• Tere taas!

     

    Viimased postitused:

Tehnikavidin jõulukingiks

Autor Avo | Avaldatud: 18. dets. 2003

Tehnikavidin jõulukingiks

(18.12.2003)

Uudise pilt

Lähenevad jõulud sunnivad paljusid pead murdma, mida sel aastal sõpradele-sugulastele kinkida. Päevaleht valis välja mõned alla tuhande krooni maksvad tehnikavidinad, mis sobivad jõulu- või muidu kingituseks. Kõik asjad on praegu arvutipoodides saadaval.

Joonistustahvel: 450 krooni
Kui joonistamisisu tuleb, ei pea enam pliiatseid ja paberit otsima. Välja tuleb võtta hoopis joonistustahvel, näiteks Trust Wireless Design&Tablet 100. Tahvlil saab spetsiaalse juhtmeta pliiatsiga kirjutada või joonistada, seda loomulikult värviliselt. Joonistatu ilmub arvutiekraanile, kus seda saab salvestada või välja trükkida. Pliiats on rõhutundlik – kõvemini vajutades tuleb paksem joon. Ühendatakse USB-pessa. Hind 450 krooni.

Võimsa bassiga kõlarid: 575 krooni
Pole saladus, et uue arvutiga kaasamüüdavad kõlarid ei kõlba reeglina kuhugi. Trust SoundForce 1600P 2.1 kõlarikomplekt teeb arvutist muusikakeskuse, millega kannatab juba CD-sid kuulata. Ka filmi- ja mänguefektid saavad hoopis teise kõla. Kuna kõlarite heli on parem kui näiteks tavaliselt televiisoril, siis on neid võimalik ühendada ka hoopistükkis teleri taha. Proovige ja imestage – filmidest kostvad kärgatused ei tule enam padja alt. Hind 575 krooni.

Arvutimäng Sims: 600 krooni
SIMS: Double Deluxe Edition on hetkel Eestis kõige populaarsem arvutimäng, mis pakub lõõgastumisvõimalust virtuaalses maailmas ringi käies. Pakett sisaldab baasmängule lisaks ka Livin It Up ja House Party mängulaiendusi. Eestikeelne ümbris ja juhend, hind ligikaudu 600 krooni.

Juhtmeta hiir ja klaviatuur: 695 krooni
Kui hiire- ja klaviatuurijuhtmed laual segama kipuvad, tuleb sellest teavitada jõuluvana. Logitech pakub Cordless Desktop’i ehk traadita optilist hiirt ja klaviatuuri, mis lubab arvutilaual juhtmetest vabaneda. Ettevaatust – juhtmeta hiir võib laualt hõlpsasti ära kaduda. Hind 695 krooni.

Skanner: 700 krooni
Tavalised fotod pole igavesed. Skannige need arvutisse – ning enam need kolletuda ei saa. Kirjutage need CD-le ja jagage sõpradega. Mustek Be@rpaw 1200Plus skanner on õhuke, soodne ja lihtne kodus kasutada. Skanneril on põhioperatsioonideks viis nuppu. Kaasas on palju tarkvara, mis mõeldud fotodega tegelemiseks. Skanneris on tehnoloogia piltide teravdamiseks. Hind 700–1000 krooni.

Printer: 730 krooni
Canon i250 printer on oma hinna kohta väga tubli – trükib kuni 12 lehekülge minutis kvaliteediga 4800×1200 punkti. Veel mõni aasta tagasi oli see vaid unistus, koduprinterid trükkisid kolm korda aeglasemalt ja mitu korda nõrgema resolutsiooniga. Praktilisust lisab algajale lihtsustatud fotode ja veebist trükkimine. Kaasas on must ja värviline tint.

USB-mälupulk: 800 krooni
Flopikettad on vajumas ajaloo prügikasti. Nende koha on võtnud USB-mälupulgad, mis mahutavad kümneid kordi rohkem infot, on mugavamad kaasas kanda ega “rikne” nii nagu flopikettad. Tuntud mälutootja Kinsgstoni USB mälupulk Kingston Data Traveler 2.0 mahutab 128MB. USB 2.0 standardi toetamine tähendab, et mahuka info peale-allalaadimine toimub tavalisest mälupulgast kiiremini. Loomulikult võib seda kasutada ka tavalises USB-pesas. Hind umbes 800 krooni, odavama otsa tootja pulga hind on paarsada krooni väiksem.

Wifi-kaart: 900 krooni
3Com Office Connect traadita võrgu kaart on hea kink neile, kes tahaksid wifi alades veebis surfata. Kaardi teeb võluvaks 3Com tehnoloogia Xjack, kaardi antenni saab näpuvajutusega sisse lükata ja nii ei pea sülearvutit kotti pannes kaarti välja võtma – nii mõnedki kotid on täpselt sülearvuti laiused ja väljaulatuv kaardi osa sunnib kaarti arvutit kotti pannes välja võtma. Hind alla tuhande krooni. Odavama otsa kaardi saab kätte ka kaks korda odavamalt, kuid kui rahakott lubab, peaks kallima ostma, sest sellega on nagu paljude asjadega – hind tähendab kvaliteeti ja lisavõimalusi.

Juhtmevaba hands-free: 1000 krooni
Vabasta end juhtmetest ja naudi vestlust juhtmeta handsfree abil. Logitechi Mobile Bluetooth Headset pisiseade käib kõrva nagu tavaline handsfree, kuid tülikaid juhtmeid sel pole. Ühendus telefoniga toimub bluetoothi abil, mis tähendab, et mobiiltelefonil peab olema samuti bluetooth. Enne ostmist uurige järele, kas telefon seda toetab. Seadme mikrofon püüab kõrvaldada kõrvalist müra ja elavdada kõnesagedustel kostvaid helisid. Telefon ei pea isegi taskus olema, vaid võib asuda kuni 10 meetri kaugusel. Ühe laadimisega peab aku vastu 7 tundi kõnelemist. Hind umbes 1000 krooni.

Kaubad on saadaval näiteks Kaubamajas, Citymarketites, +/– Elektroonikas või K-Arvutisalongis, Enteri poodides.

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Lasnamäe majakad

Autor Avo | Avaldatud: 18. dets. 2003

(18.12.2003)

Lasnamäe majakad 200-aastased
Robert Nerman, ajaloolane


Lasnamäe küllalt lagedal maastikul torkasid omal ajal silma tuletornid. Vanim, kahekorruseline kivihoone ehitati 1806. aastal Lasnamäe paekalda äärde. 1835. aastal püstitati sellest üle kilomeetri lõuna poole punane tüvipüramiidjas puitmajakas.

Ametlikes dokumentides nimetati tuletorne Tallinna Alumiseks ja Ülemiseks majakaks. Rahvasuus hakati 1806. aasta rajatist kutsuma Valgeks ja 1835. aasta ehitist Punaseks majakaks. Samuti nimetati esimest Põhja ja teist Lõuna tuletorniks.

Tuletorne toideti mitmel moel 1839. aastal rajati Valgele majakale praeguseni säilinud katusetorn ning 1873. ja 1894. aastal tehti kapitaalremont. 1890. aastateks oli Punane tuletorn kõdunemas, seetõttu rajati 1896. aastal uus, 40 meetri kõrgune must-valge kivitorn vanast tuletornist 5–6 sülda kaugemale.
Algul põles Valges tuletornis kanepiõlitaoline vedelik, seejärel mindi üle petrooleumi-, hiljem juba elektrivalgustusele. Tsaariajal oli tuletorni juures väike elektrijaam.

Et aga elekter oli kallis, võeti kasutusele atsetüleen, mida valmistati kaltsiumkarbamiidist Tallinna Miinisadamas. Sama gaasi tarvitati 1920. aastatel jalgrattalaternates. Eesti Vabariigi ajal mindi jälle üle elektrivalgustusele. Võib arvata, et Punases tuletornis kasutati samu kütteviise.
Punasest tuletornist on veel teada, et selle valgustust võimendas 12 ülehõbetatud kumerpeeglit.
Valge tuletorni valvur Aleksei Wahrushow, kes asus vahikohale möödunud sajandi viimasel veerandil ning töötas seal üle 60 aasta, on meenutanud väga kõva korda tuletornis. Valvuril oli kategooriliselt keelatud korrakski tuletornist lahkuda.
Wahrushowi mälestuste järgi rajati Kadrioru pargist tuletorni juurde trepp. Tuletornide ülevaataja K. Matukaitis organiseeris treppi ehitama Tallinna madrused.
Majaka juures leidus vanu hooneid, näiteks omaaegne kahekorruseline paekivist töökojahoone, mis oli ehitatud arvatavasti juba 1806. aastal. 19. sajandil rajati ka paekivist sepikoda. Mitu abihoonet, nagu näiteks arteesiakaevu putka ja töökoja kraamikuur, valmis 20. sajandi algul.
Vähesed võib-olla teavad, et möödunud sajandi lõpul korraldati laskeharjutusi peale Paljassaare sõjaväe territooriumi ka Lasnamäel Karlova mõisa juures.

Tuletornide järgi said nime tänavad
Lasnamäe tuletornid andsid linnaosa tänavatele mitu nime. 1902. aastal võeti kasutusele Punase tänava nimi, mis tulenes lähedal asunud Ülemise ehk Punase tuletorni nimest. Sama tuletorni järgi sai 1910. aastal kasutusele võetud ka tänavanimi Majaka. Praegune Pae tänav kandis enne 1949. aastat Valge tänava nime. See nimi tulenes Alumisest ehk Valgest tuletornist.
1922.–1925. aastal oli Lõuna ja Põhja tuletornis palgal kaheksa inimest. Peale nende olid Valge 1 paiknenud tuletornide töökojas ametis kolm ametnikku ja 30 töölist.
Töökoda allus merejõudude peavalitsusele ning kasutas 4150 ruutmeetrit maad. Sellel maal asus 1806. aastal ehitatud kahekorruseline paekivihoone üldpinnaga ligi 480 m2.
Maja esimese korruse kaheksast ruumist kuulus viis tuletornide töökojale. Teisel korrusel oli neli korterit ning üks meteoroloogiajaama ruum.
Alumise tuletorni lähedal kõrge aiaga ümbritsetud maa-alal tegutses meteoroloogiajaam.

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Vallaste, Vello – maksumaksjate eeskõneleja

Autor Avo | Avaldatud: 18. dets. 2003

(18.12.2003)

Maksuameti revidentide terror ettevõtetes kestab
Toivo Tänavsuu

Ruut  Vello Vallaste: firmad maksavad miljonid vaidlemata ära või lähevad pankrotti

Ruut  Maksuameti peadirektor suuremaid probleeme revidentide suhtumises ei näe

Uudise pilt
Foto: PRIIT SIMSON

Eesti Maksumaksjate Liidu (EML) juhatuse esimehe Vello Vallaste sõnul jätkub maksuameti revidentide terror ettevõtetes, vaatamata ameti juhi vahetusele pool aastat tagasi.

Sel aastal on maksuameti tegevus Vallaste sõnul tekitanud majandusele vähemalt 100 miljonit krooni kahju ning enam kui pooled maksuametiga kimpus olnud firmad on pankrotistunud.
Vallaste sõnul ei söanda firmajuhid maksuametiga vaidlema hakata, kuna teavad, et see rikub nende äri ja tervise.

