LASKESUUSATAMINE: Indrek Tobreluts tegi viienda kohaga ajalugu
Andres Kalvik, EPL, 09.01.2004
BNS
Virumaa
Omavalitsused
Virumaa Entsüklopeedia
Meedia
Külastatavus
Admin
-
Tere taas!
Viimased postitused:
VE: Tobreluts, Indrek – laskesuusataja
Postitatud rubriiki Määratlemata
Kommenteerimine suletud
VE: Saakašvili, Mihhail – Gruusia president
Gruusia esimeseks leediks saab hollandlannaAadu Hiietamm, SLÕL, neljapäev. 8. jaanuar
 Reuters GRUUSIA ESIPAAR: Eelmise presidendi Eduard Ševardnadze kukutamist juhtinud ja pühapäeval presidendiks valitud 36aastane jurist Mihhail Saakašvili koos endast aasta noorema abikaasa Sandra Roelofsiga. |
Gruusia äsjastel presidendivalimistel ülivõimsa võidu võtnud Ühtse Rahvusliku Liikumise juhi Mihhail Saakašvili põhinõuandjaks ja taganttõukajaks saab pidada tema abikaasat – hollandlannat Sandra Roelofsit.
Mihhail Saakašvili kuulutas end presidendivalimiste võitjaks pühapäeva õhtul pärast valimisjaoskondade sulgemist. Pressikonverentsil ajakirjanike ette tulles kutsus ta enda kõrvale abikaasa Sandra, kes tänas valijaid inglise, gruusia, prantsuse ja vene keeles. Mihhail jälgis abikaasa etteastet varjamatu uhkustundega.
«Ma olen nii õnnelik, et kõik meie lootused on täitunud,» tsiteerib ajaleht The Times 35aastast Sandrat. «Meile on see tohutu vastutus. Miša oskab inimestega töötada, ta on selleks valmis. Ta on täis energiat ja lootusi ja tahab luua uue maailma,» ütles vastne Gruusia esimene leedi.
Tutvusid Strasbourgis
Sandra Roelofs tutvus noore grusiini Mihhail Saakašviliga 1993. aastal Strasbourgis, kus nad õppisid rahvusvahelist õigust. Sandra tahtis pärast õpingute lõppu sõita Somaaliasse tööle humanitaarorganisatsiooni, kuid Mihhailil õnnestus teda ümber veenda. Noored sõitsid koos New Yorki, kus Mihhail asus õppima Columbia ülikooli. Varsti nad abiellusid.
Kui Mihhail pöördus tagasi Gruusiasse, et asuda tööle president Eduard Ševardnadze lähikonnas, sõitis temaga Thbilisisse kaasa ka abikaasa. Sandra asus tööle Punase Risti komitees ja Hollandi konsulaadis. Ta teenis kiiresti ära oma uute kaasmaalaste austuse, sest õppis ära gruusia keele.
Täna kasvatab Sandra kaheksa-aastast poega Eduardi (nime valikul juhinduti tõenäoliselt tollase presidendi eesnimest), konsulteerib Gruusiasse investeerimisest huvitatud väliskompaniisid ja juhib heategevusfondi, mis aitab laste- ja vanadekodusid.
Pidevalt abikaasa kõrval
Sandra populaarsusele aitab kaasa tema fotogeenilisus ja oskus elegantselt riietuda. Temast räägib pidevalt kogu Thbilisi. Presidendivalimiskampaania ajal oli Sandra pidevalt Mihhaili kõrval ja suhtles samuti valijatega.
Hiljutises intervjuus ühele Vene ajalehele ütles Sandra Roelofs, et tema abikaasa uus töö jätab vähe aega perekonnale. «Kuid see, mida ta teeb oma kodumaa jaoks, on sedavõrd tähtis, et võime selle talle andeks anda,» lisas ta.
Sandra sõnul jäävad nad elama tagasihoidlikku Thbilisi kesklinna korterisse, kuigi nende perekonnal oleks õigus kolida luksuslikku valitsusresidentsi.
Gruusia uue presidendi ametissevannutamise tseremoonia toimub seniste plaanide järgi 25. jaanuaril, mis on juhtumisi Eduard Ševardnadze 76. sünnipäev. Mihhail Saakašvilist (36) saab noorim Euroopa riigipea.
Eile hommikul käisid Gruusia endine president Eduard Ševardnadze, riigipea kohusetäitja Nino Burd?anadze ja äsja riigipeaks valitud Mihhail Saakašvili kolmekesi koos Thbilisi Siioni kirikus jõulujumalateenistusel. Burd?anadze selgitas hiljem ajakirjanikele, et sellise kokkusaamise algatus tuli Gruusia kirikupealt Ilia II-lt.
«Me lihtsalt soovisime üksteisele rõõmsaid jõulupühi,» ütles presidendi kohusetäitja.
Saakašvili seevastu väitis Interfaxi/BNSi teatel meediale, et tema Ševardnadzele häid jõule ei soovinud. «See mees kuulub minevikku,» kuulutas presidendiks valitu, kes veel mõni aasta tagasi pidas endist presidenti oma õpetajaks.
xxx
Saakašvili andis ametivande
TBILISI, 25. jaanuar (Reuters-AFP-BNS) – Gruusia president Mihhail Saakašvili andis pühapäeval ametivande, saades Euroopa noorimaks valitud riigipeaks kaks kuud pärast Eduard Ševardnadze võimult tõrjumist. “Mina, Gruusia president, vannun jumala ja riigi ees, et ma kaitsen Gruusia põhiseadust,” ütles Saakašvili (36) Tbilisis parlamendihoone ees. Tseremooniast võtsid teiste hulgas osa USA välisminister Colin Powell, tema Vene ametivend Igor Ivanov ning Euroopa Liidu esindajana Iirimaa välisminister Brian Cowen. Pärast vandeandmist mängis orkester Beethoveni üheksandast sümfooniast “Oodi rõõmule”, mille Euroopa Liit on oma hümniks võtnud. Saakašvili lubas ametisse astumise kõnes hoida Gruusia lääne kursil, parandades samas suhteid ka Venemaaga. Ta rõhutas Gruusia sisemise ühtsuse tähtsust ning lubas tugevdada riigi kaitsejõude. “Me oleme tänulikud ja hindame abi, mida USA on andnud meile aastaid. Me ei vaja Venemaad vaenlasena, me vajame Venemaad sõbra ja tugeva partnerina. Tahan ulatada Venemaale sõbrakäe,” ütles Saakašvili. Saakašvili sai Gruusia riigipeaks Ševardnadze 76. sünnipäeval. Ekspresident pidulikul tseremoonial ei osalenud. Saakašvili kogus 4. jaanuaril presidendivalimistel üle 97 protsendi häältest. Saakašvili oli Ševardnadze endine soosik ning töötas lühikest aega tema valitsuses justiitsministrina. Saakašvili juhtis üleriigilisi protestiaktsioone seoses 2. novembri üldvalimistel toimunud rikkumistega. Niinimetatud roosirevolutsioon kulmineerus 23. novembril Ševardnadze tagasiastumisega. |
|||||
 |
Postitatud rubriiki Määratlemata
Kommenteerimine suletud
VE: Graps, Gunnar – rock-trummarist Raudmeheks
Graps: «Ega Eestis keegi peale poplaulja-linnukese mingit kasumit teeni.»Jaanus Kulli, SLÕL, neljapäev. 8. jaanuar 2004
 Kalev Lilleorg HINGELT LÄBI JA LÕHKI MUUSIK: Üdini muusikast läbi imbunud Gunnar Graps ei taha ega oskagi ennast mõnel muul alal teostada. «Eks ma esinemistest elatun, autorikaitse aitab ka natuke kaasa,» ütleb ta. «On ka aegu, kui terve kuu pole ühtegi esinemist ja proovi siis ära elada. Aga maksud on vaja maksta. Vahel võtad võlgu ja kui tuleb esinemine, siis maksad jälle tagasi, nii on ka elatud.» |
«Ega ma nüüd trumme enam eriti mängi, see aeg on läbi. See segab laval rahvaga suhtlemist, aga ma tahan saada publikuga vahetu kontakti,» ütleb kunagi Nõukogude Liidu parimaks rokktrummariks tituleeritud Gunnar Graps, kes laupäeval esitleb Laagris Scotland Yardi pubis oma uut heliplaati «Rajalt maas».
Ka uuel plaadil piirdub Graps vaid laulmise ja suupillimänguga. Trummipulgad on nüüd nurka visatud. Kui löökriistade taga istumisest loobumine välja arvata, on raudmees Grapsi juures aga kõik muu vanaviisi. Jätkuv heavy-mehe imago, mida rõhutavad üle õlgade juuksed ja AC/DC T-särk.
Kui Graps kunagi Nõukogude Liidus Magnetic Bandiga kontserte andis, võttis ta iga esinemisega poolteist kilo maha. Nüüd suurt Liitu enam pole ja Graps kurdab, et võiks vähe rohkem hoolitseda oma välimuse eest, pidades ennekõike silmas T-särgi all punnitavat kõhukest.
Kiidab noort publikut
Plaadile «Rajalt maas» jõudnud lood on eranditult uued. Mõni on kirjutatud küll varem ja paar pala jäävad isegi Grapsi Ameerika aega.
Üle Suure Lombi tõotatud maale pages muusik 90ndate lõpus, kui sai üha selgemaks, et tema muusikalisi ettevõtmisi kodus enam eriti ei hinnatud. Ja kuna ka Nõukogude Liit lagunes, polnud Grapsil sinnagi asja. «Venemaa minu põhiturg oligi, Eestisse tulin ma koju ainult sokke ja trussikuid vahetama,» meenutab ta. «Eks ma loll olin, et tagasi tulin,» kahetseb Graps tänagi veel Eestisse tagasipöördumist. «Ent viisaprobleemid tulid kaela ja mõtlesin: kas viitsin sellega jamada.»
Ameerikasse läheks ta tänagi tagasi. Aga mitte kui muusik. «Minu eas seal enam läbi ei lööks. Aga hingepuhkuseks ja uute mõtete kogumiseks on see suurepärane maa,» leiab Graps. Ja kukub seepeale kiruma siinset muusikaelu. «Eesti on ju nii tüma maa, sest sellist saasta, mida siin toodetakse ja propageeritakse…» rehmab ta käega. «Siin on ju muusikaprodutsendid ennekõike selle peal väljas, et panna ühe hoo-aja beibed saba liputama. Ah, mis seal ikka kiruda. Mul on juba üle poole sajandi turjal. Ma ei viitsi lihtsalt enam. Hing on raske, mis ma punnitan.»
Ometi vaatab Graps tulevikku palju lootusrikkamalt kui mitu head aastat tagasi.
«Rokielu on viimasel ajal päris tugevalt kasvama hakanud, häid noori bände ja perspektiivikaid noori on peale tulnud,» leiab Graps. Ta kiidab ka uut ja noort auditooriumi. «Eriti poole viimase aasta esinemistel on märgata, et uus põlvkond on peale tulnud. Publikut on teismelistest kuuekümneste taatideni. Poleks uskunud, et sellised 17aastased noored laulavad kõiki mu hitte kaasa, sõnad on peas. Nagu polekski 20 aastat mööda läinud. See oli mulle täielik üllatus,» on Graps rahul.
Kui vinüülid ja kogumikud kaasa arvata, on «Rajalt maas» Grapsi kaheksas plaat. «Iga kord, kui uus plaat välja tuleb, tundub see olevat kõige parem, aga siiski hindan ma oma parimaks plaadiks «Põlemist»,» tunnistab muusik. «See oli selline ehe heavy aeg ja seal ei ole mitte ühtegi stiilitut lugu, mida ma kahjuks ei saa öelda oma viimase albumi kohta,» avameelitseb ta. «Seal on paar stiilitut lugu. Oma hooletus. Aeg läks kiireks, suvel oli palju esinemisi. Ja kui nädalavahetusel on esinemised, siis teise poole nädalast taastud, enne kui viitsid jälle stuudiosse minna,» muigab ta. «Kõik lood paadil on küll väga head, aga stiili mõttes oleks ehk mõni teine pala sinna rohkem sobinud,» on ta kokkuvõttev hinnang.
Sült toob raha taskusse
Plaadi tiraa? on tuhat ja ehk paarsada eksemplari on juba müüdud. «Ega ma sellest mingit erilist tulu saa, sest ega siin keegi peale nende poplauljate-linnukeste mingit kasumit teeni. Ja süldiga lükkab ka kokku. Muidu on see asi surnud ring,» on muusik nukker. Ometi loodab Graps järgmised plaadid juba sel aastal välja anda. Üks peaks olema bluusiplaat, kus mängivad Graps ja ta sõbrad ning ka uue rokialbumi jaoks on ootamas juba 7-8 lugu.
xxx
Raudmehe lahkumine
Tõnu Talivee, SLÕL, 18. mai 2004
«Raudmees» oli esimene lugu, mis Gunnar Grapsi lahkumisest kuuldes kõigepealt meelde tuli. Hüüti ju Gunnarit just selle loo järgi Raudmeheks – raske roki vedajaks.
Kuid keegi meist pole igavesti raudne ja ühel päeval me murdume. Kes teab, kui palju aitab sellele murdumisele kaasa teine murdeiga – aeg, kui inimene saab aru, et kätte on jõudmas vanadus, pensionipõlv. Sageli on selle murdeea sümptomid stress, töötus või siis vastupidi ületöötamine, teadmine, et sa pole enam tipus – kohas, kus oled harjunud olema.
Gunnari kaasealisena käis täna hommikul tema äraminemisest kuuldes jõnks läbi – miks nii vara? Miks ei suutnud juba eluajal legendiks saanud trummar ja hea laulja üle elada teist murdeiga? Alles see ju oli, kui Gunnar kutsus teleekraanil inimesi olema elu lõpuni – ja selle all pidas ta silmas kõrget iga – sellised, nagu nad olla tahavad. Miks Gunnar seda ise ei suutnud? Miks ei suuda seda paljud temaealised?
Väidetavalt põdes Gunnar juba tükk aega rasket depressiooni. Gunnar, kellelt ilmus veebruaris album «Rajalt maas».
Kuidas elada nii, et teise murdeea saabudes ei astutaks jäädavalt rajalt maha? Mina ei tea.
xxx
|
||
 |
||
|
||
Raudmees liitus taevase bändiga
Immo Mihkelson, toimetaja,18.05.2004 
27.11.1951 – 17.05.2004
Gunnar Grapsi ei ole enam. Tema laulud jäävad, samuti rockivaim, mille ta mitukümmend aastat tagasi eesti muusikasse tõi. Mõnes mõttes oli ta legend juba oma eluajal, sest neli kümnendit pika muusikutee vältel kogunes tal üldteada tähiseid terve rida.
Trummar, laulja ja laululooja-rockikomponist Gunnar Graps kuulub sellesse põlvkonda, kes biitlivaimustuse ja 1960. aastate biitmuusika ajel tõi eesti n-ö kergesse muusikasse suure muutuse. See oli kirglik noortemuusikalaine, iseolemise kultuurimanifest, millele ei suutnud päitseid pähe panna ka tolleaegne nõukogude ideoloogia.
See oli ka isetegemise pidurdamatu laine. Tolleaegne entusiasm ja loominguline purse on midagi niisugust, mille kui lätte juurde pöörduvad praegused noored muusikud ikka ja jälle.
Rajal ja raja kõrval
Olles muusikukarjääri alustanud 1964. aastal ja tuntuks saanud mõned aastad pärast seda biitansambliga Mikronid, siirdus Gunnar Graps teisele rajale kui Jaak Joala, Ivo Linna ja osalt ka Tõnis Mägi. Temast ei saanud estraadilaulik, teda ei paelunud niivõrd biitlite päikeseline optimism, kuivõrd briti biitmuusika rockilik ja bluusilik pale. Tema iidoliteks olid Rolling Stones ja Mick Jagger.
Ansambel Ornament, mille ta moodustas 1973. aastal, oli raske rocki pioneer Eestis. Kõrvuti Rujaga, kuid siiski viimase varju jäänuna, mängis Ornament ledzeppelinlikke psühhedeelse varjundiga riffe, esindas käre-tumedat kõlamaailma.
1976 pani Graps kokku Magnetic Bändi ja pööras teisele rajale, hakates mängima huvitavate instrumentaalseadetega jazzrocki, millest ei puudunud ka viited reggae’le ja funk-soul’ile.
Varsti aga muutis ta grupi koosseisu, kuna kuulajaid nappis, pani selga neetidega nahkrõivad ja hakkas Magnetic Bandi nime all mängima briti tolleaegse uue hevilaine vaimus metal-rocki. Kui 70ndad olid Grapsi muusikaline kuldaeg, siis 80ndatest sai publikumenu tipp-periood.
Just siis mängis ta Mosfilmi filmis «Seal, kus meid ei ole» peaosa. Film rääkis rocklaulja ja balletitantsija armastusest.
Magnetic Band ja selle teisik Gunnar Graps Grupp tiirutas aastaid mööda Nõukogude Liitu, kuni perestroika järellainetus ja Eesti iseseisvumisega kaasnenud uste sulgemine ta rajalt maha võttis.
Graps läks Ameerikasse, oli seal poolteist aastat, töötas remondimehena, unistas muusikukarjääri jätkamisest.
Tema neljakümnendale sünnipäevakontserdile 1991. aastal kogunes Tallinna linnahalli vaid kolmsada inimest. Graps oli DJ mitmes raadios ning klubides ja laevadel; mõned aastad tagasi reklaamis tema nägu ja trummimäng Hansapanga pensionifonde. Temast kirjutas Kroonika.
Igas kontekstis püüdis ta kehastada siiski rockimeelset mässulist. Ühes intervjuus rääkis Graps, et ta on terve elu olnud mässaja ning teinud muusikat, mis talle meeldib. «Mina ennast muutma ei hakka. Kahjuks on aga paljud mu põlvkonnakaaslased, kunagised meeletud rokkarid, libedale teele läinud ning sülti tegema hakanud.»
Retrohõngune Magnetic Band tegutses 1996. aastast taas vahelduva edu ja sagedusega. Elwood Music andis välja plaadi. Grapsi laulu ja suupilli võis kuulda bluusikontsertidel. Muusikuna oli ta taas pildil, ehkki mitte keskel, vaid serval.
Oma viimaseks jäänud plaadi pealkirjaks tahtis Gunnar panna «Kloun», mis osalt peegeldanuks tema pisut iroonilisevõitu enesehinnangut, kuid mullu ilmunud plaadi nimeks sai teistmoodi sümbolina mõjuv «Rajalt maas».
Jättis raudse jälje
Eesti Muusikaauhinnad 2004 pärjas Gunnar Grapsi elutöö auhinnaga. Ta plaanis teha bluusikogumiku, kus osaleksid tema kõrval kõik Eestis bluusi mängivad parimad muusikud. Kuulutas, et tahab taas minna Venemaale kontserte andma.
Mõned aastad tagasi tunnistas Graps Kroonikale: «Jamad tervisega on mu hoogu maha võtnud. Eks ma olen oma räigelt elatud aastate jooksul elu täiel raual põletanud ja kaua see mootor ikka vastu peab. Hirm tuleb peale küll, kui näed, kuidas tuttavad muusikud ümberringi tasapisi kasti vajuvad.»
Eilehommikune uudis Raudmehe surmast tõi Postimehe veebiversiooni terve laviini siiraid järelehüüdeid Gunnar Grapsi muusika austajatelt. On selge, et oma laulude ja hoiakuga suutis ta jätta paljude südamesse püsiva jälje.
Lahkus pühendunud, jonnakalt oma rida ajanud rockimees, kellest kõige paremini jutustab tema loodud muusika
Jaak Ahelik , trummar:
Jonn, oma liini ajamine oli tema juures kõige olulisem. Gunnar teadis täpselt, mida teeb ja muusikasse puutuvates asjades oli ta endas väga kindel.
Tema bändidest on läbi käinud vähemalt 90 protsenti oma ja praeguse aja arvestatavaid pillimehi. Ta on üks väheseid, keda võib eesti muusikas tõeliselt pidada legendiks.
Kõige paremini räägivad temast ta enda tehtud lood ja muusika. See oli tema suhtlemise moodus. Gunnarile polnud kunagi ükskõik, kas saalis on 10 või 100 inimest. Kuigi ta mängis ka kümnele alati täie jõuga, tahtis ta alati, et teda kuulaks täissaal. Ta oli maksimalist, kes kunagi ei tahtnud midagi teha poolikult.
Ma tutvusin temaga 1970ndate keskel. Talle täiesti tundmatuna läksin küsima, kas võin üheks mänguks laenata tema trummikomplekti. Imelik, aga ta andiski. Sel ajal oli trummide hind mõõtmatult teistsugune kui praegu. Gunnar oli väga abivalmis inimene. Ja ta elas kõiki asju väga läbi.
Margus Kiis , kriitik:
Natuke kahetsusväärsel kombel mäletatakse Gunnar Grapsi liiga ühekülgselt. Tema imagoloogias domineerib kujutlus 1980ndate tüüpilisest egomaniakaalsest hevimehest, kes musta nahka riietatult peenikese häälega kisades laval kargleb.
Tegelikult viljeles Graps oma muusikuteel väga erinevaid liine ja stiile. Tema juhitud Mikronid oli 1960ndate lõpus ja 1970ndate alguses väheseid stiilipuhtaid Eesti r’n’b ansambleid. Isegi tavaliselt hard-rock-bändiks tituleeritud Ornament viljeles ka souli ja isegi reggae’t.
Legendaarne Magnetic Band alustas 70ndatel keeruka jazzrockiga, jätkas reggae, disco, funky ja popiga ja alles 80ndate keskpaiku pöördus ta heavy metali poole, mis tõi talle ka kõige suurema kuulsuse nii Eestis kui ka kogu NSVLis.
Nii õnneks kui kahjuks saabus surm siis, kui ta oli üle 10 aasta saavutamas loomingulist kõrgseisu. Sel aastal sai ta maha hea albumiga «Rajalt maas», kus kostus ka tema puhul enneolematut eneseirooniat.
Tiit Karuks, ajakirjanik:
Graps oli oluline tegija eesti rockmuusikas, kuhu Ornament, Magnetic Band ja GGG on jätnud märgatava jälje. Ta ajas kogu oma elu jooksul kangekaelselt oma rida, selles oli tema tugevus ja nõrkus. Tugevus seepärast, et teda oli võimatu mitte märgata, meeldis tema muusika või mitte. Nõrkus aga selles, et see suhteliselt jäik joon 1990ndatel enam peale ei läinud. Sellest ka ehk mõningane kibestumus. Mina puutusin Grapsiga kokku tema kõrgajal – 1970ndate lõpus ja 1980ndate alguses –, kui tegin ETVs rocki- ja dþässisaadet «Heli jälg». Ning muidugi need aastad, mil istusin Tartu muusikapäevade þüriides.
Grapsi rokkarlikkust näitas kas või seegi, et aastad ei muutnud tema soengufassongi – hevimees ta oli ja hevimeheks ta jäi. Hevimehena läks ta ka ära teise ja paremasse maailma.
Minu meelest oli üks teda iseloomustavaid lugusid «Raudmees». Sellised inimesed nagu tema ei paindu, sellised inimesed murduvad. Graps, paraku, murdus liiga noorelt.
xxx
| In memoriam – raudne rokitäht Gunnar Graps |
Ööl vastu esmaspäeva (17.05.2004)lahkus 52- aastasena meie hulgast Gunnar Graps. Alates 1964. aastast rokkmuusikaga nii trummari kui lauljana tegelenud Grapsi tuntuimad ansamblid olid Magnetic Band ja hilisem GGG ehk Gunnar Grapsi Grupp. Kaheksakümnendail aastail Nõukogude Liidus superstaari seisusesse tõusnud Graps on kirjutanud sadu rokilaule ning ilmutanud mitmeid heliplaate, milledest viimane “Rajalt maas” ilmus möödunud aastal. Tõnis Mägi, muusik Eesti väiksuse mõttes on paratamatus, et reeglina ei märka me enda kõrval kultuuripildis väga olulisi persoone enne, kui nad kaovad, sest nad on kogu aeg nii lähedal. Natuke nagu see lugu, kus pimedad kompavad elevanti – kellele tundub ta müürina, kellele köiejupina, tegelikku suurust aga ei osata hinnata. Gunnar Grapsi kaotust on raske üle tähtsustada, ta oli ja on rokilegend, kelle nimi kirjutatakse kuldtähtedega ajalukku. Ta oli Eesti suurim rokistaar, ilma liialdusteta, eriti ajal, mil toimus eesti muusikute invasioon Nõukogude Liidu lavadele ja mitmed bändid olid edetabelite tipus. Olime kord Grapsiga koos Piiteris turneel ja fänniklubi oli alati kohal, nagu megastaarile kohane. Kopeeriti soengut ja riietust, pool saali oli täis mustade nahktagide ja valgete sallidega austajaid. Tema maailm oli omapärane, nagu suurtel ja karismaatilistel isiksustel ikka. Hendrik Sal-Saller, muusik Ma käisin juba pisikesest peast Magnetic Bandi vaatamas, hiljem sattusime pidevalt kokku, kas siis juhuslikult, nagu näiteks siis, kui me oma pundiga Leningradis ühiselamus kontserti andes kuulutuselt lugesime, et Graps kontserdimajas esineb ja muidugi vaatama läksime. Vaat see oli võimas – fännide hordid, afterparty hotellis, kus lauad juba kaetud ja chickid, jalg üle põlve, ootamas. Tõeline välismaa värk – rokimehe elu! Mäletan, et temperamentsed vene neiud murdsid öösel tema tuppa sisse, panid valge salli kaela ja tegid pilti. Gunn tuli lahkelt alati kaasa, kui me mingi esinemise välja käisime. Sellist küsimust ei tekkinud kunagi, et mis ma selle eest saan. Viimasel ajal hakkas tal kõik justkui jälle ülesmäge minema, ta suutis oma raudse jalaga ukse jälle lahti lüüa, suurem Venemaa tuur oli ees. Mänge hakkas aina rohkem olema, aga… Õnneks tegi ta ikka kõvasti musa, ja õnneks oli ka neid, kes võtsid heaks selle üles lindistada. Siiri Sisask, laulja ja poliitik Kui mina kontsertidel hakkasin käima, siis mõjus mulle eriti tema vahetu ja elav esinemismaneer. Isegi süüdimatu, võib öelda, aga kogu aeg oli tunne, et õige inimene õiges kohas, nagu olekski seatud seda tegema. Olin ikka tõsine fänn. Tänases muusikatootmises pole sellised kategooriad nagu ausus ja spontaansus enam olulised, neid hoitakse heal juhul kuskil undergroundi-maastikul vaikselt au sees. Grapsi ekspressiivsus ja paduenergia aga ei kadunud kuskile, viimane plaat kõlab sama värskelt ja võimsalt, ei mingeid vanumise märke. Konservatiivsele eestlasele oli tema vabameelsus vist arusaamatu, Nõukogude Liidus aga, suure rahva ja riigi sees, jagus talle austajaid igaks kontserdiks ja tuuriks. Tema oli ikka tõeline staar. Oleks ta elanud kusagil mujal, oleks terve maailm temast kuulnud, ma ei kahtlegi. Andekaid inimesi leidub hulganisti igal pool, aga kui andele ja häälele lisandub veel võimalus seda miljonitega jagada, siis on see ekstra kingitus. Seda ei juhtu tihti. Gunnar Grapsil oli see võimalus olemas. Võib öelda, et ta oli õnnesärgis sündinud. Vahur Kersna, ajakirjanik Meid ühendas üks heategu. Mingil eluhetkel pidin ma juhtima põhjaminevat laeva nimega TOP Raadio ja pakkusin Gunnar Grapsile, kes polnud sel hetkel just elu tõusuvetel, tööd. Ja võrreldes paljude teistega sai ta väga hästi hakkama, mäletan vaid üht korda, kui ta padujoobnult stuudiosse tuli. Staadione hullutanud rokistaari viletsust oli valus vaadata. Aga elada oli vaja. Grapsi looming on suurepärane, mitte isegi suurepärane, vaid geniaalne. Kas või “Sügisõhtu blues”, mis kuulub kindlalt kõigi aegade eesti kümne parima loo hulka. Aga geeniused on teatavasti tundlikud hinged, ja see tundlikkus teeb nende elu raskeks. Grapsi elu ei olnud kerge. Tema õnnetuseks akumuleeris ta kogu kapitali täiesti valedesse kohtadesse, naised olid ta hukatus. Väga kurb kaotus, ta oli osavõtlik ja ääretult meeldiv inimene, aga liiga tundlik. Nii tundlik ei tohi ükski mees olla. Rein Rannap, pianist Gunnar oli millalgi 1989.-1990 aastal Californias oma onul külas. Onu elas linnast kaugel. Gunnar peatus nädalakese minu pool Hollywoodi linnaosa servas ja seikles seal ringi. Eriline oli selle juures, et ta pidas parasjagu paastu. Ei söönud kohe mitte midagi, küll aga tarvitas – energia saamiseks? – alkoholi. Igal õhtul oli tal midagi “magusamat” kaasas. Paast oli tervise taastamiseks. Kuidas see aga koos alkoholiga mõjus – vist mitte hästi, nagu nüüd näeme. Riho Sibul, muusik Mängisin Magnetic Bandis aastatel 1976-77. See oli minu esimene päris bändi kogemus, tänu temale olen ma muusikamaailmas. Ja mitte ainult mina. Kunagi arutasime, et kui kõik Grapsiga koos musitseerinud kitarristid kokku koguda, saaks ühe suure orkestri. Enamik eesti kitarriste on temaga mingil ajal seotud olnud. Graps oli üks esimesi hard-rocki maaletoojaid. Kõige eredamad mälestused on Ornamendi ajast. Muidu sõbralik ja heatahtlik, oli ta viimasel ajal üha enam kibestunud. Selline ootamatu ja traagiline lugu peaks panema üksteist rohkem hoidma, hoolimatust on liiga palju. Mälestusi kogus Margit Tõnson |
|||||
 |
xxx
Rahunenud Raudmees lahkus rokkmuusika saatel
Anneli Ammas, 25.05.2004
“Ma pole teda kunagi nii rahulikult ja õnnelikult uinumas näinud. Ta nägi kindlasti mõnda ilusat und,” lausub Grapsi väike õde Gaida, kui päev on õhtus. “Ta teeb kindlasti oma taevalikud bändid. Ta ei saa lihtsalt kaduda!” Nutvad nahkmehed, lilled pihus. Tundeline Gunnar Graps Pärnamäe krematooriumisaalis kõlamas ja kirglik Graps naeratades jälgimas lõputus reas temaga hüvasti jätjaid. See ongi Raudmehe saatmine sinna, kust ta loodab tagasi tulla. Gunnar on siin küll nahkseis rõivais, aga ta polnud ju nahahoidja, ning seepärast lebab siin tema ja mitte mina, lausub Ott Arder. Tarmo Urb laulab Alliksaart ja Jesseninit ning lausub endale ja teistele muusikuile, et peaks kohtuma sama üksmeelselt, mitte kellegi matuste puhul. Sest muidu võib see juhtuda jälle siis, kui keegi siin Pärnamäel lebab, ütleb Urb, kes Grapsi omaste palvel lahkumistalitust veab. Urb võtab kaks kotkasulge ja õnnistab salveisuitsuga Raudmeest, tema lähedasi ja kõiki teisi. Nagu indiaanlased seda teeksid, sest Grapsi jaoks olid indiaanlaste tõed lähedased ja umbes nii olekski ta minna soovinud. On kõlanud Grapsi sõbra Tiit Bürgeri tðello ja Ants Nuudi tromboon ning Erich Kiegeri rahvalaul.
Siis käivitavad nahkmehed taas mootorrattad ning kellahelinaga seguneb Pärnamäe kalmistul jõuline mürin. Sületäied lilli rändavad Nõmmele Grapsi õe koduõuele. “Laotasime lilled murule laiali – mõtlesime, et see on õige koht,” ütleb õde rokiõhtul pubis Scotland Yard. “Ta tahtis, et tema lahkumispäeval rahvas ikkagi pidutseks, et rokimehed oleks koos ja keegi ei ütleks kellelegi halvasti,” lisab Gaida. “See, mis siin on, meeldiks Gunnarile!” on õde veendunud, kui viipab üle hämara kõrtsisaali, mille üle valvab Raudmehe pilt, teleriekraanidel jooksevad videod Grapsi bändide kontsertidelt ning rokimehed on sõbralikult koos, et muusikat teha. Gunnar Graps avab peagi oma perekonna puhkepaiga Rahumäe kalmistul. “Ükski mu kõige lähedasemaist pole veel lahkunud, aga nüüd läks Grapside pere kõige andekam!” lausub Gaida. “Gunnarile peab ausamba püstitama ja seda me teeme, et ka tema fännidel oleks koht, kuhu vahel tulla,” lubab õde ning lisab, et Raudmehe võib kivisse raiuda tema kunstnikust poeg Jan. |
|||||
|
Postitatud rubriiki Määratlemata
Kommenteerimine suletud
Eduard Wiiralt – 1924
Eduard Wiiralti tööd aastast 1922
- Illustratsioon J.Jaigi “Võrumaa juttude” I osale.Pidu Pihalas.1924.Tušš.Asukoht tedmata.
- Illustratsioon J.Jaigi “Võrumaa juttude” I osale.Jõetõbras.Tušš.1924.25,9×22,2.RKM
- Illustratsioon J.Jaigi “Võrumaa juttude” I osale.Suurte kuuskede man.1924.Tušš.26,6×21,4.RKM
- Illustratsioon J.Jaigi “Võrumaa juttude” I osale.Öö.1924.Tušš.20,3×18.RKM
- Kaanekujundus Mart Raua luuletuskogule “Kangastused”.1924.Tušš.RKM
- Illustratsioon novellikogule “Võrumaa jutud”I.1924.Joonistus
- Illustratsioon.Püha Peeter.1924.Tušš
- Autoportree sonimütsis.1924.Lito.27,1×22.RKM
- Restoran.1924.Akvatinta.33,1×19,5.RKM
Ed.Wiiralt.IllustratsioonJ.Jaigi”Võrumaa juttude” I osale.Pidu Pihalas.1924.Tušš.Asukoht teadmata.
Ed.Wiiralt.Illustratsioon J.Jaigi “Võrumaa juttude” I osale.Jõetõbras.1924.Tušš.25,9×22,2.RKM
Ed.Wiiralt.Illustratsioon J.Jaigi “Võrumaa juttude” I osale.Suurte kuuskede man.1924.Tušš.26,6×21,4.RKM
Ed.Wiiralt.Illustratsioon J.Jaigi “Võrumaa juttude” I osale.Öö.1924.Tušš.20,3×18.RKM
Ed.Wiiralt.Kaanekujundus Mart Raua luuletuskogule “Kangastused”.1924.Tušš.RKM
Ed.Wiiralt.Illustratsioon novellikogule “Võrumaa jutud”I. 1924.Joonistus
Ed.Wiiralt.Püha Peeter.Illustratsioon.1924.Tušš
Ed.Wiiralt.Autoportree sonimütsiga.1924.Lito.27,1×22.RKM
Ed.Wiiralt.Restoran.1924.Akvatinta.33,1×19,5.RKM
Postitatud rubriiki Määratlemata
Kommenteerimine suletud
VE: Cardin, Pierre – Prantsuse moelooja
| Pierre Cardin sai Valgevene riikliku autasu |
|
||
Valgevene president Aleksandr Lukašenko andis kolmapäeval Prantsuse moeloojale Pierre Cardinile üle kõrge riikliku autasu abi eest 1986. aasta Tšernobõli katastroofi ohvritele. UNESCO hea tahte saadik Cardin (81) sai ühe kõrgematest Valgevene autasudest, Frantsisk Skorina medali. “Pierre Cardin on meie riigi tõeline sõber, kes aitab Valgevenel üle saada Tšernobõli häda tagajärgedest ning propageerib tõelise entusiasmiga Prantsusmaal Valgevene kultuuri,” ütles Lukašenko medalit üle andes. Cardin märkis autasu vastu võttes omakorda, et “Valgevene kõrge riiklik autasu anti täna mitte ainult mulle, vaid ka kogu Prantsusmaale”. Ehkki Tšetnobõli tuumaelektrijaam asub Ukrainas, mõjutas maailma suurim tuumakatastroof väga tõsiselt ka Valgevenet. |
||
 |
Postitatud rubriiki Määratlemata
Kommenteerimine suletud
VE: Loo, Raine – näitlejanna
Raine Loo: «Tahan praegu vaikida.»Aigi Viira, SLÕL, neljapäev, 8. jaanuar 2004
 Lauri Kulpsoo SARMIKAS VAIKIJA: Raine Loo ühes oma viimases rollis, Iokastena etenduses «Vend Antigone, õde Oidipus». Täna on tal Vanemuises mängida vaid üks osa. Mõne päeva pärast saab temast Vanemuise tarvis külalisnäitleja. |
Mida pidi mõtlema Vanemuises ligi 40 aastat töötanud näitlejanna Raine Loo, kui talle vastu jõule koondamisteade koju kätte toodi? Koondamiskuupäevast pensionini jääb sarmikal daamil vaid mõni kuu.
Ehkki vanemuislaste töölepinguis on kirjas säte, et tööandja kohustub töövõtjat mitte koondama, kirjutas Loo teatele kohe alla. Suurest vapustusest, arvavad Lood tundvad vanemuislased. Olnuks ta külm nagu kala, pidanuks ta enne allkirja viskamist juristidega nõu.
Mida ta tol hetkel mõtles, ta veel ei avalda.
«Ma tahan praegu vaikida,» ütles Loo eile õhtul. «Tahan end natuke koguda ja rahuneda.» Ta tegi eile proovi ja mängib täna õhtul Tartu Sadamateatris etenduvas lavastuses «This is a small step for a man…»
Praegu on see tema ainus roll. Osatäitmised Mati Undi lavastusis «Kirsiaed» ja «Vend Antigone, ema Oidipus» lendasid riiulisse, kui miljonivõlgades Vanemuine repertuaari hõredaks rehitses.
«Mind ei huvita kollektiivleping»
«Seoses etenduste arvu vähenemisega ei saa Rainet palgal hoida,» nendib Vanemuise draamajuht Ain Mäeots. Juhtumile heidab aga ülipiinliku varju tõik, et 12. jaanuaril Vanemuise teatriga töösuhte lõpetav Loo saab pensioniealiseks 28. märtsil.
Kas otse enne pensioniea saabumist pole ehk teatri poolt ebaväärikas väga väärikat näitlejannat koondada?
Paremalt esimene on Raine Loo
Vanemuise teatrijuhi kohusetäitja Kulvo Tamra möönab, et on küll. «Mõningad asjad jäävad kahe silma vahele,» ütleb Tamra, viidates Loo saabuvale pensioniajale ja tunnistab: «Me ei vaadelnud iga konkreetset juhtumit inimeseti. Juristid tegid töö ära.»
Juriidiliselt pole Loo juhtumile muud ette heita, kui et Vanemuise teatri juhtkonna ja töötajate vahel alla kirjutatud kollektiivlepingus seisab punkt, mis sätestab, et kolm aastat enne pensioniea saabumist inimest töölt ei vabastata.
«Mind ei huvita kollektiivleping,» kinnitas aga teatrijuht Aivar Mäe SL Õhtulehele juba sügisel, kui Vanemuist finantskaosest välja rebima asus. Ta on oma väitele ka truuks jäänud. Vähemasti näitab kollektiivlepingu eiramist tema allkiri Loo koondamisteatel. «See pole eetiline,» on veendunud Vanemuise peausaldusisik Ene Valge. Tema hinnangut toetab ka Eesti Teatriliit.
«Tööstaa?, raha, kompensatsioon… Raine Loo ei kaota mitte midagi, pigem võidab…» on Kulvo Tamra konkreetne. «Kui kogu Vanemuise teatrit vaatlen, siis polnud ju Loo juhtum ainuke. Mõni protsess peab toimuma kiirelt, ja kui see kiiresti ei toimu, siis on see protsess ka mõttetu,» arutleb ta.
Lahkuma sunniti ka Jaan Tooming
Vanemuine loobus nende nn. kiirete struktuurimuutuste protsessis tegelikult raskekahurväest: peale Loo kaotab töö ka kultuslavastaja Jaan Tooming. «Vanemuise draamatrupis ei ole enam lavastaja ametikohta,» sõnas Mäeots. «Aga see ei tähenda, et Jaan meil enam kunagi ei tööta. Kui loomenõukogu plaanid kinnitab, arvan, et Jaan saab uuel hooajal Vanemuises lavastada.»
Peale Loo ja Toominga lahkub teatrist Maimu Krinal. «Maimu on ise varem soovinud pensionile minna,» kinnitab Tamra.
Staatusemuutuse teeb läbi ka Eesti teatri grand old lady Herta Elviste, kellel töökoormuse vähenemise tõttu tuleb leppida väiksema palganumbriga kui seni.
«Me ei loobu kellestki päriselt,» vabandab Ain Mäeots. «Asi oli ikkagi selles sügavas pankrotiseisus, milles teater sügisel viibis, ning olukord pole ju praegugi kiita. Otsad tuli koomale tõmmata. Kõigil neil on võimalus osaleda Vanemuise lavastustes rollilepinguga.»
Mulluse aasta lõpul oli Vanemuises umbes 400 töökohta. Nüüd jääb tööle 337 inimest. Suurima löögi alla langesid koondamisel etendusi ettevalmistavad osakonnad. Loominguline personal pääses väiksemate kadudega.
Postitatud rubriiki Määratlemata
Kommenteerimine suletud
VE: Kiirmaleturniir
| Parimad Širov ja Tšiburdanidze |
|
||
Tallinnas toimunud 14. rahvusvahelise kiirmaleturniiri „Meenutades Paul Kerest“ võitis meestest maailma edetabeli 5. kohal paiknev Aleksei Širov (Hispaania) ja naistest FIDE edetabeli kolmandat kohta jagav Maia Tšiburdanidze (Gruusia). Eesti Spordiseltsi Kalev korraldatud turniiril järgnes Širovile 16aastane Aserbaidžaani imelaps Teimur Radžabov, kolmandat kohta jäid jagama Aleksei Drejev (Venemaa) ja Jevgeni Svešnikov (Läti). Parima Eesti maletajana pälvis Mihhail Rõtšagov seitsmenda koha. Naistest sai Tšiburdanidze järel teise koha Viktoria Baškite ja kolmandat kohta jäid jagama Monika Tsõganova ja Tatjana Fomina (kõik Eesti). Kiirmaleturniiril „Meenutades Paul Kerest“ osales kokku 126 maletajat üheksast (Soome, Läti, Leedu, Hispaania, Venemaa, Gruusia, Ukraina, Aserbaidžaan ja Eesti) riigist. Järgmisele, 15. korda peetavale Paul Kerese mälestusturniirile ootab Eesti Spordiselts Kalev teiste maletajate seas Venemaa suurmeistrit Anatoli Karpovit. |
||
 |
Postitatud rubriiki Määratlemata
Kommenteerimine suletud
VE: Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides
Eesti Rahvuskomitee 50 aastat Ühendriikides
Ajalugu
Enne Teist Maailmasõda olid väliseestlased ühendatud oma kodumaaga Välis-Eesti Ühingu kaudu, mille keskus asus Tallinnas ja mida rahastas riik. Kui Nõukogude Liit 1940. aastal Eesti okupeeris, likvideeriti see organisatsioon. Okupatsioon sulges eesti rahva suu. Nii tuli välismaal vastu astuda kommunistide valedele ja võltspropagandale. Lisaks kohalikele ameerika eestlaste organisatsioonidele oli tarvis keskset võitlusorganisatsiooni. See loodi New Yorgis 6. veebruaril 1941, nimeks Ülemaailmne Eesti Ühing (World Association of Estonians,Inc.). Esimeseks esimeheks valiti endine Eesti Vabariigi suursaadik Ungaris ja Türgis, Johannes E. Markus.
ÜEÜ asus kohe oma pôhiülesande täitmisele: informeerida ameerika valitsust, poliitikuid ja avalikkust Eestis toimuvast. Kui 1944 a. sügisel pôgenesid kümned tuhanded eestlased teise Nôukogude okupatsiooni eest, laienes ÜEÜ tööpõld veelgi.
Tuhandete eestlastest pôgenike saabumine Ühendriikidesse nn. DP-seaduse (Displaced Persons Act) alusel nôudis ümberorganiseerimist. Aastatel 1947-50 arutati, kas luua organisatsioonidele vôi liikmetetuginev ühendus. Otsustati, et ÜEÜ peab tuginema liikmetele, üldiste valimiste alusel.
Eeltööde tulemusena kutsuti 1. septembril 1951 New Yorgi Eesti Majas kokku esimene USA eesti organisatsioonide kongress. Esindatud oli üle kolmekümne USA eesti organisatsiooni. Kongress pani aluse “Eesti Rahvuslikule Komiteele Ühendriikides”. Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides nimetust hakati kasutama hiljem.
Esimese ERKÜ Esinduskogu valimised toimusid 23.-25. maini 1952. Esimene ERKÜ Esinduskogu koosolek toimus New Yorgi Eesti Majas 19. juulil 1952.
Esinduskogu
ERKÜ valimised on toimunud iga kolme aasta tagant. Esinduskogu on kôikunud 30-50 liikme vahel. Käesoleval aastal (2002) toimusid ERKÜ XVIII Esinduskogu valimised. ERKÜ töösuunajaiks on olnud Rahvusorganisatsioonide Kongressid. Viimane seeria oli Kolmeteistkümnes, 1999-2001, kolme istungiga: Lakewoodis, Chicagos ja Los Angelesis.
Esimeseks ERKÜ esimeheks valiti prof. dr. Juhan Vasar. Järgnesid August Kärsna, Julius Kangur, Heikki Leesment, Ilmar Pleer, Juhan Simonson ja praegune esimees Mati Kôiva. Praegu on Esinduskogus 35 liiget, mis on valinud üheksa-liikmelise juhatuse.
Tegevus
ERKÜ tööpôld on tavaliselt jaotatud eestlaskonna välistegevuseks ja sisetegevuseks. Sisetegevus ei ole eriti muutunud: viljeleda eesti kultuuri, pôhiülesandeks aidata säilitada eestlus Ameerikas. Selleks pannakse rôhku noorteorganisatsioonide, rahvatantsugruppide, näituste jne. rahastamisele. Hiljuti otsustati, et on aeg kirja panna ameerika eestlaste ajalugu. Loodi Eestlased Ameerikas Ajaloo Komisjon, eesotsas endise ERKÜ esimehe Juhan Simonson’iga.
Välistegevuses, mis varematel aastatel on olnud välisvôitluse rubriigi all, on toimunud suured muudatused. 1952-91 oli ERKÜ tegevus suunatud Eesti iseseisvuse taastamiseks ja vôitluseks kommunismivalede vastu. ERKÜ organiseeris ja vôttis osa demonstratsioonidest baltimaade vabaduse saavutamiseks; oli kontaktis USA poliitikutega ja tegutses survegrupina, et viia läbi baltimaade vabadust pooldavaid resolutsioone Kongressis. Erilist rôhku pandi Nôukogude anneksiooni mittetunnustamise jätkamisele USA valitsuse poolt. Kuuekümnendate algusest suunati suur osa vabadusvôitlust koostöös ameerika lätlaste ja leedulastega Ühendatud Balti Ameerika Komitee (ÜBAK – Joint Baltic American National Committee, Inc.) kaudu.
Eesti taasiseseisvumisega 1991. aastal toimus tegevuse ajakohastamine. Loodeti, et nüüd saab Eesti Vabariik rahus teha ülesehitustööd. Kuid varsti oli selge, et Venemaa imperialistlikud huvid Balti mere ruumis pole vaibunud. Nii osutus vajalikuks väliseestlaste tegevus jätkamine Eesti heaks, eriti Ameerikas kui ainsas superriigis. Uueks lipukirjaks ERKÜ-le on Eesti stabiilsuse ja julgeoleku säilitamine, et Eesti ei langeks uuesti Venemaa môjusfääri. Kui otsustati laiendada NATO ja Eesti soovis astuda selle liikmeks, suurenes ERKÜ tegevus, eriti Washingtonis. Lisaks ÜBAK-ile, suunati koostöö Kesk- ja Ida Euroopa Koalitsiooni kaudu, mis ühendab 12 etnilist gruppi ja 18 organisatsiooni.
Põhimõtteid
Aastal 1977, ERKÜ 25. aastapäeval, toonitas endine esimees Ilmar Pleer, esitades pôhikirja sätteid (Meie Tee #5-6, 1977):
“Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides on Ameerika Ühendriikides elunevate eestlaste keskne organisatsioon, mille eesmärgiks on koondada eestlasi vôitluseks Eesti Vabariigi iseseisvuse eest, aidata kaasa Eesti riikliku ôiguskorra säilitamisele ja rakendamisele, arendada vôitlust kommunismi ja teiste totalitaarsete süsteemide vastu, et maailmas pääseksid kehtele nii rahvaste kui ka isikute inimôigused ja vabadus; süvendada demokraatlikku maailmavaadet ja môtlemisviisi; aidata kohandada eestlast Ameerika Ühendriikide elule; korraldada eestlaskonna rahvusliku kultuuri säilitamist ja arendamist, vastastikust abi eesti ühiskonnas ja tugevdada eestlaste ühistunnet.
Meie ei lahkunud kodumaalt selleks, et leida omale majanduslikke eeliseid vôi rahulikku ja mugavat elu, vaid selleks, et vôidelda eesti rahva ja maa vabaduse eest. Meie ei vôitle iseendi eest, meie oleme eesti rahva saadikud vabas maailmas ja meie räägime nende nimel, kelle suud on suletud okupantide püssitääkide survel. Meie oleme ka need, kes peavad koputama maailma südametunnistusele.”
ERKÜ juhatuse liige Vaike Lugus toonitas eestluse säilitamist Ameerikas (“Eesti keele ja meele nimel,” Meie Tee #5-6,1977):
“Meie, vaba maailma eestlaste, rahvuslik ühiskond on selle tôttu püsinud, et oleme jätkanud oma keele ning kultuuri traditsioone, ja et oleme püüdnud oma noori kasvatada teadlikeks eestlasteks, kes räägivad eesti keelt, laulavad eesti laule, tantsivad eesti rahvatantse ja organiseeruvad kui eesti noored vaatamata sellele, kus on nende praegune asumismaa.”
Esimene ERKÜ Valimiste Peakomitee esimees, Viktor Kargaja, toonitas ERKÜ Esimese Esinduskogu esimesel koosolekul, 19. juulil 1952 (Meie Tee, #5-6, 1977):
“Kokkuastunud Esinduskogu on valitud demokraatlike pôhimôtete kohaselt ja peaks seega vôimeline olema autoriteetseid seisukohti vôtma kôikides üldistes küsimustes, mis puudutavad eestlaste elu. Neist küsimusist ja ülesandeist on esikohal küsimused, mis puudutavad Kodu-Eestit ja tema saatust.”
Tänapäev
Ajad on muutunud. Eesti on vaba. Kuid Eesti julgeolek ei ole kindlustatud. Iseseisvus on hädaohus ka tänapäeval. ERKÜ ülesanne on Eesti iseseisvust kindlustada. Sellepärast kehtivad Viktor Kargaja sônad ka tänapäeval: (ERKÜ-s) on esikohal küsimused, mis puudutavad Kodu-Eestit ja tema saatust. Kuid ERKÜ sisetegevuses on ka akuutseks muutunud eesti rahvuskultuuri ja keele säilitamine Ameerikas. ERKÜ loodi keskse ameerika eesti organisatsioonina. Sellena on teda jätkuvalt vaja.
xxx
ERKÜ koduleheküljelt www.estosite.org/
Postitatud rubriiki Määratlemata
Kommenteerimine suletud
VE: Laulu- ja tantsupidu 2004
Suvisele laulupeole on müüdud 2000 piletit
(14:42 08.01.2004)
TALLINN, 8. jaanuar (EPLO) – Pool aastat enne laulu- ja tanstupidu on müüdud ligi 2000 piletit, lisaks on broneeritud 1500 pääset. Tantsupeole osteti üle Eesti enam kui 1300 piletit ning laulupeole üle 500 pileti. Lisaks esmakordsele varasele piletimüügile on esimest korda võimalik osta üksikpiletite kõrval ka perepileteid. Kui näiteks tantsupeo üksikpileti hind algab 90 kroonist, saab viieliikmeline pere ühe pileti kätte juba 50 krooniga. Üksikpileti hind laulupeol maksab alates 80 kroonist, perepilet aga 40 krooni inimese kohta. Laulu- ja Tantsupeo sihtasutuse juhataja Aet Maatee väitel tuleb lähiajal korraldada riigihange peopiletite müügiks. “Esialgu plaanisime uuesti pileteid müüma hakata alles kevadel, kuid paistab, et huvi nende vastu on väga suur ja peame kiirustama,” lisas ta. XXIV Üldlaulupidu ning XIV Üldtantsupidu toimuvad 2.- 4. juulini Tallinnas. Kolmel kontserdipäeval esineb 32 000 lauljat- tantsijat ja pillimeest ning peole oodatakse üle 200 000 pealtvaataja. |
|||||
|
Postitatud rubriiki Määratlemata
Kommenteerimine suletud
VE: Raud, Mihkel – showman
MIHKEL RAUD: Kellele iseseisvus, kellele ike
(08.01.2004)
Mihkel Raud muretseb, et oleme hakanud iseseisvat mõtlemist vabatahtlikult loovutama.
Mulle meeldib vaadata Hollywoodi thriller’eid. Aus ning õigluse võitu uskuv uurija üritab kinni nabida brutaalset sarimõrvarit, kes armsa turvalise väikelinna elu põrguks on muutnud. Verised tõendid viitavad umbes 50-aastasele valgele mehele. Siiani on sel sadistliku täpsusega ohvreid töötleval friigil õnnestunud mõni asotsiaal või araablane oma hirmutegudes süüdi lavastada. Nüüd näib aga pilt selgeks saavat.
Kummatigi põrkuvad vapra uurija ponnistused ühiskonnaohtliku kurjategija arreteerimisel CIA ning veel umbes kümne põneva nimega salaorganisatsiooni ringkaitse vastu. Nimelt on jälitataval hindamatuid teeneid valitsuse ees ning riikliku julge-oleku huvides on pigem lasta maniakil vabaduses edasi möllata kui riskeerida variandiga, et too vangistatuna ülearu lobisema kukub. Korralik põnevusfilm päädib mõistagi põhiseaduslike tõdede võiduga – kurjam püütakse ülipeene operatsiooni tulemusel kinni ja poliitiline kaitsemüür peab vähemalt sel korral taganema. Elus juhtub aga pahatihti vastupidi – riikliku julgeoleku tagamise doktriin on viimane kants, mis langeb. Ohvriks tuuakse peale inimese pahatihti ka kõik see, millesse inimene usub.
Muutunud iseseisvus
Kujutlus ettetõmmatud kardinatega toas sigarit pahvivatest vanameestest, kes viskit juues otsustavad, millist riiki nad järgmisena pommitavad, võib olla suuresti liigselt filme tarbinud aju sünnitis. Kes teab, ehk on see kurikuulus rahvuslik julgeolek midagi enamat kui suitsuloor, mille varjus omi pisikesi asju aetakse. Ometi meenutab too filmist filmi korduv motiiv järjest rohkem igapäevaelu mitte ainult Ameerikas, vaid ka koduses Eestis. Selle vahega, et siin asendab riikliku julgeoleku mõistet paljutähenduslik fraas “Eesti iseseisvus”. Eesti iseseisvus on see, mille nimel rahvusvahelise õiguse rikkumisi mitte ainult ei taluta, vaid ka osaletakse neis.
Rääkisin aastavahetusel ühe vana ja targa Eesti erupoliitikuga, kes olemata küll eriline praeguse USA administratsiooni fänn, manitses ometi vaoshoitumale stiilile George W. Bushi aadressil tehtavates avaldustes. Põhjuseks, miks pole kasulik USA presidenti valju häälega kritiseerida, olevat teadagi soov Eesti iseseisvust mitte ohtu seada. Ometi pole riiklikku iseseisvust, vähemalt sellist, nagu see oli 1930-ndate paiku (ja paljuski ettekujutus iseseisvast rahvusriigist sellest ajast pärinebki), enam ammu olemas. Ei Eestis, Soomes ega Saksamaal. Neil päevil ei seisa ise ükski riiklus. Maailm on Pätsu aegadega võrreldes märkimisväärselt väiksemaks muutunud. Meeldib see meile või mitte.
Ainus iseseisvus saab eestlaste-taolisel väikerahval seisneda iseseisvas mõtlemises. Vabaduses rääkida seda, mida mõtled. Aga just sellest oleme hakanud vabatahtlikult loobuma, valitsuse tasandil igatahes. Kui mõned patoloogilised militaarhullud välja arvata, pole keegi Eesti praegust välispoliitilist kurssi kaitsnud väitega, et see kurss on õige. Mis oleks iseenesest ju normaalne – vaba rahvas järgib oma demokraatlikult valitud esindajate üht või teist otsust ikka seepärast, et see tema arvates õige on. Eriti otsust sõtta minna.
Vene-hirm ja USA-arm
Kuid miskipärast kasutatakse Eestis otsuste õigustamisel hoopis “piiratud võimaluste” retoorikat. Eesti osaleb teise riigi okupeerimises, sest meie võimalused selles mitte osaleda on piiratud. Mida see tähendab? Eks ikka seda, et pole too väike rahvas oma otsustustes nii vaba ühtigi. Sest kui oleks, jaguks ka võimalusi rohkem kui see üksainus. Ja kus on siis see iseseisvus, mida me teist riiki okupeerides kaitseme? Milles see täpselt seisneb? Õiguses päikesetõusul trikoloor Pika Hermanni torni tippu vedada? Võimaluses kord nelja aasta tagant Lauluväljakul tasakesi ümiseda? Asi seegi? Otsuseid langetavad maailmas ikka need samad kümme vanameest seal ettetõmmatud kardinatega toas, mäletate? Kui meie ajalooline partner ühel hetkel lolliks läheb, peame lolliks minema koos temaga. Mäng käib kaugelt üle teie pisikeste peade, kallid valijad!
Ameeriklasi hirmutab nende valitsus päev-päevalt süveneva terrorismiohuga, Eesti valitsus hirmutab oma kodanikke üle Narva jõe ujuvate dessantväelastega. Hirm, nagu teada, on parim kontrollimehhanism. Empire State Buildingit rammiva reisilennuki perspektiiv on nii palju jube, et elementaarsetest inimõigustest loobuda. Kujutluspildid Maarjamaa pinnal marssivatest vene kirsadest on piisavalt õudsed, et kartuses, et üks suurriik meid füüsiliselt okupeerib, oma poliitiline mõte teisele suurriigile vabatahtlikult ära anda.
Vabad rahvad vabadel maadel? USA reÏissöör ja kirjanik Michael Moore mõnitab värskes hittraamatus “Dude, Where’s My Country?” eestlasi kuulumise eest Bushi naftakoalitsiooni. Pole suurem asi mainekampaania, eriti riigile, kes oma maine pärast miljonite kroonide eest muretseb. Muidugi ei juhita riike ei gallupite ega arvamusliidrite meele järgi. Aga iseseisvust oma hambutuse kaitsel kilbiks tõstes tuleks esmalt ikkagi selgeks teha, mis see iseseisvus siis õieti on. Ja mida ta väärt on. Praegu näib, et mitte just kuigi palju.