Kehtiva põhiseaduse kohaselt on ametis olnud Eesti Vabariigi peaministrid
 |
Siim Kallas 28.01.2002 – 10.04.2003 |
|
 |
Mart Laar 25.03.1999 – 28.01.2002 |
|
 |
Mart Siimann 17.03.1997 – 25.03.1999 |
|
 |
Tiit Vähi 06.11.1995 – 17.03.1997 17.04.1995 – 06.11.1995 |
|
 |
Andres Tarand 08.11.1994 – 17.04.1995 |
|
|
Mart Laar
21.10.1992 – 08.11.1994 |
13.02.1945 hakkas ilmuma ajalehtede “Rahva Hääl” ja “Sovetskaja Estonia” lisaleht Kohtla-Järvel “Rohkem Põlevkivi”, praeguse “Põhjaranniku” eelkäija. Esimeses numbris oli hästi palju juttu haridusest, spetsialistidest ja nende vajadusest põlevkivimaa tarvis.
 |
Praegu ilmub Põhjarannik paberkandjal eesti ja vene keeles (tõlkeleht Severnoje Pobereþje) viis korda nädalas teisipäevast laupäevani. Argipäeviti on kaheksaküljelise, trükikojas Trükis trükitava must-valge lehe hind 4 krooni. Laupäevane Kroonpressis ilmavalgust näev osaliselt värvitrükis leht, mis sisaldab nädalalõpulisa “Laupäev” ja TV-kava maksab 6 krooni.
Lisaks ajalehele Põhjarannik ilmutatakse nädalalehte Narvskaja Nedelja
Info koduleheküljelt http://www.pohjarannik.ee/
Tiit Vähi unistus täitumas
|
I N N O T ä H I S M A A Ida-Virumaal Sillamäel on täitumas Tiit Vähi unistus sadamast ja sellega piirnevast vabamajandustsoonist.
Sillamäel on näha selgeid edasiminekuid piirkonna arengus. Kohas, kus veel mõned aastad tagasi töödeldi uraani Nõukogude Liidu tuumapommide jaoks, käib vilgas ehitus- ja arendustegevus. Eelmisest elust pärit tuumajäätmed maetakse mäe sisse. Samasse kõrvale kerkib sadam, millest on mitu aastat ainult räägitud. Sügisel tööd alustanud ettevõtluse inkubaatorkeskus on kliente täis müüdud ja uues soojuselektrijaamas tehakse viimaseid ettevalmistustöid tootmise alustamiseks. On tunda, et mõne viimase kuuga on Sillamäel juhtunud rohkem kui sellele eelnenud kümne aastaga kokku. Viimaste kuude ja lähima paari aastaga investeeritakse linna ja selle ümbrusse kokku kaks miljardit krooni. Sillamäe soojuselektrijaama juht, endine tipperastaja Väino Sarnet räägib, kuidas tal äsja ebaõnnestus korteri ost. Loodetud paarikümne tuhande krooni asemel oli hind kerkinud saja tuhande piirile. “Loobusin,” märgib Sarnet. Hinnad tõusevad, sest investeeringute ootuses on kinnisvarafirmad asunud Sillamäel kortereid kokku ostma. Sillamäel elab kokku paarkümmend tuhat inimest. Mõnekümne kilomeetri raadiuses elab inimesi paarisaja tuhande jagu. Kolmandik töövõimelistest otsib tööd. Keskmine palk on tuhande krooni võrra väiksem kui Eestis keskmiselt. Eesti-Vene piir ja peatselt Vene-Euroopa Liidu piir on kõigest 25 kilomeetri kaugusel. Venemaaga on olemas korralikud raudtee- ja maantee-ühendused. Sillamäel on veel vähemalt seitse aastat vabamajandustsoon, kus võib kaupu tollivabalt käidelda. Koht oleks justkui äriks loodud. Äri tegemiseks tuleb asju ajada vaid ühe mehe – Tiit Vähiga, kes on muu hulgas endine peaminister. Kokku on Sillamäel 400 hektarit sellist maad, kuhu iga huviline võib oma ettevõtmise rajada. Tuleval aastal valmiv sadam on võimeline vahendama kaupu alates kütusest ja vedelkeemiast kuni puidu, konteinerite ja reisijateni ning võtma vastu laevu süvisega kuni 16 meetrit. Sadama peremees Tiit Vähi on asjade sellise käigu üle silmanähtavalt õnnelik. Ta muheleb rahulolevalt ja näitab kaardil sadama asukohta. Vähi on sadama muuli ehitusse pannud sisse juba sadakond miljonit krooni. Viis korda enam peaks peagi tulema pankadest. Tegemist on Eesti pankadega, kelle usalduse on Vähi viimaks võita suutnud. Vähi konkreetseid kliente veel ei nimeta, sest esmalt tahetakse näha, et sadam on valmis. Siis tulevad lepingud. Tallinna Sadama turundusjuht Erik Sakkov peab Sillamäe Sadamat tõsiseks tegijaks, kes võib Tallinnalt napsata uusi kliente. “Konkurent kindlasti, maha teha ei saa,” märgib Sakkov ja lisab, et vedelkeemia ja puidu vallas tõotab Sillamäe sadamast kujuneda tõsine tegija. Puidu osas on määrav asukoht, mis on näiteks Lõuna-Eestile lähemal kui Tallinn, Pärnu või isegi Kunda. “Puidus kaotame juba praegu turuosa Pärnule ja Kundale,” lisas Sakkov. “Igatahes peaks Vähi oma kulud tagasi teenima,” ütleb Pakterminali endine juht Raivo Vare. Sillamäel on küll jääga rohkem probleeme kui mujal, aga suur pluss on Venemaa lähedus. Olukorras, kus nafta liigub mööda raudteed, on seda Sillamäele märksa lihtsam vedada kui Muugale või Paldiskisse. Vare peab Sillamäed sobivaks niðivoogude jaoks. Näiteks töötleva potentsiaaliga väljaveo jaoks. Naftatransiidi jaoks pole tema sõnul sadam esialgu tõsine. Teine äri, milles Vähi on edukas olnud, on soojuse ja elektri tootmine. Paralleelselt vana, põlevkivil töötava jaamaga on suveks tööle rakendumas uus, gaasil töötav kombijaam. Tegemist on suure mootoriga, mis töötab gaasil ja mis ajab ringi generaatorit. Sellise jaama kasutegur on üle 90%, samas kui Narva põlevkivijaamade kasutegur jääb 30% kanti. Elektrijaama juhataja Väino Sarnet märgib, et suur kasu on elektrituru vabastamisest, mis annab 2006. aastast õiguse elektrit müüa kõigile soovijatele. Sarnet ennustab kombijaamadele suurt tulevikku. Sillamäe 6 MW võimsusega jaama maksumus oli 56 miljonit krooni, finantseerisid peamiselt pangad. Tuntud USA mootoritootja Caterpillari tarnitud jaama tasuvus on neli aastat, jaam ise peab esimese kapitaalremondini vastu 16 aastat ja üldse 50 aastat. Möödunud aasta novembris alustas Sillamäel Euroopa Liidu ja Eesti maksumaksjate toetusel tegevust ettevõtluse inkubaatorkeskus, mis pakub äri alustavatele ettevõtetele büroopinda. Näiteks kahe arvutitega varustatud töökoha kuuüür eraldi ruumis on paar tuhat krooni. Keskuse juht Oleg Rõþakov ütles, et üür on odav, sest keskus on Euroopa Liidult saanud 3 miljonit krooni abiraha. Silmetilt tuleb soodushinnaga soojus ja elekter. Kokku on keskuses 36 töökohta, võimalik on kasutada koosolekuruumi ja printerit. Peagi alustab tööd kaks ettevõtluskonsultanti. Vähi äriimpeeriumi nõrgim koht on metallitehas Silmet. Tehases toodetava puhta nioobiumi ja tantaali hind on maailmaturul viimaste aastatega kolm korda kukkunud. Seetõttu oli Silmet möödunud aastal kahjumis. Samas on Silmeti puhul tegemist ühega viiest maailma juhtivast tantaali- ja nioobiumitootjast. Turg on kindel, märgib Vähi, ainuke probleem on metalli hind. Tänavu on tantaali hind viiendiku võrra tõusnud, see annab kindlust, et äri pöörab paremuse poole. Toore tuleb tehasesse peamiselt Brasiiliast, Aafrikast, USAst ja Austraaliast. Möödunud nädalal tuli uudis selle kohta, et maailma üks juhtivaid metallide kaevandusfirmasid, Paranapanema Brasiiliast sõlmis Silmetiga viieks aastaks nioobiumi tarnelepingu 720 tonni maagi peale hinnaga ligi 600 miljonit krooni. Vähi ise nimetab lepingu olulisust teisejärguliseks. Tema sõnul on otsustavam maailmamajanduse toibumine, mis paneb inimesi rohkem ostma elektroonikat, kus kasutatakse tantaali. |
