Esmalt vastab mobiiltelefonile Urmas Vatteri abikaasa Elsa: Urmas tuleb varsti – läks korraks jääd uurima.
«Kütust läheb tõesti vägevasti! Meil on oma diiseljõujaam. Üle mere käin mootorpaadiga, saare peal sõitmiseks on traktor. Kütusekulu oleneb kuust. Kui heinategu on, läheb ikka päris palju. 50-60 liitrit traktori peale. Talvel on puudevedu. Tuulegeneraator on meil ka, aga kui tuult ei ole, tuleb puid teha diisliga. See võtab üle liitri tunnis.»
Kümne aasta eest olid Urmas ja Elsa Kesselaiul majakavahid. Nüüd saab automaatre?iimil majakas ise endaga hakkama. Pere elab toimetulekutoetusest. Kahe peale 900 krooni kuus. «Eks on sõpru, kes vahel natuke aitavad, kui päris häda käes,» kostab Urmas.
Loomi peavad nad ka. «Kasvatan kuut lihaveist, sigu pean kah, aga selleks talveks on nad juba pütis…»
Õnneks sai pere Eestimaa Looduse Fondi ja Briti suursaatkonna abiga traktori. «Tahaks hakata loomakarja suurendama, saame nüüd ise heina teha,» räägib Urmas. Varem käis ta mandril heina tegemas, tõi paadiga üle.
Talvevarud ostab korraga ära
Urmas käib üle jää toitu toomas mõlemal pool – Muhus ja Virtsus -, kuhu parajasti paremini pääseb. On tähele pannud, et Muhumaal on kaup väheke kallim kui mandril.
Vahetevahel ei pääse Kesselaiult aga kuhugi. Ei paadi ega autoga. Siis, kui merd katab rüsijää.
Mõnel talvel ei saa saarelt üldse ära. Sügiseti käib Urmas mõnes odavamas hulgilaos ja ostab talve jagu kuivaineid ühekorraga ära: «Tuleb üks suur väljaminek.»
Hinnatõusule mõeldes ütleb Urmas: «See on, jah, päris kohutav. Kui toimetulekutoetus ei suurene, läheb küll päris raskeks.»
Mullu sügisel sai ta 3000 krooni lisatoetust Kesselaiu heinamaade ja loopealsete harimise eest. «See kuluski parasjagu kohe talvevarude alla ära. Väga ots otsaga klappis eelmine aasta küll. Kui midagi läheb siin katki ja vaja keevitada, peab ju kohe jälle paadiga mandrile sõitma.» Mootorpaadile lähebki kütust nii et mühiseb.
Ehkki saareke oleks ilma asukateta ilmselt üsna troostitus seisukorras, pole Vatter rohkem toetussummasid saanud ja kerjama minna ka enam ei taha. «Metskonnatööd oleks siin ju hirmsasti, nii palju on tormimurdu. Kui metskond mulle maksaks ja kütust muretseks, võiksin sellega tegelda.» Urmase suur lootus on saarele kaitseala rajamine. «Siis midagigi ehk kuskilt pudeneb.»
Ei tea, mida euroliidust arvata
Millal Urmas ja Elsa viimati Virtsust kaugemale said, nad õieti ei mäletagi. «Sellest on vist küll juba seitse aastat, kui viimati Tallinnas käisin,» muigab Urmas.
Aga teatris, kinos? «Oh, ärge küsige selliseid küsimusi… Pole lootustki.» Ainus meelelahutus on teler – nüüd on neil lõpuks värviteleviisor, veel eelmisel suvel vaadati vana mustvalget. Teler töötab traktoriaku pealt.
Aga teine lugu on raamatutega, Urmasel on hästi suur raamatukogu. Ta on kange lugeja. Aeg-ajalt lisandub kogusse uut kraami: «Kui on mõni väga hea olnud, siis olen ikka ostnud.»
Et saarelt minema pääsemisega on tükk tegemist, jäi Urmasel ka euroreferendumil osalemata. «Ei saanud siit kuskile… Ausalt öeldes ei oska liidust midagi arvatagi, see on minule veel nii segane lugu. Kas nüüd läheb hullemaks või paremaks? Ei tea. Ei julge öelda.»
