• Tere taas!

     

    Viimased postitused:

VE: Kultuuripidur – kultuuriauhind-preemia

Autor Avo | Avaldatud: 19. dets. 2003

Kultuuripiduri auhind läks Reformierakonnale
19.12.2003 00:01Neeme Korv, PM kultuuritoimetuse juhataja 

Tuhandete hääletajatega internetifoorum valis Eesti tänavuseks Kultuuripiduriks Reformierakonna. TV 3 otsesaates «Koosolek» võttis eile õhtul tiitli vastu üks erakonna juhtpoliitikuid Rein Lang.

Kultuurikriitik Andres Keili algatatud internetikonkursil võis Kultuuripiduriks saada organisatsioon või üksikisik, kes aasta jooksul Eesti kultuurielu kõige rohkem pärssinud.

Lisaks Reformierakonnale olid kandidaatide seas ka Margus Allikmaa ja Signe Kivi, samuti Viktor Kaasik, Edgar Savisaar, Anu Saagim, Keskerakond, Res Publica, ajakiri Kultuur & Elu, Eesti riik, politsei ning mitmeid kultuuriinimesi, teiste seas ka Andres Keil ise.

Keil ei soostunud nimetama kandidaatide paremusjärjestust, ent tema kinnitusel oli Reformierakonna ülekaal ligi 10 000 hääletaja arvates kindel. «Võitja selgus lihthäälteenamusega, kus Reformierakond edestas järgmist kandidaati tsirka 50-protsendilise häälteenamusega,» märkis Keil, kes ise hääletuses ei osalenud.

Keili sõnul heitsid vastajad Reformierakonnale ette kultuuri pidevat ahistamist. Reformierakonna käes on 1999. aastast kultuuriministri portfell, läbi kolme valitsuse on ministritoolil istunud Signe Kivi, Margus Allikmaa ja Urmas Paet.

Debatti ei tule

Rein Lang pidas Postimehe usutluses ettevõtmist vaid räpaseks päevapoliitiliseks trikiks.

«Kui Eesti poliitiline võitlus käib niisugusel tasemel, siis on see äärmiselt kahetsusväärne ja madal – eks igaüks tee sellest omad järeldused,» ütles Lang, kelle andmetel on ka ettevõtmise algataja seotud poliitiliste jõududega.

Keil märkis siiski, et kui tema kuuluks Reformierakonna juhtkonda, algataks ta parteis mingi sissevaatava arutelu. «Aga mul pole aimugi, kas see neid ka huvitab või mitte,» nentis ta.

Langi väitel pole erakonnal põhjust midagi ette võtta: «No mida siis? Et peaksime hakkama rääkima, et meil on tohutud kultuuripidurid nagu Andrus Ansip ja Kaljo Kiisk?»

Samas kinnitas Lang, et Kultuuripidurile auhinnaks antava loomingu võtab erakond vastu. «Kui antakse toredaid maale ja raamatuid, siis loomulikult. Iseasi on see, et nende kunstiväärtus, mis pidurile antakse, on tõenäoliselt niisugune, mis kõlbab prügikasti,» märkis ta.

Väärikad auhinnad

Kultuuripidurile annetasid auhinnaks oma loomingut kümned Eesti loovisikud, teiste seas Doris Kareva, Rein Veidemann, Ingo Normet, Mihkel Mutt, Karl Martin Sinijärv, Kivisildnik, Francois Serpent, Tarmo Teder, Jaan Elken ja paljud teised.

Aasta Kultuuripiduri foorumi käivitas Keili Postimehe kultuuriveergudel ilmunud artikkel, mille põhjustas Keili sõnul kultuuri olukord Eestis, ent mille otseseks ajendiks oli Tallinna raamatukaupluse Rahva Raamat osalise väljatõstmise ümber puhkenud avalik debatt.

Kultuuripiduri auhinnast võiks Keili hinnangul saada iga-aastane traditsioon.

Piduri valimist võiks tema sõnul edaspidi hakata korraldama kas kultuuriministeerium või eraldi selleks moodustatud paljude osapooltega nõukoda.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Võrno, Hannes – virukas

Autor Avo | Avaldatud: 19. dets. 2003

Vigur jõuluvanaRainer Kerge, SLÕL, reede. 19. detsember 2003 
 

Eile käis riigikogus Hannes Võrno häälega jõuluvana, kes kinkis koalitsiooniparteidele käerauad. Taat aheldas käsipidi kokku võimuerakondade fraktsioonide juhid. Opositsiooniparteidest said Isamaaliit ja Mõõdukad käeraudade võtmed, Keskerakond aga rauasae.

Küllap andis millegi nii teravmeelselt hindava peale tulla! No vaadake nüüd ise.

Käeraudade võtmed – mille kasutamine vajab pigem nutikust kui jõudu – said kaks väiksemat opositsiooniparteid. Rauasaag – brutaalne tööriist – läks koalitsiooni käeraudade lõhkumiseks suurele ja tugevale Keskerakonnale.

Käeraudadega on aga hoopis põnevam lugu. Sest milleks kasutatakse käeraudu? Aina ahistamiseks! Käeraudadega klõpsatades manitsevad korravalvurid väiksemaid ja suuremaid kurjategijaid rahulikkusele ning välistavad vastuhaku. Korrakaitsja tunneb end turvaliselt, raudade kandja aga ebamugavalt.

Lisaks politseile-miilitsale on läikivad käerauad abimeesteks teatud sorti intiimmängudes.

Nii et millele jõuluvana koalitsiooni puhul siis nüüd vihjaski? Et kolme erakonda peab miilits jõudu kasutades koos hoidma (kes on sel juhul miilits?), või et koosmeele koalitsioon pole tegelikult midagi muud kui sadomaso-tunnustega (ja eeldatavasti kõigi rahuldusega lõppev) akt?

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Raag, Ilmar – telejuht

Autor Avo | Avaldatud: 19. dets. 2003

Ilmar Raag otsustab telejuhiks jäämise pärast valitsuse otsust Andri Maimets, PM toimetaja, 19.12.2003

Eesti Televisiooni juhatuse esimehe kohalt lahkumist kaaluv Ilmar Raag kinnitas, et on kõhklusteta valmis ametis jätkama alles pärast valitsuse otsust liita ETV ja Eesti Raadio rahvusringhäälinguks.

«Siiani on olnud olukord väga ebaselge ja ma olen tõepoolest lahkumise üle põhjalikult mõelnud,» tunnistas Raag. «Murelokku pole hetkel aga mõtet lüüa, esmalt tuleb ära oodata valitsuse hinnang rahvusringhäälingu loomisele.»

Hoolimata eelmisel aastal parlamendis kinnitatud ETV ja Eesti Raadio (ER) arengukavast jäi avalik-õiguslikel kanalitel riigitoetus nii programmi arendamiseks kui ka seadmete ostuks saamata. Ka ei ole järgmise aasta riigieelarves summat, mida ringhäälingunõukogu rahvuslikule raadiole ja televisioonile soovinuks.

Nüüd loodavad tele- ja raadiojuhid sügisel valminud audiitorfirma KPMG pool miljonit krooni maksnud uuringule, mis näeb muu hulgas ette ETV ja ERi ühendamist ning uue ringhäälingumaja ehitamist.

