustega Tallinna Pärnamäe krematooriumis ära Iraagis hukkunud nooremseersant Andres Nuiamäe.

Sarga juures seisid valves nooremseersant Nuiamäe teenistuskaaslased Scoutspataljonist, auvahtkonnas seisis rühm Üksik-Vahipataljonist.

Tseremoonial teenisid kaitsejõudude peakaplan kolonel Tõnis Nõmmik ja Rahuoperatsioonide Keskuse kaplan nooremleitnant Alo Martinson.

Nooremseersant Nuiamäe omastele anti üle sarka katnud riigilipp. Auvahtkond tulistas hukkunu mälestuseks kolm kogupauku.

Kaitseväelisest tseremooniast võtsid teiste hulgas osa kaitseminister, kaitseväe juhataja, Kaitseliidu ülem, mereväe ülem, õhuväe staabiülem, maaväe ülem ja operatiivülem.

Viimast austust olid tulnud avaldama ka Ameerika Ühendriikide ja Suurbritannia suursaadikud Eestis ning Ameerika Ühendriikide, Suurbritannia ja Leedu relvajõudude esindajad.

Nooremseersant Nuiamäe hukkus teenistusülesannete täitmisel 28. veebruaril Bagdadi eeslinnas, kui patrullimise käigus plahvatas isevalmistatud lõhkekeha.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Virumaa märtsis

Autor Avo | Avaldatud: 29. veebr. 2004

65 aastat tagasi:
02. märtsil 1939.a. sündis skulptor Matti VARIK, kes on Kohtla-Järve sümboli, monumendi “Au tööle!” skulptuurgrupi autor.

10 aastat tagasi:
03. märtsil 1994.a. külastas Kohtla-Järvet Rootsi Kuningriigi kultuuriatašee
Eestis Hans LEPP, kes avas Põlevkivimuuseumis rootsi laste näituse “Joonistav laps”. Hiljem kohtus kultuuritöötajatega Kohtla-Järve Linna Kultuurihoones.

15 aastat tagasi:
04-05. märtsil 1989.a. oli Tallinnas Interliikumise I kongress, kus osales ka
palju Kirde-Eesti esindajad. Järgmine kongress toimus Kohtla-Järve Linnavalitsuse saalis.

60 aastat tagasi:
05. märtsil 1944.a. leitnant MÄGI rünnakgrupp lõpetas Vepsaküla sillapea hävitamise – likvideeriti Vene 2.löögiarmee 340. kuulipildujate ja suurtükkide üksikpataljon ja 378 laskurdiviisi allüksused. Nii  lõppes Punaarmee järjekordne Stalini “sünnipäevakingituse” tegemine.

06. märtsil 1944.a. heistid ligi 200 Nõukogude pommitajat 11 tunni jooksul Narva linnale ligi 4000 pommi ja hävitasid enamjaolt ajaloolise Narva kesklinna. Õnneks jäi pommivabaks Kreenholmi linnaosa. Pikki aastatid peeti seda hävitustööd sakslaste toimepanduks.

5 aastat tagasi:
08. märtsil 1999.a. õnnistati Pühajõe kiriku täisõpetajaks piiskop Einar Soone
poolt Ülo VAHER, kes teenib kogudust alates 1993.a.-st.

90 aastat tagasi:
10. märtsil 1914.a. sündis Lüganuse vallas õpetaja Aado IRVAL, kes osales lipnikuna Soome Talvesõjas. Suri Rootsis 18.06.1989.a.

85 aastat tagasi:
11. märtsil 1919.a. sündis Vaivara vallas soomepoiss Arnold SIDOROV. Suri Kadrinas 26.04.1981.a.

15 aastat tagasi:
14. märtsil 1989.a.toimusid Tallinnas, Narvas, Kohtla-Järvel ja Tartus Eesti
Interliikumise poolt organiseeritud väljaastumised.

115 aastat tagasi:
17. märtsil 1889.a. sündis Rakvere vallas klaverimeister Karl (Kaarel) SAAR. Suri 23.12.1980.a.

105 aastat tagasi:
21. märtsil 1899.a. sündis Vaivaras II liigi 3.järgu Vabadusristi kavaler, leitnant Martin LIBENE. Hukkus lõhkeva kuuli läbi Alsvigi mõisa juures 03.03.1919 (maeti Tartus 10.03.1919.a.)