Uudised
VE: Vatter, Urmas ja Elsa – kessulaiulased
Hinnatõusulainele vastu: Kesselaiu ainsa pere kuueelarve on 900 krooniKatrin Pauts, SLÕL, 12. veebruar 2004
Urmas Vatter koos abikaasaga elab Muhu ja mandri vahel laiul, kus pole elektrit ega tavatelefoni. Ega töökohti. Toimetulekutoetusest elatuva pere elujärge mõjutab enim kütusehinna tõus. Sest kütust kulub saarekesel meeletult.
«Kütust läheb tõesti vägevasti! Meil on oma diiseljõujaam. Üle mere käin mootorpaadiga, saare peal sõitmiseks on traktor. Kütusekulu oleneb kuust. Kui heinategu on, läheb ikka päris palju. 50-60 liitrit traktori peale. Talvel on puudevedu. Tuulegeneraator on meil ka, aga kui tuult ei ole, tuleb puid teha diisliga. See võtab üle liitri tunnis.»
Kümne aasta eest olid Urmas ja Elsa Kesselaiul majakavahid. Nüüd saab automaatre?iimil majakas ise endaga hakkama. Pere elab toimetulekutoetusest. Kahe peale 900 krooni kuus. «Eks on sõpru, kes vahel natuke aitavad, kui päris häda käes,» kostab Urmas.
Loomi peavad nad ka. «Kasvatan kuut lihaveist, sigu pean kah, aga selleks talveks on nad juba pütis…»
Õnneks sai pere Eestimaa Looduse Fondi ja Briti suursaatkonna abiga traktori. «Tahaks hakata loomakarja suurendama, saame nüüd ise heina teha,» räägib Urmas. Varem käis ta mandril heina tegemas, tõi paadiga üle.
Talvevarud ostab korraga ära
Urmas käib üle jää toitu toomas mõlemal pool – Muhus ja Virtsus -, kuhu parajasti paremini pääseb. On tähele pannud, et Muhumaal on kaup väheke kallim kui mandril.
Vahetevahel ei pääse Kesselaiult aga kuhugi. Ei paadi ega autoga. Siis, kui merd katab rüsijää.
Mõnel talvel ei saa saarelt üldse ära. Sügiseti käib Urmas mõnes odavamas hulgilaos ja ostab talve jagu kuivaineid ühekorraga ära: «Tuleb üks suur väljaminek.»
Hinnatõusule mõeldes ütleb Urmas: «See on, jah, päris kohutav. Kui toimetulekutoetus ei suurene, läheb küll päris raskeks.»
Mullu sügisel sai ta 3000 krooni lisatoetust Kesselaiu heinamaade ja loopealsete harimise eest. «See kuluski parasjagu kohe talvevarude alla ära. Väga ots otsaga klappis eelmine aasta küll. Kui midagi läheb siin katki ja vaja keevitada, peab ju kohe jälle paadiga mandrile sõitma.» Mootorpaadile lähebki kütust nii et mühiseb.
Ehkki saareke oleks ilma asukateta ilmselt üsna troostitus seisukorras, pole Vatter rohkem toetussummasid saanud ja kerjama minna ka enam ei taha. «Metskonnatööd oleks siin ju hirmsasti, nii palju on tormimurdu. Kui metskond mulle maksaks ja kütust muretseks, võiksin sellega tegelda.» Urmase suur lootus on saarele kaitseala rajamine. «Siis midagigi ehk kuskilt pudeneb.»
Ei tea, mida euroliidust arvata
Millal Urmas ja Elsa viimati Virtsust kaugemale said, nad õieti ei mäletagi. «Sellest on vist küll juba seitse aastat, kui viimati Tallinnas käisin,» muigab Urmas.
Aga teatris, kinos? «Oh, ärge küsige selliseid küsimusi… Pole lootustki.» Ainus meelelahutus on teler – nüüd on neil lõpuks värviteleviisor, veel eelmisel suvel vaadati vana mustvalget. Teler töötab traktoriaku pealt.
Aga teine lugu on raamatutega, Urmasel on hästi suur raamatukogu. Ta on kange lugeja. Aeg-ajalt lisandub kogusse uut kraami: «Kui on mõni väga hea olnud, siis olen ikka ostnud.»
Et saarelt minema pääsemisega on tükk tegemist, jäi Urmasel ka euroreferendumil osalemata. «Ei saanud siit kuskile… Ausalt öeldes ei oska liidust midagi arvatagi, see on minule veel nii segane lugu. Kas nüüd läheb hullemaks või paremaks? Ei tea. Ei julge öelda.»