Otsus lükkus edasi

Sama uuringu põhjal valmis ringhäälingunõukogu, tele- ja raadiojuhtide ning kultuuri-, rahandus- ja justiitsministeeriumi esindajatel hiljuti rahvusringhäälingu tegevuskava, mis pidi algselt valitsuse päevakorras olema eile. Postimehele teadaolevalt soovis rahandusministeerium kava arutelu aga edasi lükata, sest eilne aasta viimane istung koosnes väga paljudest päevakorrapunktidest.

Valitsuse pressinõuniku Hanna Hinrikuse sõnul hakkab valitsus rahvusringhäälingu kava arutama uuel aastal.

Raagi hinnangul ei saa ei Eesti Raadiot ega ETVd seni nimetada avalik-õiguslikuks, sest poliitikutel puudub nii ühtne visioon kui ka soov tagada ringhäälingule hetkepoliitikast sõltumatu rahastamine, mis peaks stabiilseks arenguks olema kokku lepitud vähemalt 3-5 aastaks.

«Kui riik omanikuna endale seda süsteemi selgeks ei tee ja sisulist muutust ei tule, siis ei ole vahet, kes minu asemel sellel ametikohal on – kas või mu ammulahkunud vanaema,» nentis Raag. Ta võrdles senist ETVd Venemaa või Itaalia tüüpi riigitelevisiooniga, mis üksnes mängib avalik-õiguslikku mudelit.

Rahulolematud töötajad

Esimest korda jõudsid kuuldused Raagi võimalikust lahkumisest avalikkuse ette eelmisel nädalal, mil Kanal 2 saatejuht Urmas Ott päris selleteemalist kommentaari autorisaatesse «Happy Hour» tulnud ETV juhatuse liikmelt Juhan Paadamilt. Toona lükkas Paadam jutu ümber.

Mitu Eesti Televisiooni töötajat kinnitasid Postimehele, et Raagi võimalikust lahkumisest on telemajas juba ammu räägitud. Töötajad pole rahul ka juhatuse tööga, seda enam, et Ilmar Raag on juba kuu aega puhkusel ning juhatuse töö justkui seisaks.

Nii teletegijad ise kui ka ETV konkurendid on praegusele programmile ette heitnud liigset heitlikkust ning väikest vaadatavust.

«Pole mõtet näidata õhtul kell 7 uudiseid, mida keegi ei vaata, sest samal ajal näitab TV 3 oma «Seitsmeseid uudiseid»,» tõi üks teletöötaja näite.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Linnateater

Autor Avo | Avaldatud: 18. dets. 2003

Linnateatri õue mahuvad kitsad tänavad ja uus saal
18.12.2003 00:01Anu Mõistlik, reporter

Eile pärastlõunal kuulsid stuudio Siim & Kreis arhitektid Linnateatri kammersaalis, et just nende idee teatri siseõue uue saali ehitamiseks sai lõppenud konkursil võidupreemia – 120 000 krooni.

Andres Siim, Kristel Ausing ja Jan Skolimowski paigutasid 400-kohalise saaliga maja teatri hoovi nii, et õue ümbritsevate hoonete ja uustulnuka vahele jäävad kitsad kõrged vahed. Just nagu ehtsad vanalinnatänavad.

«Eriti raske oli just nii kindlate nõuetega maja nagu teatri sobitamine keskaegsesse ümbrusse,» rääkis Siim. «See oli kõva tükk tööd ja timmimist.»

Saksa ekspert Stephen Rolfe hindas þüriid nõustades, et märksõna «Veepealne osa» kandnud võidutöö pakkus välja ka parima teatritehnilise lahenduse – võimalused näitlejate ja külaliste liikumiseks, lavatehnika ja valgustuse paigutamiseks jms.

Siim tõdes, et ükski teatrieksperdist konsultant neid ei aidanud. Ja ühtki sarnase otstarbega hoonet pole nad samuti varem projekteerinud. «Kui süveneda, töötad loogilise mõtlemisega skeemid välja,» selgitas ta.

Võiduka arhitektitrio teise liikme Kristel Ausingu sõnul tegigi just asjaolu, et teatrimaja on kõva pähkel, nende töö hästi huvitavaks: «Muidu ainult lihtsaid hooneid tehaksegi.»

þürii esimees, Tallinna kultuuriväärtuste ameti juhataja Agne Trummal rääkis, et alguses ei osanud nad nii head võidutööd oodatagi – arvestades, et konkursile laekus vaid üheksa kavandit, millest kaheksa tingimustele vastas.

Linnateater.jpg:

Lõpp-protokollis kiidab þürii võidutöö juures veel näiteks lavatorni sobimist vanalinna katusemaastikuga, samuti asjaolu, et kohviku paigutasid autorid otse Aida tänava äärde, ning et hoovis jäävad endiselt nähtavaks Lai 21 ja 23 majade fassaadid.

Ka teater jäi konkursi tulemustega rahule, kinnitas Linnateatri direktor Raivo Põldmaa. Kuidas ja millal ehitus pihta hakkab, pole tema sõnul siiski veel teada – rahastamisskeem tuleb alles välja töötada. «Võtame asja üks etapp korraga,» lausus ta.

Direktor ennustas, et valdavalt suurte betoonpindadega kaetud hoone võiks hakata õueauku ehtima 2010. aastal. 2011. aastaks taotleb Tallinn Euroopa kultuuripealinna tiitlit, nii et kaks asja sobiks hästi kokku.

Uut saali läheb Linnateatril aga Põldmaa sõnul igati tarvis. «Oleme teinud statistikat, et suudame pileteid müüa ainult igale neljandale soovijale,» rääkis ta. Ülejäänud kolm lahkuvad tühjade kätega.

Praegu töötab Linnateatris statsionaarselt 150-kohaline Põrgusaal ja 160 kohaga Taevasaal.

Saja kohaga väike saal naaseb remondist eeldatavasti juunis. Nii näitab arvutus, et uus teatrimaja tõstaks publikukohtade arvu peaaegu kahekordseks.

Teatrisaali ehitamiseks korraldatud konkursil võitis teise koha AS Vaikla Disain, töö autoriteks olid Katrin ja Argo Vaikla, Liis Lindpere, Peeter Loo ja Katrin Kalju. Kolmandaks tuli Andres Sevtsuki ja prantslase Gabriele Evangelisti töö.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Tehnikavidin jõulukingiks

Autor Avo | Avaldatud: 18. dets. 2003

Tehnikavidin jõulukingiks

(18.12.2003)

Uudise pilt

Lähenevad jõulud sunnivad paljusid pead murdma, mida sel aastal sõpradele-sugulastele kinkida. Päevaleht valis välja mõned alla tuhande krooni maksvad tehnikavidinad, mis sobivad jõulu- või muidu kingituseks. Kõik asjad on praegu arvutipoodides saadaval.

Joonistustahvel: 450 krooni
Kui joonistamisisu tuleb, ei pea enam pliiatseid ja paberit otsima. Välja tuleb võtta hoopis joonistustahvel, näiteks Trust Wireless Design&Tablet 100. Tahvlil saab spetsiaalse juhtmeta pliiatsiga kirjutada või joonistada, seda loomulikult värviliselt. Joonistatu ilmub arvutiekraanile, kus seda saab salvestada või välja trükkida. Pliiats on rõhutundlik – kõvemini vajutades tuleb paksem joon. Ühendatakse USB-pessa. Hind 450 krooni.

Võimsa bassiga kõlarid: 575 krooni
Pole saladus, et uue arvutiga kaasamüüdavad kõlarid ei kõlba reeglina kuhugi. Trust SoundForce 1600P 2.1 kõlarikomplekt teeb arvutist muusikakeskuse, millega kannatab juba CD-sid kuulata. Ka filmi- ja mänguefektid saavad hoopis teise kõla. Kuna kõlarite heli on parem kui näiteks tavaliselt televiisoril, siis on neid võimalik ühendada ka hoopistükkis teleri taha. Proovige ja imestage – filmidest kostvad kärgatused ei tule enam padja alt. Hind 575 krooni.

Arvutimäng Sims: 600 krooni
SIMS: Double Deluxe Edition on hetkel Eestis kõige populaarsem arvutimäng, mis pakub lõõgastumisvõimalust virtuaalses maailmas ringi käies. Pakett sisaldab baasmängule lisaks ka Livin It Up ja House Party mängulaiendusi. Eestikeelne ümbris ja juhend, hind ligikaudu 600 krooni.

Juhtmeta hiir ja klaviatuur: 695 krooni
Kui hiire- ja klaviatuurijuhtmed laual segama kipuvad, tuleb sellest teavitada jõuluvana. Logitech pakub Cordless Desktop’i ehk traadita optilist hiirt ja klaviatuuri, mis lubab arvutilaual juhtmetest vabaneda. Ettevaatust – juhtmeta hiir võib laualt hõlpsasti ära kaduda. Hind 695 krooni.

Skanner: 700 krooni
Tavalised fotod pole igavesed. Skannige need arvutisse – ning enam need kolletuda ei saa. Kirjutage need CD-le ja jagage sõpradega. Mustek Be@rpaw 1200Plus skanner on õhuke, soodne ja lihtne kodus kasutada. Skanneril on põhioperatsioonideks viis nuppu. Kaasas on palju tarkvara, mis mõeldud fotodega tegelemiseks. Skanneris on tehnoloogia piltide teravdamiseks. Hind 700–1000 krooni.

Printer: 730 krooni
Canon i250 printer on oma hinna kohta väga tubli – trükib kuni 12 lehekülge minutis kvaliteediga 4800×1200 punkti. Veel mõni aasta tagasi oli see vaid unistus, koduprinterid trükkisid kolm korda aeglasemalt ja mitu korda nõrgema resolutsiooniga. Praktilisust lisab algajale lihtsustatud fotode ja veebist trükkimine. Kaasas on must ja värviline tint.

USB-mälupulk: 800 krooni
Flopikettad on vajumas ajaloo prügikasti. Nende koha on võtnud USB-mälupulgad, mis mahutavad kümneid kordi rohkem infot, on mugavamad kaasas kanda ega “rikne” nii nagu flopikettad. Tuntud mälutootja Kinsgstoni USB mälupulk Kingston Data Traveler 2.0 mahutab 128MB. USB 2.0 standardi toetamine tähendab, et mahuka info peale-allalaadimine toimub tavalisest mälupulgast kiiremini. Loomulikult võib seda kasutada ka tavalises USB-pesas. Hind umbes 800 krooni, odavama otsa tootja pulga hind on paarsada krooni väiksem.

Wifi-kaart: 900 krooni
3Com Office Connect traadita võrgu kaart on hea kink neile, kes tahaksid wifi alades veebis surfata. Kaardi teeb võluvaks 3Com tehnoloogia Xjack, kaardi antenni saab näpuvajutusega sisse lükata ja nii ei pea sülearvutit kotti pannes kaarti välja võtma – nii mõnedki kotid on täpselt sülearvuti laiused ja väljaulatuv kaardi osa sunnib kaarti arvutit kotti pannes välja võtma. Hind alla tuhande krooni. Odavama otsa kaardi saab kätte ka kaks korda odavamalt, kuid kui rahakott lubab, peaks kallima ostma, sest sellega on nagu paljude asjadega – hind tähendab kvaliteeti ja lisavõimalusi.

Juhtmevaba hands-free: 1000 krooni
Vabasta end juhtmetest ja naudi vestlust juhtmeta handsfree abil. Logitechi Mobile Bluetooth Headset pisiseade käib kõrva nagu tavaline handsfree, kuid tülikaid juhtmeid sel pole. Ühendus telefoniga toimub bluetoothi abil, mis tähendab, et mobiiltelefonil peab olema samuti bluetooth. Enne ostmist uurige järele, kas telefon seda toetab. Seadme mikrofon püüab kõrvaldada kõrvalist müra ja elavdada kõnesagedustel kostvaid helisid. Telefon ei pea isegi taskus olema, vaid võib asuda kuni 10 meetri kaugusel. Ühe laadimisega peab aku vastu 7 tundi kõnelemist. Hind umbes 1000 krooni.

Kaubad on saadaval näiteks Kaubamajas, Citymarketites, +/– Elektroonikas või K-Arvutisalongis, Enteri poodides.

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Lasnamäe majakad

Autor Avo | Avaldatud: 18. dets. 2003

(18.12.2003)

Lasnamäe majakad 200-aastased
Robert Nerman, ajaloolane


Lasnamäe küllalt lagedal maastikul torkasid omal ajal silma tuletornid. Vanim, kahekorruseline kivihoone ehitati 1806. aastal Lasnamäe paekalda äärde. 1835. aastal püstitati sellest üle kilomeetri lõuna poole punane tüvipüramiidjas puitmajakas.

Ametlikes dokumentides nimetati tuletorne Tallinna Alumiseks ja Ülemiseks majakaks. Rahvasuus hakati 1806. aasta rajatist kutsuma Valgeks ja 1835. aasta ehitist Punaseks majakaks. Samuti nimetati esimest Põhja ja teist Lõuna tuletorniks.

Tuletorne toideti mitmel moel 1839. aastal rajati Valgele majakale praeguseni säilinud katusetorn ning 1873. ja 1894. aastal tehti kapitaalremont. 1890. aastateks oli Punane tuletorn kõdunemas, seetõttu rajati 1896. aastal uus, 40 meetri kõrgune must-valge kivitorn vanast tuletornist 5–6 sülda kaugemale.
Algul põles Valges tuletornis kanepiõlitaoline vedelik, seejärel mindi üle petrooleumi-, hiljem juba elektrivalgustusele. Tsaariajal oli tuletorni juures väike elektrijaam.

