• Tere taas!

     

    Viimased postitused:

Eduard Wiiralt – 1929

Autor Avo | Avaldatud: 12. jaan. 2004

Eduard Wiiralti tööd aastast 1929

  • Laps suupilliga.1929.Värviline kriit.40,5×32.Rkm
  • Tütarlapse pea.1929.Värviline kriit.41,8×28,5.RKM
  • Mees sinise mütsiga.1929.Värviline kriit.41,7×28.RKM
  • Mees punase mütsiga.1929.Värviline kriit.41,2×28,4.RKM
  • Mees punase baretiga.1929.Värviline kriit.43×29.RKM
  • Illustratsioon G.Boccaccio novellikogumikule “Decameron”.1929.Ofort.18×13.RKM
  • Illustratsioon G.Boccaccio novellikogumikule “Decameron”.1929.Ofort.17,8×12,9.RKM
  • Viis naist.1929.Kuivnõel.22,6x
  • Madonna.1929.Värviline linoolsügavtrükk.
  • Pea lehvivate juustega.1929.Pliiats
  • Kisendav pea.1929.Pliiats,süsi,värv
  • May W.Wise´i eksliibris.1929.Vasegravüür
  • Bernhard Davise eksliibris.1929. 10,8×8,6.RKM
  • Kaktused.1929.Ofort
  • Pooleksraiutud pealuu.1929
  • Pea kolme silmaga.1929
  • Naise pea.1929
  • Mehhanismid ja inimfiguurid*.1929
  • Mehhanismid ja inimfiguurid**.1929   

 

Ed.W.Laps suupilliga.1929.Värviline kriit.jpg: Ed. Wiiralt.Laps suupilliga.1929.Värviline kriit.40,5x32.RKM

Ed. Wiiralt.Laps suupilliga.1929.Värviline kriit.40,5×32.RKM

 

Ed.W.Tütarlapse pea.1929.Värviline kriit.jpg: Ed. Wiiralt. Tütarlapse pea.1929.Värviline kriit.41,8x28,5.RKM

Ed. Wiiralt. Tütarlapse pea.1929.Värviline kriit.41,8×28,5.RKM

 

Ed.W.Mees sinise mütsiga.1929.Värviline kriit.jpg: Ed. Wiiralt. Mees sinise mütsiga.1929.Värviline kriit.41,7x28.RKM

Ed. Wiiralt. Mees sinise mütsiga.1929.Värviline kriit.41,7×28.RKM

 

Ed.W.Mees punase mütsiga.1929.Värvil.kriit.jpg: Ed. Wiiralt. Mees punase mütsiga.1929.Värviline kriit.41,2x28,4.RKM

Ed. Wiiralt. Mees punase mütsiga.1929.Värviline kriit.41,2×28,4.RKM

 

Ed.W.Mees punase baretiga.1929.Värvil.kriit.jpg: Ed. Wiiralt. Mees punase baretiga.1929.Värviline kriit.43x29.RKM

Ed. Wiiralt. Mees punase baretiga.1929.Värviline kriit.43×29.RKM

 

Ed.W.Illustr.G.Boccaccio "Decameron"1929.jpg: Illustratsioon G.Boccaccio novellikogumikule "Decameron".1929.Ofort.18x13.RKM

Illustratsioon G.Boccaccio novellikogumikule “Decameron”.1929.Ofort.18×13.RKM

 

Ed.W.Illustr. G. Boccaccio "Dekameron".1929.jpg: Ed. Wiiralt.Illustratsioon G.Boccaccio novellikogumikule "Decameron".1929.Ofort.17,8x12,9.RKM

Ed. Wiiralt.Illustratsioon G.Boccaccio novellikogumikule “Decameron”.1929.Ofort.17,8×12,9.RKM

 

Ed. Wiiralt. Viis naist.1929.jpg: Ed. Wiiralt. Viis naist.1929

Ed. Wiiralt. Viis naist.1929

 

Ed.W.Madonna.1929.Värvil.lin.sügavtrükk..jpg: Ed.Wiiralt.Madonna.1929.Värviline linoolsügavtrükk.

Ed.Wiiralt.Madonna.1929.Värviline linoolsügavtrükk.

 

Ed.W.Pea lehvivate juustega.1929.Pliiats.jpg: Ed.Wiiralt.Pea lehvivate juustega.1929.Pliiats

Ed.Wiiralt.Pea lehvivate juustega.1929.Pliiats

 

Ed.W.Kisendav pea.1929.Pliiats,süsi,värv.jpg: Ed. Wiiralt. Kisendav pea.1929.Pliiats,süsi,värv.

Ed. Wiiralt. Kisendav pea.1929.Pliiats,süsi,värv.

 

Ed.W. May W. Wise´i eksliibris.1929.Vasegr.jpg: Ed.W. May W. Wise´i eksliibris.1929.Vasegravüür.10,1x6,4.RKM

Ed.W. May W. Wise´i eksliibris.1929.Vasegravüür.10,1×6,4.RKM

 

Ed.W.Bernhard Davise eksliibris.1929.jpg: Ed. Wiiralt. Bernhard Davise eksliibris.1929.10,8x8,6.RKM

Ed. Wiiralt. Bernhard Davise eksliibris.1929.10,8×8,6.RKM

 

Ed.Wiiralt.Kaktused.1929.Ofort.jpg: Ed.Wiiralt.Kaktused.1929.Ofort

Ed.Wiiralt.Kaktused.1929.Ofort

 

Ed.W.Pooleksraiutud pealuu.1929.jpg: Ed.Wiiralt. Pooleksraiutud pealuu.1929

Ed.Wiiralt. Pooleksraiutud pealuu.1929

 

Ed.W. Pea kolme silmaga.1929.jpg: Ed.Wiiralt. Pea kolme silmaga.1929

Ed.Wiiralt. Pea kolme silmaga.1929

 

Ed.Wiiralt.Naise pea.1929.jpg: Ed.Wiiralt. Naise pea.1929

Ed.Wiiralt. Naise pea.1929

 

Ed.W.Mehhanismid ja inimfiguurid*.1929.jpg: Ed.Wiiralt. Mehhanismid ja inimfiguurid*.1929

Ed.Wiiralt. Mehhanismid ja inimfiguurid*.1929

 

Ed.W.Mehhanismid ja inimfiguurid**.1929.jpg: Ed.Wiiralt. Mehhanismid ja inimfiguurid**.1929

Ed.Wiiralt. Mehhanismid ja inimfiguurid**.1929

 

Tagasi kataloogi algusesse

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Kurgja talumuuseum

Autor Avo | Avaldatud: 12. jaan. 2004

(12.01.2004)

Kaitseliit päästis Kurgja veskitammi
Anu Saare

Ruut Nii kõrget veeseisu ei mäleta Kurgjal ka kõige vanemad inimesed

Ruut Hõisete saatel algas pärast plahvatusi jääminek 15-kraadise külmaga

Uudise pilt
Pealtvaatajate ohutus kauguses hoidmiseks olid kohal politseinikud, kes tammi plahvatuste ajal inimtühjana hoidsid. Lõhketööd pidid olema tehtud täpsusega, mis purustaks paksu jäämassi, aga jätaks ehitise vigastamata.
Foto: Marko Mumm

Kaitseliitlased õhkisid laupäeval Kurgja veskitammi juurde kuhjunud jäämassiivi, mis ähvardas üle ujutada Carl Robert Jakobsoni talumuuseumi.

Tõusnuks vesi veel, olnuks taluõu, veskihooned ja elamu vee all ning kõige suuremas ohus veskitamm ja sild ise.
“Nüüd on oht möödas, veskitamm ja sild on päästetud,” ütles Kurgja talumuuseumi direktor Heldur Hiis pärast närvesöövat võitlust loodusega. Kui sulailmad oleksid jää liikuma pannud, oleks jääkamakad silla allavoolu viinud. Hiisi sõnul oli see ainult aja küsimus.

“Paisu ees vesi iga päevaga tõusis ja tõusis, paisu lagi on külmetanud ja kasvatas kogu aeg jääd juurde,” selgitas Hiis.

Kogu Kurgja ajaloo jooksul pole nii omapärast loodusnähtust varem esinenud ja nii kõrget veeseisu ei mäleta isegi vanemad inimesed. Ilmateadlased põhjendavad erakordset loodusimet sellega, et õhu- ja veetemperatuur on pikka aega ühesugusena püsinud.

Jakobsoni lesk sõitis paadiga aknast sisse

Kui Kurgjal aastaid korraldatud jõulu- ja aastavahetusprogrammist käib osa saamas umbes 3000 inimest, siis nüüd on 3-4 päevaga 500-600 huvilist jää imetegusid pealt vaadanud. “Inimesi on see köitnud, sellist vaatepilti näeb harva,” lisab Hiis.

Hiis teab, et 1928. aasta suurvee ajal oli vesi veelgi kõrgem, uputas üle karjamaad ja taluõue ning Jakobsoni lesk Julia sõitis paadiga veskisse ja otse veskihoone aknast sisse.

Kurgja töömeeste käteramm ja abiks toodud survepesurid loodusjõudude vastu ei saanud, olgu külma loodud jääskulptuur kui lummav tahes, silla päästmiseks tuleb see õhku lasta.

“Meil on maestro ise kohal,” ütles Kaitseliidu Pärnumaa maleva pealik Erik Reinhold. Maestro on Pärnumaa maleva instruktor leitnant Heigo Tagam, kes päästeaktsiooni läbi viib. Kuigi õhkimine on tema leivanumber, tunnistab ta, et operatsioon on raske, sest jää käitumist raske prognoosida. “Olen enam-vähem kõiki lõhkamistöid teinud, metalli ja raudbetooni, aga jääga pole varem tegemist olnud,” selgitab ta.

Asja komplitseerib see, et laengud peavad olema parasjagu nii võimsad, et jää puruneks, aga looduskaitsealune sild peab jääma terveks ja puutumatuks. “Probleem on selles, et sild ei tohi viga saada,” ohkab ta. Lõhke-ainet trotüüli on varutud 300 kilo, valmis seatakse 200- ja 400-grammised laengud.

Mehed teevad oma viimased suitsud, enne kui lõhkeaine kohale tuuakse. Malevapealik küsib talumuuseumi peremehelt Hiisilt luba, kas vanas puitveskis ikka piipu tohib teha. “Võite küll, niikuinii lasete õhku,” lubab Hiis naerdes. “Pane lõhkeaine kohal põlema,” naeravad mehed.

Pealtvaatajaid vaatemängule jätkub, kõik huvilised hoitakse politsei valve all ohutus kauguses. Eesti Päevaleht lubatakse päästeoperatsiooni köögipoolele, kaitseks leitnant Tagami isiklik kiiver. “Kui kaod tekivad, siis minu pea läheb niikuinii, parem siis juba ilma kiivrita,” ütleb ta.

Närvide mäng ajas maestrol naha kuumaks

“Töötab hästi, auk on sees ja mitte sillal,” hõikab Tagam pärast esimest plahvatust. Tagam tunnistab, et närvid on nii pingul, et tema nahavahe on pakasekraadidele vaatamata soe.

Pärast teist plahvatust on veetaseme langust märgata ja pärast neljandat kõlab rõõmuhõise – jää liigub ligi poole jõe ulatuses suurte tükkidega allavoolu. Nagu kevadine jääminek, ainult et ligi 15-kraadise külmaga.

“Olen rahul, meil oli õnne, aga oht, et jää sõitma hakkab, pole möödas,” ütleb Tagam. Nüüd on vaja jõgi jääst puhastada ja enne pimedat õhtule ei saada. “Mees tunneb oma tööd, meil lobisemise eest palka ei maksta,” tunnustab tema tööd malevapealik Reinhold.

“Kas teeme nüüd rahvale nalja ka ja laseme silla ka õhku?” lisab õnnestunud päästeoperatsioon meestele naljatuju.

“Kuhu ülejäänud lõhkeaine panna?” mattub Hiisi küsimus naerupahvakusse. Muuseumi direktor on rahul. Kurgja sild on päästetud.

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Eduard Wiiralt – 1928

Autor Avo | Avaldatud: 12. jaan. 2004

Eduard Wiiralti tööd aastast 1928

  • Tänav Sceaux´s.1928.Monotüüpia.49,5×38,1.RKM
  • Vinjett F.Mauriaci teosele “Lisa Bossuet´ traktaadile himurusest”.1928.Puugravüür.3,6×3,7.RKM
  • Viis naist.1928.Kuivnõel.22,6×32,6.RKM
  • Kunstnik Leonid Petroff-Grinbergsi portree.1928.Akvatinta.RKM
  • Eided.1928.Monotüüpia 
  • Seltskond.1928.Ofort.26,8×32.RKM
  • Pargis.1928.Akvatinta,kõrg- ja sügavtrükk.47×39,3.RKM
  • Ameeriklase R.Arakie portree.1928.Ofort,kuivnõel,rulett.16,3×12,5
  • Francois Mauriaci portree.Illustratsioon F.Mauriaci teosele “Lisa Bossuet´ traktaadile himurusest”.1928.Ofort.11,5×7,3.RKM
  • A.Puškini portree.Frontispiss A.Puškini poeemile “La Gabrielide”.1928.Vasegravüür.13,9×10.RKM
  • Illustratsioon A.Puškini poeemile “La Gabrielide”.1928.Ofort,vasegravüür.13,9×10.RKM  
  • Illustratsioon A.Puškini poeemile “La Gabrielide”.1928.Ofort,vasegravüür.13,7×9,9.RKM
  • llustratsioon A.Puškini poeemile “La Gabrielide”.1928.Ofort,vasegravüür.13,8×10,1.RKM
  • Illustratsioon A.Puškini poeemile “La Gabrielide”.1928.Ofort,vasegravüür.13,9×10.RKM

 

Ed.W.Tänav Sceaux´s.1928.Monot.jpg: Ed. Wiiralt. Tänav Sceaux´s.1928.Monotüüpia.49,5x38,1.RKM

Ed. Wiiralt. Tänav Sceaux´s.1928.Monotüüpia.49,5×38,1.RKM

 

Ed.W.Vinjett F.Mauriacile.1928.Puugr.jpg: Ed. Wiiralt. Vinjett F.Mauriaci teosele "Lisa Bossuet´ traktaadile himurusest".1928.Puugravüür.3,6x3,7.RKM

Ed. Wiiralt. Vinjett F.Mauriaci teosele “Lisa Bossuet´ traktaadile himurusest”.1928.Puugravüür.3,6×3,7.RKM

 

Ed.Wiiralt. Viis naist.1928.Kuivnõel.jpg: Ed.Wiiralt. Viis naist.1928.Kuivnõel.22,6x32,6.RKM

Ed.Wiiralt. Viis naist.1928.Kuivnõel.22,6×32,6.RKM

 

E.W.Petroff-Grinbergsi portr.1928.Akvat.jpg: Ed. Wiiralt. Kunstnik Leonid Petroff-Grinbergsi portree.1928.Akvatinta.RKM

Ed. Wiiralt. Kunstnik Leonid Petroff-Grinbergsi portree.1928.Akvatinta.RKM

 

Ed.Wiiralt.Eided.1928.Monotüüpia.jpg: Ed.Wiiralt.Eided.1928.Monotüüpia.

Ed.Wiiralt.Eided.1928.Monotüüpia.

 

Ed.W.Seltskond.1928.Ofort.jpg: Ed.Wiiralt. Seltskond.1928.Ofort.26,8x32.RKM.

Ed.Wiiralt. Seltskond.1928.Ofort.26,8×32.RKM.

 

Ed.W.Pargis.1928.Akvat, k-ja sügavtr.jpg: Ed. Wiiralt. Pargis.1928.Akvatinta,kõrg- ja sügavtrükk.47x39,3.RKM

Ed. Wiiralt. Pargis.1928.Akvatinta,kõrg- ja sügavtrükk.47×39,3.RKM

 

Ed.W.R.Arakie portr.1928.Ofort,kuivnõel,rulett.jpg: Ed.Wiiralt. Ameeriklase R.Arakie portree.1928.Ofort,kuivnõel,rulett.16,3x12,5

Ed.Wiiralt. Ameeriklase R.Arakie portree.1928.Ofort,kuivnõel,rulett.16,3×12,5

 

Ed.W.Francois Mauriaci portree.1928.Ofort.jpg: Francois Mauriaci portree.Illustratsioon F.Mauriaci teosele "Lisa Bossuet´ traktaadile himurusest".1928.Ofort.11,5x7,3.RKM

Francois Mauriaci portree.Illustratsioon F.Mauriaci teosele  “Lisa Bossuet´ traktaadile himurusest”.1928.Ofort.11,5×7,3.RKM

 

Ed.W.A.Puðkini portree.1928.Vasegravüür.jpg: Ed. Wiiralt.A.Puðkini portree.Frontispiss A.Puðkini poeemile "La Gabrielide".1928.Vasegravüür.13,9x10.RKM

Ed. Wiiralt.A.Puðkini portree.Frontispiss A.Puðkini poeemile “La Gabrielide”.1928.Vasegravüür.13,9×10.RKM

 

Ed.W.Illustr.Puškini "La Gabrielide"**.1929.jpg: Ed. Wiiralt. Illustratsioon A.Puškini poeemile "La Gabrielide".1928.Ofort,vasegravüür.13,8x10,1.RKM

Ed. Wiiralt. Illustratsioon A.Puškini poeemile “La Gabrielide”.1928.Ofort,vasegravüür.13,8×10,1.RKM

 

Ed.W.Illustr.Puškini "La Gabrielide"*.1928.jpg: Ed.W.Illustratsioon A.Puškini poeemile "La Gabrielide".1928.Ofort,vasegravüür.13,7x9,9.RKM

Ed.W.Illustratsioon A.Puškini poeemile “La Gabrielide”.1928.Ofort,vasegravüür.13,7×9,9.RKM

 

Ed.W.Illustr.Puškini"La Gabrielide"****1928.jpg: Ed.W.Illustratsioon A.Puškini poeemile "La Gabrielide".1928.Ofort,vasegravüür.13,9x10.RKM

Ed.W.Illustratsioon A.Puškini poeemile “La Gabrielide”.1928.Ofort,vasegravüür.13,9×10.RKM

 

Ed.W.Illustr.Pushkini"La Gabrielide"***.1928.jpg: Ed.Wiiralt.Illustratsioon A.Puškini poeemile "La Gabrielide".1928.Ofort,vasegravüür.13,9x10.RKM

Ed.Wiiralt.Illustratsioon A.Puškini poeemile “La Gabrielide”.1928.Ofort,vasegravüür.13,9×10.RKM

 

Tagasi kataloogi algusesse

 

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Raag, Ilmar – ETV juht

Autor Avo | Avaldatud: 12. jaan. 2004

ILMAR RAAG: Potjomkinluse lõpp
(07.04.2004)

Uudise pilt

Ilmar Raag kirjutab, miks Eesti Televisioonis venekeelsete saadetega jätkamine on kallis ja mõttetu.

Juba ligi 13 aastat oleme mitmel rindel tegelenud mainekujundusega, põlgamata seejuures ära kuulsa vürst Potjomkini sajanditevanust meetodit. Mäletatavasti olevat see vürst 1787. aastal Katariina II külaskäigu puhul lasknud ehitada dekoratiivseid külasid, et oma valdustest paremat muljet jätta. Teise folkloorse loo järgi olevat Potjomkin lasknud lubjata üksnes külamajade teeäärsed küljed, mis olevat olnud täiesti piisav, sest oli teada, et Katariina II majade vahele jalutama ei lähe.

Kaks sajandit hiljem võõpame ka meie oma fassaade, et kaugetele keisritele head muljet jätta. Nii näiteks on venekeelsed telesaated eesti kanalites olnud kohalikus mõistes suurejooneliseks potjomkinluseks. Seejuures on kõik saatetegijad väga andekad ja huvitavad inimesed, nii nagu ka nende saated, ent iial ei ole küsimus venekeelsete saadete olemasolus, vaid ikka nende tegelikus mõjus.

Vene saade, eesti vaataja

Kui ideaalis on kohalik venekeelne meedia tähtis integreerunud Eesti ühiskonna tekkeks, kus hoolimata keelelisest kogukonnast järgitakse sarnaseid ideaale, siis reaalselt on venekeelset meediat toetatud ja talutud statistika instrumendina, tõestamaks et demokraatlik Eesti ei ahista vähemusrahvaid: “Vaadake, isegi meie eesti telekanalites on nii ja nii mitu tundi aastas venekeelseid saateid.”

Ometi puudub vene meedia kvantitatiivsel hulgal tegelik mõjumõõt. OSCE tüüpi organisatsioonile oli neid tunde piisavalt, aga reaalse integratsiooni puhul ei saa keegi väita, et Eesti krooni tugevusel on olnud väiksem integreeriv mõju kui venekeelsetel telesaadetel.

Vaadakem mõningaid segadusse ajavaid fakte. ETV venekeelseid uudiseid ei vaata eriti palju inimesi (keskmiselt 45 000). Olgu nii. Ometi ei ole asi saadetes. Ka näiteks väga huvitavat “Subbotejat” Kanal 2-st vaatab veelgi vähem venelasi (keskmiselt 3500), sest 9/10 “Subboteja” vaatajatest on hoopis eestlased (30 000).

Kui “Unetusel” on tervikuna rohkem vaatajaid, siis tegelikkuses vaatavad ka seda saadet peamiselt eestlased (72 000 eestlast, 4200 venelase vastu). Võib-olla on need saated liiga intelligentsed venekeelse vaatajaskonna suuremale massile? Ei usu. Isegi kui ette kujutada, et üks eesti kanal hakkaks näitama kohalikku venekeelset seepi, siis vaataksid sedagi peamiselt eestlased. Kuid mida siis venelased vaatavad?

Vedur ja võileib

Kui 1990. aastate alguses lõpetati Kesktelevisiooni ülekandmine maapealse televisiooni sagedustel, siis ei pöördunud frustreerunud venelased kindlasti mitte eesti meedia poole, vaid tekkinud vaakum käivitas uskumatu hooga kaabeltelevisiooni arengu. Kui vaadata venelaste praegusi vaatamisharjumusi, siis 94% sellest on kaabli ja satelliidi kaudu levivad kanalid. Selline areng paljastab fakti, millest seni hea meelega mööda vaadati. Nimelt on televaataja jaoks saate kvaliteedi lõppteguriks tema positsioneering ja levi. Kui meie põllumajanduseski on ammu aru saadud, et ükskõik kui hea maitsega Eesti toode ei too põllumehele enne rikkust, kui see toode on korralikult levitatud, siis sama kehtib ka meediatoodete puhul.

Ühes Tartu Ülikoolis tehtud uurimustöös leiti, et Raadio 4-l on venelaste jaoks suurem tähtsus kui telesaadetel. Loogiline. Mitme kanaliga telemaastikul toimib nõudluskeskne turg, kus tarbija on laisk ja valib kõige mugavama pakkumise. Tänapäeva televisioon tähendab kogu programmi ühtselt turunduslikku pakendamist, sest laisk tarbija ei hakka üldjuhul üksiku saate pärast ennast eriti pingutama, kui alternatiive on tohutult palju. Säärane vaataja haarab alati korraga rohkem kui ühe saate.

Seepärast on ka teleplaneerimise rahvusvahelises teoorias sellised mõisted “võileib”, mille puhul nõrgem saade pannakse kahe tugevama saate vahele, et niimoodi kunstlikult tõsta nõrgema saate vaadatavust, või “vedur”, mille puhul eeldatakse, et üks tugev saade veab oma vaatajad kaasa ka järgmise saate peale. See teooria tugineb vaatajate reaalsel käitumisel, mida ei mõjuta meediapoliitika kujundajate soovunelmad. Selles valguses uskuda, et venelased tulevad vaatama eesti saadete vahele pikitud vene blokki, on vähemalt naiivne, kui mitte meediaalaselt harimatu.

Eeskätt eestlasele

Nüüd, kus ajakirjanduse abil on tõhustatud hirmu, et Vene valitsuse finantseeritud telekanal mõjutab liiga palju Eesti venelasi, on kosta ka hääli, et ETV peaks oma vene uudiseid ja muid vene saateid paigutama paremale eetriajale. See oleks kolmekordselt rumal. Esiteks vaatab haritud venelane juba niigi eestikeelseid saateid ja muud sihtgrupid ei tuleks ETV-d vaatama eelmainitud põhjustel. Teiseks aga keelduksin mina seda tegemast seepärast, et ETV on maailma ainuke eestikeelne rahvustelevisioon, mille eesmärgiks ei ole rahateenimine või puhtalt meelelahutus. Kindlasti ei halvusta ma erakanalite programme, aga nendin, et on asju, mida kogu maailmas teeme ainult meie. Veel enam, ma arvan, et eesti vaatajate vajadused eesti programmide järele on kaugelt rahuldamata. Kui ETV peaks venekeelse elanikkonna integreerimise tähe all kaotama eesti vaatajaid niigi globaliseeruvale meediasurvele, siis oleks tegemist Pyrrhose võiduga, mille kõrval kahvatuks isegi praegune poliitilise tahte tulemusena sündinud venekeelsete saadete Potjomkini küla.

Kui te aga küsite, kuidas vastu seista Moskva riiklike kanalite propagandale, siis ainsaks töötavaks mudeliks on Raadio 4 ehk eraldi venekeelne teleprogramm. See oleks lõppkokkuvõttes ka majanduslikult kõige tõhusam, sest senine vene programmi hinna-mõju suhe on väga selge raiskamine. Lõpuks, kõik vastuväitjad kas keelduvad uskumast tegelikke vaatajatrende või soovivad nõrgestada niigi õhukese eestikeelse meedia kandepinda.

Autor väljendab oma isiklikke seisukohti, mida ta ei saa ainuisikuliselt rakendada.

Allikas

Samal teemal: Pavel Ivanov

 

xxx

Ilmar Raag otsustab telejuhiks jäämise pärast valitsuse otsust Andri Maimets, PM toimetaja, 19.12.2003

Eesti Televisiooni juhatuse esimehe kohalt lahkumist kaaluv Ilmar Raag kinnitas, et on kõhklusteta valmis ametis jätkama alles pärast valitsuse otsust liita ETV ja Eesti Raadio rahvusringhäälinguks.

«Siiani on olnud olukord väga ebaselge ja ma olen tõepoolest lahkumise üle põhjalikult mõelnud,» tunnistas Raag. «Murelokku pole hetkel aga mõtet lüüa, esmalt tuleb ära oodata valitsuse hinnang rahvusringhäälingu loomisele.»

Hoolimata eelmisel aastal parlamendis kinnitatud ETV ja Eesti Raadio (ER) arengukavast jäi avalik-õiguslikel kanalitel riigitoetus nii programmi arendamiseks kui ka seadmete ostuks saamata. Ka ei ole järgmise aasta riigieelarves summat, mida ringhäälingunõukogu rahvuslikule raadiole ja televisioonile soovinuks.

Nüüd loodavad tele- ja raadiojuhid sügisel valminud audiitorfirma KPMG pool miljonit krooni maksnud uuringule, mis näeb muu hulgas ette ETV ja ERi ühendamist ning uue ringhäälingumaja ehitamist.

Otsus lükkus edasi

Sama uuringu põhjal valmis ringhäälingunõukogu, tele- ja raadiojuhtide ning kultuuri-, rahandus- ja justiitsministeeriumi esindajatel hiljuti rahvusringhäälingu tegevuskava, mis pidi algselt valitsuse päevakorras olema eile. Postimehele teadaolevalt soovis rahandusministeerium kava arutelu aga edasi lükata, sest eilne aasta viimane istung koosnes väga paljudest päevakorrapunktidest.

Valitsuse pressinõuniku Hanna Hinrikuse sõnul hakkab valitsus rahvusringhäälingu kava arutama uuel aastal.

Raagi hinnangul ei saa ei Eesti Raadiot ega ETVd seni nimetada avalik-õiguslikuks, sest poliitikutel puudub nii ühtne visioon kui ka soov tagada ringhäälingule hetkepoliitikast sõltumatu rahastamine, mis peaks stabiilseks arenguks olema kokku lepitud vähemalt 3-5 aastaks.

«Kui riik omanikuna endale seda süsteemi selgeks ei tee ja sisulist muutust ei tule, siis ei ole vahet, kes minu asemel sellel ametikohal on – kas või mu ammulahkunud vanaema,» nentis Raag. Ta võrdles senist ETVd Venemaa või Itaalia tüüpi riigitelevisiooniga, mis üksnes mängib avalik-õiguslikku mudelit.

Rahulolematud töötajad

Esimest korda jõudsid kuuldused Raagi võimalikust lahkumisest avalikkuse ette eelmisel nädalal, mil Kanal 2 saatejuht Urmas Ott päris selleteemalist kommentaari autorisaatesse «Happy Hour» tulnud ETV juhatuse liikmelt Juhan Paadamilt. Toona lükkas Paadam jutu ümber.

Mitu Eesti Televisiooni töötajat kinnitasid Postimehele, et Raagi võimalikust lahkumisest on telemajas juba ammu räägitud. Töötajad pole rahul ka juhatuse tööga, seda enam, et Ilmar Raag on juba kuu aega puhkusel ning juhatuse töö justkui seisaks.

Nii teletegijad ise kui ka ETV konkurendid on praegusele programmile ette heitnud liigset heitlikkust ning väikest vaadatavust.

«Pole mõtet näidata õhtul kell 7 uudiseid, mida keegi ei vaata, sest samal ajal näitab TV 3 oma «Seitsmeseid uudiseid»,» tõi üks teletöötaja näite.

xxx

«Iga vaataja tahab, et Eesti televisioon oleks tema nägu.»
Urmo Soonvald, SLÕL, 10. jaanuar 2004

Arno Saar
TEISTMOODI TELEJUHT: Ilmar Raagi eelkäijad Toomas Lepp ja Aare Urm suutsid erinevatel põhjustel vaid skandaale tekitada. Raagi valitsemisajal on emotsioonid lahtunud, aga selget oma nägu pole ETVle luua suudetud.

Eesti Televisiooni juht Ilmar Raag unistab elitaarseks kalduvasse kanalisse kutsuda Hannes Võrno, Juhan Ulfsaki, Mihkel Raua ja Tuuli Roosma. «Ka haritud vaataja tahab naerda,» põhjendab Raag.
 

Ilmar Raag, mis oli teile Eestis aastavahetuse
suurim teleelamus?

Tegelikult oli positiivseim hoopis jõulude ajal näidatud Siiri Sisaski kontsert lumetuisus. Halva ilmaga pole ju ükski normaalne inimene väljas, aga seal olid kõik lauljad kohal ja see andis eheda tunde. Teine asi, et pärast nõukogude aega pole nii palju valgustust ja kaameratehnikat telemajast välja saadetud.

Aga halvim teleelamus?

Kutse-eetika keelab seda öelda. Oma kanali inimesi ma ei halvusta ja teiste kanalite inimesi ei tohi halvustada. Kohe, kui erakanalite inimesi kritiseerin, tekib mul huvide konflikt.

Aga hinges tahaksite kritiseerida?

Eks jutud räägitakse nagunii kusagil ära. Küsimus on meedias, kuhu see paisata. Mitteütlemine nõuab enesekontrolli. Aeg-ajalt siiski ei suudeta suud kinni hoida ja ma pean seda veaks.

Tele-raadiokomitee juba paistab

Millal saabub ETV tuleviku kohta rahu ja selgus? Kümme aastat on olnud arusaamatuid poliitilisi lainetusi, mis pole kuhugi viinud.

Ma tundun endale seda öeldes idioodina, kuid rahu võib saabuda selle aasta lõpus. Üle kivide ja kändude, aga võib tulla. Valitsus peaks sel aastal otsustama, mis saab rahvuslikust ringhäälingust ja kuidas kaks (ETV ja Eesti Raadio – U.S.) organisatsiooni kokku panna. Noh, nii mitmeski mõttes on sõnades ka eelmised valitsused seda lubanud. Teiselt poolt pole ükski teine valitsus lahendusele nii lähedal olnud. Läänes on avalik-õigusliku ringhäälingu näitajaks, et selle finantseerimine on sõltumatu poliitilisest tahtest. Meil see nii pole. Meil on pigem klassikaline riigitelevisioon.

Raha tähendab rahu?

Lõpuks küll. Kuna ETVs on palju missiooniinimesi, siis tehakse saateid ka siis, kui raha oleks vaid miljon krooni.

Miks arvate, et praegune valitsus ikkagi tahab ETV suhtes selgust ja rahu majja?

Nad on sellest olulisel määral rääkinud. Olen näinud kolme valitsust ja keegi pole eravestlustes ja sõnades probleemi lahendamisel nii kaugele jõudnud. Parts on öelnud, et soovib probleemi ükskord lahendada. Kuni ta pole vastupidist tõestanud, võime talle ju selle usalduskrediidi anda.

Kui tihti saate poliitikutelt kõnesid ja õpetussõnu?

Eelkäijatelt olen kuulnud, et varem oli seda palju rohkem.

Tähendab, et ka teid on õpetatud?

Kõnesid on tulnud, aga suhteliselt vähe. Ma pole pidanud otsuseid poliitikute pärast muutma.

Kirjeldage kõige kriitilisemat kõnet?

See oli pigem tagantjärele kriitika ühe saatelõigu kohta. Küsiti, kas see lõik esindab saatejuhi huve või on ETV ametlik nägemus. Poliitikud arvavad, et ETV juht juhendab iga ajakirjaniku iga sõna. Tegelikult see nii pole.

Kumb on ohtlikum: poliitiline surve või reklaamiraha surve?

Me ju teame, kui pikalt on valitsused Eestis võimul. Kui ETV oleks poliitiliselt sõltuv, peaksime iga kahe aasta tagant programmi muutma. Aga kanal, mis edastab reklaami, tegutseb ellujäämisinstinktil ja peab kuulama, mida vaataja soovib. Tänase seisuga on mul mitmes mõttes südametunnistus puhtam, et me ei pea edastama programmi, mida erakanalid. Mul on tunne, et vähemalt suures osas peaks me Eestis elukeskkonda paremaks tegema, mitte pakkuma seda, mida vaatajate mass otsib.

Teie käe all on ETV muutunud elitaarsemaks. Aga ikka on saateid, mis sinna ei sobi. Minu arvates käib Eesti kolme kanali vahel jätkuvalt halastamatu võitlus, sõltumata sellest, kas tegu on avalik-õigusliku või eratelejaamaga.

Elitaarsuse juures, mis on üheks programmi nurgakiviks, peab ETV täitma tühikut, mida muu Eesti meedia ei täida või täidab nõrgalt. See on kvaliteet-ajakirjandus. Kuna turg on väike ja kõik, kes tuginevad turule, ei saa kvaliteedile rõhuda. On oht, et muutume eebenipuust torniks ja ka vaatajad tajuvad meid kui eemalolijaid. Me ei tohi olla konservatiivsed ega liiga akadeemilised. Peame aeg-ajalt provotseerima. Meie huvi on tekitada diskussiooni. ETV programmist ei tohi meelelahutus puududa. Kõrgharidusega inimesed pole monstrumid, ka nemad otsivad meelelahutust. Eestikeelse vaimu suurim oht on kanaliseerumine jutusaadetesse.

ETV programmi juurde jõuame hiljem. Teie olete ETV ja Eesti Raadio ühinemise veendunud pooldaja. Miks?

Olen kokkuvõttes tööstusliku haridustaustaga ja meie majandusruumis on suured organisatsioonid paratamatult ka tugevamad. Aga ühinemisel on ka omad ohud

Kas näete endal ühinenud tele-raadiokomitees juba kohta?

Selle juhiks ma kindlasti ei kandideeri.

Küllap tahetakse sinna poliitikut tuua?

See on oht, et nii võib minna. Vastuargumendiks on, et need, kes oskavad teha ETVd, ei nõustuks poliitilise juhtimisega. Võib ju proovida, et kutsuda mõni poliitik AKd juhtima…

Aga olete kindel, et poliitikud suudavad kiusatusele vastu panna ja tele-raadiokomiteest eemale hoida?

Jah, koht on ahvatlev, aga kuna valitsused vahetuvad kiiresti, siis surve võib alati muutuda. Sinna on vaja missioonitundega optimisti ja entusiasti. Ta peab olema organisatsiooniteoreetik, sest ETV muutub kogu aeg. Möönan, et poliitiku tulek juhiks on oht, kuid organisatsioonide liitmine on kokkuvõttes kasulikum.

Kui kindlalt praegu oma toolil istute? Olete ju aeg-ajalt ähvardanud lahkuda.

Kui võtsin koha vastu, siis ütlesin nagu Aare Urmgi, et kui pole raha plaanide realiseerimiseks, siis imet ei tee. Meid üleliia hellitatud pole. 2004 paistis vahepeal juba väga murederohke, sest programmi maht näis vähenevat, inimesi tulnuks koondada… Ma ei tahtnud selliseid otsuseid teha. Aga kokkuvõttes läks meil hästi, et eelarve on sama suur kui eelmisel aastal.

ETV juhid oskavad ajalehtedega manipuleerida – et sügisel, eelarve tegemise ajal, nutetakse, et raha pole, staarid lahkuvad, lemmiksaated lõpetatakse… Teiegi olete selle võtte omandanud.

Pakun välja vastupidise variandi. Eesti ajakirjanikel on sügiseti fenomenaalne oskus provotseerida nimesid. Teeme alati ka musta eelarve stsenaariumi, millest me kuhugi ei teata. Alati leitakse aga tundmatuks jääda sooviv ETV töötaja, kes räägib, millised saated võivad ära jääda. Siis helistab ajakirjanik ja küsib kommentaari ärajäävate saadete kohta. Telejuht vastab, et «teoreetiliselt on see võimalik, kuid ärme sellest räägime». Ajakirjanik unustab viimase poole, ja lugu ongi valmis. See on kahetsusväärne traditsioon, mis püsib sama kindlalt kui sügisesed streigid Pariisi metroos.

ETV taotleb kvaliteeti

Mille kohta saate öelda, et selle asja tegin mina, Ilmar Raag, ETVs ära?

Ma ei tohiks seda öelda. Suur osa asju on tehtud meeskonnatööna. Korjasin vilju, mida alustati Aare Urmi ajal. Murdsime välja tegevmiinusest. Oleme viimased aastad lõpetanud rahaliselt plussis. Oleme pannud tööle meie turundus- ja avalike suhete osakonna. Kaheldava väärtusega otsused, mille puhul ma ei tea, kas tuleks olla uhke või mitte – oleme ainus kanal, kus ei näidata seepi; oleme ainus kanal, kus primetime´is on lastesaade. Mina olin selle taga, et «ESTO TV» ja «Tegelikkuse KesKus» on meie programmis. Oleme pannud käima dokfilmide programmi.

Kahe asja puhul viskaks kinda vastu. Kui meie erakanalid saaksid ka riigilt umbes 100 miljonit krooni, lõpetaksid nad seebisarjade näitamise keset armastusstseeni. Tean paljusid inimesi, kes vaatasid sel nädalal Elektra juhitud laste «Laulukarusselli» ja olid jahmunud saatejuhi seksuaalselt väljakutsuvast riietusest. See oleks sobinud ehk «Mamma mia» hilisõhtusesse saatesse, mitte aga kaheksa-aastaste lauluvõistlusele.

Ma ei usu, et erakanalid loobuksid seebist. Seep on majanduslikult kõige odavam ja efektiivsem sari. Selle saab kätte paari tuhande krooniga. Oleks erakanalitel raha rohkem, teeksid nad rohkem kvaliteetsaateid. Kui üks Eesti erakanal teenib aastas 20 miljonit, aga ei ole seebist loobunud, miks peaks ta seda siis hiljem tegema. Samas usun, et kui erakanalitel oleks veel suurem kasum, siis ehk loovutaksid nad sellest üht-teist ka kvaliteetsaadetele. Mis Elektrasse puutub, siis teeb mulle pigem muret Eesti ajakirjanduses hiiliv silmakirjalikkus ja võltsvagadus. Kui Elektra riietust pidada liiga seksuaalseks, siis tuleks alustuseks maalt välja saata enamik Eesti moeloojaid.

Kas ETV uudistega, mis peaksid olema avalik-õigusliku kanali nurgakiviks, olete rahul? Kas te peate olema Tallinna city´s nii kallil üüripinnal? Kas tunnete kõiki ETVs palgal olevaid inimese ja teate nende ülesandeid?

Uudised võiks olla palju paremad, aga nii on kõikjal. Arvan, et ETV uudised pole halvemad kui Eesti paremate uudiste keskmine standard. Suhestan selle korraks rahasse. Soome YLE uudistetoimetuse eelarve on 10 korda suurem, aga ma ei arva, et nad on meist 10 korda paremad. Võib-olla kaks korda.

Meil on suured majad, mida üürime välja, ja pind, mida televisioon kasutab, on audiitori arvates odavam kui keskmiselt samas piirkonnas. Kinnisvara suhtes pole mingit raiskamist.

ETV on tõenäoliselt üks väheseid Euroopa telejaamu, kes laiutab stuudiote ja kontoritega südalinnas.

Kölni südalinnas asub üks Saksamaa suuremaid avalik-õiguslikke telejaamu WDR. Nende hooned on meie omadest mitu korda suuremad. Mulle meeldiks, ja pean ka loomulikuks, kui uus hoone ehitatakse linnast välja. Meie praegune hoone on moodsa televisiooni tegemiseks amortiseerunud.

Inimestest. Tunnetate, et nad kõik kaheksa tundi päevas ETV heaks töötavad?

Kõiki ameteid ma täpselt ei tea. Ma pole seadnud reegliks sunnismaisust. On teada, et enamik meie kolme telejaama saadetest on tehtud samade inimeste poolt. ETV inimesed teevad ka Kanal 2 ja TV3 saateid. Saatetegijad töötavad projektipõhiselt ega saa kaheksa tunni eest raha.

Kui palju ETVs inimesi töötab?

Umbes 380.

Ja neil on tõesti rakendust?

Arvan küll. On osakondi, kuhu oleks rohkem inimesi vaja. Näiteks meie säilitusfond jõuaks praeguse inimeste arvuga arhiivi digitaliseerimisega lõpule 70 aasta pärast. Rahvusringhäälingu jaoks tehtavad struktuuriplaanid näevad ette efektiivsuse pitsitamist. Raadioga kokku minnes on 2-3 protsenti kokkuhoidu võimalik ja ETV eelarve juures on see 4-5 miljonit.

AKle uus ankur

Kui jätta raha kõrvale, siis millised on ETV suuremad mured?

Kõik meie telejaamad on vanamoodsad. Eesti ühiskond on kihistunud, aga meie üritame kõigile meeldida. Maailmas tehakse tänu digitaaltelevisioonile sihtgruppidele mõeldud kanaleid. USAs on sihtrühmakanalitel rohkem vaatajaid kui üldkanalitel. Me ei saa panna kõrvuti eri sihtrühmadele mõeldud saateid, sest üks rühm vihkab teise kangelasi.

Millal tuleb ETV 2?

Kohe kui digitaaltelevisioon käivitub ja muutub veidigi enam töökorras olevaks. Sõltumata ühinemisest raadioga oleme võtnud suuna 2005. aasta lõpus või 2006. alguses teise pro-grammi väljaandmisele.

Teine probleem on selles, et Eestis on talente tohutult vähe. Alustasime uute talentide kasvatamist. Üheks projektiks olid dokfilmid «Eesti lood». Mõistsime, et kulub vähemalt kolm aastat, enne kui nad hakkavad formaati tajuma.

«Teeveejahutaja» on teine projekt, kus otsime uut Kivirähki või Juurt.

Rahva kriitilist vastukaja on saanud AK ankrute tase, sporditoimetuse langus pärast Toomas Uba surma, Raivo Suni erakordselt unine aastalõpuintervjuu Juhan Partsiga – need on vaid mõned näited. Miks ei võinud rahva jaoks olulist intervjuud peaministriga teha näiteks Vahur Kersna või Aarne Rannamäe?

Pean paratamatult ütlema, et probleemid pole kadunud. Telest kirjutajad lasevad end tihti mõjutada enda ja sõprade meeleolust.

Aga kui AK ankur loeb paberilt küsimuse? la «Kuidas teil läheb?», siis pole sõprade arvamust vaja kuulata.

Okei. Aga sel ankrul on meeletu fanclub. Muudatusi tuleb teha samm-sammult.

Millal tuleb AKsse uus ankur?

Kujutan ette, et ikka sel aastal.

Olete rahul ETV endiste staaridega, keda kutsutakse tagasi ja pannakse saateid juhtima – Urmas Ott, Reet Oja, Maire Aunaste? Kas see mäng väärib küünlaid?

Oti «Augustivalgus» oli väga hea projekt.

Aga Kanal 2s on tal praegu väga vähe vaatajad. Reet Oja ja «Unetus» pole samuti tipus. Kas nende aeg on möödas?

Arvan, et ei ole. Populaarsetel jutusaadetel pole kuskil meeletult vaatajaid. Ott on kahtlemata prestii?iprojekt.

Keda tahaksite kindlasti erajaamadest ETVsse kutsuda?

Hannes Võrno, ta on kindlasti armastatud saatejuht. «Koos-oleku» meeskond on hea – sellest kuuldes vihastasin, et miks ma ise selle peale ei tulnud. «Mamma mia» ja Tuuli Roosmaa on tegijad.

Kui keegi suudaks öelda, mis on ETV liin, siis me seda ka teeks. Praegu ütleb iga vaataja, et ETV peab olema tema nägu.

Tahab filme teha

Ilmar Raag, olen kuulnud, et hakkate peatselt mängufilmi tegema. Millal?

Kirjutan kahte stsenaariumi. Veel pole teada, milline käiku läheb. Aga teles töötades ma filmi tegema ei hakka.

Kes te olete hingelt rohkem: filmi- või teletegija?

Telejuht on paratamatult ideoloog ja administraator. Tahaks olla lihtsalt tegija. Aga praegu on mul missioonist tulenevaid kohustusi.

Telemajas räägitakse, et kui tõesti on käes kriitilisem hetk või vajadus kiire otsuse järele, siis te olete kadunud. On see nii?

Ju siis pole tahetud mind kätte saada. See on üks hädavaledest ja ettekäänetest.

Kas Ilmar Raag on praegu uutele tööpakkumistele avatud, et loobuda närvilisest telejuhitööst?

Niipalju on aumõiste mulle selge, et enne, kui rahvusringhäälingu tulevik ja juhtkond pole selgunud, ei võta ma vastu ühtegi pakkumist.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Eduard Wiiralt – 1927

Autor Avo | Avaldatud: 11. jaan. 2004

Eduard Wiiralti tööd aastast 1927

  • Skulptor.1927.Monotüüpia.49,5×38,1.RKM
  • Naised silindritega.1927.Ofort.39,5×38,1.RKM
  • Illustratsioon ajakirjale “Septimanie”.Inglite mäng.1927.Puugravüür.21,4×16,1.RKM
  • Suplejad.1927.Ofort.41,8×39,5.RKM
  • Ema ja laps.1927.Puugravüür.12,4×11,3.RKM  
  • Madonna.1927.Puugravüür.

Ed. Wiiralt. Skulptor.1920.Linoollõige.jpg: Ed. Wiiralt. Skulptor.1920.Linoollõige.16,1x14.RKM

Ed. Wiiralt. Skulptor.1920.Linoollõige.16,1×14.RKM

 

Ed.Wiiralt.Naised silindritega.1927.Ofort.jpg: Ed. Wiiralt. Naised silindritega.1927.Ofort.39,5x38,1.RKM

Ed. Wiiralt. Naised silindritega.1927.Ofort.39,5×38,1.RKM

 

EdW.Septimanie.1927.puugrüür.jpg: Ed.Wiiralt.Illustratsioon ajakirjale "Septimanie".Inglite mäng.1927.Puugravüür.21,4x16,1.RKM

Ed.Wiiralt.Illustratsioon ajakirjale “Septimanie”.Inglite mäng.1927.Puugravüür.21,4×16,1.RKM

 

Ed.Wiiralt. Suplejad.1927.Ofort.jpg: Ed. Wiiralt. Suplejad.1927.Ofort.41,8x39,5.RKM

Ed. Wiiralt. Suplejad.1927.Ofort.41,8×39,5.RKM

 

Ed.W.Ema ja laps.1927.Puugravüür.jpg: Ed.Wiiralt. Ema ja laps.1927.Puugravüür.12,4x11,3.RKM

Ed.Wiiralt. Ema ja laps.1927.Puugravüür.12,4×11,3.RKM

 

Ed.W.Madonna.1927.Puugravüür.jpg: Ed. Wiiralt. Madonna.1927.Puugravüür.

Ed. Wiiralt. Madonna.1927.Puugravüür.

 

Tagasi kataloogi algusesse

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Thornewill, Fiona – jalgsi lõunapoolusel

Autor Avo | Avaldatud: 11. jaan. 2004

Briti naine käis jalgsi lõunapoolusel
PM Online, 11.01.2004

37-aastane briti naine läks üksi ning jalgsi rekordkiirusega lõunapoolusele, vahendab BBC.

Fiona Thornewillil kulus retkeks 42 kaks päeva ning ta läbis selle aja jooksul 1127 kilomeetrit.

Pikk teekond tuleb läbida 130-kilogrammist kelku varustusega enda järel vedades, kõige külmem temperatuur langes reisil kuni 50 külmakraadini.

Thornewilli eesmärgiks retke alustades ei olnud siiski kiiruserekordi püstitamine, vaid olla esimene kõrvalise abita lõunapoolusele jõudnud briti naine.

Senise 44-päevase rekordi purustamise järel tähistas ta tulemust lõunapooluse uurimisbaasis satelliittelefoniga intervjuusid andes ning šampanjat juues.

Samal päeval Thornewilliga püüdis lõunapoolusele jõuda ka teine briti naine, Rosie Stancer, kuid on sama ajaga jõudnud läbida poole teekonnast.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: paavst, ka Rooma paavst

Autor Avo | Avaldatud: 11. jaan. 2004

Paavst jätab ära tuhkapäeva missa

Uudise pilt
Foto: Reuters

VATIKAN, 11. jaanuar (AP-EPLO) – Andes taas märku suurenevast murest  tervise üle, jätab paavst Johannes Paulus II ära oma traditsioonilise tuhkapäeva missa Rooma basiilikas.

Aastakümneid on paavst tuhkapäeval pidanud St. Sabina basiilikas missa, millega avanud iga-aastase 40päevase paastu. Sel aastal aga missat ei toimu.

Selle asemel on tänavu 25. veebruaril paavst eesistujaks palvusel Vatikani auditooriumis.

83aastane põdur paavst ei kõnni enam avalikel tseremooniatel, mis on tema Parkinsoni tõve ja puusa ning põlveprobleemide tagajärg. Eelmisel aastal hakkas ta abidel laskma osi oma kõnedest ette lugema.

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Tahkuranna

Autor Avo | Avaldatud: 11. jaan. 2004

Valik Tahkuranna ja Uulu vaatamisväärsustest

Rannamotiiv.jpg:

 

Karl Rammile.jpg: Laulu "Õrn ööbik" autorile

Laulu “Õrn ööbik” autorile

 

Konstantin Pätsile Tahkurannas.jpg: Pärnumaalaste tänumärk Konstantin Pätsile tema sünnikohas

Pärnumaalaste tänumärk Konstantin Pätsile tema sünnikohas

 

Tahkurand.jpg: Tahkuranna motiiv

Tahkuranna motiiv

 

Tahkuranna kirik.jpg: Tahkuranna kirik

Tahkuranna kirik

 

Uulu kirik.jpg: Uulu kirik

Uulu kirik

 

Uulu allee.jpg: Juba ennemuiste rajati Uulu kiriku ja vallamaja vahel ca 500 sülla pikkune allee. Punetav laik allee lõpus ongi vallamaja. Must-valge pulk keskel tähistb aga ristumist Via Baltikaga...

Juba ennemuiste rajati Uulu kiriku ja vallamaja vahel ca 500 sülla pikkune allee. Punetav laik allee lõpus ongi vallamaja. Must-valge pulk keskel tähistb aga ristumist Via Baltikaga…

 

Tahkuranna valla keskus.jpg: Tahkuranna valla keskus asub Uulus. Kaasaegses hoonekompleksis on leidnud koha lisaks vallavalitsusele ka post, spordisaal, kohvik jmt vallarahvale hädavajalikud teenindajad.

Tahkuranna valla keskus asub Uulus. Kaasaegses hoonekompleksis on leidnud koha lisaks vallavalitsusele ka post, spordisaal, kohvik jmt vallarahvale hädavajalikud teenindajad.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Ilus, Ants – vabadussõdalane

Autor Avo | Avaldatud: 11. jaan. 2004

Ants Ilus: «Sõtta läheks ma ikka omadega koos!»

Ants Ilus.jpg: Foto: Allar Viivik

Foto: Allar Viivik

«Kui Vabadussõtta vaja minna, siis metsa ma küll ei läheks. Ikka omadega koos,» kinnitab 102aastane Ants Ilus, kes tunneb ennast hästi.

«Tatsuda mööda tuba ma ikka kepi najal saan. Ja õues käin ka, kui on soojem,» räägib koos tütrega Nõmmel elav Ants Ilus. Virisemiseks pole põhjust – pension on hea ja tervisel pole ka häda. Vaid kõrvakuulmine on vilets, kuid see-eest mälu hea. Vabadussõda on hästi meeles.

Esimest korda mobiliseeriti mulk Ants Ilus 1919. suvel Viljandi kaitsepataljoni. «Kõik olid poisikesed. Mõni oli ka Esimeses ilmasõjas käinud,» meenutab 16aastaselt sõtta läinud noormees. Et suurem oht noorele riigile sai mööda, lasti mehed varsti koju. «Aga vaata hilissügisel olid Narva all kõvad lahingud. Venelane tahtis läbi murda ning meid võeti jälle püssi alla,» meenutab Ilus, kuidas ta sõjatee jätkus.

Rindele teda ei saadetud, vaid viidi koos teiste kütipataljoni võitlejatega Läti piirile. Paik oli kõrvaline ja peale paari juhusliku paugu seal midagi ei juhtunud.

«Kui me lõpuks 1920. aasta veebruaris rahust teada saime, ütlesid ülemused: kes tahab, võib koju minna,» kõneleb Ilus. Kes soovis, võis edasi teenida. Ilus valis viimase ning jäi vabatahtlikuna sõjaväkke 1921. aasta sügiseni. Pärast seda oli ta enda sõnul mõni aeg Viljandimaal oma popsikohas sulane. Kuni tädipoeg kutsus ta Mõisakülla raudteele tööle. «Mis sa siin maal ikka teed!» soovitanud ta. Raudteest saigi Ilusale leivateenimise paik: Hagudi jaamas töötas ta lõpuks 24 aastat järjest, kuni 60ndate algul pensionile jäi. Raudteelase amet päästis Ilusa ka Teise maailmasõtta mobiliseerimisest.

Vabadussõda Ilusale okupatsiooniajal õnneks ette ei heidetud. «Midagi hullu ei juhtunud, kuigi ma midagi ei salanud ka,» kinnitab ta. «Ma olin ka Lätis Landeswehri rindel ning venelastega ei madistanud. See oli vist pehmem variant.»

Ants Ilus on presidendilt saanud Kotkaristi III klassi mõõkadega ordeni, 1940. aastal autasustas Eesti riik teda Valgetähe II klassi medaliga.

Allar Viivik, Viimased vabadussõdalased, SLÕL, 10. jaanuar 2004

…

Viimane Vabadussõja veteran Ants Ilus
04.02.2006 15:42PM Online

Reedel suri viimane Vabadussõja veteran Ants Ilus.

Ants Ilus sündis 20. septembril 1901. aastal Viljandi lähedal Pinska külas. 1919. aasta suvel astus ta Viljandi kaitsepataljoni, kus läbis 1,5-kuulise väljaõppe, teatas ETV24-le Laidoneri muuseumi direktor Leho Lõhmus.

Seejärel lasti ta nooruse tõttu reservi ning mobiliseeriti uuesti 1919. aasta oktoobris ning saadeti teenima piirivalvesse Läti piiril. Otseses lahingutegevuses Ilus ei osalenud. 1922. aastal autasustati teda Vabadussõja mälestusmedaliga.

Aastatel 1923 kuni 1961 töötas Ilus raudteetöölisena ning remonditööde vanemana kitsarööpmelisel raudteel Mõisakülas, Tallinn-Sadama jaamas ning Hagudis.

1940. aastal autasustas Eesti Vabariik teda tubli töö eest Valgetähe II klassi medaliga.

2001. aastal autasustati teda kui ühte vähestest elavatest Vabadussõja veteranidest ordeniga Kotkaristi III klass mõõkadega.

1950. aastatel ehitas Ants Ilus Nõmmele maja, kus elas surmani.

Ants Ilusa ärasaatmine toimub 8. veebruaril kell 13 Kaarli kirikus, sellele järgneb muldasängitamine Metsakalmistul.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Pruuel, August – vabadussõdalane

Autor Avo | Avaldatud: 11. jaan. 2004

August Pruuel: «Kuperjanov saatis koju, sest käsi oli sidemetes!»

Märtsi algul 104seks saav

August Pruuel.jpg: Foto: Allar Viivik

Foto: Allar Viivik

August Pruuel on pika elu ajal ehitanud kaks maja, kasvatanud üles kaks last ning elanud vaid ühe naisega. «Pole ta kunagi sära ega hiilgust taga ajanud, vaid elanud vaikselt,» kinnitab otepäälase poeg Endel.

«Tervisel pole viga. Aga nii vanalt oled veidi sant ja ega hääd olekut palju ka ei jätku,» ütleb August Pruuel. Kuulmine pole küll enam see, mis nooruses. Kuid paar aastat tagasi tehtud silmakaeoperatsioon aitab vanahärral luubiga lehti lugeda ja telerit vaadata. «Hommikuti käin õues ikka ka, kui vähegi kannatab. Ümber maja teen tiiru ära. Ja poisiga käin Otepää linna saunas,» kõneleb rühikas Pruuel. Kui tervis hommikul vähe viletsam, pakub poeg Endel talle pitsi Vana Tallinna või kirsilikööri. See lööb vere käima.

Tunamullu veebruaris üllatas Pruuel aga kõiki vabariigi presidendi vastuvõtul. Kelner pakkunud pojaga Estoniasse saabunud veteranile kandikult mineraalvett. «Mulle veini. Ma vett ei joo!» teatanud vanahärra selge häälega. Siis sai ta ka elu esimese ordeni: Kotkaristi III klassi mõõkadega teenetemärgi.

Kui tihti August Pruuel Vabadussõda meenutab? «Mitte liialt palju. Aga mõnikord ikka,» kinnitab ta.

Endel aitab rääkida, kuidas aastavahetusel 1918/19 läks olukord Vabadussõja rindel kriitiliseks. Punased olid juba Voldis ning jaanuaris sai toonane Härjanurme villavabriku 18aastane tööline üleskutse tulla Puurmani mõisa. Seal korraldas Julius Kuperjanovi parasjagu partisanide pataljoni. Kui aga väejuht vaatas noore mehe vasakule käele ja märkas sidemeid, ütles ta: «Mine koju! Sinust ei ole praegu asja!» Pruueli sõrmed olid just äsja kraasimismasina vahele jäänud.

Kuid võitluskihk oli suur ning August Pruuel suunati teenima Tartusse eriroodu valveteenistusse Ja veidi hiljem oli ta ohvitseride kasiinos köögis abitöödel. Tartus tervitas ta ka rahulepingut. «Pidu polnud, aga eks rõõm oli küll. Palusin ennast kohe erru saata,» meenutab ta 84 aastat hiljem.

1922. aastast Otepääl elav Pruuel oli Eesti ajal saapavabriku omanik ja ostis linna esimese auto. «Kuid õnneks ei kuulunud ta Kaitseliitu. Ja Saksa ajal ei olnud ka sõjaväes, omakaitses ega teinud ühtegi pauku,» ütleb poeg ning arvab, et see päästis perekonna repressioonidest. Aastatel 1944-1950 juhtis Pruuel Otepää käsitööliste artelli ja töötas hiljem ehitajana.

Allar Viivik, Viimased vabadussõdalased, SLÕL, 10. jaanuar 2004

 

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

  • Arhiiv