23. märtsil 1899.a. sündis Vaivara vallas II liigi 3.järgu Vabadusristi kavaler
veltveebel Christoph(Kristof) ROOS. Hukkus Tallinnas 04.03.1933.a., maeti
Tallinna Kaitseväe Kalmistule. Haud on hävinud pealematmise töttu.

15 aastat tagasi:
25. märtsil 1989.a. toimus Jõhvi raudteejaama ees 1949.a. märtsiküüditamise
mäletsusmiiting.

80 aastat tagasi:
27. märtsil 1924.a. sündis Tartus muusika- ja kirjamees Ottniel JÜRISSAAR,
kes Kohtla-Järvel vene koolide õpetajana oli segakoori “Heli” ja naiskoori
“Kaja” dirigent (need olid mõlema koori hiilgeajad).

27. märtsil 1924.a. sündis Iisaku vallas kinomehaanik Johannes KREJUS, kes
oli soomepoisiks ja praegu elab Austraalias.

125 aastat tagasi:
31. märtsil 1879.a. sündis Tallinnas teedeinsener Julius MADDISON, kes projekteeris üle Narva jõe terassilla (hävinud) ja algatas põlevkivituha kui
ehitusliku sideaine uurimise. Suri Tallinnas 30.01.1959.a.

55 aastat tagasi:
31. märtsil 1949.a. moodustati “Laine” kolhoos, millest hiljem sai ERRA sov-
hoosi üks osakondi.

Arthur Ruusmaa,
Põlevkivimuuseumi arhiivikogu, kodu-uurijate S.Hurma, L.Kiisma, O.Vallimäe märkmete ja isiklike väljakirjutuste alusel.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Mardi pere ja teised

Autor Avo | Avaldatud: 23. veebr. 2004

Tõestan, et saan kodu valmis!Katrin Pauts, esmaspäev. 23. veebruar 2004

Irina Mägi (Meie Maa)
MAJAKARBI MATERJAL KOOS: Jõuluöösel lahvatanud põlengust, mis jättis Mardi pere üheksa lapse kodust alles vaid vundamendi, on südi pere toibumas. Ülle on uhke, et majakarbi materjal hakkab juba kokku saama – kuigi annetatud summa pole majaehituseks teab mis suur, on ta kogu nõu ja jõuga odavamaid võimalusi otsinud.

Vahetult pärast seda, kui üheksa lapse ema Ülle Mardi kodu oli maani põlenud, helistas talle vanem proua: «Kas see on nüüd suurte perede komme majad maha põletada ja siis rahvalt raha kerjata?» Kuid Ülle usub: küll õelad suud ajapikku väsivad. Annetusrahast on ta uue majakarbi materjali peaaegu kokku saanud.

«Püha müristus, andku mõistust! Kas ma olen tõesti nii nõder ema, et panen oma lapsed põlema?» pahvatab Ülle õelast telefonikõnest rääkides. «Tükk aega kartsin telefoni vastu võtta.» Veel üks inetu juhus oli, kui Tallinnast saadeti Üllele koorem asju, millest osa ühest väikebussist teise ümber tõstes lihtsalt haihtus. «Kui jube õel võib mõni olla!» ohkab Ülle. Kadetsejaid on ka kodukandis, aga kleenuke blond naine on südikust täis: «Ma ei lase ühel külal enda kodu mõjutada. See on minu kodu ja ma tahaks näha, kes tuleb siia mind murdma. Küll ära väsivad. Sest ma ei lähe siit mitte kuskile. Ma näitan, et teen oma kodu üles, et ma saan selle valmis.»

Unistavad mugavast ja lihtsast kodust

Õnneks on häid inimesi rohkem kui kiuslikke. «Mul on jube hea tunne, et hoolitakse, mis siis, et mul on palju lapsi ja olen maalt. Aga jumal, isegi pealinna daamid – kohe nii hea soe tunne on mul!» rõõmustab Ülle, et tema, lihtne maanaine, sai pärast tuleõnnetust endale Tallinnast sõbratari. «Jumal kuis ta aitab mind, igas mõttes! Käisin ta juures Tallinnas, jõime kahekesi kohvi. Ma kohe ei oleks uskunud, kui teda esimest korda nägin – püha jumal, kui ilus, kui peen daam! Ja mina nii lihtne, nagu ma olen. Pisar tuli silma.»