Et aga elekter oli kallis, võeti kasutusele atsetüleen, mida valmistati kaltsiumkarbamiidist Tallinna Miinisadamas. Sama gaasi tarvitati 1920. aastatel jalgrattalaternates. Eesti Vabariigi ajal mindi jälle üle elektrivalgustusele. Võib arvata, et Punases tuletornis kasutati samu kütteviise.
Punasest tuletornist on veel teada, et selle valgustust võimendas 12 ülehõbetatud kumerpeeglit.
Valge tuletorni valvur Aleksei Wahrushow, kes asus vahikohale möödunud sajandi viimasel veerandil ning töötas seal üle 60 aasta, on meenutanud väga kõva korda tuletornis. Valvuril oli kategooriliselt keelatud korrakski tuletornist lahkuda.
Wahrushowi mälestuste järgi rajati Kadrioru pargist tuletorni juurde trepp. Tuletornide ülevaataja K. Matukaitis organiseeris treppi ehitama Tallinna madrused.
Majaka juures leidus vanu hooneid, näiteks omaaegne kahekorruseline paekivist töökojahoone, mis oli ehitatud arvatavasti juba 1806. aastal. 19. sajandil rajati ka paekivist sepikoda. Mitu abihoonet, nagu näiteks arteesiakaevu putka ja töökoja kraamikuur, valmis 20. sajandi algul.
Vähesed võib-olla teavad, et möödunud sajandi lõpul korraldati laskeharjutusi peale Paljassaare sõjaväe territooriumi ka Lasnamäel Karlova mõisa juures.

Tuletornide järgi said nime tänavad
Lasnamäe tuletornid andsid linnaosa tänavatele mitu nime. 1902. aastal võeti kasutusele Punase tänava nimi, mis tulenes lähedal asunud Ülemise ehk Punase tuletorni nimest. Sama tuletorni järgi sai 1910. aastal kasutusele võetud ka tänavanimi Majaka. Praegune Pae tänav kandis enne 1949. aastat Valge tänava nime. See nimi tulenes Alumisest ehk Valgest tuletornist.
1922.–1925. aastal oli Lõuna ja Põhja tuletornis palgal kaheksa inimest. Peale nende olid Valge 1 paiknenud tuletornide töökojas ametis kolm ametnikku ja 30 töölist.
Töökoda allus merejõudude peavalitsusele ning kasutas 4150 ruutmeetrit maad. Sellel maal asus 1806. aastal ehitatud kahekorruseline paekivihoone üldpinnaga ligi 480 m2.
Maja esimese korruse kaheksast ruumist kuulus viis tuletornide töökojale. Teisel korrusel oli neli korterit ning üks meteoroloogiajaama ruum.
Alumise tuletorni lähedal kõrge aiaga ümbritsetud maa-alal tegutses meteoroloogiajaam.

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Vallaste, Vello – maksumaksjate eeskõneleja

Autor Avo | Avaldatud: 18. dets. 2003

(18.12.2003)

Maksuameti revidentide terror ettevõtetes kestab
Toivo Tänavsuu

Ruut  Vello Vallaste: firmad maksavad miljonid vaidlemata ära või lähevad pankrotti

Ruut  Maksuameti peadirektor suuremaid probleeme revidentide suhtumises ei näe

Uudise pilt
Foto: PRIIT SIMSON

Eesti Maksumaksjate Liidu (EML) juhatuse esimehe Vello Vallaste sõnul jätkub maksuameti revidentide terror ettevõtetes, vaatamata ameti juhi vahetusele pool aastat tagasi.

Sel aastal on maksuameti tegevus Vallaste sõnul tekitanud majandusele vähemalt 100 miljonit krooni kahju ning enam kui pooled maksuametiga kimpus olnud firmad on pankrotistunud.
Vallaste sõnul ei söanda firmajuhid maksuametiga vaidlema hakata, kuna teavad, et see rikub nende äri ja tervise.

Ohver lendab vette
“Kel võimalik, maksavad vaidlemata miljonid ära, kel miljoneid ei ole, lasevad äri pankrotti,” ütles ta. Revidentidele on tema sõnul maksuseaduseks osakonnajuhataja seisukoht. “Maksuamet küll ütleb, et ausal ei ole midagi karta, kuid peab ikka nõiajahti. Viskab ohvri vette, kui see vajub põhja, on kõik õige, kui jääb vee peale, tuleb ära põletada.” Vallaste sõnul on tavalised ähvardused ja uste jalaga lahtilöömised. “Kohtuistungitelgi on maksuameti esindajad öelnud, et kui palju mölisetakse, keevitame veel suurema numbri.”

Vallaste teab lisaks puiduettevõtte Adonis Baltic Timber Group (ABTG) jätkuvale vaidlusele maksuametiga mitut negatiivset juhtumit. Näiteks nõudis maksuamet 21 000 krooni maksu invaliidist FIE-lt, kes tõlketöödega oli 11 kuu jooksul tekitanud vaid 16 000-kroonise rahavoo. Lisaks on maksuamet tema sõnul nõudnud kahe miljoni kroonise aastakäibega autoremonditöökojale 1,6 miljoni kroonise maksuotsuse. “Noor sümpaatne revident taipas ise ka, et summa on liiga suur, ning leppis kümnendikuga.” Üks ettevõtja, kes sai maksuametilt
40 000-kroonise ettekirjutuse, ütles Vallaste sõnul, et summa on reaalne ja tuleb ära maksta, kuna tegelikult on ta riigile palju rohkem külma teinud.

Jaburad tulemused
Enim probleeme maksuametiga on tema sõnul põllumajandus-, kalandus- ja metsandusettevõtetel. “Mõnes revisjoniaktis on piltlikult öeldes haigla keskmine temperatuur, surnukuur ja kopsuhaigete palat kokku liidetud ning tulemusest keskmine võetud,” ütles EML-i juht. “Maksuamet võitleb viimase veretilgani, raisates palju raha ilmselgete lolluste peale.”
Ka Aivar Sõerdi lahkumine maksuameti peadirektori kohalt ei ole Vallaste sõnul maksuameti revisjonides midagi muutnud. “Seni kasutatakse üle-eestilist skeemi, üritades müüjal teadaolevaid ja võimalikke patte ostja kaela määrida. See võimaldab esitada röögatuid nõudmisi, mille järel on poe kinnipanek paratamatu.” EML-il on üle 2000 liikme.
Maksuameti peadirektori Aivar Rehe sõnul revidentide suhtumises probleeme ei ole ning ameti tegevus on täielikult tema kontrolli all. “Olen osalenud ettevõtjate üritustel ning maksuamet on suhtumise eest kiita saanud,” ütles ta.

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Ruutsoo, Rein – politoloog

Autor Avo | Avaldatud: 18. dets. 2003

(18.12.2003)

REIN RUUTSOO: Ajaloo lõpp eesti ja vene moodi

Uudise pilt

Rein Ruutsoo muretseb, et Eestis elavad venelased samastavad end Venemaaga.

See, et Fukuyama raamat “Ajaloo lõpp” kümmekonna aasta eest suure vaimustusega vastu võeti, ei tulenenud niivõrd Hegeli halvast tundmisest, kuivõrd inimeste üldiselt normaalsest soovist, et “see jama”, mida ajalooks nimetatakse, kord ometi ära lõpeks. Läänes andis sellele väikekodanlusele nii sobivaks soovillusiooniks toitu N Liidu kokkuvarisemine ja külma sõja lõpp. Meile koos taasiseseisvumisega ajaloo lõpp veel ei terendanud. Olime veel üsna kaua “hallis tsoonis”.
Meie suur õnn ei olnud lääne väikekodanlaste otsustavus, vaid lihtsalt Venemaa pikale veninud nõrkuse periood. Kuid arvan, et nii mõnegi jaoks hakkab ajaloo lõpp koitma. Kas saabub see sellega, et Euroopa Liidu kõnepuldist võib kuulda eesti keeles peetavaid kõnesid. Või saabub see mõnele siis, kui sinimustvalge käiseembleemiga Eesti sõdur marsib kusagil Euroopa südames NATO lippude all. Paljudele neist, kes mäletavad veel teenistust N Liidu armees või kohustust ka viimase parteikomitee instruktorinolgiga vene keelt purssida, on uskumatuna toimuv kui mitte ajaloo, siis ühe ajastu lõpu märk.

Dima fenomen
Kuidagi täiesti anakronistlikult mõjus selle taustal Eesti probleemide kirjeldus, nagu neid eelmise laupäeva Eesti Päevalehes esitas ajakirjanik Dimitri Klenski. Mõnda eestlast puudutas see jälle kui meie osatatud alateadvus (venelased on meie alateadvus, tehke mis tahate). Kuid enesekindlad õpetussõnad sellest, kuidas uuel Eestil, EL-i ja NATO-Eestil tuleks “finlandiseeruda”, alandlikult ära kuulata naabri räuskamine jne, olid nagu ühest teisest maailmast. Selles purskes oli kindlasti palju isiklikku, aga ka “alandatute ja solvatute” kibestumust. Aga kui see jutt oli ühest “teisest maailmast”, siis on mõtet küsida – millisest maailmast siis?
Ma ei ta, kui paljusid ja keda võiks Klenski täpsemalt esindada – kuid kindlasti mitte neid, kes ei suuda Eesti TV-d jälgida ega loe eestikeelseid lehti. Oluline on, et Klenski on see tüüp, kes võiks mitmel põhjusel juba olla meie “oma venelane” – ja seda suuremal määral kui paljud uusasukad. Mõtlen selle peale kurbusega – vanaema eestlane, eesti keel sulavalt suus, ja samas ajab sellist juttu suust välja! Kujuteldava sarnasuse all ei mõtle ma mitte ideoloogia “ühtsust”, ma mõtlen “jagatud maailma”, mille sees toimub vähemalt mõistuspärane dialoog. Mis on valesti läinud, mida on valesti tehtud?

Mida teame
kaasmaalastest? Me väldime teatud sõnu – nii nagu ka nemad väldivad. Meie venekeelse ajakirjanduse sõnavaras ei kohta sõnu okupatsioon, vallutamine jms, kui räägitakse Eestist 1940. Kui sind – s.t tavalistki uusasukat – on samastatud okupandiga, siis on äärmiselt raske rääkida endast sel viisil. Meil on peaaegu ilmvõimatu nimetada kõiki mitte-eestlasi kaasmaalasteks. Selleks, et nemad võiksid end eristada ühest seltskonnast, peaksime neile selleks võimaluse andma.
Ma ei kasuta sõnu “kaasmaalased” ja ka “oma venelased” mitte juhuslikult. Piiride ümberjaotamises liigume kiiresti Euroopasse, kus tekib veel palju “omasid”. Nähtavasti Euroopas omi asju seletades olemegi seda vahet juba kindlasti teinud.
Eestis on dialoog katkenud mitmel tasemel. See pole lõhestatud kaheks, vaid vähemalt neljaks. Nüüd tuleb hakata nende võitude hinda maksma – nii demograafias, majanduses kui ka riigi ehitamises. Täna, kui oleme Euroopa Liidu ja NATO lävel, pole ühtegi argumenti, et mitte käituda eurooplasena. Mitte ainult, et nii peab – vaid arvan, et see on kasulik kõigile – ka meile endile, nii riigile kui ka igaühe hingerahule.
Meie kaasmaalastele, keda me pole piisava järjekindlusega õpetanud eesti keelt mõistma, on need arengud kindlasti väljakutse.

Klenski “salateadvus”
Klenski avameelsus on mitme asja sümptom. See on soov meid mitte ainult osatada, vaid “äratada”. Kindlasti osutab Klenski enesekindlus välja öelda võimatuid asju ka sellele, et maailm sealpool idapiiri liigub nähtavasti teisele poole, võimuriigi suunas. Ajaloo lõpp võib tulla ka muul viisil – näitkeks nn halva lõpmatusena, kus kõik koledused korduvad uutes vormides. Seega sellest vaatenurgast on asi hoopis tõsisem. Kindlasti sisendab vähemalt sõjalis-administratiivselt kosuv Venemaa meie venelastele enesekindlust ja rahvuslikku uhkust. Kas nad hakkavad ennast ka selle Venemaaga samastama? Mis on neile siin olulisem, kas võimsus või demokraatia?
Või hakkavad nad selle valguses nägema Eestit ja Euroopat ka veidi teisiti? On kohutav, kui vahel jõutakse sinna, kuhu maandub Klenski. Mõtlen seda, kuidas ta õigustab Ribbentropi-Molotovi pakti, isegi siis, kui ta esitab seda vaid vene rahvuslike huvide kaitsmise viisina.
Kuid Klenski arusaam natside-kommunistide paktist osutab hoopis tähtsamale. Putinlased on juba edu saavutanud. Esiteks pole neil kindlasti õigus. Isegi vene rahvuslike huvide kaitsmise seiskohalt oli Ribbentropi-Molotovi pakt reetmine. Ainus tegelik viis Teist maailmasõda Venemaa jaoks ära hoida oleks olnud pakti mitte sõlmida. Muidugi on raske tunnistada, et Teise maailmasõja ettevalmistamine oli osa stalinliku N Liidu suurematest plaanidest.
Ribbentropi-Molotovi pakti õigustamise taga on tegelikult Eesti okupeerimise õigustamine. Alltekstis ju kõlab – seda oli vaja Venemaa huvides. Eesti tuli ohverdada selle kaitsmiseks. Tegemist ei ole ajalooga või ajaloolise vaidlusega, vaid ka kodaniku lojaalsusega. Okupeerimise õigustamine naaberriigi mingite näiliste julgeolekukaalutlustega on äärmiselt kahetsusväärne. Nagu suur vene reÏissöör Nikita Mihhalkov ühes äsjases enesevaatluses kinnitas – ühe lapse valu ei kaalu üles mitte mingit ideed. Nii see on – kuid juba juunis 1941 pandi vaguneisse tuhandeid perekondi.

***
Ma ei arva, et peame
“omad” kaasmaalased ja nende teadvuse “Euroopale päästma”, nagu olen mõnda rääkimas kuulnud. Eestil pole mingit messianistliku ajaloolist rolli. Ajaloo palge ees tuleb lihtsalt käituda oma riigi vastutustundlike kodanikena. Nii mõnegi mehe parlamendis saadud koha eest maksame nüüd sellega, et peame tikutulega elektroonikuid ja keevitajaid paraja palgaga Ukrainast tagasi meelitama. Kindlasti seisavad meie kaasmaalased uute valikute ees – kuidas maailma näha ja kus elada. See, et nad ei saa paljudest asjadest nii aru, nagu saadakse Euroopas, on meie süü. Aga on mõistlik hoida neid Eestile.

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Lotman, Mihhail – teadlane, esseist

Autor Avo | Avaldatud: 17. dets. 2003

17.12.2003)

MIHHAIL LOTMAN: Eesti valikud ja väljakutsed

LotmanM.jpeg:  
Foto: Ülo Josing (ETV)

Mihhail Lotman kirjutab Eesti ühiskonnas endiselt valitsevast egoistlikust maailmavaatest.

Poliitiline kriis on ühiskonna ja võimu vastastikune umbusaldus. Just selline olukord valitses Eestis poolteist aastat tagasi. Valitsejate umbusaldamise aste ületas kaugelt neid piire, mida üks iseseisev riik võib endale lubada. Kuulsin Põlvamaal isegi sellist ðokeerivat väljendit nagu võõrvõim, see käis Mart Laari valitsuse kohta.
Aeg nõudis muudatusi. Uue poliitika idee, vähemalt nii, nagu mina sellest aru sain, seisnes poliitikute ja ühiskonna vahelise kuristiku ületamises. Lihtsa riigi loosung pidi tähendama valitsejate kasti privileegide ja bürokraatia vohamise lõppu – riigiametnik on nagu iga teinegi Eesti inimene, käib jala ja joob vett. Sellised ootused ei olnud üksnes minul.

Kui küsida, et mil määral on neid lubadusi täidetud, mis on praeguse valitsuse idee, mille poolest ta erineb eelmistest, siis pean tunnistama, et ei oska vastata. Ma näen samasugust valitsejate arrogantsust, samasugust ametnike omavoli nagu varem. Lihtne riik oli hea loosung, kuid Eesti riik ei ole läinud lihtsamaks ega rahvasõbralikumaks. Üks värske näide.
Kuigi sotsiaalministeeriumi hoone renoveerimine läheb maksma sada korda rohkem kui Inju mõisa lastekodu remondi lõpetamine, leidub sotsiaalministeeriumi hoone jaoks vahendeid, lastekodule mitte. Mille poolest erineb nüüd uus poliitika ja lihtne riik vanast korruptiivsest poliitikast ja haldusriigist?

Formularide täitjad
Minu sisemise klassifikatsiooni järgi jagunevad inimesed, kes hoiavad riigitüüri, poliitikuteks ja formularide täitjaiks. Viimaste musternäidis oli eelmine riigikogu spiiker Toomas Savi, kes küsimusele oma poliitilisest programmist presidendivalimistel vastas, et see on korrektne dokumentide ettevalmistamine. Oli oht, et Eesti degradeerub haldusriigiks, kus annavad tooni sellised hallid kujud. Erinevalt formularide täitjaist on poliitik inimene, kes julgeb teha vastutusrikkaid otsuseid ja on valmis nende eest ka vastutama.
Võib suhtuda erinevalt Siim Kallase või Edgar Savisaare tegevusse, kuid nemad on vaieldamatult poliitikud. Ma liitusin Res Publicaga, sest lootsin, et noortest ja andekatest inimestest koosnevast erakonnast võrsub Eesti poliitikute uus põlvkond. Paraku need lootused ei ole veel täitunud ning on suur oht, et tekib uus formularide täitjate seltskond. Juhan Parts, kes tundus nii võimsa isiksusena riigikontrolörina, näeb peaministrina palju kahvatum välja.
Siiski teeksin peaministrile ühe komplimendi. See on seotud välispoliitikaga. Nii NATO kui ka Euroopa Liidu suunal on Eesti olnud edukas. Suur õnnestumine oli Juhan Partsi ja Tony Blairi ühisartikkel. Peaministri initsiatiiv on eriti õigustatud olukorras, kus meil on võrdlemisi nõrk välisminister. Siiski kordub ka selles vallas üks viga – õiged välispoliitilised sammud ei ole seotud sisepoliitiliste vajadustega ega leia ühiskonnalt mõistmist.
Pean silmas ennekõike Eesti sõjalist missiooni Iraagis. Kui Poolas või isegi Leedus koheldakse neid sõdureid kui kangelasi, siis Eestis peavad nad millegipärast oma nimesidki varjama. Küsimusele, mida teevad seal Eesti poisid, kuuleme vastuseks ebamäärast halinat võetud kohustustest ja mitte ükski poliitik ei julge öelda, et Eesti sõdurid teevad Iraagis sedasama mis Balkanil, Afganistanis ja mujal – kaitsevad Eesti iseseisvust.

Demograafiline pomm
Aastaid tagasi oli Eesti Kongressil plakat, mis kujutas diagrammi, mil üks joon tähistas eestlaste, teine muulaste arvu dünaamikat Eesti NSV-s. Punktiiris oli oletatav prognoos, millega arv alguses võrdsustub ja hiljem on muulasi rohkem. Seda ohtu täna pole, kuid ootamatult tekkinud teine, võib-olla veelgi dramaatilisem probleem – eestlased lihtsalt surevad välja ja asjaolu, et muulaste arv kahaneb veelgi kiiremini, ei ole enam nii trööstiv.
ÜRO andmetel on Eesti rahvastiku väljasuremise seisukohalt maailmas suveräänne liider ning vähem kui poole sajandi pärast on elanike arv vähenenud 50 protsenti. Teen ettepaneku koostada diagramm, mis koosneks vaid ühest joonest ja kajastaks elanikkonna dünaamikat, kusjuures mitte protsentides, vaid absoluutarvudes, ning punktiir jätkaks seda joont kuni nullini. See diagramm peaks rippuma iga ametniku kabinetis, olema iga poliitiku töölaual.
Eestis on potentsiaali, mis rikastaks maailma. Selleks aga on vaja, et ühiskonnas muutuksid mõned hoiakud. Palju on räägitud materiaalsetest stiimulitest, mis aitaksid sündimust tõsta. Kuid sündimus ei ole iseseisev parameeter – vähene sündimus on demograafilise kriisi sümptom, mitte põhjus. Neid sümptomeid on teisigi: abortide arv ületab endiselt sündinud laste arvu, enesetappude arvult kuulub Eesti maailma tippu. Vägivalla ja inimese vastu suunatud kuritegude arv on lubamatult suur. Seda, mis toimub Eesti teedel, on kiusatus nimetada tapatalguteks. Aidsist ja narkomaaniast ma parem ei räägi.

Egoism on lühinägelik
Kõigist neist kildudest joonistub välja mosaiik, mis kujutab endast eluvaenulikku ühiskonda. Eluvaenulikkus avaldub ennekõike desintegreerumises ja isoleerumises ehk maakeeli egoismis. Sellele vastandub kreatiivne tegevus – olgu see teadus, kunst, riigi ülesehitamine, perekonna loomine või laste sünnitamine. Paraku on Eesti prioriteedid orienteeritud kõigele muule kui kreatiivsusele ja solidaarsusele.
Inimene, kes lähtub üksnes oma hetkehuvidest, kaotab pikemas perspektiivis. Isegi puhtegoistlikest kaalutlustest lähtudes hakkab inimene, kes on elanud vaid iseendale ja oma karjäärile, kahetsema oma hukkaläinud elu. Looming ja solidaarsus nõuavad aga lahtiütlemist enda egoistlikust minast.
Praegune valitsus tegi esimesena taasiseseisvas Eestis teatud sammu noorte emade aineliseks toetamiseks. Kuid see samm on selgelt ebapiisav ja mitte vist päris õiges suunas. See stimuleerib esimese lapse sündi, samas kui peamised jõupingutused tuleks suunata kolmanda ja järgnevate laste sündimiseks, s.t toetada tuleks ennekõike peresid, mitte (üksik)emasid. Kuigi noored pered on kõige haavatavam sotsiaalne kiht Eestis, sõltub just nendest, kas Eesti rahval on tulevikku.
Iga ühiskond, iga sotsiaalne organism vajab säilimiseks eesmärki. Eestis valitsev mentaalsus, nimetagem seda tinglikult reformierakondlikkuseks, mida kõige enam propageerivad klantsajakirjad, lähtub sellest, et ühiskonna aktiivsuse universaalne vorm on teenuste osutamine. See lähtub vananenud postindustriaalsest maailmavaatest, millega ühiskonnad jagunevad agraarseteks, industriaalseteks ja postindustriaalseteks, teenustekeskseteks.

Rohkem kreatiivseid ideid
Palju moodsam ja adekvaatsem on aga teine arusaam, mille kohaselt jaguneb maailm jällegi kolmeks. Kolmanda maailma ühiskonnad on need, mis elavad loodusvaradest, k.a p&otild
e;llumajandustoodetest. Teine maailm elab nende töötlemisest ning on tööstus- ja teenindamiskeskne. Esimese maailma tähtsam produkt on kreatiivsed ideed.
Eksperthinnangutelt on üle 90% innovatiivsetest ideedest pärit Lääne-Euroopast või Põhja-Ameerikast, kusjuures USA-le langeb sellest üle kolmveerandi. Pole juhuslik, et tegu on maailma kõige demokraatlikumate ja jõukamate ühiskondadega. Nüüdisaegses maailmas on innovatiivsed ideed tõhusamad kui mutrid, kaalikad või turistide teenindamine.
Euroopa Liit ei taha leppida USA domineerimisega ning paljudes EL-i liikmesriikides on viimastel aastatel dramaatiliselt suurendatud hariduse ja teaduse arengule suunatud kulutusi. Kahjuks mitte Eestis. Olen sügavalt veendunud, et kui Eesti tahab jääda maailma kaardile, peame sedasama tegema.

Mihhail Lotmani essee aluseks on tema ettekanne Res Publica aastapäevakonverentsil.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Sikk, Alar – ainuke Everesti tipul käinud eestlane

Autor Avo | Avaldatud: 16. dets. 2003

Everesti vallutamine tõi aasta inimese tiitli
Priit Pullerits, vanemtoimetaja,16.12.2003

Reisilaeva Meloodia baarimees Alar Sikk, kes künnab merd Tallinna ja Helsingi vahel, pälvis tänu maailma kõrgeima mäetipu vallutamisele Postimehe traditsioonilises jõulueelses valikus Eesti aasta inimese tiitli.

Kummalisel kombel on järgnev intervjuu alles kõige esimene pikem usutlus, mille Eesti ajakirjandus avaldab Sikuga, kes jõudis mägironijate ihaldatuimasse tippu, 8848 meetri kõrguse Everesti otsa ligi seitse kuud tagasi.

Kuidas laeva baarimees Everesti ründajate seltskonda sattus?

See oli üks imelik asi. Näitleja Enn Nõmmik soovitas mind. Algul pakuti kohta temale, aga temast ei olnud minejat. Tänu sellele, et just tema mind soovitas, ma selle koha sain.

Te ei kõhelnud pakkumist vastu võtta?

Kõhklesin. Kartsin, et ei saa hakkama. Sest ega keegi mulle tippu minekuks eriti lootust ei andnud.

Mida ise selle peale arvasite?

Olin endas natuke kindlam. Tean, et ei põe kunagi mingit mägihaigust ja olen teistest sellevõrra ees. Ma ei tunne ühtegi inimest, kes kohaneks kõrgusega paremini kui mina.

Millisena Everesti tippu tõusmist ette kujutasite?

Ausalt öeldes natuke raskemana. Mõtlesin, et see on tehnilisem, aga oli küllalt lihtne mägi – tagajalgade töö.

Mis oli pikas aklimatiseerumisprotsessis kõige tüütum?

Kõige nüristavam oli see, et käid ühte ja sama rada päevast päeva. See on igav. Pikk. Vastik.

Millal tekkis kõige kriitilisem hetk, et äkki ei jõuagi tippu?

Teise astangu all 8600 meetri kõrgusel. See on murrangupunkt: tehniline ja vastik koht. Kui oled seal redelist üles saanud, on tipp põhimõtteliselt käes. Enamik pöördub sealt tagasi – ei jõua lihtsalt.

Mis sel kurikuulsal redelil toimub?

See on püstloodis kümne pulgaga alumiiniumredel, mille paigutas sinna kunagi Hiina ekspeditsioon. Kui see redel oleks kusagil tavakõrgusel künka peal, roniks iga laps sellest üles. Aga suurel kõrgusel võtab 8-meetrisest redelist üles ronimine tunni.

«Mount Everesti» saatesarja vaadates jäi mulje, et enamik aega valitses ilus ilm nagu mägikuurordis.

Tegelikult on mägedes pildid ja film alati ilusamad kui tegelikkus. Tuult ei ole ju võimalik filmida. See on aga kogu aeg meeletu, vinge. Ka külma ei saa filmida. Filmida saab ilusat vaadet.

Mis oli see, mis sundis kõigist raskustest hoolimata tipu poole rühkima?

Vaesus. Mäe nõlval polnud teist nii pisikest ja vaest gruppi nagu Eesti oma. Meeletult hästi varustatud Shveitsi grupp ütles, et ilm on kehv, nad tulevad järgmisel aastal tagasi, seekord üldse ei üritagi. Nad ei riskinud. Aga eestlase ajab tippu vaesus: sa oled kõik viimase kokku korjanud ja pead minema. Võimalust, et tulen järgmisel aastal tagasi, ei ole.

Mis oleks siis juhtunud, kui Eesti ekspeditsioonist oleks keegi surma saanud?

(Ohkab.) Ei oska öelda. Margus Proosist läks surm väga lähedalt mööda, kui ta prakku kukkus. Tal vedas, et pragu oli alt laienev ja ainult kaheksa meetrit sügav. Kui pragu oleks olnud alt kitsenev nagu tavaliselt, oleks ta sinna kinni kiilunud ja surnud.

Ja tõenäoliselt lebaks ta veel praegugi seal?

Jah, kui see oleks toimunud pärast viimast laagrit 8300 meetri kõrgusel. Tipu lähedalt ei tooda kedagi alla, see eeldab meeletut rahasummat. Seal nad siis lebavad. Aga mägi puhastab end ise. Tormid uhavad laibad pragudesse. Ega neid mäel palju näha ole. Mina nägin ühte laipa, aga Ivar Lai mitut.

Kas allatulek on hullem kui tõusmine, sest kulminatsioon on möödas?

Jah, allatulek on tunduvalt raskem. Esiteks, mul lõppes tipus hapnik. Pidin hapnikuta laskuma. Teiseks, väsimus. Seetõttu oled lohakam. Enamik õnnetusi juhtub mägedes just laskumisel.

Kui lähedale surm teile laskumisel jõudis?

Küllalt lähedale. Nii kõrgel võib iga eksimus lõppeda surmaga. Olin nii läbi, et Saulius pidi karabiini kinnitama köie külge.

Siis kukkusin korduvalt ja ta ootas, kuni püsti sain. Aga ega ta mind aidanud. Sellisel kõrgusel ei saagi teist aidata ega loota, et keegi sind alla vinnab. Kõik on sinu enda kätes. Kaaslane on ainult selleks, et üksteist julgustada.

Saulius jäi teise astangu all magama. Äratasin teda tund aega. Togisin, et tule, lähme. Ja tema muudkui vastas tukkudes, et kohe, kohe lähen – ja jäi jälle magama.

Kuidas suutsite ise magamajäämist vältida?

(Otsib seletust.) Noh, mingi tahtejõuga hoidsin end üleval. Ja lihtsalt liikusin. Elujanu on mul niivõrd suur. Teadsin, et ei tohi magama jääda, kuigi see mõte on kogu aeg, et istuks ja puhkaks. Aga ei tohi. Peab alla jõudma, ei tohi sinna surema jääda.

Kuidas te Katmandus Everesti vallutamist tähistasite?

Nagu Vahur Kersna oma saates ütles: Alar ja Saulius pummeldasid kõrtsis. Seal on kõrts nimega Jeti Jalajälg. See on kuum koht, kus on moodustatud klubi Everesti tipu vallutanud meestele, kellele seal on eluaeg söök ja jook tasuta.

Mis on olnud suurim tunnustus Everesti vallutamise eest?

Sõprade lugupidamine. See on rohkem väärt kui mingi summa või asi.

Ometi arvavad paljud, et valitsus pidanuks teid rohkem premeerima kui ühe raamatu ja atlasega.

Kui hakkasin Everestile minema, siis ma ei mõelnud suurtele rahavoogudele, mis tulema hakkavad, ja kallitele kingitustele. Tegin seda enda jaoks, ja kõik, mis on antud pärast seda, olen võtnud tänuga vastu. Kerjama ma ei lähe. Saan endaga hakkama.

Urmas Oti saates ütlesite, et teist korda te Everesti otsa ei roni. Miks?

Aga milleks? See on meeletult tüütu. Ja raske. Kui Elbrust ronida on lõbus ajaviide, siis Everesti vallutamine on tõeline tüütus. Käid kaks ja pool kuud ühte pikka otsa mööda kiviklibu. See on vastik ja inetu mägi. Masendav. Must, kole. Negatiivse auraga. Aga kui keegi annab mulle miljoni, siis miks mitte. Raha eest ikka teen. (Naerab.)

Mis on järgmine siht?

Alpinistist sõber Jaan Künnap arvas, et mul on vaja õppida midagi tehnilist, sest ma ei oska isegi mingit sõlme teha. Ta soovitas mul minna Elbrusele alpinismi kooli. Samuti oleme plaaninud Künnapiga Kesk-Aasias vallutada Han-Tengrit (6995 m).

Alar Sikk (37)

• Vallutas 22. mail 2003 esimese eestlasena koos leedulase Saulius Viliusega maailma kõrgeima tipu Mount Everesti (8848 m).

• Senised kõrgemad vallutatud tipud olid Kaukasuses Elbrus (5642 m), Alpides Mont Blanc (4807 m) ja Alaskal McKinley (6194 m). Pamiirides Lenini mäetipu (7134 m) vallutamine jäi 7000 m kõrgusel pooleli, sest pidi soomlasi alla aitama.

• Töötab Tallinki laeval Meloodia baarimehena, enne seda oli Võrus puusepp. Lõpetanud Võru tööstustehnikumi puidutöötlemise tehnoloogina.

• Teeninud Nõukogude armee eriüksuste koosseisus Afganistanis.

• Vallaline.

— — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — –

Arvamus

Tõivo Sarmet
Eesti Everesti-ekspeditsiooni juht, ehitus- ja remondifirma Altius juhataja

Alar oli meil augutäiteks kaasas. Aga ta on rahulik inimene, seepärast on temaga hea koos olla. Pingeid ei teki. Ta on tõsine maamees, kellele ei lähe suurt korda, mis ümberringi toimub. Ta on osalenud Afganistani sõjas ja ilmselt on see jätnud jälje, et kui ütled talle, et pane saapad jalga, ja näitad suuna kätte, siis ta läheb.

Põhiline, miks just tema tippu jõudis, oli see, et tal on kolossaalselt hea tervis. Kui pidime pärast tormi üheksa päeva kuue ja poole kilomeetri kõrgusel ilma ootama, siis teistel meestel toonus langes, aga temal jäi see alles.

Kui tal on tahtmist ja ettevõtmist, saab temast kindlasti hea mägironija.

Andres Rannamets
kauaaegne matkakaaslane, ehitusfirma Kurmik projektijuht

Alar on hea kambajõmm, ükskõik, mis asju korraldada. Ta on selline mees, kes mõtleb rohkem sõprade peale, kui hoolitseb oma heaolu pärast.

Ta on poeedikalduvustega poiss, hästi südamlik. Vanasti luges ta matkadel lõkke ääres luuletusi, osa kusagilt meelde jäänud, teised ise tehtud. Ta oli tõeline seltskonna hing.

Oleme koos 15 aastat matkadel käinud: Sahhalinil, Kuriilidel, Uuralites, Turkmeenias. Võrreldes varasemate aegadega hakkas ta enne Everesti ekspeditsiooni rohkem trenni tegema – jooksis, suusatas, poksis, käis ujumas, tegi jõudu. Ta suhtumine muutus: pidutsemist jäi vähemaks, sihikindlust tuli juurde.

Jaan Künnap
omanimelise alpinismiklubi juhataja

Alar on üks selliseid inimesi, kellel on kaasasündinud hea vastupidavus ja töövõime. Ja ta talub hästi kõrgust.

Mõned vinged alpinistid peavad kolm korda kauem aklimatiseeruma kui tema.

Mulle ei ole üllatus, et just tema tippu jõudis. Ütlesin, et kui keegi tippu jõuab, siis Alar. (Alar Siku väitel olevat Künnap siiski öelnud, et kui keegi tippu jõuab, siis Raivo Plumer, ja Sikk küll mitte. – P. P.)

Aga oleks mina grupijuht olnud, poleks riskinud lasta tal üksinda tippu minna, sest tal ei olnud piisavalt kogemust. Aga füüsiliselt oli ta küll grupis parim, selles pole kahtlust.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

  • Arhiiv