Ohver lendab vette
“Kel võimalik, maksavad vaidlemata miljonid ära, kel miljoneid ei ole, lasevad äri pankrotti,” ütles ta. Revidentidele on tema sõnul maksuseaduseks osakonnajuhataja seisukoht. “Maksuamet küll ütleb, et ausal ei ole midagi karta, kuid peab ikka nõiajahti. Viskab ohvri vette, kui see vajub põhja, on kõik õige, kui jääb vee peale, tuleb ära põletada.” Vallaste sõnul on tavalised ähvardused ja uste jalaga lahtilöömised. “Kohtuistungitelgi on maksuameti esindajad öelnud, et kui palju mölisetakse, keevitame veel suurema numbri.”

Vallaste teab lisaks puiduettevõtte Adonis Baltic Timber Group (ABTG) jätkuvale vaidlusele maksuametiga mitut negatiivset juhtumit. Näiteks nõudis maksuamet 21 000 krooni maksu invaliidist FIE-lt, kes tõlketöödega oli 11 kuu jooksul tekitanud vaid 16 000-kroonise rahavoo. Lisaks on maksuamet tema sõnul nõudnud kahe miljoni kroonise aastakäibega autoremonditöökojale 1,6 miljoni kroonise maksuotsuse. “Noor sümpaatne revident taipas ise ka, et summa on liiga suur, ning leppis kümnendikuga.” Üks ettevõtja, kes sai maksuametilt
40 000-kroonise ettekirjutuse, ütles Vallaste sõnul, et summa on reaalne ja tuleb ära maksta, kuna tegelikult on ta riigile palju rohkem külma teinud.

Jaburad tulemused
Enim probleeme maksuametiga on tema sõnul põllumajandus-, kalandus- ja metsandusettevõtetel. “Mõnes revisjoniaktis on piltlikult öeldes haigla keskmine temperatuur, surnukuur ja kopsuhaigete palat kokku liidetud ning tulemusest keskmine võetud,” ütles EML-i juht. “Maksuamet võitleb viimase veretilgani, raisates palju raha ilmselgete lolluste peale.”
Ka Aivar Sõerdi lahkumine maksuameti peadirektori kohalt ei ole Vallaste sõnul maksuameti revisjonides midagi muutnud. “Seni kasutatakse üle-eestilist skeemi, üritades müüjal teadaolevaid ja võimalikke patte ostja kaela määrida. See võimaldab esitada röögatuid nõudmisi, mille järel on poe kinnipanek paratamatu.” EML-il on üle 2000 liikme.
Maksuameti peadirektori Aivar Rehe sõnul revidentide suhtumises probleeme ei ole ning ameti tegevus on täielikult tema kontrolli all. “Olen osalenud ettevõtjate üritustel ning maksuamet on suhtumise eest kiita saanud,” ütles ta.

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Ruutsoo, Rein – politoloog

Autor Avo | Avaldatud: 18. dets. 2003

(18.12.2003)

REIN RUUTSOO: Ajaloo lõpp eesti ja vene moodi

Uudise pilt

Rein Ruutsoo muretseb, et Eestis elavad venelased samastavad end Venemaaga.

See, et Fukuyama raamat “Ajaloo lõpp” kümmekonna aasta eest suure vaimustusega vastu võeti, ei tulenenud niivõrd Hegeli halvast tundmisest, kuivõrd inimeste üldiselt normaalsest soovist, et “see jama”, mida ajalooks nimetatakse, kord ometi ära lõpeks. Läänes andis sellele väikekodanlusele nii sobivaks soovillusiooniks toitu N Liidu kokkuvarisemine ja külma sõja lõpp. Meile koos taasiseseisvumisega ajaloo lõpp veel ei terendanud. Olime veel üsna kaua “hallis tsoonis”.
Meie suur õnn ei olnud lääne väikekodanlaste otsustavus, vaid lihtsalt Venemaa pikale veninud nõrkuse periood. Kuid arvan, et nii mõnegi jaoks hakkab ajaloo lõpp koitma. Kas saabub see sellega, et Euroopa Liidu kõnepuldist võib kuulda eesti keeles peetavaid kõnesid. Või saabub see mõnele siis, kui sinimustvalge käiseembleemiga Eesti sõdur marsib kusagil Euroopa südames NATO lippude all. Paljudele neist, kes mäletavad veel teenistust N Liidu armees või kohustust ka viimase parteikomitee instruktorinolgiga vene keelt purssida, on uskumatuna toimuv kui mitte ajaloo, siis ühe ajastu lõpu märk.

Dima fenomen
Kuidagi täiesti anakronistlikult mõjus selle taustal Eesti probleemide kirjeldus, nagu neid eelmise laupäeva Eesti Päevalehes esitas ajakirjanik Dimitri Klenski. Mõnda eestlast puudutas see jälle kui meie osatatud alateadvus (venelased on meie alateadvus, tehke mis tahate). Kuid enesekindlad õpetussõnad sellest, kuidas uuel Eestil, EL-i ja NATO-Eestil tuleks “finlandiseeruda”, alandlikult ära kuulata naabri räuskamine jne, olid nagu ühest teisest maailmast. Selles purskes oli kindlasti palju isiklikku, aga ka “alandatute ja solvatute” kibestumust. Aga kui see jutt oli ühest “teisest maailmast”, siis on mõtet küsida – millisest maailmast siis?
Ma ei ta, kui paljusid ja keda võiks Klenski täpsemalt esindada – kuid kindlasti mitte neid, kes ei suuda Eesti TV-d jälgida ega loe eestikeelseid lehti. Oluline on, et Klenski on see tüüp, kes võiks mitmel põhjusel juba olla meie “oma venelane” – ja seda suuremal määral kui paljud uusasukad. Mõtlen selle peale kurbusega – vanaema eestlane, eesti keel sulavalt suus, ja samas ajab sellist juttu suust välja! Kujuteldava sarnasuse all ei mõtle ma mitte ideoloogia “ühtsust”, ma mõtlen “jagatud maailma”, mille sees toimub vähemalt mõistuspärane dialoog. Mis on valesti läinud, mida on valesti tehtud?

Mida teame
kaasmaalastest? Me väldime teatud sõnu – nii nagu ka nemad väldivad. Meie venekeelse ajakirjanduse sõnavaras ei kohta sõnu okupatsioon, vallutamine jms, kui räägitakse Eestist 1940. Kui sind – s.t tavalistki uusasukat – on samastatud okupandiga, siis on äärmiselt raske rääkida endast sel viisil. Meil on peaaegu ilmvõimatu nimetada kõiki mitte-eestlasi kaasmaalasteks. Selleks, et nemad võiksid end eristada ühest seltskonnast, peaksime neile selleks võimaluse andma.
Ma ei kasuta sõnu “kaasmaalased” ja ka “oma venelased” mitte juhuslikult. Piiride ümberjaotamises liigume kiiresti Euroopasse, kus tekib veel palju “omasid”. Nähtavasti Euroopas omi asju seletades olemegi seda vahet juba kindlasti teinud.
Eestis on dialoog katkenud mitmel tasemel. See pole lõhestatud kaheks, vaid vähemalt neljaks. Nüüd tuleb hakata nende võitude hinda maksma – nii demograafias, majanduses kui ka riigi ehitamises. Täna, kui oleme Euroopa Liidu ja NATO lävel, pole ühtegi argumenti, et mitte käituda eurooplasena. Mitte ainult, et nii peab – vaid arvan, et see on kasulik kõigile – ka meile endile, nii riigile kui ka igaühe hingerahule.
Meie kaasmaalastele, keda me pole piisava järjekindlusega õpetanud eesti keelt mõistma, on need arengud kindlasti väljakutse.

Klenski “salateadvus”
Klenski avameelsus on mitme asja sümptom. See on soov meid mitte ainult osatada, vaid “äratada”. Kindlasti osutab Klenski enesekindlus välja öelda võimatuid asju ka sellele, et maailm sealpool idapiiri liigub nähtavasti teisele poole, võimuriigi suunas. Ajaloo lõpp võib tulla ka muul viisil – näitkeks nn halva lõpmatusena, kus kõik koledused korduvad uutes vormides. Seega sellest vaatenurgast on asi hoopis tõsisem. Kindlasti sisendab vähemalt sõjalis-administratiivselt kosuv Venemaa meie venelastele enesekindlust ja rahvuslikku uhkust. Kas nad hakkavad ennast ka selle Venemaaga samastama? Mis on neile siin olulisem, kas võimsus või demokraatia?
Või hakkavad nad selle valguses nägema Eestit ja Euroopat ka veidi teisiti? On kohutav, kui vahel jõutakse sinna, kuhu maandub Klenski. Mõtlen seda, kuidas ta õigustab Ribbentropi-Molotovi pakti, isegi siis, kui ta esitab seda vaid vene rahvuslike huvide kaitsmise viisina.
Kuid Klenski arusaam natside-kommunistide paktist osutab hoopis tähtsamale. Putinlased on juba edu saavutanud. Esiteks pole neil kindlasti õigus. Isegi vene rahvuslike huvide kaitsmise seiskohalt oli Ribbentropi-Molotovi pakt reetmine. Ainus tegelik viis Teist maailmasõda Venemaa jaoks ära hoida oleks olnud pakti mitte sõlmida. Muidugi on raske tunnistada, et Teise maailmasõja ettevalmistamine oli osa stalinliku N Liidu suurematest plaanidest.
Ribbentropi-Molotovi pakti õigustamise taga on tegelikult Eesti okupeerimise õigustamine. Alltekstis ju kõlab – seda oli vaja Venemaa huvides. Eesti tuli ohverdada selle kaitsmiseks. Tegemist ei ole ajalooga või ajaloolise vaidlusega, vaid ka kodaniku lojaalsusega. Okupeerimise õigustamine naaberriigi mingite näiliste julgeolekukaalutlustega on äärmiselt kahetsusväärne. Nagu suur vene reÏissöör Nikita Mihhalkov ühes äsjases enesevaatluses kinnitas – ühe lapse valu ei kaalu üles mitte mingit ideed. Nii see on – kuid juba juunis 1941 pandi vaguneisse tuhandeid perekondi.

***
Ma ei arva, et peame
“omad” kaasmaalased ja nende teadvuse “Euroopale päästma”, nagu olen mõnda rääkimas kuulnud. Eestil pole mingit messianistliku ajaloolist rolli. Ajaloo palge ees tuleb lihtsalt käituda oma riigi vastutustundlike kodanikena. Nii mõnegi mehe parlamendis saadud koha eest maksame nüüd sellega, et peame tikutulega elektroonikuid ja keevitajaid paraja palgaga Ukrainast tagasi meelitama. Kindlasti seisavad meie kaasmaalased uute valikute ees – kuidas maailma näha ja kus elada. See, et nad ei saa paljudest asjadest nii aru, nagu saadakse Euroopas, on meie süü. Aga on mõistlik hoida neid Eestile.

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Lotman, Mihhail – teadlane, esseist

Autor Avo | Avaldatud: 17. dets. 2003

17.12.2003)

MIHHAIL LOTMAN: Eesti valikud ja väljakutsed

LotmanM.jpeg:  
Foto: Ülo Josing (ETV)

Mihhail Lotman kirjutab Eesti ühiskonnas endiselt valitsevast egoistlikust maailmavaatest.