Hinnatõusulainele vastu: Kesselaiu ainsa pere kuueelarve on 900 krooniKatrin Pauts, SLÕL, 12. veebruar 2004
 Ingmar Muusikus (Eesti Ekspress) KÕIGELE KULUB KÜTUST: Saarekesel liigub Urmas traktori või tsikliga, kui meri lahti, sõidab mootorpaadiga Muhu ja mandri vahet. Suur kütuseröövel on pisike jõujaam – elektriliini laiule ei tule. |
 Ingmar Muusikus (Eesti Ekspress) ÜKSIKUL SAAREL: Kesselaiu elanik Urmas Vatter peab vahel talv läbi sügisel hulgilaost ostetud kuivainete ja püttilöödud sea toel hakkama saama. Tema ainsad sissetulekud on toimetulekutoetus ja kord aastas tasu loopealsete hooldamise eest. Terve eelmise aasta pidid Urmas ja tema abikaasa Elsa seega hakkama saama vaid ligi 14 000 krooniga. |
Urmas Vatter koos abikaasaga elab Muhu ja mandri vahel laiul, kus pole elektrit ega tavatelefoni. Ega töökohti. Toimetulekutoetusest elatuva pere elujärge mõjutab enim kütusehinna tõus. Sest kütust kulub saarekesel meeletult.
«Kütust läheb tõesti vägevasti! Meil on oma diiseljõujaam. Üle mere käin mootorpaadiga, saare peal sõitmiseks on traktor. Kütusekulu oleneb kuust. Kui heinategu on, läheb ikka päris palju. 50-60 liitrit traktori peale. Talvel on puudevedu. Tuulegeneraator on meil ka, aga kui tuult ei ole, tuleb puid teha diisliga. See võtab üle liitri tunnis.»
Kümne aasta eest olid Urmas ja Elsa Kesselaiul majakavahid. Nüüd saab automaatre?iimil majakas ise endaga hakkama. Pere elab toimetulekutoetusest. Kahe peale 900 krooni kuus. «Eks on sõpru, kes vahel natuke aitavad, kui päris häda käes,» kostab Urmas.
Loomi peavad nad ka. «Kasvatan kuut lihaveist, sigu pean kah, aga selleks talveks on nad juba pütis…»
Õnneks sai pere Eestimaa Looduse Fondi ja Briti suursaatkonna abiga traktori. «Tahaks hakata loomakarja suurendama, saame nüüd ise heina teha,» räägib Urmas. Varem käis ta mandril heina tegemas, tõi paadiga üle.
Talvevarud ostab korraga ära
Urmas käib üle jää toitu toomas mõlemal pool – Muhus ja Virtsus -, kuhu parajasti paremini pääseb. On tähele pannud, et Muhumaal on kaup väheke kallim kui mandril.
Vahetevahel ei pääse Kesselaiult aga kuhugi. Ei paadi ega autoga. Siis, kui merd katab rüsijää.
Mõnel talvel ei saa saarelt üldse ära. Sügiseti käib Urmas mõnes odavamas hulgilaos ja ostab talve jagu kuivaineid ühekorraga ära: «Tuleb üks suur väljaminek.»
Hinnatõusule mõeldes ütleb Urmas: «See on, jah, päris kohutav. Kui toimetulekutoetus ei suurene, läheb küll päris raskeks.»
Mullu sügisel sai ta 3000 krooni lisatoetust Kesselaiu heinamaade ja loopealsete harimise eest. «See kuluski parasjagu kohe talvevarude alla ära. Väga ots otsaga klappis eelmine aasta küll. Kui midagi läheb siin katki ja vaja keevitada, peab ju kohe jälle paadiga mandrile sõitma.» Mootorpaadile lähebki kütust nii et mühiseb.
Ehkki saareke oleks ilma asukateta ilmselt üsna troostitus seisukorras, pole Vatter rohkem toetussummasid saanud ja kerjama minna ka enam ei taha. «Metskonnatööd oleks siin ju hirmsasti, nii palju on tormimurdu. Kui metskond mulle maksaks ja kütust muretseks, võiksin sellega tegelda.» Urmase suur lootus on saarele kaitseala rajamine. «Siis midagigi ehk kuskilt pudeneb.»
