www.virumaa.ee - Page 168 of 415 - on Virumaa virulaste hoida

Tere taas!

Viimased postitused:

VE: Sarapuu, Arvo – bussiliikluskorraldaja

Autor Avo | Avaldatud: 23. jaan. 2004

Ühistransport kui Augeiase tallid
ARVO SARAPUU, ATKO Grupi nõukogu esimees

Bussindus on liialdamata Eestis üks tihedama konkurentsiga majandusharusid, samas aga üks korratumaid valdkondi. See on ka põhjus, miks ei tasu bussivedajate probleemides tingimata süüdistada inimeste autostumist, vaid mõjukas põhjus on ebaotstarbekas majandamine.

Bussivedajail napib kindlust

Bussifirmadele tagavad arengukindluse tellijad: maavalitsused ja omavalitsused. Praegu on eluliselt vajalik ja tulevikku silmas pidades ettenägelik pikendada avalikule konkursile pandud liiniveolepingute tähtaega kuni 10 aastani. Kuigi mingeid takistusi pole, oli praktikas see kuni viimase ajani haruldane.

Veel hullem, palju on liine, mida sõidetakse ajutiste, aastaks pikendatavate lepingute alusel. Samuti on tellija sageli kogu riski liinide majandamisel vedaja õlule lükanud. Nii pole ime, et viimastel nädalatel on mitmed ühistransporditeenust osutavad ettevõtted hakanud avalikult arutama, kuidas kahjumiga töötavaid liine maal sulgeda, ja valmistama ette pileti hinna tõusu. Ettekäändeks tuuakse sõitjate vähesust ja ühiskonna autostumist.

Oluline on ühistranspordiliinide riigihankekonkurssidel loobuda valdavalt hinna odavusele määrava tähtsuse omistamisest. Kaalukaks tingimuseks peab saama bussivedaja suutlikkus tuua liinile sõitjale mugavamaid ja ohutuid busse. Kahetsusväärse reaalsusena pole sõitjale praeguse hinnapoliitika ja transpordikorralduse püsides tihti võimalik pakkuda senisest turvalisemat bussi. Kas tellijad on valmis tegema sõitja turvalisuse nimel ebapopulaarseid otsuseid ehk tõstma liinikilomeetri dotatsiooni ning pileti hinda?

Tegelikkuses riigi dotatsioonisummad ei kasva, küll aga suurenevad vedajate kulutused kütusele, varuosadele jms. Nii ongi üheks lihtsamaks võimaluseks sulgeda liine, et sama rahaga hakkama saada.

Aga konkurssidel leidub vahel neidki, kes töö saamise himus pakuvad ebareaalselt odavat hinda lootuses, et küll hiljem saab juurde küsida. Kuid alati ei saa. Dumpingu suures osakaalus peitub ka vastus, miks meie bussindus kiratseb. Konkurente hinnasõjas põlvili suruda üritavad ettevõtjad on oodanud aastaid kui valget laeva päeva, mil teised on käpuli pandud, mõistmata, et säärases hinnasõjas pole võitjaid.

Kurb on ka see, et bussiettevõtted ei suuda omavahel majandusharu ühishuvides kokku leppida ja pööravad alalõpmata üksteisega tülli. Nii aga õõnestatakse bussitranspordi mainet tervikuna.

Majanduslik efekt on tajutav

Kuidas saavutada olukord, kus riigi ja omavalitsuste raha oleks parimal viisil kasutatud, vedajatele tagatud eeldused arenguks ja sõitjate huve parimal viisil arvestatud?

Kuigi ühistranspordiseadus lubab maakondades organiseeritult liinimajandust korraldada, tegutseb seni ainuke ühistranspordikeskus Järvamaal. Kolme aasta eest moodustasid maakonna kõik 16 omavalitsust mittetulundusühingu, mille pädevusse anti kogu Järvamaa bussiliinide korraldamine.

Ühistranspordikeskus on suutnud Järva maakonnas tagada elanikele soodsa ja majanduslikult tõhusa ühistranspordisüsteemi, mille aluseks on ühtne liinivõrk, kooskõlastatud sõiduplaanid ja piletisüsteem. Teistes maakondades on liinikorraldus tihti kaootiline ning maavalitsuse ja omavalitsuste vahel kooskõlastamata ning iga tellija tegeleb oma, tihti teisi dubleeriva liinivõrgu loomisega.

Arvestades, et riik kulutab igal aastal bussiliinide doteerimiseks laias laastus 140 miljonit ja omavalitsused (jättes kõrvale suuremad linnad, kes korraldavad ise oma transporti) lisavad katlasse veel umbes 50 miljonit krooni, on see meeletu ressurss, mida oskuslikult majandades saab kasutada kolmandiku võrra efektiivsemalt.

Ühistanspordikeskus lõpetab tülid

Järvamaa mudeli järgi ühistranspordi korraldamisega on löödud mitu kärbest ühe hoobiga. Esmalt on välistatud, et maavalitsus ja omavalitsused tellivad paralleelseid ja logistiliselt koordineerimata liine ning kulutavad maksumaksja raha ebaotstarbekalt dubleerivate liinide käigus hoidmiseks. Mujal tavaline olukord, kus ühel kellaajal sõidab samal liinil mitu maksumaksja doteeritavat bussi, näiteks maakondlik ja mõni valla tellitud liin, on Järvamaal välistatud.

Teisalt ei sõltu maakonna bussitransport enam ametnike suvast ja poliitilistest hetkemeeleoludest, vaid ennekõike sõitjate vajaduste optimaalsest rahuldamisest. Ühistranspordikeskus uurib süstemaatiliselt inimeste liikumisvajadusi ja nõudlust ühistranspordi järele ning arendab koordineeritud ja läbimõeldud liinivõrku ning vajalikku infrastruktuuri.

Kolmandaks on loodud ühtne piletimüügisüsteem ja hinnapoliitika ning vedajate roll on üksnes kvaliteetse veoteenuse tagamine ja seda vähemalt viieaastaste lepingute alusel.

Rootsi eeskujul piirkondlike ühistranspordikeskuste kohustuslikuks muutmine korrastaks sõitjasõbralikuks Eesti kirju liinimajanduse ning tagaks dotatsiooniraha kokkuhoidlikuma kasutamise. Pädevate ja tugevate tellijate tekkimine lööb bussiturul korra majja. Ka kaugeima metsaküla elanikul poleks siis bussiühendusega muret.