Poliitiline kriis on ühiskonna ja võimu vastastikune umbusaldus. Just selline olukord valitses Eestis poolteist aastat tagasi. Valitsejate umbusaldamise aste ületas kaugelt neid piire, mida üks iseseisev riik võib endale lubada. Kuulsin Põlvamaal isegi sellist ðokeerivat väljendit nagu võõrvõim, see käis Mart Laari valitsuse kohta.
Aeg nõudis muudatusi. Uue poliitika idee, vähemalt nii, nagu mina sellest aru sain, seisnes poliitikute ja ühiskonna vahelise kuristiku ületamises. Lihtsa riigi loosung pidi tähendama valitsejate kasti privileegide ja bürokraatia vohamise lõppu – riigiametnik on nagu iga teinegi Eesti inimene, käib jala ja joob vett. Sellised ootused ei olnud üksnes minul.

Kui küsida, et mil määral on neid lubadusi täidetud, mis on praeguse valitsuse idee, mille poolest ta erineb eelmistest, siis pean tunnistama, et ei oska vastata. Ma näen samasugust valitsejate arrogantsust, samasugust ametnike omavoli nagu varem. Lihtne riik oli hea loosung, kuid Eesti riik ei ole läinud lihtsamaks ega rahvasõbralikumaks. Üks värske näide.
Kuigi sotsiaalministeeriumi hoone renoveerimine läheb maksma sada korda rohkem kui Inju mõisa lastekodu remondi lõpetamine, leidub sotsiaalministeeriumi hoone jaoks vahendeid, lastekodule mitte. Mille poolest erineb nüüd uus poliitika ja lihtne riik vanast korruptiivsest poliitikast ja haldusriigist?

Formularide täitjad
Minu sisemise klassifikatsiooni järgi jagunevad inimesed, kes hoiavad riigitüüri, poliitikuteks ja formularide täitjaiks. Viimaste musternäidis oli eelmine riigikogu spiiker Toomas Savi, kes küsimusele oma poliitilisest programmist presidendivalimistel vastas, et see on korrektne dokumentide ettevalmistamine. Oli oht, et Eesti degradeerub haldusriigiks, kus annavad tooni sellised hallid kujud. Erinevalt formularide täitjaist on poliitik inimene, kes julgeb teha vastutusrikkaid otsuseid ja on valmis nende eest ka vastutama.
Võib suhtuda erinevalt Siim Kallase või Edgar Savisaare tegevusse, kuid nemad on vaieldamatult poliitikud. Ma liitusin Res Publicaga, sest lootsin, et noortest ja andekatest inimestest koosnevast erakonnast võrsub Eesti poliitikute uus põlvkond. Paraku need lootused ei ole veel täitunud ning on suur oht, et tekib uus formularide täitjate seltskond. Juhan Parts, kes tundus nii võimsa isiksusena riigikontrolörina, näeb peaministrina palju kahvatum välja.
Siiski teeksin peaministrile ühe komplimendi. See on seotud välispoliitikaga. Nii NATO kui ka Euroopa Liidu suunal on Eesti olnud edukas. Suur õnnestumine oli Juhan Partsi ja Tony Blairi ühisartikkel. Peaministri initsiatiiv on eriti õigustatud olukorras, kus meil on võrdlemisi nõrk välisminister. Siiski kordub ka selles vallas üks viga – õiged välispoliitilised sammud ei ole seotud sisepoliitiliste vajadustega ega leia ühiskonnalt mõistmist.
Pean silmas ennekõike Eesti sõjalist missiooni Iraagis. Kui Poolas või isegi Leedus koheldakse neid sõdureid kui kangelasi, siis Eestis peavad nad millegipärast oma nimesidki varjama. Küsimusele, mida teevad seal Eesti poisid, kuuleme vastuseks ebamäärast halinat võetud kohustustest ja mitte ükski poliitik ei julge öelda, et Eesti sõdurid teevad Iraagis sedasama mis Balkanil, Afganistanis ja mujal – kaitsevad Eesti iseseisvust.

Demograafiline pomm
Aastaid tagasi oli Eesti Kongressil plakat, mis kujutas diagrammi, mil üks joon tähistas eestlaste, teine muulaste arvu dünaamikat Eesti NSV-s. Punktiiris oli oletatav prognoos, millega arv alguses võrdsustub ja hiljem on muulasi rohkem. Seda ohtu täna pole, kuid ootamatult tekkinud teine, võib-olla veelgi dramaatilisem probleem – eestlased lihtsalt surevad välja ja asjaolu, et muulaste arv kahaneb veelgi kiiremini, ei ole enam nii trööstiv.
ÜRO andmetel on Eesti rahvastiku väljasuremise seisukohalt maailmas suveräänne liider ning vähem kui poole sajandi pärast on elanike arv vähenenud 50 protsenti. Teen ettepaneku koostada diagramm, mis koosneks vaid ühest joonest ja kajastaks elanikkonna dünaamikat, kusjuures mitte protsentides, vaid absoluutarvudes, ning punktiir jätkaks seda joont kuni nullini. See diagramm peaks rippuma iga ametniku kabinetis, olema iga poliitiku töölaual.
Eestis on potentsiaali, mis rikastaks maailma. Selleks aga on vaja, et ühiskonnas muutuksid mõned hoiakud. Palju on räägitud materiaalsetest stiimulitest, mis aitaksid sündimust tõsta. Kuid sündimus ei ole iseseisev parameeter – vähene sündimus on demograafilise kriisi sümptom, mitte põhjus. Neid sümptomeid on teisigi: abortide arv ületab endiselt sündinud laste arvu, enesetappude arvult kuulub Eesti maailma tippu. Vägivalla ja inimese vastu suunatud kuritegude arv on lubamatult suur. Seda, mis toimub Eesti teedel, on kiusatus nimetada tapatalguteks. Aidsist ja narkomaaniast ma parem ei räägi.

Egoism on lühinägelik
Kõigist neist kildudest joonistub välja mosaiik, mis kujutab endast eluvaenulikku ühiskonda. Eluvaenulikkus avaldub ennekõike desintegreerumises ja isoleerumises ehk maakeeli egoismis. Sellele vastandub kreatiivne tegevus – olgu see teadus, kunst, riigi ülesehitamine, perekonna loomine või laste sünnitamine. Paraku on Eesti prioriteedid orienteeritud kõigele muule kui kreatiivsusele ja solidaarsusele.
Inimene, kes lähtub üksnes oma hetkehuvidest, kaotab pikemas perspektiivis. Isegi puhtegoistlikest kaalutlustest lähtudes hakkab inimene, kes on elanud vaid iseendale ja oma karjäärile, kahetsema oma hukkaläinud elu. Looming ja solidaarsus nõuavad aga lahtiütlemist enda egoistlikust minast.
Praegune valitsus tegi esimesena taasiseseisvas Eestis teatud sammu noorte emade aineliseks toetamiseks. Kuid see samm on selgelt ebapiisav ja mitte vist päris õiges suunas. See stimuleerib esimese lapse sündi, samas kui peamised jõupingutused tuleks suunata kolmanda ja järgnevate laste sündimiseks, s.t toetada tuleks ennekõike peresid, mitte (üksik)emasid. Kuigi noored pered on kõige haavatavam sotsiaalne kiht Eestis, sõltub just nendest, kas Eesti rahval on tulevikku.
Iga ühiskond, iga sotsiaalne organism vajab säilimiseks eesmärki. Eestis valitsev mentaalsus, nimetagem seda tinglikult reformierakondlikkuseks, mida kõige enam propageerivad klantsajakirjad, lähtub sellest, et ühiskonna aktiivsuse universaalne vorm on teenuste osutamine. See lähtub vananenud postindustriaalsest maailmavaatest, millega ühiskonnad jagunevad agraarseteks, industriaalseteks ja postindustriaalseteks, teenustekeskseteks.

Rohkem kreatiivseid ideid
Palju moodsam ja adekvaatsem on aga teine arusaam, mille kohaselt jaguneb maailm jällegi kolmeks. Kolmanda maailma ühiskonnad on need, mis elavad loodusvaradest, k.a p&otild
e;llumajandustoodetest. Teine maailm elab nende töötlemisest ning on tööstus- ja teenindamiskeskne. Esimese maailma tähtsam produkt on kreatiivsed ideed.
Eksperthinnangutelt on üle 90% innovatiivsetest ideedest pärit Lääne-Euroopast või Põhja-Ameerikast, kusjuures USA-le langeb sellest üle kolmveerandi. Pole juhuslik, et tegu on maailma kõige demokraatlikumate ja jõukamate ühiskondadega. Nüüdisaegses maailmas on innovatiivsed ideed tõhusamad kui mutrid, kaalikad või turistide teenindamine.
Euroopa Liit ei taha leppida USA domineerimisega ning paljudes EL-i liikmesriikides on viimastel aastatel dramaatiliselt suurendatud hariduse ja teaduse arengule suunatud kulutusi. Kahjuks mitte Eestis. Olen sügavalt veendunud, et kui Eesti tahab jääda maailma kaardile, peame sedasama tegema.

Mihhail Lotmani essee aluseks on tema ettekanne Res Publica aastapäevakonverentsil.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Sikk, Alar – ainuke Everesti tipul käinud eestlane

Autor Avo | Avaldatud: 16. dets. 2003

Everesti vallutamine tõi aasta inimese tiitli
Priit Pullerits, vanemtoimetaja,16.12.2003

Reisilaeva Meloodia baarimees Alar Sikk, kes künnab merd Tallinna ja Helsingi vahel, pälvis tänu maailma kõrgeima mäetipu vallutamisele Postimehe traditsioonilises jõulueelses valikus Eesti aasta inimese tiitli.

Kummalisel kombel on järgnev intervjuu alles kõige esimene pikem usutlus, mille Eesti ajakirjandus avaldab Sikuga, kes jõudis mägironijate ihaldatuimasse tippu, 8848 meetri kõrguse Everesti otsa ligi seitse kuud tagasi.

Kuidas laeva baarimees Everesti ründajate seltskonda sattus?

See oli üks imelik asi. Näitleja Enn Nõmmik soovitas mind. Algul pakuti kohta temale, aga temast ei olnud minejat. Tänu sellele, et just tema mind soovitas, ma selle koha sain.

Te ei kõhelnud pakkumist vastu võtta?

Kõhklesin. Kartsin, et ei saa hakkama. Sest ega keegi mulle tippu minekuks eriti lootust ei andnud.

Mida ise selle peale arvasite?

Olin endas natuke kindlam. Tean, et ei põe kunagi mingit mägihaigust ja olen teistest sellevõrra ees. Ma ei tunne ühtegi inimest, kes kohaneks kõrgusega paremini kui mina.

Millisena Everesti tippu tõusmist ette kujutasite?

Ausalt öeldes natuke raskemana. Mõtlesin, et see on tehnilisem, aga oli küllalt lihtne mägi – tagajalgade töö.

Mis oli pikas aklimatiseerumisprotsessis kõige tüütum?