Ei tea, mida euroliidust arvata
Millal Urmas ja Elsa viimati Virtsust kaugemale said, nad õieti ei mäletagi. «Sellest on vist küll juba seitse aastat, kui viimati Tallinnas käisin,» muigab Urmas.
Aga teatris, kinos? «Oh, ärge küsige selliseid küsimusi… Pole lootustki.» Ainus meelelahutus on teler – nüüd on neil lõpuks värviteleviisor, veel eelmisel suvel vaadati vana mustvalget. Teler töötab traktoriaku pealt.
Aga teine lugu on raamatutega, Urmasel on hästi suur raamatukogu. Ta on kange lugeja. Aeg-ajalt lisandub kogusse uut kraami: «Kui on mõni väga hea olnud, siis olen ikka ostnud.»
Et saarelt minema pääsemisega on tükk tegemist, jäi Urmasel ka euroreferendumil osalemata. «Ei saanud siit kuskile… Ausalt öeldes ei oska liidust midagi arvatagi, see on minule veel nii segane lugu. Kas nüüd läheb hullemaks või paremaks? Ei tea. Ei julge öelda.»
Uuriva ajakirjanduse preemia Sulev Vedlerile
BNS, 12. veebruar 2004
Rootsi meediakontserni Bonnier ja ajalehe Äripäev uuriva ajakirjanduse preemia võitis Eesti Ekspressi ajakirjanik Sulev Vedler.
Kas täna tuleb lõpp? Sten A. HankewitzTäna peaks kõigi eelduste kohaselt kätte jõudma päev, mil juba nädalaid levinud viirus MyDoom deaktiveerub ning e-kirjade liiklemise kiirus naaseb endistesse raamidesse. Ausõna, mul on juba kõrini sellest, et teisipäeval Helsingist saadetud e-kiri potsatab mu postkasti laupäeval.
Täna ilmselt ei ole viirustega veel lõpp. Kui, siis vaid MyDoomi lõpp. Tuleb uus ja veelgi karmim viirus, mis levib veelgi aktiivsemalt. Hoiatamisest pole kasu, seda näitab ajalugu – iga viirus levib eelmisest kiiremini, ulatuslikumalt ja laastavamate tagajärgedega, sest keegi ei kuula õpetussõnu. Avame kirjade lisandeid, ei kaitse arvutit ja kasutame aukudega tarkvara, kuigi alternatiiv on olemas ja pelgalt ümberharjumise vaevaga. Mis liigub inimese ajus, kes istub ühel hetkel arvuti taha ning kribab valmis koodi, mis tekitab internetiseerunud (parandus, microsoftiseerunud) maailmas üha enneolematumat kahju, seda nii nakatunud arvutite kui ka tiguposti tasandile aeglustunud e-postiliikluse aspektist? Kas ta mõtleb kirjutades sellele, et sooritab kuritegu, või arvab ta, et tegemist on hea naljaga? Kaldun arvama, et ta teab selgelt, et ta on kurjategija ning pimedas, kuid äärmiselt kaalutlevas vihas valmistab ta ajaliselt leviva viiruse, toetab end seejärel vastu seljatuge ning jääb “tulemusi” ootama. Viirusekirjutaja näol on tegemist hoolikalt kaalutleva inimesega, kes seab viirusekoodi juba tähtaja, millal epideemia lõpeb. Sest see on talle ning tema “kolleegidele” kasulik. Kui viiruseepideemia oleks ajatu, võetaks tarvitusele sama ajatud meetmed. Kui viiruseepideemia on ajaline, siis ei vaevu suurfirmad meetmeid eriti rakendama ning ootavad ära kuupäeva, mil viirus leviku lõpetab. Lootuses, et vahepeal keegi teine uut viirust ei kirjuta. Seda, et viirusekirjutaja teab, et on kurjategija, näitab seegi, et esmaspäeval paiskas MyDoomi autor võrku laiali jälgede segamiseks mõeldud uue viiruse – Doomjuice’i. See viirus loob illusiooni, et MyDoomi algallikaks on sajad tuhanded arvutid maailmas ning seltsimees, kes viiruse kõigepealt kirjutas, pääseb puhta nahaga. Et viirusekirjutaja tunneb viha, tuleb aga välja sellest, et tema kirjutatud viirus MyDoom korraldas kahe nädala eest rünnaku firmade SCO ja Microsofti netilehekülgedele. Tema Doomjuice aga korraldab enneolematu rünnaku Microsofti veebi vastu täna. Ma ei usu, et viiruste leviku vastu aitaks viirusekirjutajatele teiste võimaluste pakkumine oma innu rahuldamiseks, näiteks viirusekirjutajate MM. Nende eesmärk on korraldada laastamistöö, ees-märk on rünnata teistele inimestele kuuluvate vahendite abil oma vihavaenu sihtmärki. Neid ei saa ohjeldada. Ohjeldada saab ainult meid, jättes endale sügavale pealuu sisse, et tundmatuid kirjalisandeid EI TOHI avada. |
|
 |
Arvo Orupõld on oma sportlasteel olnud väga järjekindel ning tegelenud ikka jõudu ja vastupidavust nõudnud aladega.
Nii on ta kergejõustikus oma meistritiitli saavutanud kõige raskemal alal – 50 km käimises. Sellel alal on ta kuulunud ka Eesti koondisesse.
Suusatamisega on ta tegelenud ligi pool sajandit. Peale nende n.õ. põhialade on ta tulnud Eesti meistriks VTK mitmevõistluses, saavutanud häid tulemusi orienteerumises, laskmises jne.
Igati tunnustustvääriv on tema oskuslik töö rajameistri, treeneri, sportlaste ravitsejana. Momendil on ta oma jõu ja energia pannud noorsuusatajate treenimisele. Sihiks on, et suusatamine Tamsalus jõuaks oma kunagisele kõrgele tasemele. Noorteklassis on esimesed tulemused juba märgatavad.
Arvo Orupõld on tervete eluviiside musterkuju. Ta on mees, kes teeb kõiki töid armastusega, sihipäraselt, parimat tulemust taotlevalt. Hinnatud on ta mesiniku ja aiandusentusiastina.
Tamsalu Spordiklubi kodulehelt: Ants Arukuusk: Märgake sajandi inimesi! (Tamsalu Ajaleht Nr.9(49) detsember 1999, lühendatult).
Minestanud madonna jõuab poole sajandi järel koju
Lehte Ilves
Pühapäeval jõuab Haapsalu toomkirikusse tagasi väike puuskulptuur, mis pärineb ajast, mil Kolumbus polnud veel Ameerikasse jõudnud.
Kolme figuuriga skulptuur kujutab Kristuse ema, minestusse langenud Maarjat. Enne viimast suurt sõda asus kuju toomkiriku ristimiskabeli lääneniðis.
Kunstiajaloolane Villem Raam on kuju dateerinud 1490. aastasse. Kuju võis olla Haapsalu toomkiriku keskaegse peaaltari üks kaunistusi, oletab ajaloo– ja kunstihuviline arhitekt Tõnis Padu. Minestanud Maarja kompositsiooni esineb väga vähe. Arvatavasti on kuju pärit Madalmaadelt.
Appikarje prügihunnikust
Pool sajandit oli see haruldus hoiul sisusearhitekti professor Bruno Tombergi kodus Tallinnas. Teisipäeval andis professor kuju Haapsalu Püha Johannese koguduse õpetaja Tiit Salumäe kätte.
Eakas professor meenutas, et oli kunstiüliõpilasena ekspeditsioonil ja märkas Haapsalu toomkiriku ukse kõrval prahihunnikust paistvaid päid. Ta lükkas kaanteta lauluraamatud kõrvale ja nägi minestanud madonna skulptuuri.
„Ma ei osanud esialgu kuidagi reageerida, sest lagastamine oli tol ajal üldine norm. Seepärast polnudki erakordne, et kuskil on selline hunnik,” meenutas Bruno Tomberg. „Mida aeg edasi, seda enam hakkas mulle tunduma, et see on appikarje!”
Tomberg sõitis Haapsallu ja sai kirikuõpetajalt loa see kuju endale võtta. Praht pidi nagunii põletamisele minema. Tänutäheks ostis Tomberg Haapsalust koti küünlaid täis ja kinkis kirikule.
Tombergi meelest võis see olla 1950. aastate alguses, kuid Salumäe peab võimalikuks ka aastaid 1946–1947. Siis oli Haapsalus kirikuõpetaja Uno Sillaste, kes oli natuke teoloogiat õppinud, algul jutlustajana tegutsenud ja pärast hakkaski käituma, justkui oleks ta kutsutud ja seatud.
Tagasi koju
Tomberg kõneles, et on hiljem mõelnud kuju tagastada, aga see mõte sai iga kord vastulöögi. Kord tuli välja, et kunstimuuseumi varahoidlast on varastatud graafikakogu. See teade sundis teda kuju enda käes hoidma. Teisel korral, mil ta oli valmis kuju Haapsallu viima, kirjutasid lehed, et Soomest tuli furgoonitäis kas Kaarma või Karja kiriku restaureeritud puuskulptuure ja see hinnaline koorem varastati ära keset Tallinna.
Professor tundis, et kuju on tema juures kindlamalt hoitud. „Praegu mõtlen, et kauaks mind seda valvamas. Ma ei taha oma perele seda vastutust üle kanda,” ütles Bruno Tomberg teisipäeval. „Ma ei ole teda kunagi endale kuuluvaks pidanud.”
Tuleval nädalal tulevad kunstiajaloolased Haapsallu, et valmistada ette kuju kaitse alla võtmist. Nad otsustavad, kas kuju vajab restaureerimist, kuidas seda hoida–eksponeerida, ütles muinsuskaitseinspektor Kalli Pets.
Ka Püha Johannese kogudus pole otsustanud, kus ja kuidas kuju eksponeerida, kuid Tiit Salumäe lubas kuju selle pühapäeva teenistuse ajal kogudusele näidata.
„Suurepärane, et asjad, mis on kirikus sajandeid olnud, jõuavad nüüd koju tagasi,” ütles Tiit Salumäe. Ta sai hiljuti teate, et Lihula kiriku karikate kunagine leidja ja hoidja tahab need kirikule tagasi anda.
Kunstiajaloolane Jüri Kuuskemaa:
See on suurepärane uudis! Suur tänu professor Tombergile, kes on seda kuju segastel aegadel hellasti hoidnud.
Minestanud madonna on ainus sel teemal säilinud keskaegne kunstiteos Eestis. Tegemist on ülimalt väärtusliku skulptuuriga.
See kujutab Jumalaema, kes on oma poja surmast nii vapustatud, et minestab. Maarja kõrval võib tõepoolest olla evangelist Johannes, sest Kristus jättis oma ema Johannese hooleks.
Uudised
VE: Päts, Konstantin – Eesti Vabariigi esimene valitsusjuht, peaminister, riigivanem ja president
Konstantin Päts
† 18.01.1956 Buratševos, Kalinini oblastis Venemaal
Ajutise Valitsuse peaminister
24.02.1918-09.05.1919
riigivanem
25.01.1921-21.11.1922
02.08.1923-26.03.1924
12.02.1931-19.02.1932
21.10.1933-24.01.1934
peaminister riigivanema ülesannetes
24.01.1934-03.09.1937
riigihoidja
03.09.1937-24.04.1938
president
24.04.1938-17.06.1940
1917-1918 Eesti Maavalitsuse esimees. 1918 Eesti Päästekomitee esimees. 1918 vangistati Saksa okupatsioonivõimude poolt, juulist novembrini 1918 vangilaagris Poolas. 1918 Eesti Vabariigi Ajutise Valitsuse peaministrina ka sise-, 1918-1919 sõjaminister. 1922-1923 I Riigikogu esimees. 1917-1919 Maanõukogu, 1919-1920 Asutava Kogu, 1920-1934/1937 I-V Riigikogu liige.
Lõpetas Pärnu gümnaasiumi, õppis 1894-1898 Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas, õigusteaduste kandidaat. 1898-1899 teenis Pihkvas sundaega. 1900-1901 vandeadvokaat J. Poska abi Tallinnas. 1901-1905 ajalehe “Teataja” toimetaja, 1904-1905 Tallinna linnanõunik, 1905 abilinnapea. Osales 1905. a revolutsioonis, põgenes välismaale, mõisteti tagaselja surma. 1905-1906 pagulasena Ðveitsis, 1906-1909 Soomes, 1908-1910 ajalehe “Peterburi Teataja” tegevtoimetaja. 1909 andis end Peterburis kohtuvõimudele üles ja mõisteti 9 kuuks vanglasse, karistuse kandis 1910-1911 Peterburi Krestõ vanglas. 1911-1916 ajalehe “Tallinna Teataja” toimetaja, 1916-1917 sõjaväeteenistuses Tallinnas. 1917 Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee esimees.
1919-1933 Kindlustusseltsi “Eesti Lloyd” esimees (vaheaegadega, kui oli Vabariigi Valitsuse liige), 1925-1929 Kaubandus-Tööstuskoja nõukogu esimees, a-st 1935 aunõunik, 1925-1936 Eesti-Soome-Ungari Liidu esimees, a-st 1936 auesimees, 1927-1937 sihtasutuse “Fenno-Ugria” esimees, oli Harju Panga nõukogu esimees, Tallinna Börsikomitee esimees. Pidas Kloostrimetsa talu Tallinna lähedal.
1928 Tartu Ülikooli õigusteaduse, 1938 Tallinna Tehnikaülikooli tehnikateaduste ja Andhra ülikooli (Indias) audoktor. 1938 Loodusuurijate Seltsi, 1938 Õpetatud Eesti Seltsi, 1938 Loodusvarade Instituudi ja 1939 Eesti TA auliige, üliõpilaskorporatsiooni Fraternitas Estica auvilistlane, Tallinna, Narva, Pärnu ja Tartu linna ning Tahkuranna valla aukodanik. Vabadusrist I/1. ja III/1. Töid riigiõiguse ja poliitika alalt.
30.07.1940 vangistati NKVD poolt ja küüditati Venemaale, oli asumisel, vanglas, 1954-1956 Kalinini vaimuhaiglas, kus ka suri. 21.10.1990 maeti ümber Tallinna Metsakalmistule.
xxx
07.12.2004 00:01Allan Käro ajaloolane
Arvatavasti on endisel peaministril Mart Laaril õigus, kui ta kinnitab, et enamiku poliitikute «tegevust ei suuna mingid räpased isiklikud huvid või poliitiline võimuvõitlus, vaid mure oma maa ja rahva saatuse pärast» (Eesti Ekspress, 29.07.2004).
Samuti arvab ekspeaminister, et «tagantjärele sündmuste käiku teades pole meil eetiliselt õigus oma tollase parema äranägemise kohaselt tegutsevate poliitikute – ka valesid – otsuseid sellise teravusega hukka mõista».
Selles reeglis olevat vaid üks erand: «Seda loomulikult seni, kuni selgub, et ei tegutsetud mitte Eesti võimalikke huvisid silmas pidades, vaid otseselt Eestile vaenulike suurvõimude käskudele alludes.» (Eesti Päevaleht, 14.07.2004)
Mobilisatsioonist loobumine
1939. aasta augustis ja septembris Eestis tehtud otsuste seas on vähemalt üks, mida võib nimetada veaks: otsus loobuda Eesti sõjaväe suurendamisest sõjaaja tasemele.
Isegi kui võtta eelduseks, et septembri alguses võis Eesti juhtkond kasutada vaid avalikest allikatest teada olevaid andmeid – N. Liit ja Saksamaa on sõlminud mittekallaletungileppe, Saksa-Poola sõda on alanud ja N. Liit koondab oma vägesid Eesti piiri äärde –, oleks mobilisatsiooni läbiviimine olnud täiesti loomulik.
Selline käitumine oleks olnud niivõrd elementaarne, et üllatuse valmistas just mobilisatsioonist loobumine. Välisministri abi Oskar Öpik kirjeldab oma mälestustes Türgi saadiku Nuri Batu solvumist 1939. aasta septembris. Viimasele jäi mulje, nagu valetataks talle otse näkku, sest küsimusele, milliseid samme on Eesti valitsus astunud, sai ta vastuse, et mitte mingisuguseid.
Kui aga arvestada, et teated MRP salaprotokollist olid juba Tallinna jõudnud ja tõenäoliselt oli ka otsustatud N. Liiduga läbirääkimisi alustada, siis jätab mobilisatsioonist loobumine kummalise mulje.
Lootus läbi rääkida
Tuleb rõhutada, et otsuses N. Liiduga läbi rääkima hakata ja võib-olla Moskvale ka baase pakkuda ei ole otseselt midagi valesti. Eesti oli ja on väike riik ning valikud ei ole alati meeldivad. Küll on aga imelik, et sellisele teele asuti ilma tagala igakülgse kindlustamiseta.
Praegu on võimatu oletada, milliseks oleks Eesti saatus kujunenud, kui Moskvas oleks meie läbirääkijate selja taga olnud mobiliseeritud sõjavägi. Küll aga on selge, et mobilisatsiooni ärajätmine saatis Jossif Stalinile signaali Eesti allaheitlikkusest, mis ei ole läbirääkimisteks parim positsioon.
Tagantjäreletarkusena võib muidugi öelda, et mingil määral parem tulemus Moskva läbirääkimistel poleks Eesti saatuses midagi muutnud.
Ainuisikuline otsus
Seda vastuolu näisid tunnetavat ka kolonelid Richard Maasing, Alfred Luts ja Villem Saarsen, kes oma mälestustes kinnitavad nagu ühest suust, et esimene asi, millega sõjavägede staap tegeles, oli mobilisatsiooni küsimus. Kõige mitmeti mõistetavamalt on olukorda kirjeldanud luureülem kolonel Saarsen, kelle 1953. aasta mälestustes on kirjas: «[Kindral Laidoneri] nõupidamine Presidendiga kestis hilisõhtuni. Kui ta sealt tagasi jõudis, ütles ta staabiülemale, et President on temaga väga põhjalikult kaalunud üldolukorda seoses vene mobilisatsiooniga. President on jäänud arvamisele, et selles olukorras, mis on tekkinud sõja puhkemisega ja punaarmee mobilisatsiooniga, ei tohi Eesti teha midagi, mis üldist pinget veelgi suurendaks. Ülemjuhataja ei kõnelnud midagi sellest, kas tema arvamised täiel määral ühtusid Vabariigi Presidendi seisukohtadega. Ta oli väga tõsine ja sõnakehv.»
Otseselt midagi välja ütlemata õnnestub kolonel Saarsenil jätta mulje, et selle tegematajätmise eest vastutab president Konstantin Päts ainuisikuliselt.
Vene sidemed
Siinkohal tuleb jutuks võtta Nõukogude Liidu poolt Pätsile naftasündikaadi juristiks olemise eest makstud aastapalk 4000 dollarit. Otsest seost kahe seiga vahel on siiski võrdlemisi raske tõmmata.
Teada olevate andmete põhjal võib väljapressimise võimaluse 1939. aasta sügisel üsna kindlalt kõrvale jätta. Ka siiras N. Liidu huvide teenimine oli Pätsi isikut ja sündmuste arengut arvestades vähetõenäoline.
Küll aga ei saa nende dollarite tähtsust eitada üldise õhkkonna loomisel. Reeglina on sellised sidemed poliitiku ja võõrvõimu vahel mõlemale poolele kasulikud ja isegi kõnealuse poliitiku enda kodumaa ei pea tingimata väga suurt kahju kannatama.
Kuid on üks aga. Sellises partnerluses on poliitik alati nõrgemaks pooleks ja ta peab väga pingsalt jälgima, et ta piltlikult öeldes ei vahetaks kroonijuveele klaashelmeste vastu.
Kauaaegne koostöö
Tuleme tagasi 1939. aasta sündmuste juurde. Pätsil oli selleks ajaks juba seljataga aastakümneid kestnud mõlemale poolele kasulik poliitiline ja majanduslik koostöö N. Liiduga, mis tõenäoliselt valdavas osas ei käinud ka tänapäevases mõistes riigisaladuse seaduse alla. Seetõttu oli ka täiesti loomulik, et 1939. aasta sügiseks kujunenud olukorda püüdis ta lahendada sisseharjunud rada mööda.
Teisisõnu, kui sellistest sidemetest vaba riigipea puhul oli täiesti loomulik mobilisatsioon läbi viia, siis Pätsi puhul oli olukord risti vastupidine. Pikaajalise koostöö raamides oleks täies relvastuses läbirääkimiste laua taha asumine olnud partneri solvamine.
Olukorra sõbralik lahendamine oleks olnud ka igati Eesti huvides. Ei ole ju kahtlust, et iseenesest on läbirääkimised hulga parem võimalus kui relvastatud vastasseis.
Paraku tähendas see kroonijuveelide äraandmist. Sisuliselt tekkis Stalinil nüüd valik: kas säilitada kasulik koostöö ühe väikeriigi poliitikuga või haarata terve see riik endale. Vaevalt Stalin kulutas otsuse tegemiseks sekundi murdosagi.