Annetustest kogunenud ligi 80 000 kroonist on Ülle ära kulutanud poole ja saanud selle eest kokku uue majakarbi materjali. «Mul on lauad räägitud, need ma saan, hea kuiv materjal, panen selle kohe varju alla. See on mul sisetööde jaoks. Liiva ja tsemendi muretsen kevade poole, tsement niiskust ei kannata. Keegi pidi uurima, kust saab odavaid aknaid,» arutleb Ülle.

Uue maja projekti teeb talle tasuta Läänemaa projekteerija Heinar Kaasik. «Ta kirjutas mulle nii ilusti, et kuna tal oli eelmine aasta nii edukas, tahab ta seda rõõmu kellegagi jagada. Nagu taeva kingitus mulle kohe!» õhkab Ülle. «Ta tuli ise kohale, tegi pilte, võttis ühendust meie vallavanemaga. Jube hea tunne, kui inimesed aitavad sind ega nõua selle eest ei tea mida. Ma poleks uskunudki, et edukas projekteerija võtab minusuguse maakaga ühendust ja aitab mind kohe nii tugevasti!»

Ootavad ilusaid ilmu

Maja ehitatakse maha põlenud hoone vundamendile, mille pere pärast põlengut hoolikalt puhtaks on teinud. Ülle meelest on põhiline, et kui juba teha, siis korralikult. «Et poleks mitte kallis, vaid hubane ja mugav. Ma ei taha lossi, vaid lihtsat maainimese maja, kus on mul ja lastel hea ja kus võin rahulikult lihtsaid külalisi vastu võtta.»

Ehitama hakkavad Ülle mees ja pojad – ehitusfirmat palgata oleks liiga kallis. «Võib-olla on vaja ka kõrvalt mingeid juhtnööre, aga projekteerija pidi mulle soovitama hea töömehe, mitte eriti kalli.»

Ülle sõnul on tema ja lapsed kodu kaotusest toibumas. «Keerasin endale uue lehekülje ja hakkan uuesti elama. Masendus ja nüri tunne lähevad välja. Teeme uue kodu. Lapsed on kõik koos, ootavad kevadet ja ilusaid ilmu, et saaks tegutsema hakata. Abikaasa on õrn ja hea – mis sa, hing, veel tahad?»

Kes soovib Mardi pere kodu kerkimist kiirendada, võib teha annetusi Ülle Mardi pangakontole: 1102023285.

Kaheksalapseline Pihu pere meeleheitel

Mullu novembri lõpus põles maha Viljandimaal elava kaheksalapselise Pihu pere kodu. Ehkki annetuskampaaniaga kogunes aukartustäratav summa, umbes 800 000 krooni, pole pere mured sellega lõppenud – uue kodu rajamisel pole veel miskit liikuma hakanud. Pereema Marget Pihu räägib ohates, kuidas valla muretsetud projekteerija oma töö eest 40 000 krooni nõudis. Marget oli abikaasa Andresega arvestanud, et see ei lähe kallimaks kui 20 000. Pealekauba oli projekteerija maha saanud 180 ruutmeetri suuruse lossiga, mille ehitus maksaks 1,5 miljonit, nagu oleks Pihudel 800 000 üle jääv pool miljonit varnast võtta. Marget on sellisest kasuahnusest löödud, sest nende pangakontol seisev suur summa pole ju mingi lotovõit, vaid saadud läbi suure õnnetuse. «Kui ta meile selle summa ütles, tõusin püsti ja läksin lihtsalt toast välja. Täna lähen veel valda küsima, kas tõesti mingit muud moodi ei saa. Algul mõtled küll suure hurraaga, et kõik läks hästi, aga see on veel hullem kui see muu asi,» ohkab Marget. Ta on abikaasaga arutanud, et kui lähiajal midagi ei edene, ostavad nad Eesti teise otsa valmis majapidamise. Praegu elab kaheksat poega kasvatav pere endiselt valla antud majas, mis on külm nagu hundilaut. «Kevadeni pean siin vastu, aga kauem küll mitte,» ohkab pereema. Pealekauba tuleb kuulata mõne külainimese mokaotsast poetatud märkusi: «Nooh, nüüd saate ju uue maja…»

Marget tunneb õhinal huvi, kuidas läheb Saaremaal Ülle Mardi perel – endale annetatud rahast annetasid Pihud omakorda saarlastele.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

  • Arhiiv