Kõige nüristavam oli see, et käid ühte ja sama rada päevast päeva. See on igav. Pikk. Vastik.

Millal tekkis kõige kriitilisem hetk, et äkki ei jõuagi tippu?

Teise astangu all 8600 meetri kõrgusel. See on murrangupunkt: tehniline ja vastik koht. Kui oled seal redelist üles saanud, on tipp põhimõtteliselt käes. Enamik pöördub sealt tagasi – ei jõua lihtsalt.

Mis sel kurikuulsal redelil toimub?

See on püstloodis kümne pulgaga alumiiniumredel, mille paigutas sinna kunagi Hiina ekspeditsioon. Kui see redel oleks kusagil tavakõrgusel künka peal, roniks iga laps sellest üles. Aga suurel kõrgusel võtab 8-meetrisest redelist üles ronimine tunni.

«Mount Everesti» saatesarja vaadates jäi mulje, et enamik aega valitses ilus ilm nagu mägikuurordis.

Tegelikult on mägedes pildid ja film alati ilusamad kui tegelikkus. Tuult ei ole ju võimalik filmida. See on aga kogu aeg meeletu, vinge. Ka külma ei saa filmida. Filmida saab ilusat vaadet.

Mis oli see, mis sundis kõigist raskustest hoolimata tipu poole rühkima?

Vaesus. Mäe nõlval polnud teist nii pisikest ja vaest gruppi nagu Eesti oma. Meeletult hästi varustatud Shveitsi grupp ütles, et ilm on kehv, nad tulevad järgmisel aastal tagasi, seekord üldse ei üritagi. Nad ei riskinud. Aga eestlase ajab tippu vaesus: sa oled kõik viimase kokku korjanud ja pead minema. Võimalust, et tulen järgmisel aastal tagasi, ei ole.

Mis oleks siis juhtunud, kui Eesti ekspeditsioonist oleks keegi surma saanud?

(Ohkab.) Ei oska öelda. Margus Proosist läks surm väga lähedalt mööda, kui ta prakku kukkus. Tal vedas, et pragu oli alt laienev ja ainult kaheksa meetrit sügav. Kui pragu oleks olnud alt kitsenev nagu tavaliselt, oleks ta sinna kinni kiilunud ja surnud.

Ja tõenäoliselt lebaks ta veel praegugi seal?

Jah, kui see oleks toimunud pärast viimast laagrit 8300 meetri kõrgusel. Tipu lähedalt ei tooda kedagi alla, see eeldab meeletut rahasummat. Seal nad siis lebavad. Aga mägi puhastab end ise. Tormid uhavad laibad pragudesse. Ega neid mäel palju näha ole. Mina nägin ühte laipa, aga Ivar Lai mitut.

Kas allatulek on hullem kui tõusmine, sest kulminatsioon on möödas?

Jah, allatulek on tunduvalt raskem. Esiteks, mul lõppes tipus hapnik. Pidin hapnikuta laskuma. Teiseks, väsimus. Seetõttu oled lohakam. Enamik õnnetusi juhtub mägedes just laskumisel.

Kui lähedale surm teile laskumisel jõudis?

Küllalt lähedale. Nii kõrgel võib iga eksimus lõppeda surmaga. Olin nii läbi, et Saulius pidi karabiini kinnitama köie külge.

Siis kukkusin korduvalt ja ta ootas, kuni püsti sain. Aga ega ta mind aidanud. Sellisel kõrgusel ei saagi teist aidata ega loota, et keegi sind alla vinnab. Kõik on sinu enda kätes. Kaaslane on ainult selleks, et üksteist julgustada.

Saulius jäi teise astangu all magama. Äratasin teda tund aega. Togisin, et tule, lähme. Ja tema muudkui vastas tukkudes, et kohe, kohe lähen – ja jäi jälle magama.

Kuidas suutsite ise magamajäämist vältida?

(Otsib seletust.) Noh, mingi tahtejõuga hoidsin end üleval. Ja lihtsalt liikusin. Elujanu on mul niivõrd suur. Teadsin, et ei tohi magama jääda, kuigi see mõte on kogu aeg, et istuks ja puhkaks. Aga ei tohi. Peab alla jõudma, ei tohi sinna surema jääda.

Kuidas te Katmandus Everesti vallutamist tähistasite?

Nagu Vahur Kersna oma saates ütles: Alar ja Saulius pummeldasid kõrtsis. Seal on kõrts nimega Jeti Jalajälg. See on kuum koht, kus on moodustatud klubi Everesti tipu vallutanud meestele, kellele seal on eluaeg söök ja jook tasuta.

Mis on olnud suurim tunnustus Everesti vallutamise eest?

Sõprade lugupidamine. See on rohkem väärt kui mingi summa või asi.

Ometi arvavad paljud, et valitsus pidanuks teid rohkem premeerima kui ühe raamatu ja atlasega.

Kui hakkasin Everestile minema, siis ma ei mõelnud suurtele rahavoogudele, mis tulema hakkavad, ja kallitele kingitustele. Tegin seda enda jaoks, ja kõik, mis on antud pärast seda, olen võtnud tänuga vastu. Kerjama ma ei lähe. Saan endaga hakkama.

Urmas Oti saates ütlesite, et teist korda te Everesti otsa ei roni. Miks?

Aga milleks? See on meeletult tüütu. Ja raske. Kui Elbrust ronida on lõbus ajaviide, siis Everesti vallutamine on tõeline tüütus. Käid kaks ja pool kuud ühte pikka otsa mööda kiviklibu. See on vastik ja inetu mägi. Masendav. Must, kole. Negatiivse auraga. Aga kui keegi annab mulle miljoni, siis miks mitte. Raha eest ikka teen. (Naerab.)

Mis on järgmine siht?

Alpinistist sõber Jaan Künnap arvas, et mul on vaja õppida midagi tehnilist, sest ma ei oska isegi mingit sõlme teha. Ta soovitas mul minna Elbrusele alpinismi kooli. Samuti oleme plaaninud Künnapiga Kesk-Aasias vallutada Han-Tengrit (6995 m).

Alar Sikk (37)

• Vallutas 22. mail 2003 esimese eestlasena koos leedulase Saulius Viliusega maailma kõrgeima tipu Mount Everesti (8848 m).

• Senised kõrgemad vallutatud tipud olid Kaukasuses Elbrus (5642 m), Alpides Mont Blanc (4807 m) ja Alaskal McKinley (6194 m). Pamiirides Lenini mäetipu (7134 m) vallutamine jäi 7000 m kõrgusel pooleli, sest pidi soomlasi alla aitama.

• Töötab Tallinki laeval Meloodia baarimehena, enne seda oli Võrus puusepp. Lõpetanud Võru tööstustehnikumi puidutöötlemise tehnoloogina.

• Teeninud Nõukogude armee eriüksuste koosseisus Afganistanis.

• Vallaline.

— — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — –

Arvamus

Tõivo Sarmet
Eesti Everesti-ekspeditsiooni juht, ehitus- ja remondifirma Altius juhataja

Alar oli meil augutäiteks kaasas. Aga ta on rahulik inimene, seepärast on temaga hea koos olla. Pingeid ei teki. Ta on tõsine maamees, kellele ei lähe suurt korda, mis ümberringi toimub. Ta on osalenud Afganistani sõjas ja ilmselt on see jätnud jälje, et kui ütled talle, et pane saapad jalga, ja näitad suuna kätte, siis ta läheb.

Põhiline, miks just tema tippu jõudis, oli see, et tal on kolossaalselt hea tervis. Kui pidime pärast tormi üheksa päeva kuue ja poole kilomeetri kõrgusel ilma ootama, siis teistel meestel toonus langes, aga temal jäi see alles.

Kui tal on tahtmist ja ettevõtmist, saab temast kindlasti hea mägironija.

Andres Rannamets
kauaaegne matkakaaslane, ehitusfirma Kurmik projektijuht

Alar on hea kambajõmm, ükskõik, mis asju korraldada. Ta on selline mees, kes mõtleb rohkem sõprade peale, kui hoolitseb oma heaolu pärast.

Ta on poeedikalduvustega poiss, hästi südamlik. Vanasti luges ta matkadel lõkke ääres luuletusi, osa kusagilt meelde jäänud, teised ise tehtud. Ta oli tõeline seltskonna hing.

Oleme koos 15 aastat matkadel käinud: Sahhalinil, Kuriilidel, Uuralites, Turkmeenias. Võrreldes varasemate aegadega hakkas ta enne Everesti ekspeditsiooni rohkem trenni tegema – jooksis, suusatas, poksis, käis ujumas, tegi jõudu. Ta suhtumine muutus: pidutsemist jäi vähemaks, sihikindlust tuli juurde.

Jaan Künnap
omanimelise alpinismiklubi juhataja

Alar on üks selliseid inimesi, kellel on kaasasündinud hea vastupidavus ja töövõime. Ja ta talub hästi kõrgust.

Mõned vinged alpinistid peavad kolm korda kauem aklimatiseeruma kui tema.

Mulle ei ole üllatus, et just tema tippu jõudis. Ütlesin, et kui keegi tippu jõuab, siis Alar. (Alar Siku väitel olevat Künnap siiski öelnud, et kui keegi tippu jõuab, siis Raivo Plumer, ja Sikk küll mitte. – P. P.)

Aga oleks mina grupijuht olnud, poleks riskinud lasta tal üksinda tippu minna, sest tal ei olnud piisavalt kogemust. Aga füüsiliselt oli ta küll grupis parim, selles pole kahtlust.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Luther, Martin – saksa teoloog, reformaator

Autor Avo | Avaldatud: 14. dets. 2003

Reformatsiooni algus
Neil pimedail sajanditel tõusis kirikust endast mehi, kes nõudsid uuendusi. John Wyclif, haritud ja harras preester, üritas uuendada kirikut seestpoolt. Kiriku vastuseisust hoolimata õnnestus Wyclifil sooritada väärtuslik usupuhastustöö ja ta tõlkis Piibli inglise keelde.
Wyclifi õpetused võttis vastu Jan Hus Böömimaal. Ta ründas pühakutekultust, puhastustule õpetust ja indulgentside (ehk patukustutuskirjade) müüki. Ta nõudis ka, et jumalateenistusi peaks pidama ladina keele asemel rahva emakeeles. Jan Hus põletati tuleriidal, süüdistatuna ketserluses.

Martin Luther, saksa teoloog, reformaator, sündis 10. novembril 1483. aastal Saksamaal Eislebenis talupoja (mõningtel andmetel kaevuri) perekonnas. Perekonna vaesusele vaatamata õnnestus tal saada hea haridus. Õppis 1501. aastast Erfurdi ülikoolis, astus 1505. sealsesse augustiini eremiitide kloostrisse. Pühitseti 1507.a. preestriks.
Vastne preester määrati  Wittenbergi Ülikooli professoriks. Seal luges Martin Luther esimest korda Piiblit. Wittenbergis sai 1512 temast teoloogiadoktor, oli teoloogiaõppejõud ja jutlustaja.

