| Viktor lõikas vaske Eesti ligi 350 mõisatJanno Zõbin, 05.01.2004
Viktor Kuik (66) on ametilt graveerija. Oma elu 23 viimast aastat on ta päevatöö kõrvalt pühendunud ühele huvitavale kunstiteosele. Viktori seinal ripub raamitud puitplaat, millele on kinnitatud vaskplaadist välja lõigatud Eesti kaart. Sellele on ta originaalpiltide järgi asukohtadele vastavalt millimeetrise täpsusega graveerinud ligi 350 Eesti mõisat ja sadakond kirikut. Osa neist on aja jooksul ja sõjapöörises hävinud, enamik aga oma uhkuses ja aus praegugi püsti seisvad ehitised. Alustas märkidest “Graveerimisega olen tegelenud üle kolmekümne aasta. Enne seda olin Puurmani keskkoolis kehalise kasvatuse õpetaja. Kuna Meriväljal jäi tühjaks meie suguvõsa maja, pidin linna kolima. Linnalastega ma ei tahtnud tegeleda, mul on selline maamehe olek ja hing. Hakkasin siis enda vaimule ja oskustele vastavat ametit otsima.” Viktori esimene graveerimistöö oli Tallinna pesumajade märk. “Mäletan, et kartsin, et sellest tuleb nüüd üks kõva peapesu. Aga ei, õnneks jäädi ikka rahule,” ütleb ta. Selleks, et graveerijaks saada, on Viktori sõnul vaja head silma, ruumitaju ja kannatust. “Päris ilma käsitöökogemuseta inimene ikka hakkama ei saa,” arvab ta. Paelub ajastu hõng Nüüd on Viktor graveerimistööd teinud 32 aastat. Tema elutöö, tahvel mõisate ja kirikutega valmis kaks aastat tagasi, meisterdatuna kahe aastakümne jooksul hilistel õhtutundidel, hetkedel, kui kogu ülejäänud pere juba magas. Algtõuke andis Viktorile kodukohas Puurmanis asuv mõis, mille ilu lummas ta täielikult. “Mõtlesin, et jätan lastele ja lastelastele väikese mälestuse. Et nad võiksid mind selle kaudu meenutada,” räägib Viktor. Mõisad graveeris Viktor majadest tehtud fotode järgi. “Muinsuskaitseametist sain palju pilte. Palju andsid kollektsionäärid,” räägib ta. “Umbes viiskümmend mõisat on mul tehtud kaks korda. Esimese lõikega kohe ei õnnestunud. Lõikasin siis jälle pinna tasaseks ja tegin uuesti.” “Mõisat ei tee huvitavaks mitte ainult maja väline arhitektuur, vaid ka sisearhitektuur ja õhkkond,” ütleb ta. Viktor on ära käinud paarikümnes mõisas, alati on ta neil käikudel tunnetanud ajastu hõngu. “Unistuseks oleks ise elada vana arhitektuuriga majas,” läheb ta põlema. Viktor arvab, et on sündinud pisut valel ajal, et oleks pidanud ilmavalgust nägema paarsada aastat varem. “Siis hinnati käsitööd, elu ja olu olid minule kõige sobivamad.” Praegune moodne arhitektuur Viktorile väga ei meeldi, samuti on tema arvates mööda pandud viimastel aastatel Eestisse püstitatud futuristlike monumentidega. Järgmiseks kuningalossid Tulevikus on Viktoril plaanis teha pannoo Prantsusmaa Loire`i oru lossidest. “Seal on paarkümmend kuningalossi, kus kuningad vahetevahel suviti elasid, möllamas käisid. Tahaksin need lossid valmis teha, seni kuni silmad veel näevad. Ja siis ära kinkida näiteks Prantsuse saatkonnale, endale pole sellist asja mõtet jätta.” Viktorit võlub küll tohutult Prantsuse arhitektuur, kuid prantslastega ta koos elada siiski ei tahaks. “Prantsuse rahva ideaalid ei lange minu omadega küll kokku. Olen põhjamaise olekuga. Minu jaoks on nad ikka liiga emotsionaalsed ja jutukad. Impulsiivsus, kiiresti muutuvad mõtted, naiste ja meeste suur ebatruudus segavad. Kujutan ette, et flirtimine on seal väga moes,” leiab Viktor. Nagu selgub, on ta kokku kogunud suurel hulgal postkaarte ja fotosid Pariisi monumentidest. Plaan on need kõik kunagi eraldi raamatuna välja anda. “Igal monumendil on taga ajalooline taust, kas sündmus või kuulus persoon. Tausta peab igal juhul välja uurima ja sellega peab kursis olema, muidu oleks ju tegu mehaanilise kogumisega.” Sporti teeb enda jaoks Viktori spordilembuse kohta võib öelda, et pärit on see juba maast madalast. 1954. aastal Tartu 1. keskkoolis (praegu Hugo Treffneri gümnaasium) kuulitõukes ja kettaheites püstitatud koolirekordid püsivad imekombel siiani Viktori nimel. Tol ajal olid need koguni Eesti kuueteistaastaste rekordid. “Teen praegugi sporti, aga mitte tagajärgede, vaid enda pärast. Sellepärast, et liikuvust säilitada ja et kangeks ei jääks. Sest koos kehalise kangusega kaob ära ka mõtteteravus. Kui keha on vaba, siis tunned ennast füüsiliselt hästi, mõte liigub paremini ja oled ise elavam ja energilisem. Võid veel armuda ja armastada. Aga kui muutud vaimselt tuimaks, siis pole lõpp enam kaugel. Siis pole millelgi enam mõtet,” ütleb Viktor. Ja mulle tundub, et talle pole võimalik vastu vaielda. Kogub märke ja monumente Viktor Kuiki kollektsioonis on ligi 7000 postkaarti, millel on fotod monumentidest üle maailma. Tema kogust leiab ka postkaartide kollektsiooni Pirita ja Põltsamaa vaadetest alates 1897. aastast. Peale kõige muu kogub Viktor veel suveniirmärke Eesti kohanimedega. Neid on tal kokku umbes 2500. Viktori sõnul on tal Eesti kohanimedega märkidest olemas 99 protsenti. Väiksemaid kogusid on Viktoril samuti, neid ta aga ise märkimisväärseks ei pea. |
|||||
 |
Aasta ja kahe kuuga läbis jalgrattaga ümber maailma sõitnud Sergei Lõþin 33.000 kilomeetrit, kirjutab SL Õhtuleht.
Arno Saar
VÕITJAD: Mati Alaver (vasakult) teenis parima tiitli neljandat, Kristina Ðmigun viiendat ja Andrus Värnik esimest korda.
Arno Saar
VE: viigerhüljes
TALLINN, 5. jaanuar (EPLO) – Viigerhülge arvukus on viimaste aastatega katastroofiliselt langenud, kui 1996. aastal elas meie vetes veel 1500 looma, siis nüüdseks on neist järel vaid kolmandik, kirjutab Postimees.
«Eesti viigerhüljeste olukord on katastroofiline,» ütlesid looduse fondi hülgeuurijad Ivar ja Mart Jüssi neil päevil avalikustatud raportis. «Kui 1996. aasta jäärohkel talvel elas Eestis veel 1500 viigerhüljest, siis nüüdseks on neid järel vaid 500.»
Sada aastat tagasi elas Läänemeres umbes veerand miljonit hüljest. «See on väljapüügi pealt tagasi arvutatud, et milline peab loomade arv olema, et nii palju kätte saada,» selgitas Mart Jüssi. Tollal kütiti aastas umbes 30 000 hüljest.
«Sada aastat hiljem oli järel vaid viis protsenti. Üheksakümnendate aastate lõpus käis järgmine mats,» lausus Jüssi. «1997. aastal oli neid veel küll, 2001 äkki enam mitte. Siis oli plats juba puhas.» Põhjuseid võib esialgu üksnes aimata. Neist olulisemad on keskkonnareostus ja jääolud.
Novembris hoiatas Tallinna väisanud Euroopa Komisjoni keskkonnavolinik Margot Wallström eestlasi liigse kalasöömise eest. «Te ei peaks liiga palju Läänemere kalu sööma, sest mere saastatus on liiga suur,» lausus rootslannast volinik. «Eriti kui oled lapseootel.»
«Hüljes ei saa valida, keda ta sööb,» ütles hülgeuurija Ivar Jüssi. «See mõjub nende tervisele üsna laastavalt. Ta sööb ka teisi kalu peale räime, aga nende mürgisisaldust pole nii täpselt mõõdetud.» Jüssi sõnul on keskkonnamürkide sisaldus Läänemeres kolmkümmend kuni sada korda kõrgem kui ookeanis.
Uuringud näitavad, et keskkonnamürgid mõjuvad hüljestele nii otse kui kaudselt. Läänemere tänaseid viigerhülgeid iseloomustavad nn vanade loomade haigused – näiteks maohaavandid ja teised seedeorganite hädad.