Neljapäev, 22.01.2004

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Õunapuu, Jaan – regionaalminister

Autor Avo | Avaldatud: 23. jaan. 2004

Parts: minister Õunapuu aeg on lõppemas
Kalle Muuli, erikorrespondent, 23.01.2004

Peaminister Juhan Partsi sõnul hakkab minister Jaan Õunapuule haldusreformi ettevalmistamiseks antud aeg läbi saama, kuid ta ootab ära kaks nädalat, mida Rahvaliit palus maavanema staatust sätestava eelnõu täpsustamiseks.

Valitsusliit leppis detsembris kokku, et teeb jaanuaris seaduseparandused maavanemate staatuse muutmiseks ja hakkab siis kohe maavanemaid ametisse nimetama. Nüüd on selge, et jaanuaris seda ei juhtu. Millal siis ikkagi?

Kõigepealt tuleb seadust muuta. Haldusreform on Rahvaliidu ministri vastutusalas ja kui Rahvaliit palus kolmapäeval asjade täpsustamiseks aega, siis minu arvates on mõistlik seda aega anda. Üldise kommentaarina: kui on suur korralagedus, siis kord saab tulla samm-sammult.

Kas te saate nimetada mingigi tähtaja, millal kohusetäitjate asemel maavanemaid hakatakse ametisse nimetama?

Ma saan seda öelda siis, kui Rahvaliidu palutud kaks nädalat eelnõu täpsustamiseks on läbi. Oleme kokku leppinud, et kui seaduseelnõu saab menetletud, siis tulevad ka maavanemad.

Mis asjad konkreetselt vajavad täpsustamist?

Seda tuleks küsida Rahvaliidu esindajatelt. Ma kujutan ette, et täpsustamist vajavad detailid, sest põhimõttelised asjad on kokku lepitud.

Teie valitsuse liige, minister Jaan Õunapuu ei läinud eelmisel nädalal Riigikogu põhiseaduskomisjoni koosolekule neid üksikasju arutama, ehkki teda oli kutsutud.

Ministri kohustus on võidelda oma eelnõude eest parlamendis.

Kui kaua peab haldusreform veel venima, enne kui teil tekib mõte, et minister Õunapuu peaks täitma oma lubaduse astuda haldusreformi takerdumise korral tagasi?

Ma usun, et see aeg hakkab … aeg selguse saamiseks hakkab lähenema. Koalitsioonileppes on omavalitsuspoliitika osa ja need vastutused on jagatud. Aga teema on keeruline, liikuda tuleb samm-sammult.

Kümme maavalitsust viieteistkümnest on ilma maavanemata ja varsti on kõige staaþikamad kohusetäitjad juba terve aasta ametis olnud, ehkki seadus lubab kohusetäitjat ametisse nimetada ainult kolmeks kuuks. Mida kostate?

Oluline on mitte teha vigu.

Haldusreformi tähtsaim probleem pole ilmselt siiski maavanema staatus, vaid kohalike omavalitsuste liiga suur hulk. Kui kaugel on valdade arvu vähendamise plaanid?

Valitsus on teinud regionaalminister Õunapuule ülesandeks esitada valdade liitmiseks vajalik seaduseelnõu valitsusele 1. aprilliks. Töörühm Õunapuu juhtimisel töötab, olen ka ettepanekuid esitanud.

Kas need ettepanekud tähendavad 60-80 valda, nagu te olete maavanematele öelnud?

See on number. Ma räägin sellest, kuidas valdade liitumise protsessi juhtida ja milline võiks olla selles protsessis valitsuse roll.

Ja milline võiks siis olla selles protsessis valitsuse roll?

Isevoolu minnalaskmisega ja üksnes vabatahtliku liitumisega teeme oma maapiirkondadele kahju. On mitmeid näiteid, võtame kas või Rapla maakonna, kus suurte liitunud omavalitsuste kõrvale jäänud väikesed omavalitsused on jäänud väga nõrgaks ja sattunud hätta. Tulemuseks on see, et kogu piirkond ei arene enam.

Kas ma saan õigesti aru, et valitsus kavatseb sekkuda valdade liitumisse?

Riik peab olema siin üks osapool. Me peame liitumist motiveerima ja juhtima.

Üle-eelmine regionaalminister propageeris 15 maakonna muutmist 15 kohalikuks omavalitsuseks. Viimasel ajal on paljud nimekad inimesed seda ettepanekut korranud. Mis te sellest mõttest arvate?

See on julge mõte. Kui vaatame omavalitsuste ja maakondliku valitsemise korraldust, siis ongi Eestil minu meelest ainult kaks valikut. Üks neist on teha maakonnad kohalikeks omavalitsusteks. Teine võimalus on vähendada kohalike omavalitsuste arvu olemasolevaid omavalitsusi liites. Kuid selleks, et igas Eestimaa nurgas säiliks mõistlik elukorraldus, peab omavalitsusi alles jääma siiski rohkem kui viisteist.

Viisteist maakonda-omavalitsust on küll radikaalne ja selge variant, kuid sel juhul on oht, et mõnes maakonnas tekivad tähelepanuta jäävad alad.

Arvamus

Jaan Õunapuu
regionaalminister (Rahvaliit)

Koalitsioonierakondade vahel maavanemate küsimuses 23. septembril kokkulepitu alusel esitasin ettepanekud vabariigi valitsuse seaduse muutmiseks. Olen tegutsenud nende kokkulepete elluviimise nimel, kuigi möönan, et läbirääkimistel jäin mõneski küsimuses eriarvamusele.

Pärast eelnõu esimest lugemist Riigikogus tõstatas reformierakondlane Väino Linde põhiseaduskomisjonis küsimuse, kas sellesama seadusemuudatusega kavandatav siseministeeriumi kahe ministri osa on põhiseadusega kooskõlas.

Mulle sai selgeks, et koalitsioonierakondade läbirääkimised vabariigi valitsuse seaduse muutmise üle võivad kesta veel kaua. Seetõttu tegin peaministrile maavalitsuste töövõimelisena hoidmiseks ettepaneku hakata maavanemaid ametisse määrama senise seaduse alusel. Pealegi ei tasuks nii olulist seadusemuudatust teha liialt kiirustades ja põhjalikult ette valmistamata.

Jaanuaris tekkisid uuesti lahkhelid maavanemate funktsioonide määratlemisel ja ametissemääramise protseduuri küsimustes. Kitsaskohta näen avalikus konkursis.

Koalitsioonierakonnad jätkavad koostööd nii maavanemate funktsioonide kui ka ametissemääramise korra täpsustamiseks.

Jaanus Männik
Riigikogu Rahvaliidu fraktsiooni esimees

Rahvaliidu fraktsioonile, ministritele ega liikmeskonnale pole vastuvõetav praeguse maavalitsuse nõrgendamine ilma omavalitsustasandit oluliselt tugevdamata.

Aga just seda tekitaks menetluses olev vabariigi valitsuse seaduse muutmise seaduse eelnõu, millega degradeeritaks maavanem praeguselt kantsleriga võrdselt positsioonilt keskmise ametniku tasandile, kus tal puudub vähimgi võimalus olla vastutaja maakonna tervikliku arengu eest.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Iraagi massihävitusrelvad Süürias peidus

Autor Avo | Avaldatud: 22. jaan. 2004

Süüria ajakirjanik: Iraagi massihävitusrelvad on Süürias kolmes paigas


	Scud-rakettide kandja.

AMSTERDAM, 22. jaanuar (EPLO) –Süüria ajakirjanik Nizar Najoef, kes hiljuti põgenes kodumaalt Lääne-Euroopasse ning on tuntud Süüria režiimi kritiseerimise pärast, teatas esmaspäeval, et teab kolme paika Süürias, kuhu on peidetud Iraagi massihävitusrelvad.

Mees saatis sellekohase kirja Hollandi ajalehele De Telegraaf, kirjeldades massihävitusrelvade asukohti, vahendas infoportaal DEBKAfile.

Najoefi sõnul on al-Baida linna alla Põhja-Süürias kaevatud tunnelid, mis on maa-aluse tehase osa. Selle tehase ehitasid sinna põhjakorealased ning see on mõeldud Süüria Scud-rakettide valmistamiseks. Sinna on peidetud Iraagi keemiarelvad ja pikamaaraketid.

Teine koht, kuhu on Najoefi sõnul peidetud massihävitusrelvi, on Tal Snani küla Salamija linnast põhjas, kus asub suur Süüria õhuväebaas. Ajakirjaniku sõnul on Iraagi massihävitusrelvade eluolulised osad sinna peidetud.

Kolmanda kohana märkis Najoef Sjinsjari linna Süüria-Liibanoni piiri ääres.

</SCRIPT>Najoef kirjutas, et Iraagi massihävitusrelvade viimine Süüriasse organiseeriti Saddam Husseini vabariikliku kaardiväe komandöride poolt, sealhulgas oli organiseerijaks Süüria presidendi Bashar al-Assadi nõbu Assif Shoakat.

Najoef, kes on võitnud preemiaid ajakirjandusliku aususe eest, ütles, et kirjutas selle kirja seepärast, et tal on ravimatu vähk.

Alles kolmapäeval mainis USA senati luurekomisjoni esimees Pat Roberts, et mõningat murelikkus tekitab võimalus, et Iraagi massihävitusrelvad viidi Süüriasse. Roberts, USA presidendi George Walker Bushi Vabariikliku Partei juhtiv liige ütles kolmapäeval, et tema hinnangul võisid mõned massihävitusrelvade saadetised minna Süüriasse, samas ta ei täpsustanud oma väidet.

Iraagi naaberriik Süüria on eitanud USA varasemaid süüdistusi massihävitusrelvade evimises ning terroristide toetamises.

USA asepresident Dick Cheney kinnitas aga, et USA jätkab massihävitusrelvade otsimist Iraagis. „See võtab mõningase märkimisväärse lisaaja vaadata kõikidesse paikadesse Iraagis, kust võib selliseid asju leida,” sõnas ta.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Ott – 5-aastane

Autor Avo | Avaldatud: 22. jaan. 2004

Kurt poiss tahab muusikat kuulda
22.01.2004

Viieaastane kurt poiss Ott mängib oma õe ja vennaga toas lotot või arvutimänge, tantsib valju muusika saatel ja vaatab televiisorit. Ainult õue mängima ei luba ema teda minna.

“Ott ei kuule ja ilma täiskasvanuta õueminek ei ole talle lihtsalt turvaline,” selgitab ema Signe Koik.

Muusikat tajub poiss põrandalaudade kaudu ja televiisorit vaatab ta nii, et käib aeg-ajalt kõlari lähedal helivõnkeid tajumas. Pildilotos on ta aga kõige terasem ja võidab sageli.

Räägivad segakeeles

Signe Koigi sõnul on nende kodune keel segakeel, mille kõnelemiseks kuuljad lapsed, kaheksa-aastane Willem ja kaheaastane Anly kasutavad võrdselt nii kõnet kui viipeid. Mõnikord viiplevad nad harjumusest omavahel ka siis, kui Ott on teises toas.

Terve pere ootab pikisilmi seda aega, mil Ott taas kuuleb nagu sündideski — kurdiks jäi ta 11-kuuselt põetud meningiidi tagajärjel —, aga selleks peab ta pääsema ülikallile operatsioonile.

“Ma oleksin väga õnnelik, kui ta hakkaks kuulma vähemalt nii palju, et ta näiteks mänguhoos auto alla ei põrutaks,” ohkab ema. “Aga aeg tiksub meie kahjuks.”

Signe ja Alo Koik on andnud lapse nimel nõusoleku olla oma perega avalikkuse tähelepanu all senikaua, kuni nad on korjanduse teel Oti lõikuseraha kokku saanud.

Tänavu märtsis peetakse poisi kuuendat sünnipäeva. Järgmisel aastal peaks ta minema kooli, aga millisesse? Aitab ju kuulmise taastumine kõnelemagi.

Haigekassa rahastatava implaantaadi paigaldamise operatsiooni järjekorras on Ott olnud üle aasta. Lootus sellele tänavu pääseda on väike, sest teenus on Haigekassa nimekirjas alles teist aastat ja hädalisi palju.

Kellel on õigus kuulda

Oti raviarst Katrin Kruustük, kes töötab Tartu Ülikooli Kliinikumi kuulmiskeskuses, ütleb, et järjekorra seadmine on ülimalt keeruline ja valikukriteeriume palju.

“Nii nagu on üldse äärmiselt keeruline otsustada, millisele inimesele on kuulmist rohkem vaja: kas hiliskurdistunud 24-aastasele tudengile, kel õpingud alles pooleli ja elu ees, või paariaastasele lapsele, kes vajab samuti implantaati, sest muidu jääb tal kõne välja arenemata,” rääkis ta.

Kruustüki sõnul vaatavad kõrvaarstidest spetsialistid operatsiooni vajajate järjekorra kaks korda aastas üle ja iga kord tehakse selles korrektiive.

“Enam punkte koguvad need ootajad, kel on kõige suuremaid lootusi häid tulemusi saada. See ei puuduta mitte ainult patsiendi sobivust operatsiooniks, vaid ka hilisemat rehabilitatsiooni, kooli ja kodu toetust ning logopeedilist ja psühholoogilist abi,” selgitas Kruustük.

“Me võitlesime niisuguse operatsiooni Haigekassa teenuste nimekirja tänu sellele, et meil õnnestus otsustajatele selgeks teha: implantaadiga last on riigil odavam üleval pidada ja kasvatada kui kurti last.”

Arsti sõnul on Ott operatsiooniks küll igati sobiv kandidaat, kuid nimekirjas on ta siiski alles 10.—13. kohal.

Haigekassa pressiesindaja Anne Osveti sõnul on tänavu plaanis kaheksa niisugust operatsiooni. Kuulmise hind on kõrge — 253 006 krooni.

Eelmisel aastal paigaldati implantaat kolmeteistkümnele ja 2002. aastal neljale lapsele.

Loho paneb õla alla

Oti tädi, Harjumaal elav Etlin Ormak on elanud oma õepoja saatusele kaasa niisama suure innuga kui ta oma ema. Temale tuli meelde, et Terminaatori solist Jaagup Kreem korraldas korjanduse kolmeaastasele kurdile tüdrukule Kristile, ja ta võttis ohjad oma kätte: helistas meediaväljaannete toimetustele.

Kohalik muusikaärimees Gunnar Loho plaanib pärast Oti loo teadasaamist Viljandi kultuurimajas heategevuskontserti, kuhu püüab kutsuda nimekaid esinejaid.

Ta mõtleb, et kui kõik õnnestub, võiks selle kontserdi salvestada, ja pärast, kui Ott jälle kuuleb, plaadi poisile mälestuseks kinkida.

Raha

Operatsiooniraha kogumise tarbeks avatud Hansapanga arve number on 221023987060. Arve omanik on Oti ema Signe Koik.

Aime Jõgi
aime@sakalakirjastus.ee

xxx

Kurdistunud poiss võitleb kuulmise eest
PM Online, 22.01.2004

Kommenteeri | Loe kommentaare

(Täpsustatud kolmapäevast artiklit!) Viieaastane Ott kaotas pärast 11-kuuselt põetud meningiiti kuulmise, kuid pärast kaheaastast operatsioonijärjekorras ootamist sai pere soovituse maksta üle 200.000 krooni maksva lõikuse eest ise, teatab Eesti Päevaleht.

Aastatepikkusest ootamisest väsinud ema Signe Koik ütles, et ei jäta enne, kui vajalik aparaat on kätte saadud.

Ema hakkas pooleteiseaastase lapsega Tallinnas kurtide koolis käima, alguses oli ise kogu aeg kaasas, siis jäi kolmeks päevaks, lõpuks tuli laps internaati jätta.

«Enne kuulmise kaotamist, 11-kuusena, ütles Ott mõne sõna, nagu emme, aitäh, tita, lausus ta. «Süda tõmbub valust kokku, kui loed, et üks sai abi ja teine sai abi ning meie ei saa.» Praegu käib Ott Tartus Hiie koolis.

Oti tädi Etlin Ormak märkis, et operatsiooni lubatakse igal aastal. «Eelmisel aastal oli ta järjekorras 11. kohal, tänavu kümnes,» ütles ta. «Meil soovitati muretseda ise raha implantaadi jaoks, kui pole võimalik enam oodata.»

Haigekassa pressiesindaja Anne Osveti sõnul läheb ühele lapsele implantaadi paigaldamine maksma 253.006 krooni. «Pärast operatsiooni algab lapse kuulma ja kõnelema õpetamine, mis maksab omakorda veerand miljonit krooni,» lausus Osvet.

Osveti sõnul ei saa haigekassa järjekorda kuidagi mõjutada, sest asja otsustavad erialaarstid. Aastas on vajadus keskmiselt seitsme-kaheksa operatsiooni järele.

«Järjekorra maksimumpikkus on kolm aastat ja kaks korda aastas vaatavad kõrvaarstidest spetsialistid järjekorra üle ja koostavad uue pingerea,» lausus Osvet. «Nii võivad uued, kõrgema nõudlusega lapsed varasematest ettepoole sattuda.»

Kui inimene on Eestis sisekõrva implantaadi järjekorras olnud alla kolme aasta, siis pole tal seaduste järgi õigust taotleda haigekassa raha eest teenust välismaal.

Otile saab implantaadi muretsemiseks raha annetada pangaarvele – 221023987060 Signe Koik.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Gori: Grigori Tõnissonist Vello Agorini

Autor Avo | Avaldatud: 22. jaan. 2004

Gori on ka 21. sajandil ärritav satiirik
Teet Kallas, kirjanik, 22.01.2004

Iga rahva kultuuriloos on mõned nimed kui märksümbolid, mis ei vaja lahtiseletamist. Nii meilgi: ütled Keres, mõtled male; ütled Gori, mõtled karikatuuri. Tegelikult enamatki – Gori tähendab eba-eestilikult valusat ja kvaliteetset satiiri.

Gori.Autoportree.jpg: Gori nime teavad kui mitte kõik, siis igatahes väga paljud eestlased. Aga tema loomingut ei pruugi uued põlvkonnad enam tegelikult üldse mitte tunda.

Sest nii nagu näitlejagi looming vajub ajalainete alla koos tema põlvkonnaga või tuhmistub vanadel filmilintidel – nii võib ka parima satiiriku (vähemalt karikaturisti) looming jääda kolletama ning tolmu koguma ajalehe-ajakirja aastakäigu vahel mõne suurema raamatukogu hoidlasse.

Alati hinnatud

Aga Gori on liiga vägev ja liiga ärritav, et unustusetolmu alla kaduda. Ning kunstnikuna lihtsalt liiga suur. Nii ongi pärast karikaturisti vabasurma 1944. aastal ta looming ilmunud mitmel korral kontsentreeritud esituses eestlaste uute põlvkondade ette.

Minu varanooruses, viiekümnendate loojangul, toimus esimene taastulek mahavaikimise vaakumist. (Üsna loomulik, et tema nimigi oli Stalini perioodil keelatud – mis sellest, et paljud ta Eesti Vabariigi poliitmaastikust ajendatud karikatuurid sobinuks tollal ju propagandistlikel eesmärkidel kas või iga päev taastrükkida!)

Olin siis vanema venna eeskujul isegi mingil määral algaja karikaturist ja mäletan siiani kordumatult vinget esmaelamust Gori albumi vaatamisest. Tõsi, midagi olin näinud siin-seal varemgi, ikka leidus ju mõnes kodus mõnda varjulisse paika peidetud eestiaegne pilaleht, kus ka Gori pildid sees. Aga tegelik Gori-austus sündis siis; ja see on kestnud tänini.

Õige pea viis juhus mind kokku noore mehega, kes teadis juba tollal Grigori Tõnissonina sündinud ja Vello Agorina surnud kunstnikust rohkem kui ehk keegi teine. See oli Pikal tänaval asunud ajalehe Noorte Hääl kultuuriosakonna toimetaja Martti Soosaar. Tollal avaldas see ajaleht algajate autorite jutte ja luuletusi. Aga suhtlemine sellega ei piirdunud.

«Knock-Out» jäi menuta

Toonastes täissuitsetatud toimetustubades käis klubiline elu. Nii saingi teada, Gori oli lausa Martti Soosaare perekonnatuttav, igapäevane külaline nende kodus sealsamas Pikal tänaval. Martti isa Hans oli ajalehefotograaf, Gori kolleeg Wabas Maas. Sain teada sedagi, et Soosaar kirjutas Gorist oma diplomitöö Tartu Ülikoolis.

Loomulikult ei mäleta ma kõiki asjasse puutuvaid jutuajamisi, ja vaevalt, et nad teab kui põhjalikud olla saidki – meie eavahe oli tollal siiski piisavalt arvestatav. Küll aga sain kinnitust, et Goriga on nii, et osa tema pilte sobisid toonasesse aega liigagi hästi, osa aga kategooriliselt mitte.

Tollest ajast läksid aga mõned Gori (ja ka tema kolleegi ja konkurendi Otto Krusteni) karikatuurid korduskäibesse, ilmudes sel või teisel kohaseks peetud puhul perioodikas. Ja sugugi mitte ainult nn nõukoguliku propagandamasina tellimusel. On ju Gori kohtuotsus tõusikutele, kultuuripiduritele ja tölplastele tegelikult igavikuline.

Gori. Don Quijote.jpg: Päris korraliku Gori-raamatu, sisuliselt tema «Knock-Oudi» korduse andis välja kirjastus Faatum üheksakümnendate algul, seega siis juba taasiseseisvuse ajal. Paraku oli ühiskonnal siis muudki teha, kui satiiripärandisse süüvida, nii et erilist sündmust sellest raamatust ei tulnud.

Nüüd tuli meie kõigi aegade nimekaim karikaturist 21. sajandisse. Pean mitte ainult loomulikuks, vaid erilist usaldust sisendavaks seda asjaolu, et selle nii-öelda uue sajandi esitluse kaaskorraldaja on Martti Soosaar. Või mis kaaskorraldaja – ta on huvitava, pealetükkimatu ja samas infoküllase raamatu autor.

Lisaks paljudele Gori reprodele on selles raamatus üle 50 loo, suurem osa autorilt, mõned tekstid on aga huvitavad ja asjakohased ajastusnäited.

Jätkem nendega tutvumine lugejale rõõmuks ja avastuseks. Kui palju tuntud ja kui palju tundmatut Gorit on selles raamatus nende jaoks?

Gori talent ja tähendus ei vaja ülerääkimist. Lihtsalt oletan, et nii, nagu Lutsu «Kevadet» loeb iga põlvkond eri moodi, nii toimivad ka Gori parimad karikatuurid (ennekõike tema hiilgeajast kolmekümnendaist) igas ajas natuke erinevalt.

Mis siis mitmeid kordi nähtud (ja kimpu senini minu jaoks tundmatuidki) töid üle silmates meelde kerkis. Ennekõike see, et Gori on aktuaalne ka tänases aegruumis. Ta on otsekui kadunud poeg, kes koju naasnud!

Gori. Karm Käskija.jpg: Jah, tema ajal ei tuntud ju tõesti kahe Eesti mõistet, aga andku meie viimased vee peale jäänud tegevkarikaturistid andeks – Gori teeb neile selles rubriigis mütsiga ära! Mõistan täiesti, miks mõni tänapäeva poliitik Gorit eriti ei armasta.

Tal polevat ikka päris seda õige maailmavaadet; või olevat see liiga ühekülgne ning üldse mitte isamaaline. Helde taevas, aga ta oli ju satiirik! (Ja vabatahtlikku satiirikusurma ta läkski – kuna aimas vintsutusi Stalini karikeerimise pärast. Hitleri eest oli juba saadud!)

Teine tähelepanek, mida teadsin ammu, aga millele aeg on andnud kinnitust. Gori looming on mõjutanud mitut põlvkonda eesti karikaturiste. Ta on sundinud ennast pingutama. Nimetaksin Hugo Hiibust, Evald Pihot, Olimar Kallast, mingil määral ka Edgar Valterit. Praegu toimivatest karikaturistidest aga Juss Pihot.

Tuglase visandaja

Sharþistina on ta mõjutanud ilmselt kõiki, ka selle ala suurimat meistrit Heinz Valku. See mõju polegi niivõrd joones ja stiilis, kuivõrd hoiakus. Karikaturist Gori võis olla mõnikord kohutavalt kuri, isegi traagiline. Sharþist Gori oli aga valdavalt soe ja samas kuidagi väga vaimne.

Kolmas tähelepanek tõmbab aga aegade vahele suisa ehmatava lahkjoone. Selleski raamatus on näha, kui palju, kui sageli ja kui meelsasti sharþeeris-karikeeris Gori Eesti ja ka teiste riikide kultuuriinimesi. Peaaegu kõik eesti toonased kirjanikud, väga paljud kunstnikud ja heliloojad on n-ö Gori käe alt läbi käinud. Üksnes Tuglast sharþeeris ta kümneid kordi. Kõigega oli karikaturistil asja, isegi Loomingu honoraridega!

On see ainult juhus, et nüüdis-Eestis on kultuuritegelased ammuilma meedias taandatud kuhugi kolmandasse-neljandasse ritta, kelle tegemisi ei peeta isegi mitte karikatuuri väärivaks? Et keda see kotib?

Toonases meediakontekstis (ja riigi elus samuti) oli kultuur vähemalt niisama kaalukas ja arvestatav kui poliitika. Sport ei saanud siis veel ligilähedalegi. Olümpiavõitja Kristjan Palusalu sai küll talu, aga välissaadiku (europarlamendi) kohta ei pakkunud talle ükski erakond.

Ons asi siiski ainult selles, et nüüd on teistsugused karikaturistid – ja neidki umbes neli-viis, kelle jaoks see on professionaalset vormisolekut võimaldav leivatöö?

Ega neid karikaturiste toonagi, esimeses vabariigis kuigi palju olnud (Gorile lisaks vast Otto Krusten ja Romulus Tiitus. Mingil määral sekundeerisid veel Redo Randel ja Jaan Jensen). Või on asi ikka natuke selles? Et meil pole sellist sharþisti nagu Gori, kes suudaks, kes tahaks ka kultuuri oluliseks elutahuks karikeerida?

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Hakamada, Irina – naine Venemaa tippoliitikas

Autor Avo | Avaldatud: 22. jaan. 2004

Irina Hakamada tekitab segadust Vene presidendikampaanias
Kadri Liik, toimetaja,22.01.2004

Venemaa presidendivalimiste kampaaniaga, mis veel hiljuti paistis kulgevalt rangelt Kremli stsenaariumi kohaselt ja Kremli valitud kandidaatidega, on nüüd segadusetekitajana liitunud parempoolne Irina Hakamada.

Hakamada.jpg:

Kui Irina Hakamada detsembri lõpupäevadel kõigile üllatuslikult ja omaenesegi parteikaaslasi informeerimata asus presidendiks kandideerima, oldi Moskva poliitilistes kuluaarides veendunud, et tema taga seisab Kreml, kel on ette otsustatud presidendivalimistele legitiimse ilme andmiseks vaja kõigi suuremate poliitiliste jõudude osalust.

Teada oli, et Kreml oli püüdnud osalema veenda Jabloko liidrit Grigori Javlinskit, pakkudes viimasele 25 miljonit dollarit, ent viimane oli järsult keeldunud. «Hakamada õnnestus neil pehmeks rääkida,» otsustasid analüütikud.

Süüdistab Putinit

Hakamada ise tunnistas, et pärast jõhkra meediamanipulatsiooni tingimustes toimunud duumavalimisi oli temagi esimene arvamine, et demokraadid peaksid presidendivalimisi üldse boikoteerima. «Ent seda tulnuks teha koos kommunistidega, ja jätta võistlusse ainult Kremli loodud pseudoparteid,» ütles ta.

Kui kommunistid soostusid osalema, siis polnud Hakamada sõnul enam midagi kaotada, ja ta otsustas anda järele initsiatiivgrupi palvele, kes teda kandideerima palus.

Kremli kätt oma kampaania taga on Hakamada kogu aeg eitanud, ning möödunud nädalal õnnestus tal oma «puhtuses» veenda ka suurt osa poliitikavaatlejaid.

Nimelt avaldas ta 14. jaanuaril ajalehes Kommersant pika ja väga terava artikli, kus süüdistas president Putinit «valedel baseeruva ühiskonna» loomises.

Süüdistusi põhjendades tõi Hakamada jutuks teemad, mille kohta on teada, et neis sfäärides ei talu Putin mingit kriitikat: nimelt Tshetsheenia ja terroristid. Ta nõudis, et ühiskond saaks ükskord ometi kuulda tõde 2002. aasta sügisel toimunud Dubrovka pantvangikriisi kohta.

Hakamada kinnitas, et toona pantvangistajatega kohtudes veendus ta, et viimastel polnud plaani kogu teatrimaja õhku lasta – ja seda nad ka ei teinud, kuigi, kui gaas juba hoonesse tungis, oleks selleks olnud aega. Siiski lasksid korrakaitsjad maha viimase kui ühe terroristi, otsekui soovides, et ei jääks kedagi, kes kohtus saaks tunnistusi anda.

«President Putin on otsustanud varjata tõde,» kirjutas Hakamada. «Kui president ehitaks demokraatiat, mitte diktatuuri, siis ta peab vastama, mis seal juhtus,» jätkas ta, lubades presidendiks saades nende sündmuste tagamaad paljastada.

«Meil on ühiskond, mis baseerub valedel, ühiskond, kus demokraatiat kasutatakse üksnes formaalse protseduurina, ühiskond, mis baseerub täielikul suletusel ja – kõige tähtsamana – ühiskond, mis baseerub hirmul,» kritiseeris Hakamada.

Paar päeva pärast selle kirjatöö ilmumist teatas vangistatud oligarhi Mihhail Hodorkovski liitlane, Iisraelis eksiilis viibiv ärimees Leonid Nevzlin, et kavatseb Hakamada valimiskampaaniat rahaliselt toetada.

Tshubais tõmbub eemale

Hakamada parteikaaslased Parempoolsete Jõudude Liidust olid alguses lubanud oma kaasvõitlejat kampaanias aidata, ent selle nädala alguses teatas Anatoli Tshubais – kes traditsiooniliselt kuulub parempoolsete Kremli-meelsemasse tiiba -, et tema Hakamadat ei toeta.

Samas teine liider Boriss Nemtsov, kes on ka ise Kremlit Tshetsheenia sõja pärast kritiseerinud, Hakamadast distantseerunud ei ole.

«Ma arvan, et Hakamada alustas kui Kremli käsilane, siis aga laskis end Hodorkovski leeril üle meelitada,» oletas eilses telefoniintervjuus Moskva Carnegie-keskuse analüütik Andrei Rjabov. «Tema artikkel tekitas Kremlis ilmselt väga terava reaktsiooni – see on näha selle järgi, et pärast selle ilmumist kadus Hakamada riiklike telekanalite eetritest.»

Kas ja kui põhjalikult on Hakamada Kremli välja vihastanud, on Rjabovi sõnul näha 28. jaanuaril – just siis lõpeb sõltumatutel kandidaatidel aeg 2 miljoni toetusallkirja kogumiseks. «Kui Kreml tahab, siis ta aitab Hakamadal neid allkirju saada, kui ei taha, siis kuulutatakse piisav hulk tema allkirju kehtetuks, nii et ta kandideerida ei saa,» oli Rjabov kindel.

Ent sõltumata Hakamada osalusest kujutavad eelseisvad presidendivalimised demokraatlike sümpaatiatega valijatele rasket dilemmat.

Et valimised toimuvad ilmselgelt manipuleeritud keskkonnas, leiavad paljud demokraadid, et parem oleks neid üldse boikoteerida. Ent teisest küljest, kuna Kreml vajab osalusprotsenti, siis on kindel, et paljude mittetulijate bülletäänid täidetakse võimu poolt siiski ära.

«Võiks hääletada kõigi vastu või Þirinovski ihukaitsja poolt, mis on sisuliselt üks ja seesama,» arutas sõltumatu ajakirjanik Julia Latõnina. «Ent ka sellega ei väära tulemust. Olukord on nagu vene muinasjutus – pöörad vasakule, kaotad käe, pöörad paremale, kaotad jala…»

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Pedajas, Priit – lavastaja

Autor Avo | Avaldatud: 22. jaan. 2004

«Olen ühe oma sünnipäeva täiesti ära unustanud.»

Jaanus Kulli, SLÕL, 21. jaanuar 2004

Kalev Lilleorg

POOLE VERSTA PEAL: «Vahepeal tuleb aega maha võtta,» ütleb Priit Pedajas, kes linnas müttab teatrijuhi, lavastaja ja pedagoogi rollis. Niipea kui võimalik, põgeneb ta Tõstamaa lähedale suvekoju, millest kunagi tulevikus peaks saama päriskodu.

«Patt oleks öelda, et aega üldse pole. Aega tuleb võtta. Ajasin just siinsamas oma kabinetis ühe vana sõbraga hiljuti juttu. Kolm tundi. Ja järsku tundsime mõlemad, et meil justkui polegi kuskile kiiret,» tunnistab teatrihing Priit Pedajas, kes täna esimest juubelit tähistab.

Teatrijuhtimise kõrvalt jõuad ka lavakunstikoolis õpetada. Mis rollis – teatrijuhi, lavastaja või õpetaja omas – ennast kõige paremini tunned?

Lavastajana. Teatrikool tähendab pidevat enesetäiendamist. Teatrijuhina pole kerge koolitööd teha, aga ära ei saa ka enam öelda. Kui kursus sai võetud, siis lähen sellega lõpuni.

Miks sind näitlejana nii vähe laval näeb?

Tegelikult olen ma laval palju mänginud. Eriti Ugala ajal ja ka Endlas. Minust sai lavastaja pärast seda, kui mõistsin, et oma lavastustes ma kaasa mängida ei tohi. Teised lavastajad pole ka eriti kutsunud, ise ma lavale ei kipu. Mängida tuleb täie rauaga, täie süüdimatusega. Selleks peab olema aega.

Miks sa enam ei laula ja nii harva pilli kätte võtad?

Ei saa öelda, et ma selle asja oleks päris unarusse jätnud. See on kuskil alles. Mul on ammune kokkulepe, et annan välja valitud lauludest plaadi. Kõik vajab aga aega ja rahu. Niikaua kui seda ei ole, ma parem ei tegele muusikaga. Aga aeg-ajalt ma laulan. Kui ümberringi on vaikus ja saan olla omaette.

Lavastajana tead täpselt, mis proovis sündima hakkab, või lähtud inspiratsioonist?

Kui lavastuses mängib kolm inimest, siis need kolm on mul algusest lõpuni peos ja asi on planeeritud. Kui aga lavastuses mängib 20 inimest, nagu praegu ettevalmistatavas Madis Kõivu «Finis nihilis», peab näidendi struktuur ja olemus kogu aeg kukla taga tiksuma, et kus parajasti järjega olen. Proovides on määratud palju sündima. See on väga kinni näitlejates. Samas ei ole mul valmis lavastuse ideed, valmis pilti kunagi olnud. Küll olen teadnud, mis suunas tahaksin liikuda.

Suudad sa kahe lausega seletada, mis nähtamatu niit ühendab Pedajast ja Kõivu ning kuidas suudad sa lahti kodeerida Kõivu tekstid, mis lugedes tunduvad kõike muud kui teatripärased?

Mina ei tea. Midagi nendes Kõivu tekstides on mulle algusest peale huvi pakkunud, köitnud, haaranud ja vaimustanud. Mis mind meeletult huvitab, on see, kuidas Kõivu tekst saab nähtavaks just kuulmise kaudu. Tema näidendid on kirjutatud kõnekeelt silmas pidades. Ta on mitu korda öelnud, et lihtsalt kuulab, kuidas inimesed räägivad. Tema näidendite tekst on see, mida inimesed räägivad, pluss see, kuidas nad räägivad. Kui see läbi näha, siis on kõik elus ja elav, haarav ja köitev. Mulle see klapib. Pealegi on Kõiv väga vaimukas.

Tekstid leiad alati ise?

On ka pakutud, aga kuskil ajusopis on riiul, kuhu on laotud hulk tekste, mis on mulle mõju avaldanud või millest teadlik olen. Mingites imelikes seostes tulevad need aeg-ajalt meelde. Näiteks kui meenutada «Punjabat», siis oli mingi kummaline hetk, kui Endla oli oma tuntud stabiilsuses muutunud nii stabiilseks, et hakkas juba närvidele käima.

Mäletan, olime kokku leppinud, et teen väikses saalis ühe Mro?eki näidendi, mis mulle tegelikult üldse ei meeldinud. Olin hirmsas vaevas, kui järsku sähvas – Vallaku «Punjaba potitehas». Esimene mõte oli: kui seda teha, siis seal peaks olema hästi palju savi ja hästi vähe sõnu.

Kas palju kiidetud ja pärjatud «Punjaba» on endiselt sulle kõige olulisem lavastus?

Ma ei saa seda asja nii võtta. Ka teistpidi öelduna on see trafaretne, aga minule on teatritegemine protsess. Ja loomulikult on «Punjaba» selle protsessi üks oluline osa. See rida hakkab Lutsu «Sooga», võib-olla isegi «Tõlkijatega» ning jätkub teiste Kõivu asjadega, sinna lisanduvad ka Lindgreni «Mao tee» ja «Aristokraadid».

Tegelesin nooremana väga suure huviga ruumi probleemidega. Siit hakkab pihta ka see atmosfääri jutt. Ega ma siis selle jaoks väga pinguta. Küll aga olen tegelnud sellega, et see olemine laval oleks nagu katkematu. Kõige parematel hetkedel see õnnestubki. Tuled teatrisse ja hakkad vaatama ühte head lavastust ning satud selle lumma ja see lumm jätkub katkematuna lõpuni. Siis ongi nagu mingi atmosfäär loodud. See on seotud helidega, kuulmisega, inimese viibimisega ruumis, see on seotud ka näitlemise laadiga. Ei ole, et paneme nüüd muusika peale ja ongi atmosfäär. See on üks väga terviklik asi, mis tekib ruumis, kus on koos vaatajad ja näitlejad.

Ma ei tunne ennast üldse hästi vabas õhus. Tahan olla ruumis. Ka loomu poolest istuvad mulle enam kammerlikumad asjad. Jaapanis on üks vana õukonnapill, Hiina päritolu kannel, koto. Kotomängijatel on oma koodeks. Muu hulgas on seal öeldud, et seda mängitakse ruumis. Kui ma seda lugesin, hõiskas süda sees. See on väga oluline. Sest kui sa mängid väga intiimset pilli lageda taeva all, kaotab ta kõik selle, mis tal ruumis on olemas. Ta muutub lagedaks, tühjaks parmupilliks.

Kui Priit Pedajasest ei oleks saanud näitleja ega lavastaja, kes ta siis oleks?

Tont seda teab. Tõenäoliselt oleks ma läinud ülikooli õppima mõnda reaalainet, kas füüsikat või matemaatikat.

Olid hea õpilane?

Ei. Olin mugav. Mängisin bändis.

Ometi said kohe Panso kursusele sisse?

Meie esimesed voorud olid siinsamas Draamateatri majas. Panso ütles pärast: kui oleksite teinud neid etüüde seal üleval Toompeal, kus harilikult näitlejaid vastu võetakse, siis poleks te sisse saanud.

Mida esimene suurem juubel sulle tähendab? Mõtled pessimistina, et pool elu on juba seljataga, või vaatad optimistlikult tulevikku?

Mul on selline imelik loomus, et ma pole kunagi sünnipäevi oluliseks pidanud. Võib kõlada eputamisena, aga, siiralt, olen elus ühe oma sünnipäeva täiesti ära unustanud. Olin mitukümmend aastat tagasi täiesti ihuüksi Poolas ja alles õhtu eel meenus, et mul on täna sünnipäev.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Kender, Kaur – arvamusliider

Autor Avo | Avaldatud: 21. jaan. 2004

Sirbist. Vasaraga
Kaur Kender, 21.01.2004

Sirp ja Vasar oli üks tõeliselt ühiskonnakriitiline väljaanne. Mis on aga praegune Sirp? Vaid üks tühjaksvisisenud õhupall, mille kunagist hiilgust praegu mälestatakse, leiab Kaur Kender.

Kuigi pärast seda, kui vanameistrid Jaan Kross ja Lennart Meri on Muti eest kostnud, tundub iga Muti kallal ilkumine vastu tuult kusemisena, ei suuda ma siiski kiusatusele vastu panna. Siit ma tulen.

Kahju, et Sirbi nõukogu julguse kaotas. Muti vallandamine (või muul viisil Sirbist lahutamine) oleks olnud kindlasti kultuurivaldkonnas aasta turundustegu. Hei!

Vaadake ise. Viimati pöörasid inimesed Sirbile nii palju tähelepanu siis, kui tagakaanel ilmus Priit Pärna pilt «Sitta kah!». Seega – juba praegu on kodanik Urmas Klaas Sirbi tuntuse tõstmiseks rohkem teinud kui Mutt mitme aastaga. Või aastakümnega? Kas keegi mäletab üldse, mis ajast Mutt seal töötab? Ei mäleta? Hmm. Aga kas keegi mäletab, milline ühiskonnale oluline asi on Sirbis lahti sõlmitud või nähtavale toodud? Ei mäleta? OK. Seda saab tegelikult teada intervjuust, mis Mutt Õhtulehele andis. Seega polegi vaja Sirpi lugeda.

Ärge saage valesti aru – mulle väga meeldib mälestus ajalehest Sirp ja Vasar. See oli üks tõeliselt ühiskonnakriitiline väljaanne. Aga siis võeti Vasar ära. Kui enne oli Gin ja Tonic, siis järele jäi ainult Gin. Ja pole enam eriti mõnus. Kibe, sülitama ajab.

Oleme ausad – see on riigi raha eest välja antav trükis, mida Mutt nimetab süva-ajaleheks. Mida me sealt üldse ootame? Ma arvan, et Muti-sugune mees (veel kord: pardon, vanameistrid!) on riigilt palka saades umbes sama sõltumatu nagu Villu Reiljan Urmas Sõõrumaast.

Marionetinöörid on ohtlikud asjad. Need toovad palju pahandusi. Mitte et ma Muti isiksuseomadusi kuidagi halvustaksin, või et Mutt kuidagi eriti sõltuv oleks – ei! Lihtsalt igaüks, kes oma mannetust kohast ja pajukist kümne küünega kinni hoiab ja samal ajal kultuuritegelast mängib, on hale.

Eriti kui seda pajukit on vaid tuhat kroonikest iga küünekese jaoks. Pika targutamise kokkuvõte: riigi makstud süvaajakirjandus Muti-suguse juhtimisel on sama ohutu ja kompromissitu kui kaevurite leht.

Jutud süvakultuurist kõlavad seetõttu alati klaustrofoobselt. Nagu oleks kultuur tõesti mingi maa alla kaduv tunnel, mille tipp (kujutlege seda!) asub eriti sügaval maa all. Vot see on deep, kas pole.

Ja veel kord – ärge saage valesti aru, asi pole ainult Muti isikus. Mulle ei meeldi Mihkel Mutt ka kirjaniku ja ajakirjanikuna. Mulle ei meeldi ka tema morbiidne naeratus. Mina, nagu iga korralik inimene, võpatan sisemiselt iga kord, kui keegi Mihkel Muti kohta erudiit või esteet ütleb.

Viimasel ajal juhtub seda sageli. Kuigi selliseid konvulsioone, kui ajal, mil Mutist taheti president teha, mul praegu siiski ei esine.

Ometi tuleb tunnistada, et vaatamata sellele, et Sirp ei ole aastaid midagi eriti olulist ühiskonnas korda saatnud, on seda ohtlik kinni panna. Meil on seda lehte vaja. Täpselt sama palju nagu matustel laululehti.

Muuseas, kas juba lehe nimi Sirp ja see mustvalge kujundus ei ole ühemõtteliselt nekrofiilne. Või vähemalt vikatimehele viitav. Kurat, nekrofiiliale eelistaksin ma kas või armeeteemalist gay-esteetikat.

Üldiselt on muidugi nõme, et selline kultuuriteema nii laia ajakirjanduslikku käsitlust leiab. Nagu meil põnevaid kultuurijutte vähe oleks. Näiteks on iga natukenegi kõrvu lahti hoidev inimene kuulnud ehitusettevõtjate kartellikokkuleppest.

Millega seoses jagasid nad omavahel ära umbes 100 miljonit krooni Kunstimuuseumi ehitamise raha. Kõigi pilgud on… kellel? See on 100 miljoni krooni küsimus. OK. See on kuulujutt. Mulle väga meeldib tänapäevane suhtumine: tõesta ära ja anna kohtusse. Ei tõesta, ei anna. Aga ikkagi on ju hea teada, et kõik teavad. Ahjaa. Mutist pidin rääkima. Olgu.

Lastagu ikkagi lahti. Ja asi mutt. Aitab tühjaksvisisenud õhupalli kunagise hiilguse mälestamisest. Valitagu peatoimetaja kohale mõni noor (ja vananeva nomenklatuuri mängude suhtes ükskõikne) tegelane. Jan Kaus. Jürgen Rooste. Kivisildnik. Juku-Kalle Raid (kelle lehes KesKus on ilmunud ilma riigi rahata kogu iseseisvusaja kirjanduskriitika paremik).

Valitagu keegi, kelles on kirge, rõõmu ja jõudu. Keegi, kes armastab seda, mida teeb. Keegi, kes julgeb riigi tõsiselt proovile panna – kui tugev sa oled, riik, millist kriitikat sa oma raha eest talud? Keegi, kes julgeks öelda – ärge rünnake sõnumitoojat, tegelege probleemiga.

Oi kuidas seda on eesti kultuurile vaja.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud