Kui enamik külalisi maitses juba telestuudio ooteruumis võileibu, saabus Kristjan-Thor Vähi saatel Kristina Ðmigun, seljas pilkupüüdev bee?ikas kostüüm. Ent kohe jättis Kristina kaaslase «maha», et sukelduda sportlaste ja ajakirjanike vestlusringi.
Jõulukingiks suusarada ja villased sokid
«Seda kostüümi pole ma varem selga pannud,» tunnistas Kristina. «Naistel on nii, et kui käid avalikul üritusel mingis riietuses, siis ei tohi seda enam teist korda selga panna. Pilt läheb ju lehte.»
Kristina jõulusoov, et Otepääl saaks sõita kolmekilomeetrisel tehislumega ringil, täitus patuga pooleks. «Suusatada sain iga päev,» kinnitas Ðmigun. «Kuigi esimesel jõulupühal oli päris jube ilm, mille kohta sobib väljend: hea peremees ei aja koeragi välja. Õnneks läks paduvihm lörtsiks üle, kuid olin juba valmis suusatamise asemel jõusaali minema.»
Laupäevast alates harrastajaid enam Otepää tehislumerajale ei lubata. «Ei tahaks enne Faluni MK-etappi kodunt lahkuda ega mujale lund otsima sõita. Ehk tehakse masinatega uus klassikarada sisse, sest eelmine sõideti juba pudruks,» lootis Kristina.
Ðmigunide peres käis ka jõuluvana. «Tõi villased sokid, need kuluvad tõesti ära. Mulle meeldib magada villastes sok-kides,» rääkis Kristina.
Ðmigun oli laureaatidest ai-nus, kes teenis esikoha ajakirjanikelt, alaliitudelt ja rahvahääletusel. «Parima sportlase tiitel teeb elu kirevamaks,» teatas Kristina, kuid ise ei teadnudki, mitmendat korda teda esikohale asetati. «Vist neljandat,» arvas ta, ent tegelikult võitis viienda esikoha.
Värniku koostöö Puustega jätkub olümpiani
Odaviskaja Andrus Värnik võitis esmakordselt parima meessportlase tiitli, ehkki rahvahääletusel paigutati esimeseks Markko Märtin. «Ei taha hoobelda, kuid minagi oleksin ennast parimaks valinud. Kahjuks ei näe samaväärseid konkurente,» ütles Värnik.
Jõulupühi tähistas Värnik vanematekodus Võrumaal. «Laual olid verivorst, hapukapsas, ahjukartulid, liha. Kuid trenni pärast pidin söömist tagasi hoidma. Jõuluvana tõi ilusa teetassi. Tegelikult oli see ema kingitus,» muigas Värnik.
Hea jõulukink on aga Värnikule teadmine, et koostöö treener Heino Puustega jätkub vähemalt Ateena olümpiamängudeni. Eile sõitsid juhendaja ja õpilane kaheks kuuks Lõuna-Aafrika Vabariiki laag-risse. «Lihvisime visketeh-nikat juba Eestiski. Kui viie meetri pealt võrku visata, saab õiget trajektoori otsida ja vigu eemaldada,» selgitas Värnik.
Värniku sõnul on ta aupaistega harjuma hakanud. «Eel-misel aastal käisin sportlaste lõpuõhtul ringi nagu kummitus, keegi mind ei märganud,» võrdles Värnik.
Mati Alaveril parimad näitlejad
Ka kõmuväljaanded on Värnikust teinud esiküljekangelase. «Las kirjutavad, see ongi nende ülesanne. Usun, et paljud saavad aru, millega näiteks Kroonika puhul on tegemist ega võta kõiki jutte liiga tõsiselt,» ütles Värnik.
Et laupäevase telesaate üks juhte oli Ugala näitleja Hilje Murel, võrreldi teatrit spordiga. Murel ütles, et kui laval tõusevadki näitlejad nähtavale, peetakse olulisimaks aasta lavastajapreemiat. Spordis jääb treener tagaplaanile nii võist-lustel kui ka valimistel.
Ent neljandat korda parimaks treeneriks valitud Mati Alaver eelistaski tagasihoidlikuks jääda. «Mul on kõige paremad näitlejad,» väitis ta.
Märtin ei tulnud võitjana ennast ja Michael Parki esindama. 8. detsembri SL Õhtulehe intervjuus ütles Märtin: «Kuni olen meeskondade arvestuses, valimine mind ei huvita.»
2003. aasta Eesti parimad sportlased
Tabelis on punktid kolmelt hääletusrühmalt. Meeste-naiste seas said punkte viis paremat (vastavalt 5-1), võistkondade ja treeneri-te seas kolm paremat. Võrdsete punktide korral otsustas ajakirjanike paremusrida.
Aja- Rahva- Ala- Kokku
kirjanikud hääletus liidud
Mehed
Andrus Värnik (kergejõustik) 5 4 5 14
Jaak Mae (suusatamine) 4 3 4 11
Markko Märtin (autoralli) 3 5 1 9
Aleksei Budõlin (judo) 2 0 3 5
Andrus Veerpalu (suusatamine) 1 2 2 5
Pavel Loskutov (kergejõustik) 0 1 0 1
Naised
Kristina Ðmigun (suusatamine) 5 5 5 15
Maarika Võsu (vehklemine) 4 3 4 11
Larissa Netðeporuk (kergejõustik) 3 4 3 10
Maret Ani (tennis) 2 2 2 6
Jane Trepp (ujumine) 1 0 0 1
Galija Ðattarova (allveeujumine) 0 1 0 1
Triin Aljand (ujumine) 0 0 1 1
Võistkonnad
Markko Märtin-Michael Park (autoralli) 3 3 2 8
Eesti epeevehklemisnaiskond 2 2 3 7
ESS Falck Pärnu võrkpallimeeskond 1 0 0 1
Eesti jalgpallikoondis 0 1 0 1
Are Kaurit-Jürgen Jakk (motokross) 0 0 1 1
Treenerid
Mati Alaver (suusatamine) 3 3 2 8
Anatoli Šmigun (suusatamine) 2 2 3 7
Heino Puuste (kergejõustik) 1 0 0 1
Arno Pijpers (jalgpall) 0 1 0 1
Samuil Kaminski (vehklemine) 0 0 1 1
Parimate autasustamine ka edaspidi telesaates
Aastaid toimus paremate sportlaste väljakuulutamine mõnes ööklubis või koguni linnahallis, ent mullu ja tänavu Eesti TV saates. Seekord ei kaasnenud isegi tavapärast sportlaste lõpupidu.
«Meil läks kogu aur olümpiakomitee 80. aastapäeva pidulikule tähistamisele. Teise samasuguse ürituse jaoks polnud rahakott piisavalt paks,» selgitas EOK president Mart Siimann. «Järgmisel aastal peaks taas pidu tulema, kuid parimate väljakuulutamine jätkub telesaates.»
ETV spordisaadete peaprodutsent Marko Kaljuveer lisas: «Ka Oscarite kätteandmine on ju telesaade.» Kas pärast võitja väljakuulutamist poleks pidanud teleekraanilt näitama paremusjärjestust ja kogutud punkte? «Teiste riikide samalaadsetel üritustel pole näinud sellist tava. Aga tulevikus võib sellele mõelda,» vastas Kaljuveer.
Vaheklippide autor Andres Arro: «Bubkat tuli isegi tagasi hoida.»
Telesaate «Tähesadu» vaheklippides näitasid Eesti tippsportlased «oskusi» teisel alal. Näiteks sai Andrus Värnikust iluuisutaja, Maret Anist ja Kaia Kanepist rallipaar, Eesti jalg- ja korvpalluritest teivashüppajad jne.
«Mulle on alati meeldinud kedagi teises rollis vaadata. Meenub jalg-pallimatð, kus sporditähed kohtusid Monaco printsi meeskonnaga. Rahvale see väga meeldis. Idee küpses kaua, lõpuks sai ta teostatud,» rääkis videoklippide autor Andres Arro.
Kaasa mängis ka kuuekordne maailmameister Sergei Bubka, kes esines pallimeeste teivashüppetreenerina. «Teda meelitada polnud su-gugi raske. Piisas kahest selgituslausest, Bubka oli kohe nõus kaasa lööma. Mängis isegi üle, teda tuli tagasi hoida,» muigas Arro.
Aasta ja kahe kuuga läbis jalgrattaga ümber maailma sõitnud Sergei Lõþin 33.000 kilomeetrit, kirjutab SL Õhtuleht.
Arno Saar
VÕITJAD: Mati Alaver (vasakult) teenis parima tiitli neljandat, Kristina Ðmigun viiendat ja Andrus Värnik esimest korda.
Arno Saar
VE: Kuik, Viktor – gravöör
Foto: Pille-Riin Pregel
Viktor Kuik (66) on ametilt graveerija. Oma elu 23 viimast aastat on ta päevatöö kõrvalt pühendunud ühele huvitavale kunstiteosele.
Viktori seinal ripub raamitud puitplaat, millele on kinnitatud vaskplaadist välja lõigatud Eesti kaart. Sellele on ta originaalpiltide järgi asukohtadele vastavalt millimeetrise täpsusega graveerinud ligi 350 Eesti mõisat ja sadakond kirikut. Osa neist on aja jooksul ja sõjapöörises hävinud, enamik aga oma uhkuses ja aus praegugi püsti seisvad ehitised.
Alustas märkidest
“Graveerimisega olen tegelenud üle kolmekümne aasta. Enne seda olin Puurmani keskkoolis kehalise kasvatuse õpetaja. Kuna Meriväljal jäi tühjaks meie suguvõsa maja, pidin linna kolima. Linnalastega ma ei tahtnud tegeleda, mul on selline maamehe olek ja hing. Hakkasin siis enda vaimule ja oskustele vastavat ametit otsima.”
Viktori sõnul oli töö otsimisel eelduseks see, et ta midagi omaenda kätega teha saaks. “Sattusin TSK-sse Sport, kus mind algul suure pressi taha märke välja lööma pandi. Meistergraveerija märkas minus mingisugust kunstiannet, torkas rauatüki ette ja ütles, et proovi kätt,” meenutab ta.
Viktori esimene graveerimistöö oli Tallinna pesumajade märk. “Mäletan, et kartsin, et sellest tuleb nüüd üks kõva peapesu. Aga ei, õnneks jäädi ikka rahule,” ütleb ta.
Selleks, et graveerijaks saada, on Viktori sõnul vaja head silma, ruumitaju ja kannatust. “Päris ilma käsitöökogemuseta inimene ikka hakkama ei saa,” arvab ta.
Paelub ajastu hõng
Nüüd on Viktor graveerimistööd teinud 32 aastat. Tema elutöö, tahvel mõisate ja kirikutega valmis kaks aastat tagasi, meisterdatuna kahe aastakümne jooksul hilistel õhtutundidel, hetkedel, kui kogu ülejäänud pere juba magas. Algtõuke andis Viktorile kodukohas Puurmanis asuv mõis, mille ilu lummas ta täielikult.
“Mõtlesin, et jätan lastele ja lastelastele väikese mälestuse. Et nad võiksid mind selle kaudu meenutada,” räägib Viktor. Mõisad graveeris Viktor majadest tehtud fotode järgi.
“Muinsuskaitseametist sain palju pilte. Palju andsid kollektsionäärid,” räägib ta. “Umbes viiskümmend mõisat on mul tehtud kaks korda. Esimese lõikega kohe ei õnnestunud. Lõikasin siis jälle pinna tasaseks ja tegin uuesti.”
Peale mõisate ja kirikute ehivad Viktori kunstiteost näited Eesti vanast taluarhitektuurist. Kunstiteose äärt kaunistavad ka sõjas hävinud Tallinna, Tartu ja Narva tähelepanuväärsemad ehitised.
“Mõisat ei tee huvitavaks mitte ainult maja väline arhitektuur, vaid ka sisearhitektuur ja õhkkond,” ütleb ta. Viktor on ära käinud paarikümnes mõisas, alati on ta neil käikudel tunnetanud ajastu hõngu.
“Unistuseks oleks ise elada vana arhitektuuriga majas,” läheb ta põlema. Viktor arvab, et on sündinud pisut valel ajal, et oleks pidanud ilmavalgust nägema paarsada aastat varem. “Siis hinnati käsitööd, elu ja olu olid minule kõige sobivamad.” Praegune moodne arhitektuur Viktorile väga ei meeldi, samuti on tema arvates mööda pandud viimastel aastatel Eestisse püstitatud futuristlike monumentidega.
Järgmiseks kuningalossid
Tulevikus on Viktoril plaanis teha pannoo Prantsusmaa Loire`i oru lossidest. “Seal on paarkümmend kuningalossi, kus kuningad vahetevahel suviti elasid, möllamas käisid. Tahaksin need lossid valmis teha, seni kuni silmad veel näevad. Ja siis ära kinkida näiteks Prantsuse saatkonnale, endale pole sellist asja mõtet jätta.”
Viktorit võlub küll tohutult Prantsuse arhitektuur, kuid prantslastega ta koos elada siiski ei tahaks. “Prantsuse rahva ideaalid ei lange minu omadega küll kokku. Olen põhjamaise olekuga. Minu jaoks on nad ikka liiga emotsionaalsed ja jutukad. Impulsiivsus, kiiresti muutuvad mõtted, naiste ja meeste suur ebatruudus segavad. Kujutan ette, et flirtimine on seal väga moes,” leiab Viktor.
Nagu selgub, on ta kokku kogunud suurel hulgal postkaarte ja fotosid Pariisi monumentidest. Plaan on need kõik kunagi eraldi raamatuna välja anda. “Igal monumendil on taga ajalooline taust, kas sündmus või kuulus persoon. Tausta peab igal juhul välja uurima ja sellega peab kursis olema, muidu oleks ju tegu mehaanilise kogumisega.”
Sporti teeb enda jaoks
Viktori spordilembuse kohta võib öelda, et pärit on see juba maast madalast. 1954. aastal Tartu 1. keskkoolis (praegu Hugo Treffneri gümnaasium) kuulitõukes ja kettaheites püstitatud koolirekordid püsivad imekombel siiani Viktori nimel. Tol ajal olid need koguni Eesti kuueteistaastaste rekordid.
“Teen praegugi sporti, aga mitte tagajärgede, vaid enda pärast. Sellepärast, et liikuvust säilitada ja et kangeks ei jääks. Sest koos kehalise kangusega kaob ära ka mõtteteravus. Kui keha on vaba, siis tunned ennast füüsiliselt hästi, mõte liigub paremini ja oled ise elavam ja energilisem. Võid veel armuda ja armastada. Aga kui muutud vaimselt tuimaks, siis pole lõpp enam kaugel. Siis pole millelgi enam mõtet,” ütleb Viktor. Ja mulle tundub, et talle pole võimalik vastu vaielda.
Kogub märke ja monumente
Viktor Kuiki kollektsioonis on ligi 7000 postkaarti, millel on fotod monumentidest üle maailma. Tema kogust leiab ka postkaartide kollektsiooni Pirita ja Põltsamaa vaadetest alates 1897. aastast.
Peale kõige muu kogub Viktor veel suveniirmärke Eesti kohanimedega. Neid on tal kokku umbes 2500. Viktori sõnul on tal Eesti kohanimedega märkidest olemas 99 protsenti. Väiksemaid kogusid on Viktoril samuti, neid ta aga ise märkimisväärseks ei pea.