Martin Luther.jpg: Õpingute ajal võttis omaks nominalismi (nn via moderna) mõtteviisi, mis eristas selgesti usku ja teadmist ning rõhutas Jumala suveräänset vabadust.
Palverännaku käigul Rooma aastail 1510 -11  kogetu arendas tema kriitilist meelt katoliku kiriku silmakirjalikkusesse ja kloostrivagadusse.
1513-18 aastate loenguis sõnastas Luther reformatsiooni lähteseisukohad selle kohta, milline on inimese osa Jumala ees (simul justus et peccator – “ühtaegu õige ja patune”), usu olemus ning Jumala õiglus ja arm.
Skolastilise usuteaduse arvustamisel lähtub *luterluse keskne õpetus, et inimene saab õigeks ainult Jumala armust (sola gratia).

Wittenbergi paavsti esindaja Tetzel müüs raha eest indulgentse, et koguda raha Peetri kiriku ehitamiseks. Lutherile see ei meeldinud ja ta vaidlustas 1519 paavsti primaadi (esimuse) ja kirikukogude eksimatuse. Kirjutas teesid (kokku 95) indulgentside müümise vastu ning  naelutas need 31. oktoobril 1517 Wittenbergi lossikiriku uksele. Seda päeva loetakse usupuhastuse alguseks.
Luther ei tajunud tollal veel, kui kaugeleulatuvaks see tegu osutub. Ümbritsevaist linnadest saabunud palverändurid, kes olid tulnud indulgentse ostma, mõistsid Lutheri vastuväidete arukust. Nad kopeerisid Lutheri teese ning viisid neid oma kodudesse. Äsja leiutatud trükikunst aitas Lutheri sõnumit kiiresti levitada ning mõne aja möödudes loeti tema sõnu suures osas Euroopast.

1519-20 said Lutheri usukäsitluses põhiliseks pühakirja autoriteet ja kristlase üldise preesterluse rõhutamine, mis seadsid kahtluse alla katoliku kiriku hierarhilise ehituse ja tegevuse õiguspärasuse. 1520 ilmusid tema reformatsiooni põhiteosed: kirikukorraldust käsitlev “Saksa rahva kristlikule aadlile kristliku seisuse parandamisest”, sakramendiõpetust uuendav “Kiriku Paabeli vangipõlvest” ning usuõpetust ja eetikat ühendav “Ristiinimese vabadusest”.

Lutheril ei olnud kavatsust kirikust lahkuda ega luua uut kirikut. Peagi mõistsid Luther ise ja tema järgijad, et kiriku seesmine uuendamine on võimatu ja lahkulöömine Roomast  vältimatu.
Martin Lutheri alustatud avalik võitlus katoliku usu ja paavstluse vastu jätkus. 1520. aastal ütles end ametlikult lahti katoliku kirikust.
1520. aastal pani paavst Leo X Lutheri kirikuvande alla. 1521.aasta Wormsi riigipäeval kaitses M. Luther endiselt oma seisukohti, ei taganenud nendest ja kuulutati Karl V ediktiga lindpriiks. Aastani 1522 oli Luther Wartburgi linnuses Saksi suurvürsti Friedrich III Targa kaitse all.

1522. aastal ilmus Lutheri tõlgituna Uus Testament. Samal aastal naasis ta Wittenbergi.

Suunas  reformatsiooni äärmusliku tiiva (P. Melanchthon, T. Münster; nn entusiastid) uuendusi alalhoidlikkuse poole, vastustas “Saksa talurahvasõja revolutsioonilisi ja sotsiaalseid taotlusi” ning pöördud humanistide eetilise vaimsuse vastu (Erasmusele kirjutatud “De servo arbitio” – “Orjastatud tahtest”).
1523-1525 kirjutas M. Luther 3 kirja Riia ja Liivimaa nn jumalasõpradele.

1925 abiellus Martin Luther endise nunna K. von Boraga (sünnikoht Karlstadt, surnud 1541).

Martin Lutheri (nüüdseks hävitatud) ausammas Keilas.jpg: Martin Lutheri ausammas Keilas. Foto E. Tihkani kogust Hilisemas tegevuses taotles Luhter eeskätt evangeelse kiriku korraldamist ja hariduse edendamist. Tema 36 osalt keskaegseil eeskujudel põhinevat koraali on evangeelse lauluvara tuumik.
Vürstide toel rajas M. Luther  Põhja-Saksas usu-uuenduse, millest kujuneski evangeelne luterilik kirik. 

Martin Luther koostas oma õpetuse kokkuvõttena väikese ja suure katekismuse (ilmusid 1529), tõlkis Piibli saksa keelde (ilmus lõplikult 1534).
1531-1533 kirjutas ta 4 kirja Tallinna magistraadile.
1537 ilmusid luterlike usutunnistuskirjade hulka kuuluvad “Schmalkaldeni artiklid”. 

Lutheri õpetus rajaneb pühakirjal ja lähtub väitest, et inimene ei saa ise oma tegude läbi ennast lunastada, vaid see saab  toimuda ainult Jumala armust usu läbi. Kirikukorralduses kaotas Luther rooma-katoliku hierarhia, vaimulike tsölibaadi, muutis jumalateenistuse rahvakeelseks ja lihtsustas selle talitusi.

Paavst võitles uuenduste vastu ning Lutheri saatus oleks olnud samasugune kui paljudel varasematel reformaatoritel, kui mitte sõbrad ja armastav Kaitse ei oleks teda varjanud.

Martin Luther suri Eislebenis 18. novembril 1546.

Martin Lutheri õpetus – luterlus – on saanud osaks protentismis. Levinud Põhja-Euroopas ja Põhja-Ameerikas.

Luteri usu (evangeelse luteri usu) aluseks on nn konkordiaraamatusse koondatud usutunnistused. Neist tähtsamad on Augsburgi usutunnistus ja astast 1577 pärinev, hilisemaid tüliküsimusi lahendav konkordiaformel.
Viimasel rajaneb XVII sajandist ortodoksne luterlus, mida õõnestasid pietism ja valgustusajastu ratsionalism.
XIX sajandil on luterlus taas toibunud (uusluterlus). Luterlasi on umbes 75 miljonit.
Niinimetatud Preisi uniooniga toimus luterluse ja reformitud kiriku osaline lähenemine XIX alguses.

Martin Lutheri teoste põhiväljaanne on 1883. aastast ilmuv “Luthers Werke. Weimarer Ausgabe”.

Artikli koostamisel olen kasutanud Väikest Eesti Entsüklopeediat (1937-39), Eesti Entsüklopeediat (5kd, 1990) ja internetiväljaandeid. Avo Blankin

xxx

(11.04.2003)

Usumees Martin Lutheri säravad aastad

Jukko Nooni, kriitik

Ruut arvustus

Euroopa ajalugu tunneb mitmeid eesliitega “re-” (ladina keeles ‘taas-’, ‘uuesti-’, ‘tagasi-’) algavaid mõisteid, nagu näiteks “renessanss” või “reformatsioon”.

Renessanslik ilmavaade ja humanistlik mõttelaad olid reformatsiooni võrsumise pinnaseks. See protsess toimus samaaegselt mitmes riigis.

Eestis seostatakse reformatsiooni aga ennekõike Martin Lutheri nimega.

Äsja ilmus eesti keeles raamat “Martin Luther. Üks inimsaatus”, autoriks on tuntud prantsuse ajaloolane ja annalistide koolkonna rajaja Lucien Febvre. Eesti lugejale pole teema iseenesest uus. Sellele juhtis tähelepanu ka raamatule põhjaliku järelsõna kirjutanud Jüri Kivimäe. Käsitlusi on ilmunud 1920. ja 1930. aastail, nii nõukogude ajal kui ka paguluses ning nüüdki. Viimati 1996. aastal, mil ilmusid faksiimiletrükina Johannes Hiiemetsa “Martin Luther. Elu ja võitlus” (esmakordselt 1939) ning Bernhard Lohse “Martin Luther. Sissejuhatus tema elu ja töö uurimise probleemidesse”. Lucien Febvre’i 1928. aastal esmakordselt ilmunud uurimuse näol on neile lisandunud sisukas järg.

Värvikas pilt 16.sajandist

Teos on huvitav mentalité rekonstruktsioon, mis on ju annalistide koolkonnale täiesti iseloomulik. Ajaloo jaoks pole olulised mitte sündmused, vaid mõtted ja probleemid. Ka selle teose puhul pole tegemist pelgalt biograafiaga. Febvre maalib meile reformaatori kaudu värviküllase pildi 16. sajandi inimesest.

Reformatsiooni selline areng oli mitmete asjaolude kokkulangemise tulemus. Saksamaa võimsad linnad ja iseteadlikud vürstid ei tahtnud alluda Igavesest linnast tulevatele korraldustele. Äärmiselt olulist rolli mängis trükikunst. Ilma selle tehnilise võimaluseta poleks tõenäoliselt Lutheri ideed kaugele levinud.

1517. aastal oli Luther tundmatu munk, keda Febvre’i arvates poleks võib-olla augustiinlaste üldises biograafiaski ära märgitud, kuid nüüd võib teda nimetada “üheks uusaja isadest” (lk 252). Osad autorid ongi 95 teesi naelutamist Wittenbergi losskiriku uksele pidanud uue ajajärgu alguseks.

Mida Luther tahtis? Soovis luua uut kirikut? Febvre tuleb selle küsimuse juurde mitmeid kordi tagasi. Algul huvitas Lutherit ta enese hingeõnnistus. Sellele lahenduse leidnuna polnud tal “mõtteski oma ravimit endale hoida” (lk 68). Need läbi ta enese otsingute tunnetatud tõekspidamised said hiljem uue konfessiooni keskseteks seisukohtadeks.

Lutheri terava reaktsiooni põhjustas uus indulgentside müügilaine. Väliselt olidki tema teesid suunatud nii patukustutuskirjade kui ka nende levitaja Tetzeli vastu.

Febvre näitab meile Lutheri tekstide ja tegevuse kaudu pidevat arengut. Eesmärk oli asendada senikehtinud religioon “läbinisti isikliku religiooniga, mis seab loodu otse ja ilma igasuguste vahendajateta vastamisi oma Jumalaga, (- – -) ilma et nende vahele asetataks segavaid ja parasiitlikke preestreid või pühakuid, siinilmas ostetuid ja teises kehtivaid indulgentse.” (Lk 68.)

Indulgentside vastaseid jutlusi oli ta pidanud juba varemgi, kuid “Luther kordas siin säravamalt, laiahaardelisemalt ja enesekindlamalt üle väited, mis olid juba vähemalt kaks aastat painaud tema alati töötavat “väsimatut ja läbitungi-vat” vaimu. (Lk 88.) Reformatsioon sündis tervenisti Lutheri “sisemisest tööst”.

Ürituse nurjumine

Hiljem väljus aga 1517. aastal alanud protest tema kontrolli alt, õigemini liikus ilma temata edasi, muutudes märatsevaks pildirüüstajate jõuguks. Mugandudes hiljem kodanluse vajadustega. Febvre võtabki pärast 1525. aastat üsna kiiresti otsad kokku. Luther on küll autoriteet, “ent selle elava Lutheri taga, keda austatakse ja kellelt otsitakse vastust, on kuju võtmas luterlus, mis on tema enda luterlusest mitmeski mõttes erinev.” (Lk 245.)
Tema üritus nurjus. “Tõsi küll, üksikud usklikud ja ka inimrühmad, rahvad ja riigid lasid end temast ära võluda (- – -). Ent kas see osaline edu ei olnud mitte ebaedu. (- – -) Vana kirik oli ikka veel alles. (- – ) Olla tõrjutud väikeseks sektijuhiks oli lüüasaamine, ükskõik mida ta ei oleks teinud või väitnud…” (Lk 249.)

Huvi oleks veel pakkunud Lutheri suhe juutidesse. Juhtivad natsid nägid temas ju antisemitismi patrooni. Ühes oma varasemas teoses väljendatud positiivne hoiak muutus hilisemates tekstides nõuandeks juutide eraldamise kohta.

Raamatu kirjutamise aegu, 1928. aastal, polnud see teema aktuaalne, Hitler tuli alles viie aasta pärast võimule. Selle väikese seiga puudumine pole aga etteheide autorile. Eesmärk polnud ju leida doktor Luteruse seoseid antisemitismiga.

xxx

 

TÕNU ÕNNEPALU: Martin Lutheri kaitseks
03.11.2004

Ruut AJALOO SUURMEHI pole mõtet tirida tänapäeva kohtu ette

Ajaloo suurkujud ise tõtt-öelda meie kaitset ei vaja. Surnutena on nad, nagu öeldakse, sealpool head ja kurja, nii et maine ülistus või sõim neile enam kuidagi korda minna ei saa.

Kui aga Ervin Õunapuu (EPL 26.10.) arvab heaks kuulutada Martin Lutheri (1483–1546) roimariks tema antisemiitlike mõtteavalduste pärast, ning sellest järelduvalt kuritegelikuks organisatsiooniks ka kogu Eesti luteri kiriku, siis muidugi ei huvita teda niivõrd too ajalooline isik, kuivõrd mingid tänapäevased ja võib-olla isiklikud probleemid. Selline meele- ja vägivaldne ajaloo ärakasutamine ongi see, mida minu arust vaikselt taluda ei tule.

Sest see ei külva mitte arusaamist, olgu ateistlikku või kristlikku, vaid arusaamatust ja vaenu. Mõni noor inimene, keda äärmuslikud ideed ligi tõmbavad ja kes ajaloost suurt midagi kuulnud pole, võib neidsamu Ervin Õunapuu mõtteavaldusi puhta kulla pähe võtta. Ja mida ta siis teeb? Läheb ja viskab protesti märgiks kiriku aknad sisse?

Tõsi, Martin Luther oli samavõrd vastuoluline kui kõik suurmehed või -naised. Võiks koguni öelda, et kus on suurt tarkust, sealt ei tule asjata otsida ka vähemalt sama suurt lollust. Kuid suurmeeste rumaluselgi on see voorus, et just oma suuruses on ta õpetlik. Ja nende vastuoludes peegelduvad selgesti ja näitlikult nende ajastu vastuolud.

Antisemiitlikud või antijudaistlikud mõtteavaldused ei tee muidugi Lutherile au ja näitavad tema teatavat piiratust. Kuid samas oli see kogu tema ajastu piiratus. Juudipõlgus polnud tolle aja Euroopas mitte mingi ekstremistlik ideoloogia, vaid kristliku enamuse poolt üldiselt omaks võetud hoiak.

Oli asju, kus Luther oli oma ajast ees ja teisi, kus ta ümbritsevast keskpärasusest põrmugi kõrgemale ei tõusnud. Pole aga mingit mõtet tirida ajaloo suurmehi tänapäeva kohtu ette. Iga inimest tuleks ikka jõudumööda katsuda hinnata tema enda ajastu taustal. Muidu satume samasugusesse anakronismi nagu nõukogude ametlik ajalookäsitlus, mis nägi Spartacuses proletaarset revolutsionääri ja nahutas keskaegset kirikut selle eest, et see rahvast vaimupimeduses hoidis.

Me elame maailmas, kus kristlus on vaid üks, ja me teame, et tegelikult vähemuslik maailma seletamise viis. Me võime vabalt valida, kelleks me “hakkame”, kas luterlaseks, katoliiklaseks, muhameedlaseks või ateistiks. Või kellekski viiendaks-kuuendaks, või hoopis koostame endale erinevatest õpetustest mingi oma, kus on tera tõtt igast, aga mis ei piira ennast ühegi dogmaga.

Kristlaseks sünniti

Nii polnud see aga 15. sajandil! Kuigi renessanss oli kristliku kiriku vaimse autoriteedi monopoli juba pisut kõigutanud, elas Luther (ja reformatsioonis võib vabalt näha just itaalia renessanssi saksa vallaslast) ometi maailmas, kus kristlaseks mitte ei hakatud, vaid sünniti. See tähendab, kristlus oli veel sedavõrd valitsev maailmaseletamise ja -nägemise viis, et ka kõik suured vaimsed protestivoolud sündisid enam või vähem kristluse sees. Ketserid polnud üldiselt mitte jumalasalgajad (kuigi Rooma kirik neid nii võis kujutada), vaid inimesed, kelle jumala- ja tõekujutus erines sellest, mida nägi ette veel ainuvalitseva kiriku õpetus.

Nõnda et teatavas mõttes võib küll kristluse ja kiriku teha vastutavaks kõige halva eest, mis Euroopas sajandite jooksul on sündinud. Kuid sel juhul tuleb teda ka tänada kõige hea eest. Niisamuti on muide XIX–XX sajandi teadusega, mis on samamoodi valitsev maailmaseletamise viis nagu toona oli kristlus.

Minu arust, kui ollakse sedavõrd otsustavalt kirikuvastane, nagu seda paistab olevat Ervin Õunapuu, siis peaks Martin Lutherit pigem au sees pidama kui põlgama. Sest eks olnud just tema üks esimene, kes mitte ainult jõuliselt, vaid ka edukalt protesteeris Rooma kiriku ainuautoriteedi vastu, üks nendest, kes külvas idanema selle kahtluse- ja kriitikaseemne, millest ei kasvanud mitte ainult kristlik protestantism, vaid lõpuks ka valgustatud ateism, natsionalism, demokraatia?

Luther oli mitte ainult oma aja, vaid ka oma rahva poeg. Indulgentside asi, millest kogu reformatsioon algas, oli tugeva rahvusliku värvinguga. Miks peab saksa rahvas (Luther oli esimene, kes seda terminit nii laialdaselt kasutas) rahastama oma säästudest kiriku ehitamist Rooma? Et rahuldada ühe korrumpeerunud Medici (Giovanni de’ Medici oli Leo X nime all paavstitroonile upitatud) kuulsusejanu?

Tõepoolest, kui ühe pisut varasema Medici, Lorenzo, suure kunsti ja teaduste metseeni, ning usufanaatikust Savonarola vastuolus kaldub mu sümpaatia pigem Lorenzo poole, siis Leo X ja Lutheri vahelises võitluses ma pooldaksin Lutherit. Paavsti vastu väljaastumine polnud tollal mingi süütu ajaviide, vaid nõudis ka palju julgust ja Lutheril polnud aimugi, milleni võivad lõpuks välja viia tema 95 ladinakeelset teesi, mis ta Wittenbergi lossiuksele naelutas.

Luther ja eestlased

Tagantjärele võime öelda, et vähemalt teatud mõttes viisid need teesid ja Lutheri edasine tegevus mitte ainult saksa, vaid ka eesti rahvuse sündimiseni. Kes teab, kui Rootsi protestantlikud valitsejad poleks Lutheri suurel eeskujul toetanud Piibli tõlkimist ka Eesti- ja Liivimaa maarahva keelde, kas olekski sellel maal siis praegu oma kirjakeelt ja kirjandust, sealhulgas eesti kirjanikku Ervin Õunapuud?

Muidugi, kui poleks, siis ei oleks ka kedagi, kes nende puudumise pärast kahetsust tunneks, peale mõne etnograafi, kes oma maanurga kõnepruugist ühe kadunud keele säilmeid otsiks.

Keda aga ei huvita natsionalistlik argumentatsioon, see võib mõtiskleda selle üle, et kaudselt kinkis luterlik reform (liturgias sai tähtsaks koguduselaul ja seda saatev orel) meile ka Johann Sebastian Bachi muusika, mida mõnigi ateist ei kõhkle jumalikuks nimetamast.

On muidugi ajaloolisi isikuid ja organisatsioone, ja iga koolipoiss oskab mõne nimetada, kes ja mis eelkõige kurja, negatiivset märki kannavad. Ei Martin Luther ega ka tema ideede järgi reformitud kirik Eestis aga kindlasti sellised pole. Mineviku vastuolulisi suurkujusid ja nähtusi on siiski mõistlikum katsuda mõista kui neid kas ainult hukka mõista või ülistada.

Selle artikliga kuulutab Eesti Päevaleht ateismiteemalise debati oma veergudel nüüdseks lõppenuks.

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Lennuk – esimene lendav de facto

Autor Avo | Avaldatud: 13. dets. 2003

Jalgrattavabrikandid tegid esimese mootorlennukisõidu
Allar Viivik, SLÕL, laupäev. 13. detsember 2003


MAAST LAHTI: Ajalooline foto 17. detsembrist 1903. Kell 10.30 Kitty Hawki luidetel alanud lendu piloteeris alumisel tiival pikali olnud Orville, paremal elab venna sõidule kaasa Wilbur.


ESIMENE TÜÜRIMEES: Esimest õnnestunud Flyeri reisi juhtis vendadest noorem, Orville (1871-1948). Koos ehitati hiljem veel Flyer II ja Flyer III.

1903. aasta 17. detsembril tehti Ameerika Ühendriikides Põhja-Carolinas Kitty Hawki liivaluidetel teoks inimkonna ammune unistus: Orville ja Wilbur Wrightil õnnestus endaehitatud juhitaval mootorlennukil Flyer lõpuks õhku tõusta.

 
Lennud kestsid paar minutit, kahetiivaline sõrestiklennuk Flyer läbis kokku 405meetrise teekonna. Enamik väärikaid teatmeteoseid, lennundus- ning tehnikaraamatuid annab tänaseni neile esimeste lendurite tiitli. Moodsa lennunduse rajanud Wrightidel olid eelkäijad Euroopas ning Ameerikas, kuid nende väidetavalt juhitavate mootorlennukite sõidud pole vettpidavalt tõestatud. Vendade õhusõidud on aga talletatud fotodele ning sündmusel olid tunnistajad.

Wrightid olid pärit paljulapselisest perest. Vendadest vanim, Wilbur, sündis 1867. aastal Millvilles, Indianas. Sealt kolis pere veidi hiljem Ohiosse Daytonisse, kus 1871. aasta sündis Orville. Kasvatatud ranges kristlikus vaimus, asutasid nad Daytonis 1894. aastal jalgrattapoe, hiljem avati ka jalgrattatehas.

Vennad, kes olid koolipoistena leiutanud ning valmis ehitanud kõikvõimalikke tuulelohesid, ei plaaninud algul lennundusega edasi tegelda. Saatuse tahtel andis aga neile tõuke Euroopas tegutsenud lennunduspioneeri surm. Nimelt hukkus 1896. aasta augusti alguses järjekordsel katselennul sakslane Otto Lilienthal, kes ehitas purilennukeid ning lendas nendega mäekülgedelt startides sadu meetreid. «Kui uudis Lilienthali surmast suvel Ameerikasse jõudis, hakkasime lendamise probleemidesse suhtuma tähelepanelikumalt,» on Wrightid oma mälestustes kirjutanud.

