Irina Hakamada tekitab segadust Vene presidendikampaanias
Kadri Liik, toimetaja,22.01.2004
Venemaa presidendivalimiste kampaaniaga, mis veel hiljuti paistis kulgevalt rangelt Kremli stsenaariumi kohaselt ja Kremli valitud kandidaatidega, on nüüd segadusetekitajana liitunud parempoolne Irina Hakamada.
Kui Irina Hakamada detsembri lõpupäevadel kõigile üllatuslikult ja omaenesegi parteikaaslasi informeerimata asus presidendiks kandideerima, oldi Moskva poliitilistes kuluaarides veendunud, et tema taga seisab Kreml, kel on ette otsustatud presidendivalimistele legitiimse ilme andmiseks vaja kõigi suuremate poliitiliste jõudude osalust.
Teada oli, et Kreml oli püüdnud osalema veenda Jabloko liidrit Grigori Javlinskit, pakkudes viimasele 25 miljonit dollarit, ent viimane oli järsult keeldunud. «Hakamada õnnestus neil pehmeks rääkida,» otsustasid analüütikud.
Süüdistab Putinit
Hakamada ise tunnistas, et pärast jõhkra meediamanipulatsiooni tingimustes toimunud duumavalimisi oli temagi esimene arvamine, et demokraadid peaksid presidendivalimisi üldse boikoteerima. «Ent seda tulnuks teha koos kommunistidega, ja jätta võistlusse ainult Kremli loodud pseudoparteid,» ütles ta.
Kui kommunistid soostusid osalema, siis polnud Hakamada sõnul enam midagi kaotada, ja ta otsustas anda järele initsiatiivgrupi palvele, kes teda kandideerima palus.
Kremli kätt oma kampaania taga on Hakamada kogu aeg eitanud, ning möödunud nädalal õnnestus tal oma «puhtuses» veenda ka suurt osa poliitikavaatlejaid.
Nimelt avaldas ta 14. jaanuaril ajalehes Kommersant pika ja väga terava artikli, kus süüdistas president Putinit «valedel baseeruva ühiskonna» loomises.
Süüdistusi põhjendades tõi Hakamada jutuks teemad, mille kohta on teada, et neis sfäärides ei talu Putin mingit kriitikat: nimelt Tshetsheenia ja terroristid. Ta nõudis, et ühiskond saaks ükskord ometi kuulda tõde 2002. aasta sügisel toimunud Dubrovka pantvangikriisi kohta.
Hakamada kinnitas, et toona pantvangistajatega kohtudes veendus ta, et viimastel polnud plaani kogu teatrimaja õhku lasta – ja seda nad ka ei teinud, kuigi, kui gaas juba hoonesse tungis, oleks selleks olnud aega. Siiski lasksid korrakaitsjad maha viimase kui ühe terroristi, otsekui soovides, et ei jääks kedagi, kes kohtus saaks tunnistusi anda.
«President Putin on otsustanud varjata tõde,» kirjutas Hakamada. «Kui president ehitaks demokraatiat, mitte diktatuuri, siis ta peab vastama, mis seal juhtus,» jätkas ta, lubades presidendiks saades nende sündmuste tagamaad paljastada.
«Meil on ühiskond, mis baseerub valedel, ühiskond, kus demokraatiat kasutatakse üksnes formaalse protseduurina, ühiskond, mis baseerub täielikul suletusel ja – kõige tähtsamana – ühiskond, mis baseerub hirmul,» kritiseeris Hakamada.
Paar päeva pärast selle kirjatöö ilmumist teatas vangistatud oligarhi Mihhail Hodorkovski liitlane, Iisraelis eksiilis viibiv ärimees Leonid Nevzlin, et kavatseb Hakamada valimiskampaaniat rahaliselt toetada.
Tshubais tõmbub eemale
Hakamada parteikaaslased Parempoolsete Jõudude Liidust olid alguses lubanud oma kaasvõitlejat kampaanias aidata, ent selle nädala alguses teatas Anatoli Tshubais – kes traditsiooniliselt kuulub parempoolsete Kremli-meelsemasse tiiba -, et tema Hakamadat ei toeta.
Samas teine liider Boriss Nemtsov, kes on ka ise Kremlit Tshetsheenia sõja pärast kritiseerinud, Hakamadast distantseerunud ei ole.
«Ma arvan, et Hakamada alustas kui Kremli käsilane, siis aga laskis end Hodorkovski leeril üle meelitada,» oletas eilses telefoniintervjuus Moskva Carnegie-keskuse analüütik Andrei Rjabov. «Tema artikkel tekitas Kremlis ilmselt väga terava reaktsiooni – see on näha selle järgi, et pärast selle ilmumist kadus Hakamada riiklike telekanalite eetritest.»
Kas ja kui põhjalikult on Hakamada Kremli välja vihastanud, on Rjabovi sõnul näha 28. jaanuaril – just siis lõpeb sõltumatutel kandidaatidel aeg 2 miljoni toetusallkirja kogumiseks. «Kui Kreml tahab, siis ta aitab Hakamadal neid allkirju saada, kui ei taha, siis kuulutatakse piisav hulk tema allkirju kehtetuks, nii et ta kandideerida ei saa,» oli Rjabov kindel.
Ent sõltumata Hakamada osalusest kujutavad eelseisvad presidendivalimised demokraatlike sümpaatiatega valijatele rasket dilemmat.
Et valimised toimuvad ilmselgelt manipuleeritud keskkonnas, leiavad paljud demokraadid, et parem oleks neid üldse boikoteerida. Ent teisest küljest, kuna Kreml vajab osalusprotsenti, siis on kindel, et paljude mittetulijate bülletäänid täidetakse võimu poolt siiski ära.
«Võiks hääletada kõigi vastu või Þirinovski ihukaitsja poolt, mis on sisuliselt üks ja seesama,» arutas sõltumatu ajakirjanik Julia Latõnina. «Ent ka sellega ei väära tulemust. Olukord on nagu vene muinasjutus – pöörad vasakule, kaotad käe, pöörad paremale, kaotad jala…»
Kalev Lilleorg
POOLE VERSTA PEAL: «Vahepeal tuleb aega maha võtta,» ütleb Priit Pedajas, kes linnas müttab teatrijuhi, lavastaja ja pedagoogi rollis. Niipea kui võimalik, põgeneb ta Tõstamaa lähedale suvekoju, millest kunagi tulevikus peaks saama päriskodu.
VE: Gori: Grigori Tõnissonist Vello Agorini
Gori on ka 21. sajandil ärritav satiirik
Teet Kallas, kirjanik, 22.01.2004
Sest nii nagu näitlejagi looming vajub ajalainete alla koos tema põlvkonnaga või tuhmistub vanadel filmilintidel – nii võib ka parima satiiriku (vähemalt karikaturisti) looming jääda kolletama ning tolmu koguma ajalehe-ajakirja aastakäigu vahel mõne suurema raamatukogu hoidlasse.
Alati hinnatud
Aga Gori on liiga vägev ja liiga ärritav, et unustusetolmu alla kaduda. Ning kunstnikuna lihtsalt liiga suur. Nii ongi pärast karikaturisti vabasurma 1944. aastal ta looming ilmunud mitmel korral kontsentreeritud esituses eestlaste uute põlvkondade ette.
Minu varanooruses, viiekümnendate loojangul, toimus esimene taastulek mahavaikimise vaakumist. (Üsna loomulik, et tema nimigi oli Stalini perioodil keelatud – mis sellest, et paljud ta Eesti Vabariigi poliitmaastikust ajendatud karikatuurid sobinuks tollal ju propagandistlikel eesmärkidel kas või iga päev taastrükkida!)
Olin siis vanema venna eeskujul isegi mingil määral algaja karikaturist ja mäletan siiani kordumatult vinget esmaelamust Gori albumi vaatamisest. Tõsi, midagi olin näinud siin-seal varemgi, ikka leidus ju mõnes kodus mõnda varjulisse paika peidetud eestiaegne pilaleht, kus ka Gori pildid sees. Aga tegelik Gori-austus sündis siis; ja see on kestnud tänini.
Õige pea viis juhus mind kokku noore mehega, kes teadis juba tollal Grigori Tõnissonina sündinud ja Vello Agorina surnud kunstnikust rohkem kui ehk keegi teine. See oli Pikal tänaval asunud ajalehe Noorte Hääl kultuuriosakonna toimetaja Martti Soosaar. Tollal avaldas see ajaleht algajate autorite jutte ja luuletusi. Aga suhtlemine sellega ei piirdunud.
«Knock-Out» jäi menuta
Toonastes täissuitsetatud toimetustubades käis klubiline elu. Nii saingi teada, Gori oli lausa Martti Soosaare perekonnatuttav, igapäevane külaline nende kodus sealsamas Pikal tänaval. Martti isa Hans oli ajalehefotograaf, Gori kolleeg Wabas Maas. Sain teada sedagi, et Soosaar kirjutas Gorist oma diplomitöö Tartu Ülikoolis.
Loomulikult ei mäleta ma kõiki asjasse puutuvaid jutuajamisi, ja vaevalt, et nad teab kui põhjalikud olla saidki – meie eavahe oli tollal siiski piisavalt arvestatav. Küll aga sain kinnitust, et Goriga on nii, et osa tema pilte sobisid toonasesse aega liigagi hästi, osa aga kategooriliselt mitte.
Tollest ajast läksid aga mõned Gori (ja ka tema kolleegi ja konkurendi Otto Krusteni) karikatuurid korduskäibesse, ilmudes sel või teisel kohaseks peetud puhul perioodikas. Ja sugugi mitte ainult nn nõukoguliku propagandamasina tellimusel. On ju Gori kohtuotsus tõusikutele, kultuuripiduritele ja tölplastele tegelikult igavikuline.
Nüüd tuli meie kõigi aegade nimekaim karikaturist 21. sajandisse. Pean mitte ainult loomulikuks, vaid erilist usaldust sisendavaks seda asjaolu, et selle nii-öelda uue sajandi esitluse kaaskorraldaja on Martti Soosaar. Või mis kaaskorraldaja – ta on huvitava, pealetükkimatu ja samas infoküllase raamatu autor.
Lisaks paljudele Gori reprodele on selles raamatus üle 50 loo, suurem osa autorilt, mõned tekstid on aga huvitavad ja asjakohased ajastusnäited.
Jätkem nendega tutvumine lugejale rõõmuks ja avastuseks. Kui palju tuntud ja kui palju tundmatut Gorit on selles raamatus nende jaoks?
Gori talent ja tähendus ei vaja ülerääkimist. Lihtsalt oletan, et nii, nagu Lutsu «Kevadet» loeb iga põlvkond eri moodi, nii toimivad ka Gori parimad karikatuurid (ennekõike tema hiilgeajast kolmekümnendaist) igas ajas natuke erinevalt.
Mis siis mitmeid kordi nähtud (ja kimpu senini minu jaoks tundmatuidki) töid üle silmates meelde kerkis. Ennekõike see, et Gori on aktuaalne ka tänases aegruumis. Ta on otsekui kadunud poeg, kes koju naasnud!
Tal polevat ikka päris seda õige maailmavaadet; või olevat see liiga ühekülgne ning üldse mitte isamaaline. Helde taevas, aga ta oli ju satiirik! (Ja vabatahtlikku satiirikusurma ta läkski – kuna aimas vintsutusi Stalini karikeerimise pärast. Hitleri eest oli juba saadud!)
Teine tähelepanek, mida teadsin ammu, aga millele aeg on andnud kinnitust. Gori looming on mõjutanud mitut põlvkonda eesti karikaturiste. Ta on sundinud ennast pingutama. Nimetaksin Hugo Hiibust, Evald Pihot, Olimar Kallast, mingil määral ka Edgar Valterit. Praegu toimivatest karikaturistidest aga Juss Pihot.
Tuglase visandaja
Sharþistina on ta mõjutanud ilmselt kõiki, ka selle ala suurimat meistrit Heinz Valku. See mõju polegi niivõrd joones ja stiilis, kuivõrd hoiakus. Karikaturist Gori võis olla mõnikord kohutavalt kuri, isegi traagiline. Sharþist Gori oli aga valdavalt soe ja samas kuidagi väga vaimne.
Kolmas tähelepanek tõmbab aga aegade vahele suisa ehmatava lahkjoone. Selleski raamatus on näha, kui palju, kui sageli ja kui meelsasti sharþeeris-karikeeris Gori Eesti ja ka teiste riikide kultuuriinimesi. Peaaegu kõik eesti toonased kirjanikud, väga paljud kunstnikud ja heliloojad on n-ö Gori käe alt läbi käinud. Üksnes Tuglast sharþeeris ta kümneid kordi. Kõigega oli karikaturistil asja, isegi Loomingu honoraridega!
On see ainult juhus, et nüüdis-Eestis on kultuuritegelased ammuilma meedias taandatud kuhugi kolmandasse-neljandasse ritta, kelle tegemisi ei peeta isegi mitte karikatuuri väärivaks? Et keda see kotib?
Toonases meediakontekstis (ja riigi elus samuti) oli kultuur vähemalt niisama kaalukas ja arvestatav kui poliitika. Sport ei saanud siis veel ligilähedalegi. Olümpiavõitja Kristjan Palusalu sai küll talu, aga välissaadiku (europarlamendi) kohta ei pakkunud talle ükski erakond.
Ons asi siiski ainult selles, et nüüd on teistsugused karikaturistid – ja neidki umbes neli-viis, kelle jaoks see on professionaalset vormisolekut võimaldav leivatöö?
Ega neid karikaturiste toonagi, esimeses vabariigis kuigi palju olnud (Gorile lisaks vast Otto Krusten ja Romulus Tiitus. Mingil määral sekundeerisid veel Redo Randel ja Jaan Jensen). Või on asi ikka natuke selles? Et meil pole sellist sharþisti nagu Gori, kes suudaks, kes tahaks ka kultuuri oluliseks elutahuks karikeerida?