1917-1918 Eesti Maavalitsuse esimees. 1918 Eesti Päästekomitee esimees. 1918 vangistati Saksa okupatsioonivõimude poolt, juulist novembrini 1918 vangilaagris Poolas. 1918 Eesti Vabariigi Ajutise Valitsuse peaministrina ka sise-, 1918-1919 sõjaminister. 1922-1923 I Riigikogu esimees. 1917-1919 Maanõukogu, 1919-1920 Asutava Kogu, 1920-1934/1937 I-V Riigikogu liige.
Lõpetas Pärnu gümnaasiumi, õppis 1894-1898 Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas, õigusteaduste kandidaat. 1898-1899 teenis Pihkvas sundaega. 1900-1901 vandeadvokaat J. Poska abi Tallinnas. 1901-1905 ajalehe “Teataja” toimetaja, 1904-1905 Tallinna linnanõunik, 1905 abilinnapea. Osales 1905. a revolutsioonis, põgenes välismaale, mõisteti tagaselja surma. 1905-1906 pagulasena Ðveitsis, 1906-1909 Soomes, 1908-1910 ajalehe “Peterburi Teataja” tegevtoimetaja. 1909 andis end Peterburis kohtuvõimudele üles ja mõisteti 9 kuuks vanglasse, karistuse kandis 1910-1911 Peterburi Krestõ vanglas. 1911-1916 ajalehe “Tallinna Teataja” toimetaja, 1916-1917 sõjaväeteenistuses Tallinnas. 1917 Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee esimees.
1919-1933 Kindlustusseltsi “Eesti Lloyd” esimees (vaheaegadega, kui oli Vabariigi Valitsuse liige), 1925-1929 Kaubandus-Tööstuskoja nõukogu esimees, a-st 1935 aunõunik, 1925-1936 Eesti-Soome-Ungari Liidu esimees, a-st 1936 auesimees, 1927-1937 sihtasutuse “Fenno-Ugria” esimees, oli Harju Panga nõukogu esimees, Tallinna Börsikomitee esimees. Pidas Kloostrimetsa talu Tallinna lähedal.
1928 Tartu Ülikooli õigusteaduse, 1938 Tallinna Tehnikaülikooli tehnikateaduste ja Andhra ülikooli (Indias) audoktor. 1938 Loodusuurijate Seltsi, 1938 Õpetatud Eesti Seltsi, 1938 Loodusvarade Instituudi ja 1939 Eesti TA auliige, üliõpilaskorporatsiooni Fraternitas Estica auvilistlane, Tallinna, Narva, Pärnu ja Tartu linna ning Tahkuranna valla aukodanik. Vabadusrist I/1. ja III/1. Töid riigiõiguse ja poliitika alalt.
30.07.1940 vangistati NKVD poolt ja küüditati Venemaale, oli asumisel, vanglas, 1954-1956 Kalinini vaimuhaiglas, kus ka suri. 21.10.1990 maeti ümber Tallinna Metsakalmistule.
Heauskne Konstantin Päts
07.12.2004 00:01Allan Käro ajaloolane
Allan Käro kirjutab, et Konstantin Pätsi tegutsemine 1939. aasta sügisel põhines usul Venemaasse kui heasse partnerisse ja selle teadmise valguses oli Pätsi tegevus igati mõistetav.
Arvatavasti on endisel peaministril Mart Laaril õigus, kui ta kinnitab, et enamiku poliitikute «tegevust ei suuna mingid räpased isiklikud huvid või poliitiline võimuvõitlus, vaid mure oma maa ja rahva saatuse pärast» (Eesti Ekspress, 29.07.2004).
Samuti arvab ekspeaminister, et «tagantjärele sündmuste käiku teades pole meil eetiliselt õigus oma tollase parema äranägemise kohaselt tegutsevate poliitikute – ka valesid – otsuseid sellise teravusega hukka mõista».
Selles reeglis olevat vaid üks erand: «Seda loomulikult seni, kuni selgub, et ei tegutsetud mitte Eesti võimalikke huvisid silmas pidades, vaid otseselt Eestile vaenulike suurvõimude käskudele alludes.» (Eesti Päevaleht, 14.07.2004)
Mobilisatsioonist loobumine
1939. aasta augustis ja septembris Eestis tehtud otsuste seas on vähemalt üks, mida võib nimetada veaks: otsus loobuda Eesti sõjaväe suurendamisest sõjaaja tasemele.
Isegi kui võtta eelduseks, et septembri alguses võis Eesti juhtkond kasutada vaid avalikest allikatest teada olevaid andmeid – N. Liit ja Saksamaa on sõlminud mittekallaletungileppe, Saksa-Poola sõda on alanud ja N. Liit koondab oma vägesid Eesti piiri äärde –, oleks mobilisatsiooni läbiviimine olnud täiesti loomulik.
Selline käitumine oleks olnud niivõrd elementaarne, et üllatuse valmistas just mobilisatsioonist loobumine. Välisministri abi Oskar Öpik kirjeldab oma mälestustes Türgi saadiku Nuri Batu solvumist 1939. aasta septembris. Viimasele jäi mulje, nagu valetataks talle otse näkku, sest küsimusele, milliseid samme on Eesti valitsus astunud, sai ta vastuse, et mitte mingisuguseid.
Kui aga arvestada, et teated MRP salaprotokollist olid juba Tallinna jõudnud ja tõenäoliselt oli ka otsustatud N. Liiduga läbirääkimisi alustada, siis jätab mobilisatsioonist loobumine kummalise mulje.
Lootus läbi rääkida
Tuleb rõhutada, et otsuses N. Liiduga läbi rääkima hakata ja võib-olla Moskvale ka baase pakkuda ei ole otseselt midagi valesti. Eesti oli ja on väike riik ning valikud ei ole alati meeldivad. Küll on aga imelik, et sellisele teele asuti ilma tagala igakülgse kindlustamiseta.
Praegu on võimatu oletada, milliseks oleks Eesti saatus kujunenud, kui Moskvas oleks meie läbirääkijate selja taga olnud mobiliseeritud sõjavägi. Küll aga on selge, et mobilisatsiooni ärajätmine saatis Jossif Stalinile signaali Eesti allaheitlikkusest, mis ei ole läbirääkimisteks parim positsioon.
Tagantjäreletarkusena võib muidugi öelda, et mingil määral parem tulemus Moskva läbirääkimistel poleks Eesti saatuses midagi muutnud.
Ainuisikuline otsus
Seda vastuolu näisid tunnetavat ka kolonelid Richard Maasing, Alfred Luts ja Villem Saarsen, kes oma mälestustes kinnitavad nagu ühest suust, et esimene asi, millega sõjavägede staap tegeles, oli mobilisatsiooni küsimus. Kõige mitmeti mõistetavamalt on olukorda kirjeldanud luureülem kolonel Saarsen, kelle 1953. aasta mälestustes on kirjas: «[Kindral Laidoneri] nõupidamine Presidendiga kestis hilisõhtuni. Kui ta sealt tagasi jõudis, ütles ta staabiülemale, et President on temaga väga põhjalikult kaalunud üldolukorda seoses vene mobilisatsiooniga. President on jäänud arvamisele, et selles olukorras, mis on tekkinud sõja puhkemisega ja punaarmee mobilisatsiooniga, ei tohi Eesti teha midagi, mis üldist pinget veelgi suurendaks. Ülemjuhataja ei kõnelnud midagi sellest, kas tema arvamised täiel määral ühtusid Vabariigi Presidendi seisukohtadega. Ta oli väga tõsine ja sõnakehv.»
Otseselt midagi välja ütlemata õnnestub kolonel Saarsenil jätta mulje, et selle tegematajätmise eest vastutab president Konstantin Päts ainuisikuliselt.
Vene sidemed
Siinkohal tuleb jutuks võtta Nõukogude Liidu poolt Pätsile naftasündikaadi juristiks olemise eest makstud aastapalk 4000 dollarit. Otsest seost kahe seiga vahel on siiski võrdlemisi raske tõmmata.
Teada olevate andmete põhjal võib väljapressimise võimaluse 1939. aasta sügisel üsna kindlalt kõrvale jätta. Ka siiras N. Liidu huvide teenimine oli Pätsi isikut ja sündmuste arengut arvestades vähetõenäoline.
Küll aga ei saa nende dollarite tähtsust eitada üldise õhkkonna loomisel. Reeglina on sellised sidemed poliitiku ja võõrvõimu vahel mõlemale poolele kasulikud ja isegi kõnealuse poliitiku enda kodumaa ei pea tingimata väga suurt kahju kannatama.
Kuid on üks aga. Sellises partnerluses on poliitik alati nõrgemaks pooleks ja ta peab väga pingsalt jälgima, et ta piltlikult öeldes ei vahetaks kroonijuveele klaashelmeste vastu.
Kauaaegne koostöö
Tuleme tagasi 1939. aasta sündmuste juurde. Pätsil oli selleks ajaks juba seljataga aastakümneid kestnud mõlemale poolele kasulik poliitiline ja majanduslik koostöö N. Liiduga, mis tõenäoliselt valdavas osas ei käinud ka tänapäevases mõistes riigisaladuse seaduse alla. Seetõttu oli ka täiesti loomulik, et 1939. aasta sügiseks kujunenud olukorda püüdis ta lahendada sisseharjunud rada mööda.
Teisisõnu, kui sellistest sidemetest vaba riigipea puhul oli täiesti loomulik mobilisatsioon läbi viia, siis Pätsi puhul oli olukord risti vastupidine. Pikaajalise koostöö raamides oleks täies relvastuses läbirääkimiste laua taha asumine olnud partneri solvamine.
Olukorra sõbralik lahendamine oleks olnud ka igati Eesti huvides. Ei ole ju kahtlust, et iseenesest on läbirääkimised hulga parem võimalus kui relvastatud vastasseis.
Paraku tähendas see kroonijuveelide äraandmist. Sisuliselt tekkis Stalinil nüüd valik: kas säilitada kasulik koostöö ühe väikeriigi poliitikuga või haarata terve see riik endale. Vaevalt Stalin kulutas otsuse tegemiseks sekundi murdosagi.
1939
7. juuni – Eesti ja Saksamaa sõlmivad mittekallaletungilepingu
23. august – NSV Liit ja Saksamaa sõlmivad Molotovi-Ribbentropi pakti
28. september – NSV Liit sunnib Eestile peale vastastikuse abistamise pakti, mille järgi NSV Liidul on õigus pidada Eestis sõjaväebaase
18. oktoober – NSV Liidu väeosad (25 000 meest) tulevad Eestis asuvatesse baasidesse
1940
16. juuni – NSV Liit esitab Eestile ultimaatumi, milles süüdistab valitsust vastastikuse abistamise pakti rikkumises, nõuab luba tuua sisse lisavägesid ja uue valitsuse moodustamist Eestis
17. juuni – Eestisse tuleb lisaks veel 90 000 punaväelast, Eestis olevad NSV Liidu väed väljuvad baasidest
21. juuni – NSV Liit korraldab Tallinnas meeleavalduse, toimub riigipööre ja moodustatakse Johannes Varese valitsus
Arvamus
Enn Soosaar , kolumnist:
Praegu teame, et N. Liidu rahvakomissar Voroðilovi käskkiri 26. septembrist 1939 nõudis maa- ja mereväe valmisolekut Eesti ründamiseks sellesama septembrikuu lõpul. Meie poliitiline juhtkond seisis dilemma ees. Kas viia rahvas sõtta, mis vältimatult lõppenuks tingimusteta kapituleerumisega, kümnete ja kümnete tuhandete relva kandnud noormeeste saatmisega Venemaale vangilaagritesse, ettekujutamatute repressioonidega rahva kallal, kes julges Kremli psühhopaadile vastu hakata? Või otsida väljapääsuta olukorras mõnda pehmemat (vahe)varianti, millega kaasnes – paraku – masendav iseenda suukorvistamine? (PM 10.08.)
Kaur Kender , kirjanik:
Eesti rahva vaiksel heakskiidul ja tänu Konstantin Pätsi ennast-, rahvast- ja riikisalgavale tööle müüdi meid maha nii, et ainult tänu väga suuremeelsetele lääne poliitikutele võib toimunut üldsegi okupatsiooniks nimetada. Vaadake neid Pätsi allkirjaga pabereid, kus võim seaduslikult üle antakse. On suur ime, et me sellest jamast ikkagi välja rabelesime.
/…/
Mitte sellepärast ei tule meil häbeneda, et meid enne Teist maailmasõda ühegi lasuta okupeeriti. Ei. See oli juba tühiasi. Aga see, et Pätsi kolmekümnendatel ei kukutatud, isegi ei katsetatud, see on häbiväärne. (PM 5.08.)
Trivimi Velliste , Riigikogu liige, Isamaaliit:
Oli teada, et Saksamaa ründab Nõukogude Liitu, ja teeb seda üsna peatselt. Missugune terve mõistusega riigijuht või valitsus annab käsu minna üksinda ja kohe sõtta, kui on selge, et varsti saab sõdida koos liitlasega. Mis sellest, et väga ebameeldiva liitlasega! Paremaid polnud kusagilt võtta.
Muidugi ei võinud Päts ega Laidoner teada, millal täpselt natslik Saksamaa bolðevistlikku Venemaad ründab. Veel vähem võisid nad teada, et Saksamaa sõja kaotab. Kui nad teadnuksid, et läheb nagu läks, võib-olla eelistanuks nad siis enesetappu. Meie õnneks nad ei teadnud seda. (PM 26.07.)
* 23.02.1874 Tahkurannas
Ingmar Muusikus (Eesti Ekspress)
KÕIGELE KULUB KÜTUST: Saarekesel liigub Urmas traktori või tsikliga, kui meri lahti, sõidab mootorpaadiga Muhu ja mandri vahet. Suur kütuseröövel on pisike jõujaam – elektriliini laiule ei tule.
Ingmar Muusikus (Eesti Ekspress)
VE: Piip, Ants – EV riigivanem
Ants Piip
† 01.10.1941 Permi oblastis Venemaal
peaminister
26.10.1920-20.12.1920
riigivanem
20.12.1920-25.01.1921
1917-1919 Eesti välisdelegatsiooni liikmena Peterburis ja Londonis, osales Pariisi rahukonverentsil. 1919 välisministri abi, 1919-1920 Eesti delegatsiooni liige Eesti ja Nõukogude Venemaa rahuläbirääkimistel. 1920 Eesti diplomaatiline esindaja Suurbritannias. 1920-1921 riigivanemana ka sõjaminister. 1921-1922, 1925-1926, 1933 ja 1939-1940 välisminister, 1923-1925 Eesti saadik Ameerika Ühendriikides. 1917-1918 Maanõukogu, 1919-1920 Asutava Kogu, 1920-1923 I Riigikogu ja 1938-1940 Riigivolikogu liige.
Õppis Kuldîga Õpetajate Seminaris. 1903-1905 köster-kooliõpetaja Alûksnes, 1905-1906 Kuressaare Nikolai õigeusu kihelkonnakooli, 1906-1912 Kuressaare merekooli, 1913-1915 Peterburi Jansoni kaubanduskooli õpetaja. Lõpetas eksternina Kuressaare gümnaasiumi, 1908-1913 õppis Peterburi Ülikooli õigusteaduskonnas, täiendas end 1912 Berliini Ülikoolis, 1913-1916 Peterburi Ülikooli teaduslik stipendiaat. 1917 Peterburi Ülikooli eradotsent ja Vene Siseministeeriumi rahvuste departemangu ametnik, 1916-1917 sõjaväeametnikuna Vene Justiitsministeeriumi kohtu peavalitsuse teenistuses.
1906-1907 Kuressaare ajalehe “Hääl” toimetaja, 1923 “Vaba Maa” peatoimetaja. 1914-1923 vandeadvokaadi abi, 1923-1940 vandeadvokaat. 1919-1924 Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse professori kt, 1924-1940 korraline professor, 1930-1939 ülikooli akadeemilise kohtu esimees, 1932 Kalifornia Ülikooli külalisõppejõud. 1930-1940 Tartu linnavolikogu liige, 1935-1938 juhataja.
Kuressaare Laenu ja Hoiu Ühisuse asutajaid, oli Saaremaa Õpetajate Liidu ja Eesti Lastekaitse Ühingu esimees. 1922-1940 Rahvasteliidu Eesti Ühingu (1937-1940 Välissuhete Ühing) esimees, 1929-1940 Tartu Prantsuse Teadusliku Instituudi president, 1929-1940 Paneuroopa Ühingu esimees, 1930-1938 Noorte Kotkaste peavanema abi, 1932-1940 Eesti-Läti Ühingu, 1932-1940 Akadeemilise Õigusteaduse Ühingu, 1935-1937 Balti Riikide Koostööbüroo, 1937-1940 Rahvusvahelise Vaimse Koostöö Komisjoni Eesti Komitee jm esimees, 1929-1940 Soome-Põhja-Ameerika Ühendriikide, 1930-1940 Eesti-Põhja-Ameerika Ühendriikide lepituskomisjonide liige, 1938-1940 Kreeka-Põhja-Ameerika Ühendriikide lepituskomisjoni esimees. Olnud OÜ “Vaba Maa” ja Tartu Panga juhatuste liige, 1935-1938 töötülide lahendamise komisjoni esimees jm.
Vabadusrist III/1. 1939 Tuhalaane valla aukodanik. Töid põhiseadus-, rahvusvahelise ja kaubandusõiguse jm aladelt.
30.06.1941 vangistati NKVD poolt, suri vangilaagris.