Tiibade tüürid joonistati maha kondoritelt

Koos jätkati sealt, kus sakslane Lilienthal oli pooleli jäänud, nimelt aerodünaamika õppimisest. Esmalt vaatlesid vennad hoolega lindusid, et lahendada tasakaalu hoidmise probleem. «Kondori parema tiiva tagumine osa oli ülespidi ning vasaku tiiva tagaosa allapoole. Seega hoiabki lind ennast lennu ajal tasakaalus,» märkis Wilbur enda päevikus. Looduses märgatu kasutati lennukiehituses kohe ära. Nad mõtlesid välja tiibade kaldtüürid, tänu millele sai tulevasi mootorlennukeid korralikult juhtida.

Jalgrattaärile lennundust eelistanud vennad kolisid ajutiselt Ohiost Põhja-Carolinasse Atlandi ookeani kaldal asuvasse Kitty Hawki. Sealsed mereäärsed luited olid küll tuulised, kuid samal ajal ka turvalised: pehmele liivale kukkumine ei toonud kaasa suuremaid õnnetusi.

Esimesi tulemusi võisid nad nautida 1899. aastal oma lohelennukiga. Uudsed olid selle kaks tiiba, mis kannatasid ka tugevamaid tuulehoogusid. Samuti sai neid tüüridega juhtida. Sama süsteemi katsetati veel ühel nööriga veetaval lohelennukil, seejärel ka purilennukitel. Talvega 1901/02 rajasid vennad Kitty Hawkis tuuletunneli, kus katsetasid erinevaid tiivapaare ning väikelennukeid, täiustades nende tõstejõudu.

1902. aasta jõuluks valmis rooliga tüüritav purilennuk. Katsed olid edukad, ehitama hakati mootorlennukit. Lisaks enda teadmistele aitas ka Octave Chanute. Sarnaselt lohe- ja purilennukitega otsustasid Orville, Wilbur ning mehaanik Charlie Taylor Flyeriks ristitud uue õhusõiduki ehitada kahetiivalise. Lennuk sai kuus meetrit pikk, tiibade ulatus oli tosin meetrit. Flyeril oli puusõrestik, tiivad tõmmati üle riidega. Kahte propellerit ajas ringi 12hobujõuline vesijahutusega bensiinimootor. Jõulukuuks 1903 oli 340 kilo kaalunud lennuk sõiduvalmis. Esimene katselend pidi toimuma 12. detsembril, kuid seda häiris tugev tuul. Järgmine päev oli küll hea ilm, aga sügavalt usklikud vennad otsustasid pidada hoopis pühapäeva.

17. detsembril aastal 1903 koitis Wilbur ja Orville Wrighti suurpäev, kui nad kell 10.30 veeretasid koos abilistega oma Flyeri garaa?ist starditeele – lennukil puudus ratastega telik, seega tuli startida veidi üle 10 meetri pikkusel puust rööpaga ning veotrossiga katapuldilaadsel ehitisel.

Esimesed õhusõidud kestsid paar minutit

Esimene piloot oli Orville (32), kes lamas alumisel tiival. Vanema venna ning paari abilise silme all püsis kahetiivaline Flyer 1 õhus 12 sekundit. Luidete kohal läbis lennuk selle üürikese ajaga 120 jalga ehk 36 meetrit. Viletsa talveilma, tuule ning suure riski kohta väga hea saavutus. Kõik olid ülevas meeleolus, kuid mitte rahulolevad. 11.20 startis Wilbur ning tegi liivaluidete kohal 175jalase (52 meetrit) õhulennu. Tosin minutit hiljem oli aeg kolmanda lennu käes. Orville tüüris Flyerit tervelt 200jalase (60 meetrit) teekonna.

Õnnelikud Wrightid otsustasid teha veel neljandagi sõidu. Keskpäeval startis Wilbur, Flyer püsis õhus, piloot kontrollis kõrgustüüri ning lennuki kurssi. Umbes sajajalase teekonna järel hakkas Flyer äkki üles-alla viskuma. Ka edasi ei tõotanud sõit midagi head, lennuk viskles tuules, hakkas lõpuks pöörlema ning kukkus 59. sekundi järel alla. Kiirus oli väike ning Wilburil kulus vaid mõni sekund, et 852 jalase (255 meetrit) teekonna järel tervena lennukist maha ronida. Vigastada sai küll kõrgustüüri raam, kuid nelja üritust võis lugeda kordaläinuks.

«Väike sõit ühele vendadepaarile, kuid suur hüpe lennunduse ajaloole,» võib parafraseerida 68 aastat hiljem Neil Armstrongi Kuul lausutud sõnu. Järgmisel aastal õnnestus vendadel õhus sõita juba täisring. Veidi hiljem lendasid nad poole tunniga 45 kilomeetrit. Inimkond oli õppinud lõpuks lendama.

Allikad: internet, Ants Künnapuu «100 õhusõidukit», ENE, ajakirjandus. Wrightidest ja õhusõidust võib lugeda: www.first-to-fly.com.

Sajandi lennundussaavutusi:

17. detsember 1903: vendade Wrightide esimene õnnestunud lend endaehitatud lennukil. Tähtsamad uuendused: tüürid tiibadel, korralikud propellerid ja kõrgustüür. Patendi said nad lennukile mais 1906.

25. juuli 1909: Louis Bleriot ületas endaehitatud lennukil La Manche’i väina.

30. augustil 1917: esimese lennu tegi saksa legendaarne kolme tiivaga hävitaja Fokker DR 1.

20.-21. mai 1927: ameeriklane Charles Lindbergh lendas üksi New Yorgist Pariisi.

27. august 1939: esimese turboreaktiivlennuki Heinkel He-178 lend, piloodiks sakslane E. Warsitz.

14. oktoober 1947: eksperimentaallennuk Bell X-1 ületas ameeriklase Chuck Yeageri juhtimisel helikiiruse.

25. oktoober 1949: startis esimene reaktiivreisilennuk, inglaste Comet.

16.-18. jaanuar 1957: kolm Ameerika lennukit B-52 lendasid õhus tankides 45 tunniga vahemaandumiseta ümber Maa.

1967: startis esimene ülehelikiirusega reisilennuk Concorde, mis lõpetas lennud tänavu.

12.-14. aprill 1981: esimese reisi ümber Maa tegi nn. kosmoselennuk. Columbia pardal olid astronaudid John Young ja Robert Crippen.

12.-23. detsember 1986: ameeriklaste Voyager lendas tankimiseta ning vahepeatusteta ümber maailma. 41 843 kilomeetrit läbiti veidi rohkem kui üheksa päevaga.

Juuni-juuli 2002: Steve Fossett sõitis 13 päevaga kuuendal katsel õhupalliga üksi ümber maailma, läbides 32 000 kilomeetrit.

Mootorlendusid proovisid paljud

Vene mereväeohvitser Aleksandr Možaiski, Prantsuse insenerid Clement Ader ja Octave Chanute, sakslased Karl Jatho ning Gustav Weisskopf (hiljem Ameerikas Gustave Whitehead), Eesti päritolu Šveitsi leidur Alexandre Liwentaal, uusmeremaalane Richard Pearse, inglane Hiram Maxim ja paljud teised. Kõiki neid peetakse tihti esimesteks, kes lendasid mootoriga varustatud lennukiga.

Venelane Aleksandr Mo?aiski ehitas 1883. aastaks Peterburi lähedal puulennuki. Viimasel oli kaks inglise päritolu aurumasinat. Katsetusel lennuk purunes.

Clement Aderi osa lennunduse ajaloos on vastukäiv. Tema 6,5 meetri pikkune ja 20hobujõulise mootoriga lennuk Eole olevat 9. oktoobril 1890. aastal Armanvilliersis «lennureisil» läbinud 50 meetrit.

Karl Jatho olevat 18. augustil 1903. aastal Hannoveri lähedal oma triplaaniga läbinud 18 meetrit. Hiljem asutas ta lennukitehase, Hannoversche Flugzeugwerke eelkäija.

Ameerikasse emigreerunud sakslane Gustav Whitehead lendas enda esimese sõidukiga Bridgeportis (Connecticuti) ning olevat läbinud 800 meetrit. See juhtunud 14. augustil 1901.

Eesti päritolu Šveitsi leidur sooritas juba 1894. aastal isevalmistatud purilennukitel 8 õhulendu.

Allikad: internet, ENE ning ajakirjandus

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Hepburn, Audrey – Hollywoodi printsess

Autor Avo | Avaldatud: 13. dets. 2003

 Audrey Hepburni poeg: «Ema ei suutnud sõja hirme unustada.»Triin Tael, SLÕL, laupäev. 13. detsember 2003

All Over Press
ÕHKÕRN, ELEGANTNE AUDREY: Ehkki Audrey Hepburn on öelnud, et sai näitlejaks vastu kõiki ootusi, võitis ta Oscari juba esimese Hollywoodi rolliga, printsess Anne’ina romantilises komöödias «Puhkus Roomas» (1953). Järgnes rida menukaid filme, neist tuntumad «Sabrina» (1954), «Hommikueine Tiffany juures» (1961) ja «Minu veetlev leedi»(1964). Audrey Hepburni viimseks linateoseks jäi Steven Spielbergi romantiline «Alati» (1989).

Printsess Anne’ina komöödias «Puhkus Roomas» ning Eliza Doolittle’ina «Minu veetlevas leedis» õhkas Audrey Hepburnist sisemist rahu ja enesekindlust. Ent näitlejanna poeg Sean Hepburn Ferrer mäletab oma ema naisena, keda alatasa näris nukrus ja ebakindlus.
 

Sean Hepburn Ferrer on kirjutanud emast raamatu «Audrey Hepburn – elegantne hing». Suures formaadis, rohkete piltidega teos kirjeldab maailmakuulsa filmitähe elu õnnetust lapsepõlvest kuni siitilmast lahkumiseni 1993. aasta jaanuaris. Poja väitel vajutas ema elule sügava pitseri Teine maailmasõda.

«Ema ei unustanud iialgi hirmu, mida ta tundis lapsena, kui Saksa väed vallutasid Arnheimi linna Hollandis, kus ta veetis enamiku sõjast,» meenutab 43aastane Sean intervjuus uudistekanalile CNN. «Ta rääkis meile ka seda, kuidas tema vennad sõid koeraküpsiseid, kui midagi muud süüa ei olnud… kuidas leib oli roheline, sest ainsana oli saada hernestest tehtud jahu. Ema istus terve päeva voodis ja luges, et nälga unustada.»

Sõi sõja ajal tulbisibulaid

Hilisemates intervjuudes tunnistas näitlejanna, et sõi sõja ajal isegi tulbisibulaid ning osales vastupanuliikumises, viies põrandaalustele võitlejatele kinga sees sõnumeid. Läbielamiste tõttu keeldus Audrey mängimast filmis «Anne Franki päevik», kartes, et natside eest redutava juuditüdruku kehastamisega kaasneks liiga valusaid mälestusi.

Hepburn igatses taga ka isa, jõukat inglise pankurit, kes jättis oma parunessist naise ning lapsed sõja väljakuulutamisel maha. Audrey nägi teda uuesti alles 20 aasta pärast, juba eduka filminäitlejana.

Poeg Seani sõnul jaguneski ema elustsenaarium kolmeks: filmikarjäär, kahe poja kasvatamine (noorem poeg Luca sündis 1970. aastal abielust psühhiaater Andrea Dottiga) ning tegutsemine UNICEFi hea tahte saadikuna, kui pojad olid juba täiskasvanud. Sean Ferreri raamatu tulud lähevadki Audrey Hepburni nimelisele lastefondile, mida ta juhatab.

«Ma usun, et emotsionaalsed märgid jätavad jälje juba väga varajasele elule,» ütleb Ferrer. «Isegi kui suudad neid suurest peast mõistusega võtta, jätavad nad endast ikkagi järele rõske nukruse, mida inimene ei suuda endalt maha raputada. Sellepärast uskuski ema, et ühiskonna prioriteete peaks olema puudustkannatavate laste abistamine.» See ei tohiks Seani meelest piirduda tassitäie supi või mõne vitamiinitabletiga.

«Ema leppis varajase surmaga.»

Audrey Hepburni ja näitleja ning re?issööri Mel Ferreri pojana on Sean Ferrer üritanud filmimaailmas läbi lüüa, kuid tulutult. Enda meelest pole ta edukas produtsent seetõttu, et keeldub linale toomast kommertsfilme, mis meeldiksid kõigile. «Minus on kirge teha midagi head, mitte üksnes keskpärast,» ütleb ta. Kuid ta pole loobunud unistamast. Seni pühendub Ferrer ema mälestusele.

Miks ta otsustas raamatu välja anda alles nüüd, kümme aastat pärast ema surma? «Kirjutasin juba varem. Mõte tekkis veidi pärast ema surma. Ma ei teadnud, et sellest saab raamat, aga ma tahtsin maha istuda ja kirjutada oma lapsepõlvest oma lastele.»

Audrey Hepburn oli surres vaid 63aastane. 1992 opereeriti näitlejannal Californias maovähki, kuid tõbi levis edasi. Teine lõikus näitas, et Hepburni ei saa enam päästa. Filmitäht naasis koju Šveitsi, kus ta suri 20. jaanuaril 1993.

«Ema oli küll pettunud, et teda ei saa enam opereerida… Aga ta oli leppinud. Ta tundis, et surm on elu loomulik osa.»

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Kuuba – a´la Villu Zirnask

Autor Avo | Avaldatud: 13. dets. 2003

Kordumatu Kuuba
Villu Zirnask, Kuuba

Uudise pilt
Kuuba on ideaalne rattamatkamiseks – liiklust pole ja ookean käeulatuses.

Kes Kuubat üksnes mõnusaks rannapuhkuse maaks peab, on eksiarvamusel. Kuuba pakub palju enamat, ta on kummaline segu erinevatest ajastutest ja kultuuridest, sotsialismist ja kapitalismist, ookeanist, mägedest ja tasandikest.

Tegelikult oleks Kuubasse rumal kõigest rannamõnude pärast sõita, sest sama häid randu leiab mujaltki, kuid odavamalt ja eeskujulikuma teenindusega. Samasugust eluolu nagu Kuubas aga mujal maailmas ei näe.
Näiteks vanade Ameerika autode arvult tänavakilomeetri kohta on Kuuba kindlasti maailmas esikohal. Peale nende näeb Kuubas muidki huvitavaid liiklusvahendeid – rik‰asid, härjavankreid, tõldu, veoautode taha pandud haagisbusse jne. Mis veoautodesse ja traktoritesse puutub, siis tundub, et nende kastis veetakse Kuubas sagedamini inimesi kui kaupu. Samas on Kuubas ka väga mugavaid busse kasutav ja punktuaalselt sõiduplaanidest kinni pidav bussikompanii Viazul, millele saab isegi internetist piletid valmis osta.

Esimesed muljed
Havanna lennuväljale laskuvalt lennukilt paistab Kuuba lopsakalt rohelise, veidi hooletusse jäetud päikesepaistelise maana.
Järgmiseks näitab Kuuba oma bürokraatlikku palet – lennuki kapten palub kõigil istuma jääda, kuni Kuuba ametnik on lennukisse sisenenud ja kontrollinud, kas paberid on korras. Pärast kümneminutilist ootamist teatab stjuardess rõõmus-iroonilisel häälel: “Võite tõusta, jällegi klappis kõik!” Passikontrollis näitab Kuuba politseiriigi palet – piiriametnikud vaatavad igale riiki sisenejale kullipilgul otsa ja siis sama uurival pilgul tema passi, niimoodi vaheldumisi 3-4 korda. Aega võtab, aga läbi lastakse siiski kõik.

Havanna
Havanna on kahe ja poole miljoni elanikuga suur linn, kus pidevalt midagi toimub – kontserdid, etendused, spordivõistlused, isegi sihitult ringi jõlkumine ei tüüta. See tähendab, et Havanna ei ammenda ennast, kui kõik ajaloolised hooned on üle vaadatud ja kõik muuseumid läbi käidud.
Kes majade ja muuseumide vaatamise peale kaks-kolm päeva plaanib, ei pinguta üle. Kõige enam muljetavaldavaid hooneid on Vana-Havannas (Habana Vieja). Seda linnaosa on nüüd ka restaureerima hakatud, mis tähendab, et tasapisi hakkab Vana-Havanna meenutama Tallinna vanalinna – käidavamates kohtades läikima löödud linnaosa, mille tänavaid kõrghooajal põhiliselt turistid täidavad.
Mulle meeldis seepärast hoopis enam Kesk-Havanna (Centro Habana), mis on küll räpane, käest lastud ja sama silmatorkavate hooneteta kui Vana-Havanna, aga see-eest kihab seal kohalik elu. Kui tihedast liiklusest ja heitgaasidest küll saab, pole kaugel rannapromenaad, Malecón, kus meretuul pea selgeks puhub.
Vana- ja kesklinnast pisut eemale jääb Revolutsiooni väljak, mille ühes servas kõrgub José Martí monument, teises servas oleva maja seinal aga hiiglaslik Che Guevara portree. Kui Kesk-Havanna põhitänavatele mahuvad autod, jalgrattad ja jalakäijad vaevu ära, siis Revolutsiooni väljakule suubuvad tänavad on üüratult laiad, kavandatud sotsialistliku suurejoonelisusega.

Santa Clara ja Trinidad
Santa Clara on kohustuslik sihtpunkt Che Guevara austajatele – selles linnas asub Che Guevara mausoleum ja talle püstitatud hiiglaslik ausammas. Muidu Santa Clara millegi erilisega silma ei torka, ka Che pildiga T-särke leiab näiteks Havannast laiemas valikus.
Trinidad on vaikne ja meeldiv linn, kus saab koloniaalajastust pärit majade vahel munakivisillutisel jalutada ja teha retki lähedal asuvatesse randadesse ja mägedesse. Aga päris segamatuks ei pruugi linnas jalutamine kujuneda, eriti õhtusel ajal, kui kohalikud turiste enda juurde sööma meelitavad. Neil pole mingeid pahatahtlikke tagamõtteid (kuigi Kuuba seaduste järgi pakub enamik neist illegaalset teenust) – nad tahavad lihtsalt dollareid teenida, pakkudes riigirestoranidest pisut odavamat hinda (alates 6-7 dollarist, sõltuvalt toidust). Palju odavam oleks muidugi süüa Kuuba peesode eest, aga selliseid kohti pole kerge leida.

Santiago de Cuba
Santiago de Cuba on parim linn Kuuba muusika kuulamiseks. Havannas toimub kontserte küll ilmselt rohkem, aga esinemispaigad asuvad seal üle linna laiali. Santiagos on need kompaktselt koos, valiku tegemiseks tuleb lihtsalt kesklinnas ringi jalutada ja kuulata, mis akendest kostab.
Kuulsaim koht on Casa de la Trova (võiks tõlkida – trubaduuride maja), kus hiljemalt pärastlõunast alates keegi esineb. Kellele ütlevad midagi (ja tekitavad positiivseid emotsioone) sellised nimed nagu Buena Vista Social Club või Compay Segundo, kuuleb seal kindlasti midagi meelepärast. Compay Segundo on küll surnud, aga Kuubas on küllalt vanu mehi, kes sama hästi pille ja häält käsitlevad. Mina sattusin kuulama bändi nimega Estudiantina Invasora, mis tegutseb juba 65 aastat ja mille ainsal elusoleval asutajaliikmel on vanust 92 aastat (aga ta mängib endiselt).
Muu hulgas on Santiagos ka Kuuba kõige agaramad jintera’d (viisakalt öeldes eskortteenuse pakkujad), kes keskväljaku lähedastel tänavatel meesturiste varitsevad, end politsei pilgu eest kõrvale hoides. Jintero’sid – nooremapoolseid mehi, kes alati valmis turistile sigareid, naisi, öömaja jms hankima või tema kulul kõrtsis jooma – on Santiagos ka palju. Aga üldiselt on sellised tegelased Kuubas hästi kasvatatud, nad jätavad sind rahule, kui ütled, et nende abi ei vaja.

Rattamatk Kuubal
Kuubas on hulk häid kohti rattamatkamiseks. Näiteks ookeani ja Sierra Maestra mägede vahele surutud paarisajakilomeetrine teelõik Pilónist Santiagosse – suuremal osal teest liiklust praktiliselt pole (päevas möödub paarkümmend autot) ja rand enese ookeani kastmiseks, kui palav hakkab, pole kunagi liiga kaugel.
Suurepärane teelõik rattamatkaks on ka Guantánamost Baracoasse. Suplemisvõimalusi on selle ääres küll vähem ja ületada tuleb suhteliselt kõrged mäed (tee tõuseb ca 500 meetri kõrgusele merepinnast), aga sellegipoolest on asi pingutust väärt. Umbes 20 km kaugusele teisel pool Baracoad jääb Playa Maguana, hea koht rannapuhkuseks neile, kes eelistavad Varadero-taolistele paikadele n-ö naturaalset olustikku.

Kulud
Teoreetiliselt on võimalik Kuubas väga odavalt hakkama saada, sest peesohinnad on väga odavad. Ainus häda, et peesode eest ei saa kõike. Välismaalane, kes tahab süüa ka muud kui riisi ubadega, juustupitsat ja sealihahamburgereid, peab arvestama vähemalt 7-8 dollari kulutamisega päevas toidule.
Legaalne kodumajutus maksab enamasti 20-25 dollarit ning uuest aastast läheb s
ee vähemalt Havannas kardetavasti kallimaks, sest valitsus tõstab kodumajutuse pakkujate maksu kolmandiku võrra. Illegaalne kodumajutus maksab tavaliselt vähem – 10–15 dollarit – ja kõrvalisemates kohtades on see ainus võimalus öö voodis veeta. Kuubalastele mõeldud võõrastemajadesse välismaalasi alati ei võeta, aga kui võetakse, on tasu 10-15 dollarit, mõnikord väga näruste tingimuste eest.

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud