• Tere taas!

     

    Viimased postitused:

Moskva poliitika muutub agressiivsemaks

Autor Avo | Avaldatud: 10. dets. 2003

Analüütik: Moskva poliitika endiste liiduvabariikide suhtes muutub agressiivsemaks
Mart Linnart, intervjuu – 08. detsember, 2003

 

Eilsetel Venemaa Duuma valimistel saatis edu president Putinit toetavat blokki Ühtne Venemaa, kuid ka suurriiklikult meelestatud natsionalistlikke jõude, mida esindab eelkõige Kodumaa. Mida võib see tuua kaasa Venemaa välispoliitikas ja eeskätt suhetes endiste liiduvabariikidega, kõneles Raadio Vabaduse analüütik Jefim Fistein.

– – – – –

Jefim Fistein selgitab, et enne valimisi tehti palju ennustusi ja enamasti läksid need täppi. Ennustati, et võidab Ühtne Venemaa ja see võitiski. Sensatsiooniliseks võib pidada ühelt poolt paremtsentristlike jõudude eemalejäämist Duumast, mis tõstatab küsimuse nende parteide tulevikust üldse ja võimalusest rääkida kaasa presidendivalimistel.

Teine sensatsioon oli valimiste eel loodud Kodumaa suur edu. See partei loodi selleks, et võtta hääli ära kommunistidelt, mis ka õnnestus. Paljud nimetavad Kodumaad natsionaal-sotsialistlikuks ja vähemalt nii natsionalismi kui sotsialismi elemendid on seal olemas. Kolmas sensatsioon oli see, et president Putinil on Duumas praktiliselt konstitutsiooniline enamus, mis lubab tal viia põhiseadusse sisse kõikvõimalikke parandusi.

Kõigel sellel on kindlasti omad nii sise- kui välispoliitilised tulemid. Sisepoliitikas ilmnevad need ilmselt üsna pea ja väljenduvad deprivatiseerimisprotsessis – see tähendab 1990-ndate aastate alguses rikastunud isikutelt võetakse osa vara tagasi ja jaotatakse ümber, mis omakorda toob kaasa kapitali pagemise Venemaalt.

Välispoliitikas tähendab see eelkõige agressiivsemat poliitikat nõukogude-järgses ruumis so. nii SRÜ riikide kui Baltimaade suhtes. Kahtlemata toimub venekeelse vähemuse aktiviseerumine kõikides endistes vabariikides, kuna suurvene natsionalistlike jõudude suur edu ei saa jätta sellele mõju avaldamata. Seega võib oodata nii sisepoliitilise olukorra teravnemist neis maades kui ka Moskva agressiivsemat poliitikat nende suhtes.

Kui riigipea saab parlamendis enda taha tugeva toetuse ja tal kaovad seal igasugused probleemid, nagu olid näiteks Jeltsinil, siis see tähendab, et liider võib tunda end kindlamalt ka välispoliitilises sfääris ja ta võib seal käituda jäigemalt ning agressiivsemalt. Ma ei pea silmas sõjalist agressiooni, vaid ründavamat poliitikat naaberriikide suhtes.

Ühtlasi tuleb silmas pidada, et valimistel edu saavutanud parteide nagu Ühtne Venemaa, Kodumaa ja ka Liberaaldemokraadid kaudu hakatakse presidendile avaldama ühiskondlikku survet. Vene valijaskond avaldas neid parteisid toetades toetust suurriiklikule poliitikale, mis on nende erakondade programmides. Nii need parteid kui president peavad varem või hiljem nendele valijate soovidele järgi andma ja tegema mingeid vastavaid þeste.

Kodumaa programmis on aga natsionaalsotsialistlikud elemendid selgelt olemas. Selle liidrid on korduvalt rääkinud, et taotlevad näiteks mõnede Gruusia koosseisu kuuluvate rahvusautonoomiate ühinemist Venemaaga ning võimalik, et seda tüüpi pretensioonid tekkivad ka teiste endiste liiduvabariikide suhtes.

Seetõttu ühelt poolt hakatakse maha suruma rahvuslikke liikumisi Vene Föderatsioonis, teiselt poolt avaldama survet endistele liiduvabariikidele, milleks kasutatakse kaubandussuhteid – eelkõige energiakandjate müümist -, diplomaatiat ja teisi vahendeid, mis võivad tulemusi anda.

Kõige vähem muutusi tuleb ilmselt Venemaa suhetes Lääneriikidega, sealhulgas USA-ga. Üldisemas plaanis alustatakse rahvusvahelisel tasandil võitlust Venemaa kui suurriigi positsiooni eest, mida tal praegu ei ole. Seda poliitikat hakatakse ajama G-8, Venemaa-NATO ühisnõukogu ja teiste selliste foorumite tasandil, rääkis Raadio Vabaduse analüütik Jefim Fistein.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Kivine, Paavo – sportlane, spordiajakirjanik

Autor Avo | Avaldatud: 10. dets. 2003

(10.12.2003)

PAAVO KIVINE: Vastasseis, kus pole võitjaid

Uudise pilt

Paavo Kivine kirjutab, miks kergejõustikujuhid end sportlaste silmis kompromiteerinud on.

Eesti olümpiaspordil oli juubel. Spordilugu mäletab ennekõike sportlasi, mitte spordi hooldajaid. On see viimaste vastu ülekohtune? Ei, miks. Liiati leiab nende varjujääja-roll kompenseerimist: neil on harukordne privileeg tegutseda elualal, mis on ülekaalukalt positiivse märgiga. Neil on õnn olla spordi teenrid, mis ongi ainuvõimalik hoiak. Kui see kellelgi ununeb, järgnevad kollisioonid.

Meenub juhtum lähiminevikust. Pärast edukat Sydneyt oskas toonane olümpiakomitee juhtkond esile kutsuda ägeda konflikti meie tippudega. Püüd näidata võimu sportlaste üle lõppes nii, nagu lõppema pidi – ametnikud lahkusid, sportlased jäid.

Mis on ju ka ainus variant, mida spordisõber niisugusel puhul tingimusteta aktsepteerib.


Hiilgus ja viletsus

Meie kergejõustik elab paremaid aegu kui kunagi varem. Au ja kiitus sellise seisu eest võib kuuluda kellele tahes, kuid juba ette öeldes – kindlasti mitte ala praegusele tegevjuhile, kes asus sellele postile alles aasta tagasi. Olümpiale on suutelised end välja võitlema kümmekond sportlast. Loskutov, Tammert, Värnik, Kanter, Nool – eks näidatagu sõrmega, kellele neist pole jõukohane võidelda medali eest? Nii rikast seisu pole ühelgi teisel spordialal.

Aga muidugi, pole olemas ühtki ilusat seisu, mida ei saaks tõsise kättevõtmise korral ära rikkuda.

Nagu teada, sai eelmine peasekretär, endine sportlane, alaliidu presidendilt sule sappa. Vabanenud toolile istutati noor mees hoopis teisest eluvaldkonnast. Ta ei tundnud sporti, kuid ütles julgelt igaühele sina, ise teadmata, kellele. Ning kelle kaheldamatuks tähetunniks oli katse peatada meie naiskoondise teekond Euroopa teise liiga karikavõidule.

Nüüd on olümpiani jäänud laias laastus pool aastakest. Meie tipud aga ei tea seniajani, milliste summadega võivad nad arvestada oma ettevalmistuses, mis peaks juba ammu käima. Kergejõustikusõber võib imestada: kuulge, see pole võimalik! Kas medaleid ei soovitagi? Ning ta vaatab kadeduse ja imetlusega suusatajate poole, kes on kaetud ja hooldatud ning kellel kõik laabub, ehkki hooaeg pakub üksnes kommertsvõistlusi, mitte võitlemisi medalite eest. Aga ei maksa kahelda, et kaugemas perspektiivis on suusarahval juba praegu sihikul Torino 2006.

Kergejõustiklased mõistagi urisevad. Aga nagu ikka, langes olümpiavõitjale see vähekadestamisväärne haugataja roll. Enam oodata ei saanud ning ta päris nii enda kui ka kolleegide nimel aru. Ning siis juhtub see, mis ikka juhtub, kui ebakompetentsus on nurka aetud – ta ründab vastu. Vaatepilt, tunnistagem, pole meeldivate killast. Kergejõustikusõpradena vääriksime paremat.

Asi on tänaseks kõigile selge: noor mees ei ole tulnud oma tööga toime. Küsimus on: miks ta üldse sellele tööle sattus, kuidas selline õnnetus juhtus? Et kõik juba niikuinii räägivad parteist, rääkigem siis meiegi.

Jah, on tõsi, et vene ajal pandi kõige kõrgematele postidele üldjuhul turakaid. Aga tegelikeks juhtideks hoopiski mitte. Nii loll partei ka ei olnud, keegi pidi ju tegeliku töö ära tegema, palja ustavuse pärast ei võinud lasta vankrit kummuli keerata.

Paistab aga, et praegune parteilisus on karmim värk. Siin pistetakse kuhu tahes üksnes ustavaid.

Objektiivselt on tegemist õnnetusega. Pooled on liiga erinevad. Tänased sporditipud on ilma näinud inimesed, omaenda peremehed, mõned kogunisti omaette institutsioonid. Nad juhivad oma elu ise, langetavad otsuseid kellegi kamandamata, sõlmides võrdse partnerina lepinguid, kui riik ootab ja loodab neilt enda esindamist.

Enamikul neist on nimi ja austusväärne positsioon suures spordiilmas. Mida suudakski üks noor inimene siin vastu pakkuda? Eks ole, üksnes ladusat ja laitmatut suhtlemisoskust. Õnnetuseks – ja seda kinnitavad paraku kõik – just see omadus peasekretäril puudub.

Noormees ise – Erik Pallase, kui me pole veel öelnud – proovib seda parteivärki seletada. Igal pool olla reformerid eesotsas sel lihtsal põhjusel, et just nemad hoolivat spordi arengust kõige enam.

Hea küll, hooligu. Aga miks annab see hoolimine eri spordialadel erinevaid tulemusi? Reformer Toomas Savi juhib suusaliitu, reformer Neinar Seli kergejõustikuliitu. Suusatajate asjad lähevad hiilgavalt, ei kosta sealt mingeid kobinaid, vaid üksnes rahapaberite krabinat ja medalite kõlinat. Kergejõustikus seevastu varjutab medalikõlina vali hammastekrigin ning kodusõja püssipaugud. Ühel pool tulevad võidud tänu tehtule, teisel pool tegematajätmiste kiuste.

Mis oleks sellises seisus kergejõustikule parim lahendus? Küllap see, et noor mees ise mõistaks, et leidub kümneid muid kohti, kus vähema kahjuga oma ebakompetentsust demonstreerida. Et seda ei pea tingimata tegema spordis, mis liiga paljudele armas.

Presidendi pretsedenditus

Raskem on lugu presidendi endaga. Raskem sellepärast, et käimasolevas konfliktis on alaliidu president ise läinud sellisesse hoogu, et ei anna enam endale oma sõnadest aru.

Kas mõistes, et argumente jääb väheseks või neid polegi, lubas ta endale ütlemise: “Kui Erki Nool dopingukontrolliks vajalikke liikumisgraafikuid ei saada, võidakse arvata, et tal on midagi varjata.” Ja edasi: selline käitumine tõmbavat olümpiavõitjale “hämara varju”. Kui tahakski, öeldut enam tagasi ei võta. Spordijuht on positsioneerinud end sportlase suhtes täpselt ja ühemõtteliselt.

Ning sportlane, mida peab tundma tema? Pole muud võimalustki, see on talle võimalikest suurim solvang. Mõndagi võib unustada ja andestada, sellist asja – vaevalt.

Tõepoolest, öeldu on käsitamatu. Igal juhul jäädvustas Neinar Seli end selle lausega kustumatult meie spordilukku kui esimene alaliidu president, kes heidab oma esisportlasele dopingutarvitamise varju.

Kuidas edasi, president? Kuidas edasi, kergejõustikurahvas?

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Kalda. Erik – tegev toimetaja

Autor Avo | Avaldatud: 9. dets. 2003

ERIK KALDA,
tegevtoimetaja

Jõhvi linnaisadel on rind kummis: tegime Lääne-Virule ära, Virumaa pealinn pole nüüd mitte Rakvere, vaid Ida-Viru maakonnakeskus. Teisisõnu: saime regionaalsed riigiasutuste kontorid oma linna ja olemegi nüüd keskus. Oleme arenenud, suurte ambitsioonidega, muudkui teeme, mõtleme, laiendame ja lendame. Omaenda naba muutub üha armsamaks, ego kasvab.

Jõhvi on maakonna kaubandus- ja teeninduskeskus, suurustavad raehärrad. Esteetiliselt küsitava väärtusega plekkmonstrumi torkamine otse linna südamesse kuulutatakse viimaste aastate suursündmuseks. Kesklinn on vigastatud, verev plats selle kõrval mõjub sümbolina. Rahvas rõõmustab: linn areneb, meie juhid on tublid. Tsentraalist on saanud linna olulisim objekt. Siit võid saada, mida süda ihkab: leivast ja preservatiividest kuni omavalitsusteenuse ja elamisloa kleebiseni välismaalase passis. Saksa ajaleht tunnustab: Jõhvis on valminud uus Rathaus. Jätab targu mainimata üsna erakordse seiga: vahetult enne võimukoridoridesse sisenemist on huvilistel võimalik tutvuda uute trendidega naiste pesumoes.

Mida pakub kaubandus-teenindus?

Mis siis on meie kuulsusrikkas Jõhvi linnas? Kolm-neli Eesti mõistes talutavat toidupoodi (kus küll mõnikord kohtud koristajaga, kes peale põranda ka kliendi kinganinad lapiga üle laseb ja kus sageli värsket leiba enne letti ei panda, kui ostjad on kuivikpätsid ära ostnud). Siis mõned urkapoed, mida võib soovitada vaid nohustele. Ja veel need, noh… Poed, kust võid osta mingeid roosasid jäneseid, mis tegelikult on pudeliavajad, Hiinas tehtud laulvaid kalakesi või delfiinikujulisi rohelisi plastmass-sõrmuseid. Selliseid poode on iseäranis palju. Ka riideid saab osta. Seda siis, kui teil on palju raha ja te pole eriti valiv.

Üks omaette tööstusharu on juukslad. Nende tihedus Jõhvi linnas annab tunnistust linlaste erilisest karvakasvust, ehkki mõnedes neist on juuksurid sellise olemisega, nagu tahaks teil käsitsi karvad peast kiskuda.

Mida Jõhvis veel tähelepanuväärset on? See suur plats, mis turu ja õigeusu kiriku vahel. Sellest ei teagi, mis see on. Bussijaam ja autosid täis parkla, kus kaootiliselt sibavad jõhvilased ja linna külalised, tehes üliinimlikke pingutusi, et see linna keskpunkt kuiva jalaga läbida.

Ahjaa, riigiasutused muidugi ka, mis ju Jõhvist “keskuse” teevad. Ida-Viru politseiprefektuur, mis väliselt meenutab pigem kärnas põrsast kui auväärset võimuhoonet. Palju ei jää maha ka Viru ringkonnakohtu maja. Kodakondsus- ja migratsiooniamet pesitses aastaid ühes stalinistlikus ketendavas elumajas, kus sellele riigiasutusele oli eraldatud üks trepikoda ja kuhu tuli siseneda hoovi poolt. Nüüd kolis seegi asutus tsentraalsesse heeringakarpi, mis näikse olevat kõigi Jõhvi teenindajate ja kontorirottide helesiniseim unistus.

“Kolgas” nimega Rakvere

Ja nüüd “luuserlinnast” Rakverest. Minge käige ja lugege üle need kohvikud, pubid, pitsabaarid, kauplused ja kaubanduskeskused ning garanteerin, et jääte jänni. Jõhvist tulnud inimesel võib tekkida vaid üks küsimus – kes selle ohtra pakutava kõik ära tarbib? –, sest tema on ju harjunud, et linnas on paar normaalset pubi-kohvikut. Meenutagem, et kogu Lääne-Viru maakonnas elab vähem rahvast kui Narva linnas.

Rakveresse on viimaste aastatega palju ehitatud ja linn on jätkuvalt üks suur ehitusplats. Kuid te ei näe seal ühtegi monstrumit, mis maitsemeelt riivaks – kõik uusehitised on harmoneeritud vanade majadega, linnaarhitekti kohalolekut märkate igal tänavanurgal. Kesklinn on läbimõeldud tervik, kus inimesel on hea olla. Kohtumaja on kena ja tõeline vaatamisväärsus. Politseihoone küll tagasihoidlik, kuid korras, linnavalitsusest ja maavalitsusest ma ei räägigi.

Kui võrrelda Jõhvit Rakverega, siis torkab teravalt silma kontrast, kuidas läänenaabrid on oma linna arendades lähtunud eelkõige inimestest, kes seal elavad. Et neil poleks mitte ainult poode, kus käia, vaid et oleks mugav ja hea sinna jõuda, ilma et tänavapilt pilku kõrvetaks. Väidan, et paar räämas kohtumaja, mõni plekist kaubandusangaar ja tulevase regionaalvangla betoonmüür ei tee Jõhvi linnast keskust. Olles paljudes samalaadsetes Eesti väikelinnades käinud, võin kinnitada, et Jõhvi linn on inetu. Ent linnaisad on siinsed elanikud osavalt liimile tõmmanud ja sõidavad siiamaani loosungi seljas “Võrrelge Jõhvit Kohtla-Järvega!”.

Aga mis võrdlus see on, kui pannakse kõrvuti keskus ja hääbuv tööstusasula!

Uued ideed

Jõhvi linnaisad teevad juba uusi plaane: eesmärgiks on kujundada Jõhvist tulevase Euroopa Liidu idapiiri piirkondlik keskus. Oi kui lennukas! Kuid inimkauge.

Aga ei, vist mõeldakse ka inimestele. Linnavalitsuse koridorides on lahvatanud vaidlus, kas linlastele oleks kasulikum püstitada punase väljaku äärde suurele osale siinsetest inimestest tundmatu kindrali monument või purskkaev. Kuigi paljudele võib vastamine üle jõu käia, küsin siiski: kus asub Jõhvi linna kõige kenam ja väärtuslikum rajatis? Pakun, et see on luteri kirik. Siinkohal teen ettepaneku püstitada monument hoopis mehele, kes legendi järgi aastasadu tagasi Jõhvis kindluse ehitamise ajal tüli käigus oma venna maha lõi ja hiljem oma tegu kahetsedes kindluse kirikuks ehitas. Sest tema on minu meelest Jõhvi linna kena ilme heaks siiani kõige rohkem korda saatnud.

Reede, 5.12.2003

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Bogatkin, Vladimir – kaameramees

Autor Avo | Avaldatud: 8. dets. 2003
Avalik kiri Eesti televaatajatele

---

Vladimir Bogatkin, Eesti Kaamerameeste Liidu juhatuse esimees
8. detsember 2003 6:00
Olen erialalt inimene, kelle ülesandeks on pildi kaudu Teiega suhelda, kasutades selleks oma teadmisi ja väljendusvahendeid. Tänavune sügis ja talv on isepärased selle poolest, et need, kes tavaliselt ei klammerdu nurgas seisva kommunikatsioonikasti televiisori poole, teevad seda nüüd märksa sagedamini.

Ehk kõigest natuke üle sajandi on möödunud ajast, kui vennad Lumiere´d patenteerisid oma avastuse — liikuva pildi. Esimene liikuv pilt „Reisirongi saabumine” hämmastas vaatajaid sedavõrd, et nad kabuhirmus saalist välja jooksid. Midagi taolist tehakse Teiega, vaatajad, täna. Paljude arvates on imelihtne olla operaator-kaameramees: pane kaamera õlale, vajuta nuppu ja pilt tuleb. Sest viimase aja videotehnika on andnud tegijale suured võimalused, automaatika teeb peaaegu kõik inimese eest ära, kuid…?

Vanasti, kui video oli algtasemel ja suurem osa pilti tehti filmile, oli kindel vahe profitehnika ja amatöörtehnika vahel. Keegi ei tulnud pakkuma telejaamale liikuvat pilti, mis oli jäädvustatud 8mm lindile. Kaameramees oli ikka see, kes oli seda ametit õppinud ja filmiti profitehnikaga. Nüüd on aga asi muutunud, vähe räägitakse operaatorist-kaameramehest, rohkem on juttu reþissöörist, toimetajast, saatejuhist. Tundub nagu kaameramehed oleks tehniline lisand kaamera küljes.

Oli aeg kui sellised nimed nagu Jüri Garðnek, Andres Sööt, Semjon Ðkolinkov, Anton Mutt, Harri Rehe, Arvo Iho, Rein Maran, Jüri Sillart, Enn Valk, Mihkel Kärner ütlesid juba ise, milline pilt jõudis kinolinalt või teleekraanilt teieni. Vähestel on meeles, et Mihkel Kärner oli üks vähestest TV-operaatoritest, kes ise osales siis veel haruldase käsivideokaamera leiutamisel ETV-s. Kui see oleks toimunud iseseisvas Eestis, oleks praegu mõni videokaamera kandnud tema nime.

Suurem osa minu elust on seotud Eesti Televisiooniga ja kuigi täna ei ole ma tema hingekirjas, tekitab mulle suurt muret kõik see mis toimub täna ETV ümber. Olen veendunud, et Eestis peab olema üks mittekommertslik kanal, avalik-õiguslik informatsiooniallikas kõigile meile. Üks selle kanali ülesannetest on meie elu ajalooline jäädvustamine liikuva pildi abil, seda tulevastele Eesti elanikele. Aeg lendab kiiresti ja juba kolmekümne aasta pärast tahavad ka nemad näha eilset kodumaad nii nagu meie vaatame täna kinoarhiive. Võiks meenutada varalahkunud kolleegi Peeter Toominga fotoalbumeid, kus on kaks pilti kõrvuti täna ja 30-40 aastat tagasi.

Olid ajad, kui ETV oli suurel telemaastikul selline telejaam, kellel oli maine. ETV konkureeris tookord nii NSV Liidu 15 osaga, kui ka kõigi tollaste sotsialismimaade hulka liidetud riikide telekanalitega. Kõigile olid teada Valdo Pandi, Rein Karemäe ,Toomas Uba, Moidela Tõnissoni, Ela Tomsoni saated ja paljudes kõrgkoolides õpetati nende saadete põhjal ka tulevasi TV tegijaid. Tollane ETV oli ka üks vähestest NSV Liidu telekanalitest, kus oli kõige kaasaegsem tehnika. Kahjuks omab tehnika omadust vananeda ja kuluda, tänases ETV puudub kindel programm lähimaks 10-20 aastaks ja puudub kindel tehniliste teadmistega juht, nagu oli kunagi ETV tehniline juht Leiger Põldma

Eestlased on ka kõige raskemal okupatsiooniajal olnud uhked oma kultuuri üle ja suutnud seda kõige kiuste säilitada. Nüüdsel internetiajastul määratleb ka rahvustelevisioon ennast kanalina, mis teeb ja vahendab, ja — mis veelgi olulisem — jäädvustab ja talletab kultuurisündmusi. Rahvuskultuur, maailmakultuur, kõrge kunstiline tase, kultuurharidus — neid mõisteid nimetab ringhäälinguseadus selles paragrahvis, kus räägitakse ETV ülesannetest. Seadus ei nimeta massikultuuri, popkultuuri, rahvakultuuri jms ehk siis seda, mida rahvas tegelikult kõige rohkem tarbib.

Oleme ennast hääletanud Euroopa Liitu, tahame käituda ja olla eurooplased, kinnitades samal ajal enestele, et me jääme alati eestlasteks. Samas on riik teinud otsuse piirata kultuuri kättesaadavust oma rahvale. Kino on paljudest Eestimaa paikadest kadunud ja unustatud ja teater jõuab maale harva. Paljud ei jõua enam tellida koju ajalehtegi, rääkimata raamatute ostmisest või võõrkeelsete erialaajakirjade hankimisest. Just rahvustelevisioon on olnud paljude jaoks ainus kättesaadav kultuurikanal, kuna eratelekanalite huvi kultuuri vastu on mõistetavalt väike. Nüüd on parlament otsustamas järgmise aasta eelarve üle ja on oht, et tulevaste põlvedeni ei jõua enam kõik Eesti teatrite uuslavastused. Aga meie lapsed esitavad kunagi selle valusa küsimuse ja neid ei huvita see, et 2004. aastal ei pidanud riik vajalikuks tollaseid väärtusi talletada.

Samal põhjusel on vähenenud dokumentaalfilmide tootmine. Rahvustelevisioon hindab kodumaise meelelahutuse talletamise oma eelarvet ja ringhäälinguseadusest tulenevaid teisi ülesandeid arvestades kalliks. Seda ajal, mil massidesse tungib üha rohkem „Ämmad-äiad-oi-oi-oi!“ kultuur.

Ringhäälinguseadus käsib ETV-l rahuldada kõigi rahvastikurühmade, sealhulgas vähemuste vajadusi. Võib olla tuleks kogu ETV vaatajaskond, kelle hulgas pärast reklaami väljaviimist domineerivad järjest enam kõrgharidusega vaatajad, kuulutada ringhäälinguseaduse mõttes vähemuseks, teatades avalikult ja kõval häälel, et üksnes neile ETV saateid teebki. Sest selle raha eest, mida riik rahvustelevisioonile annab, saab täita üksnes mõnda seaduses seisvat kohustust. Jah, Euroopas nii ei ole, aga me pole ju Euroopa — vähemalt mitte avalik-õigusliku televisiooni olemuse mõistmises.

Seoses kõige eelpool tooduga tahan väga pöörduda sinna, Pika Hermanni ja Eesti lipu all istuvate endiste kolleegide poole ETV-st, pöörduda Stenbocki maja asukate ja endise riigi plaanikomitee maja praeguste asukate poole palvega, ärge hävitage ETV-d, ta on meile kõigile väga vajalik. Jah, ta nõuab oma olemasoluks raha ja raha, täna aga see pole võrreldav selle rahahulgaga, mis läheb vaja tulevikus uue ETV taolise jaama loomiseks.

Kui kaob tänane ETV, kaob ka Eesti kultuuriajalugu pildilisel kujul, (Tallinnfilm seda juba ammu ei tee) pole seda, kes seda jäädvustab ja ma olen kindel järeltulevad põlved meile, tänastele tegijatele seda ei andesta!

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Sisask, Siiri – õiges ajas, ruumis ja kohas

Autor Avo | Avaldatud: 7. dets. 2003

Siiri Sisask: «Ma pole kordagi tundnud, et olen vales ajas ja vales kohas.»
Aigi Viira, laupäev. 6. detsember 2003

Aldo Luud
KODU KESET METSA: Pärast 12tunnist Eesti asja ajamist Toompeal ootab Siirit talumaja Raplamaa vaiksete metsade keskel.
Aldo Luud
SIIRI JA PERE KASS: Valgel kassil Antonil on maailma asjadest, mis tema perenaise maamajja ei jõua, ilmselgelt ükskõik.

Valge bokser sööstab. Eesmärk on tere-hellitus. Hoog on pöörane ja teretatav kukub jalalt. Trikk, millega Siiri Sisaski perekoer Eduard külalisi rajalt maha võtab, on neetult sarnane eestlaste hoogsate hoopidega riigikogulaste pihta: jalustvõttev pihtaandmine.

Valge kasukaga Eduard on hullem torpeedo kui kriitikanool. Selle vahega, et Eduardil on parimad kavatsused. Siiri, kaks kuud riigikogukarjääri proovinud muusik, kes tänaseni üht- või teistpidi räsimist tunda saanud, suhtub kriitika turmtulle iseomasel moel. Sirge selg ja andestav naeratus. «Ma pole kunagi mõelnud, et tahan poliitikukarjääri teha. Kui vaatan inimestele silma, saan nende murest aru,» poetab Siiri. «Ei poliitikat ega laulmist saa valele või fantaasiale rajada.» Siiri usub, et vale on läbinähtav. Ta ei valeta. Ta on liigagi aus.

Vahepõikeks võiks pajatada loo edasirühkivast karavanist ja haukuvatest koertest. Pigem siis ikkagi koertest. Neid on Siiri kodus kaks – valge Eduard ja hall Roosi. Hauguvad ja väga. Lisaks veel mütakas kõuts Anton. Ka valge. Ehkki – see loom ei püri sama suure tähelepanu järele kui kaks koera. Antonil on maailmaasjadest, mis tema perenaise maamajja ei jõua, ilmselgelt ükskõik.

Su köögis rähkleb kaks koera. Miks?

Mingit koeravõtuplaani pole mul kunagi olnud. Kui aga poeg Jost sai üheksa aastat vanaks, otsustasin, et kingin talle koera. Eduard oli kohe meie koer. Roosi aga… tahtsime Eduardile sõpra, sest tal oli suure maalapi peal üksi igav olla. Hakkasime internetist ja ajalehest vaatama, kas keegi tahab koera ära anda: uhket rahasummat, et kallist koera osta, meil polnud. Ei leidnud. Siis ütlesin Uwele (Siiri abikaasa – toim.) ja Jostile, et ärme otsi, küll see koer tuleb ise. Järgmisel päeval läksime Uwega stuudiosse tööle ja helitehnik, kellega koos lindistame, rääkis, et tema koeral on kutsikad. Üks üle. Nii tuli Roosi.

Toosama Roosi on saksa lambakoera ja Siiri sõnade järgi ei tea kelle segu. Õrna kondiga. Peaaegu habras. «Ta on tõeline naine. Varsti saab aastaseks. Eduard on juba suur mees – viieaastane.» Kassi ja koertega idüll Raplamaa servas võiks ehk pikemakski venida, kui seda teed ees ei oleks. Riigikogulane Sisask võiks üksi selle eest, et ta igal hommikul Tallinna tööle jõuab, ordeni reväärile panna. Tee tema koduõuest avarilma on sarnane ellujäämisrajaga sõjalis-sportlikest mängudes.

See porine ja põhjatu tee on sul ilmselt viimse sentimeetrini selge?

Eelmine auto, madalapõhjaline sportauto, seda sai hõõrutud küll ja päris hästi. See aastaks mulle sõita antud Ford on piisavalt kõrge ja sellega läheb ikka läbi. Kui ära külmetab, pole häda midagi. Maja tagant algab raba ja see ulatub teeni välja. Kui väga vihmaseks läheb, siis jääb vesi teele. Hommikul lähen külg ees välja. Aga – eks see ole meie enda teha – kust see teeraha siin vaeses vallas võetakse? Peame ise selle pärast muretsema.

Tee tööle on pikk ja piinarikas: kui vara hommikul riigikogulase päev algab?

Äratus on 6.20. Siis on meil Jostiga aega tund, et end valmis sättida. Jost paneb teinekord hommikuti omi kooliasju kokku (naer). Viin ta Kose kooli ja siis otse tööle. Tavaliselt püüan olla poole üheksa ajal tööl, sest täistunnil algab fraktsiooni koosolek. Enne seda saan vaadata ära päeva kirjad, mis sisse on tulnud. Kui fraktsiooni koosolekust jääb vaba moment endale – mõne teema arutelu, mis mind ei puuduta, siis saan mõelda, mida kuskile vastata. Töökohustuste hulka käib ka valijate kirjadele vastamine. Muide – see on väga hea. Kui vanemahüvitise probleemist artikli kirjutasin, tuli kohutavalt palju kirju – kes kiitis, kes sõimas… Vastama pean kõigile.

Pikk paus. «Ja ikkagi – miks ma riigikogus olen?» kirjeldab muusikust riigikogulane risti-rästi mõtete voogu, mida ta paaril viimasel kuul endast ühel või teisel viisil läbi on lasknud. «Miks ma selle vastu võtsin? Miks ma oma aja nii kinni panin?» lendab suures maaköögis pliidist maitseaineteriiulini küsimusterahe. Eduard noriseb. Roosi prantsatab end söögilaua alla pikutama. Siiri vastab: «Ikka sellepärast, et midagi paremaks muuta ja olla nende otsuste juures. Mitte kaugel ja kõrval passida.»

Kas sa natukenegi kartsid, kui riigikogule jaasõna andsid?

Ei kartnud. Üldiselt olen ma oma elufilosoofilised otsused rajanud sellele, et kui tuleb mingi võimalus iseenesest kätte, siis ei tohi sellest loobuda. Pigem tuleb põhjalikult uurida, mis see tegelikult on, mis vastu tuli. Mis verstapost see on? Oleksin ma tol hetkel sammu tagasi astunud, siis nüüd – pärast kaks kuud töötamist – poleks mul olnud niisugust pilti ega ka nii valutavat südant Eesti pärast, mis on mul praegu. Nüüd, kui olen telefonikõnesid vastu võtnud, kirjadele vastanud ja valijatega kohtunud… (väga pikk paus) tõepoolest, Eesti elab sellises paduvaesuses, et olnuks ülim patt öelda: ei, ma ei lähe sinna otsuste juurde.

Millega on see üsna vastne amet sind kurvastanud?

Kui ühel pühapäeval linna sõites panin autos raadio mängima ning sattusin mingile poliitikaarutelule. Arutlejad ütlesid: me küll soovitasime Siirile öelda riigikogule «ei», aga ta oli rumal ja ütles «jaa» – nüüd on meil siis operetiriigikogu. (Kaval muie.) Ma mäletan ka aega, kui riigikogu kutsuti Kuku klubiks.

Aga tegelikult, mis vahet sellel on? Ma ei lähe ju kommenteerijate käest nõu küsima, mida ma teen. Toetun oma arusaamadele.

Nüüd, kui rahvaesindaja Sisask on valijatega kohtumas käinud, kiidab ta taevani inimeste loomust. «Vaatan neid vanu inimesi, kes tulevad kokkusaamistele. Hambad ristis katsuvad oma eluga hakkama saada, kuid on ikkagi heatahtlikud. Nad ei tule mind sajatama, et saavad vähe pensioni, vaid küsivad hea naeratuse ja viisakusega: kas meie peale on ka mõeldud?»

Kuid teravused, mis sindki tabanud – kuidas sa nendega hakkama saad?

Tavaliselt on vingujad need, kel pole erilist põhjust vinguda. Kui mõtlen üliõpilaste peale, kes vinguvad, et peavad õppima ja selle kõrvalt ka tööd tegema, siis mõtlen oma vanemate või enda peale: kuidas oleme pidanud õppima ja kogu aeg kõrvalt tööd tegema. Nii kui sa annad inimesele ühe mugavuse kätte, siis muutub ta kohe laisaks. Need, kes tahavad kuhugi jõuda ja viitsivad endaga tööd teha, need jõuavadki ega virise sealjuures.

Millal rahvaasemik Sisask end solvatuna tunneb?

Siis, kui mõni valija küsib: kaua te mõtlete meie taskust varastada? Mida ma olen nüüd nii väga varastada tahtnud? Ma ei läinud riigikokku ju vargile. Läksin ikka teiste mõtetega. Ja see, kui palju on keegi enne varastanud, selles ei saa mina kaasa rääkida. Aga – mõistan, inimestel on mure. Ning kuskil on ka põhjus, mis sunnib inimesi niimoodi ütlema.

Kuid annan endale ka aru, et ma pole seal lihtsalt Siiri Sisask, vaid esindan riigikogu. Korraks kihvatab selliste ütlemiste peale küll, sest mina olen läinud sinna parimate kavatsustega.

Kellegi käest peavad inimesed ju küsima.

Jah. Tegelikult ei saa lasta end neist küsimustest kihvatada. Kontroll peab peal olema, tuleb jääda tasakaalukaks ja küsijatega kaasa mõtelda – mis on need põhjused? See on tagajärg, et nad nii ütlevad, aga kus on põhjus?

Olgem ausad, 12aastane Eesti vabariik on eelpuberteedieas just oma mõttemaailmalt. Aga niipalju kui mina olen riigikogus istunud, kõlavad seal päris mõnusad mõtted. Ükskõik kui palju see aega võtab, et hakataks teistmoodi mõtlema, aga algus on tehtud. Olen kindel, et viie-kuue aasta pärast on Eesti hoopis teist nägu.

Teevesi mulksub puupliidil liigagi lustakalt. Sama lustaka naeratusega avastab Siiri, et tee jääb joomata – vesi on ära keenud, aurusaba järel. Ei mingit pettumust, ei kodus ega tööl. «Ma pole oma riigikoguajal kordagi pettunud olnud. Olen vabakutselise muusikuna õppinud paksu nahka kasvatama.» Uksekraapijatüüp pole ta kunagi olnud. Alati on mõni teine tee. «Olen õppinud vigu leidma mitte teistes, vaid ise mõtlema ning kui keegi nähvab või vaatab kõõrdi, neid inimesi on alati, kes ei mõtle samamoodi nagu mina.» Paus. «Aeg annab arutust ja mu teod annavad arutust. Sestap pole ma ka solvunud.»

Aga nähvamist ikka tuleb, et muusikuna sa nagu ei passiks poliitikasse?

Tuleb küll. Arvan, et see on arvajate argus: äkki tuleb veel mingi särav mõte nende oma säravate mõtete kõrvale? Põhjus pole selles, et olen laulja. Kultuuriinimesed on ennegi poliitikas olnud ning igaüks saab aru, et peavadki olema. See, et ma pole enne poliitikutega ümarlauas istunud, ei tähenda, et ma olen mingi apoliitiline tüüp. Ma olen oma poliitikat teab kui kaua juba ajanud.

Minu julgus on see, et ma ei lase end häirida. Ma pole kunagi nähvamisele tagasi nähvanud. Pigem jään alati viisakuse piiridesse, mis annab neile põhjuse arvata, et olen rumal.

Et hingad sügavalt sisse ja loed mõttes kümneni…

(Naer.) Mõtlen põhjuse peale, miks mulle nii öeldakse. Kust see mulje on? Minu asi on siis vabandada, et minust on valesti aru saadud. Või vastunaeratus.

Aga kui teravalt nähvamata jätad, arvatakse, et oled juhm?

Mõni arvab, et ju ei jõudnud öeldu mulle kohale. Et olen mömm. Et kui naeratan imeliku näoga vastu, siis pole mu ülemisel korrusel kohe midagi olemas.

Riigikogu esimesil päevil evis Siiri tüüpilist ebakindlust: uus koht ja sisseelamise stress. Mis värvi on seinad, kui pikad on koridorid. «Iga asi jagab infi ja sa ei tea, kus end kaitsma pead… Mis on nüüd minu osa siin? Kuidas ma leian end siin?» Kui nurgatagused ja trepid selgeks olid saanud, keskendus endale. Sisemine pendel sai tasakaalu ja probleemid kadusid mühinal. Kas riigikoguaeg on Siirit muutnud? Rätsepakostüümi riietanud? Ega ikka ole küll. Pole ta kihutanud kaubamajja, et soetada endale siniseid ja kollaseid seelikuid. Viigipüks ja kampsik. Kõik. «Ükskõik, kuidas sa riides käid, sisemaailm õhkub sinust ikka välja.» Ei mingit imago muutust ega sisemist vägistamist.

Iseendaga rahujalal?

Ma pole kordagi tundnud, et olen vales ajas, vales kohas ja vales ruumis.

Tunnet – appi, ma ei saa sellest rägastikust aru – on küll olnud. Kuna ma pole keskendunud oma sisemistele ambitsioonidele, siis usaldan tõesti oma südamehäält. See viib iseenda arengule. Alati.

Südamehääl tähendab Siiri puhul ka seda, et läheb oma tuppa ja võtab põhiseaduse ette.

Kas põhiseadus on peas?

Kõigepealt lugesin läbi «Riigikogulase ABC». Igast sõnast sain aru. (Naer.) Põhiseadus oli järgmine – aga nüüd olen aru saanud, et pähe õppida pole mõtet. Asjad, mis käivad läbi igalt poolt, võib pähe õppida, aga näiteks paragrahv 18 järgi pole sul õigust mulle niisuguseid küsimusi esitada – kellelgi pole õigust käituda minuga minu väärikust alandavalt – tegelikult oli see muidugi teine sõnastus. (Naer.) Asjad, mis mind on muigama pannud.

Muigvel Siiri tõdeb, et vastulööke on ta seni vähe kogenud. Ja tõtt öelda sõltub vastulöögi tugevus iseendast. Ja põhiseadusest – kui tema töös on enne olnud sellega kokkupuudet, pole ta kunagi heietanud mõtet, et seljataga seisab mingi paragrahviline õigus. Paragrahvid moodustavad teatavas mõttes osa Siiri elust. Täna vähemasti. Ning elutervus on kohal: «Kõigest sellest, mis riigikogus toimub, ei peagi ma aru saama. Meil on ju nõunikud, asjaga on alati end võimalik kurssi viia. Inimese pea ei pea olema kõikide asjade jaoks lahti. Kust ma tean pärast kaht kuud töötamist midagigi kalanduse probleemidest, mis siin Eestis varem on olnud? Nüüd näen ju kõike teises valguses.»

Millises valguses siis asju näed?

Jõhkralt vaeselt elavad Eesti inimesed. Kurb on, et sellega käib kaasas lootusetus. Minu töö on näidata, et võetagu ennast kokku, sest võimalusi on palju. Sellepärast leian ka, et haridust ja kultuuri tuleb toetada – olukord on jube. Inimene, kes hammasrataste vahele jääb, peaks ikka nii taibukas olema, et ei jääks sellesse auku, vaid tuleks sellest välja.

Millest inimesed talle kirjutavad? Hüvitistest ikka. Nii on Siiri lugenud sarkastilisi ettepanekuid, et hüvitised tuleks ära jätta ning eesti inimesed avavad riigikogulastele arve, kuhu annetatakse kroonikaupa raha. «Leian, et liisingute asi on jama – autod peaksid sellisel juhul riigile kuuluma. Saan aru, et kui valijatega kohtuma sõidan, siis teen riigitööd.» Ääremärkus – kohtumas käib oma punase Fordiga, ei liisi autot. Kütusekulu saab kaetud hüvitistest. Paus. Mida ta veel inimestele räägib? «Palju sõltub teist endast – tehke tööd. Ja veel kord tööd. Kui mina poleks iseendaga tööd teinud ja end unarusse jätnud, siis oleks mul tänaseks lavalauad läbi kulutatud. Kes mind oleks viitsinud kuulata? Tuleb endaga tööd teha ja endale siht seada. Paljud ei saa sellest aru: «Mis sa seal räägid, endal taskud raha täis, mis siht?» Karm küsimus.

On siis taskud raha täis?

(Naer.) Ei ole ju. Kui valijatega kohtumise päeval sõita kuni 600 kilomeetrit ringi, siis ei tule ka kõne alla, et kütusemaks tuleb oma palgast. Lausvaesumine. Kohtumistel käimine on alguse asi, kuid on ka inimesi, kes saadavad kirja või paluvad kokkusaamist: andke mulle raha!

Miks nad sulle palve esitavad?

Põhjendus kõlab nii: teie olete hea inimene (paus). Kui mina elasin vabakunstniku elu, siis ei olnud mul küll alati laua peal suurt võileiba vorsti ja juustuga. Sellist mõtet, et mitte midagi tehes raha küsida, ei tulnud mulle pähegi. Raha tuleb ikka sellest, et mõtled endale töö välja ja tegutsed. Ehk see kõlab julmalt, aga mina olen õppinud tööga elama.

Oled sa seda küsijatele just nii öelnud?

Ei, aga olen püüdnud nende probleemi lahendada. Raha ei aita, inimene on vaja tööle panna. Raha mul anda ei ole, ma pole ju megamiljonär. Koolide toetamist ehk siis «Saagu valgus» projekti teen ilma rahata – see on minu kümnis selle riigi ees.

Siiri päevaplaan on karm. Hommikul kell 9 fraktsiooni koosolek. Paus. Komisjonitöö, milleks muusikust riigikogulane müttab mööda annaale, et end asjaga kurssi viia. Ta ei arvagi, et on maailmatark. «Olen seni ikka suhteliselt vait olnud.» Rääkimine hõbe, vaikimine kuld. Või – õpiaasta. «Vesi on minu jaoks täiesti uus. Õpin alles iga kala tundma. Uppumistunnet pole kordagi olnud. Aga minu kõik vabad hetked kuluvad varasemate protokollidega tutvumiseks.» Siis läheb suures saalis istungitööks. Selleks ajaks, kui punase või rohelise nupu vajutamiseks läheb, on asi ka vesiselge. See on kõikidel koosolekutel läbi vaieldud teema. «Kõik tulevad sinna pitsatit andma – nad ju teavad, millest jutt käib.»

Tööpäeva lõpp?

Kõige varem olen tulnud kell kuus õhtul. Tavaliselt kell kaheksa, kell üheksa. Ma lihtsalt ei saa sellest majast välja ega näe ka, kuidas hommik õhtuks saab.

Häirib see sind?

See ei ole veel rutiiniks muutunud. Ei häiri. Vaatan näiteks Siiri Oviiri – väga tark naine -, kõik need kohad, kus mina istun, on tal juba ammu läbi istutud. Ta tuleb komisjoni tööle, liigutab kahte paberilehte ja kui küsib, siis on ka küsitud, teab, mida teeb. Selliseid inimesi on enamgi, kes võivad endale vabu kohvipause lubada erinevalt minust.

Sul on tõhus õpiaeg?

Minusse on ülimalt normaalselt suhtutud – nad teavad, mida see tähendab. Paberikeskne arusaam seal ei toimi.

Laulja Sisaskist on saanud rahvaasemik. Mida poeg Jost arvab?

Jost on kogu aeg näinud, kuidas tööd tehakse. Ma pole kunagi tahtnud, et Jostist saaks lodev mees, kes kõõlub diivanil ja imeb õlut ning kelle peale võiks igaüks näidata – mis mees see on? Mis naised need on, kes selliseid mehi kasvatavad? Sirge selg peab kodus ees olema.

«Jost on tore poiss,» kiidab Siiri, kes end karmiks emaks tituleerib. Kord peab kodus olema. Hääletoon võib teinekord suisa plekisena kõlada. Piirid on paigas. «Kui laps ei tea, kui kaugele võib minna, läheb sisemine pendel paigast.» Nii et Jost on isegi õnnelik, et ema Siiri hullult tööd teeb. Ehkki – «Jälle sa tahad öelda, et ei võtagi kontserdi eest raha?» pole teab mis harv ses majas kõlav küsimus. Perre on püsti pandud ohu märk: jälle laulab ja jälle ei teeni. «Iga asi pole rahas mõõdetav.»

Aga mida arvab su riigikogulase-elust kaasa Uwe?

Ka tema tahaks mind rohkem kodus näha. Jõuan koju vastu ööd, küsin ruttu Josti käest rutiinküsimused ära ja kukun magama. Hommikul kordub kõik uuesti. Õnneks on Uwe väga töökas, ehkki ma ei taha, et ta endale koduperenaise rolli võtaks. Mina olen kogu aeg ära ja tema on siin kodus valves. Õnneks on mu ema abiks käinud – kui teda kõrval ei oleks, siis oleks ikka väga karm.

Aga kuhu jääb su muusika?

Vabadele päevadele. Nädalavahetusel tegelesin muusikaga: kolm uut plaati tuleb välja. Salvestasime Eesti Televisiooniga videot, mis tähendab, et ka nädalavahetusel töötasin hommikust õhtuni. Võtab läbi küll.

Mis ajast riigikogulane laulab? Õige vastu – vabast ajast. «Kavatsen edasi laulda – ilma ma ei saa.» Muide, laulab ka siis, kui inimestega kohtub. Viimati tegi seda ühes vanadekodus. «Laulmine on ikkagi ka osa valijatega kokkusaamisest.» Ning mis seal salata, nood kohtumised on teinekord sama suure laenguga kui laulja Sisask on kogenud kontserdilaval publikuga suheldes.

Mida teeb artist Sisask jõulude aegu?

Laulab. Viis kontserti Hirvo Surva ja meeskooriga. See saab olema ilus asi.

Korduma kippuvad küsimused

Mis on Sisaski meelest Res Publica uus poliitika?

Nelja aasta lõikes on veel aega oma lubadusi täita. Rahvas aeti piiri peale varem, kui Res Publica aeg tuli: ainult, et Res Publica areenile toomisega oodati kiireid ning radikaalseid muudatusi Eesti elus.

UUS on praegu see, et koolide heakord on riiklikuks programmiks saanud ning kuue aasta vältel tehakse koolid korda. Minu meelest on see suur muudatus paremuse suunas – seda olen ma isiklikult neli aastat oodanud, paljud aga tunduvalt kauem.

UUS on see, et dekreediraha maksmine venitatakse praeguse nelja kuu asemel aastaseks toetuseks vanemale. Selge märk paremuse suunas.

UUS on see, et lapsetoetus kahekordistub ning see on samuti samm paremuse suunas. Vähendama ei hakka seda keegi, tulevikus hakatakse toetusraha ikka juurde lisama.

UUS on see, et liitumisel Euroopa Liiduga tekivad meil hoopis teised võimalused äriajamiseks ning selleks, et saavutada mingigi pind tootmise arendamiseks Eestis, toetatakse meid rahaliselt päris kenasti ning suures ulatuses. Aga – selle rahaga peame saavutama, et eestlane ei oleks odav tööjõud. Sellepärast peame toetama haridust, kultuuri, teadust jne.

Niipalju uuest, mis teoksil ja ka kõlapinda leidnud. Minu isiklikust seisukohast on uus poliitika see, mida mina teen.

Ma pole riigikokku tulnud võimuahnuse või muu ahnuse pärast, vaid seetõttu, et osaleda nendes aruteludes, mis inimestele paremad elutingimused peaks tooma. Ma ei saa olla passiivne pealtvaataja, kui mu süda, ja tõepoolest!, inimeste pärast valutab. Võib tunduda nõme või väheldane, aga ma tõepoolest põen, et vanad inimesed söövad leivakoorukesi, nagu nad ise ütlevad ja nagu ka on. Mul on sellepärast häbi.

Samuti ei saa ma osavõtmatu olla selle suhtes, et eestlase kultuursus on madalseisus ning see väljendub igal pool. Enesekriitika on hääbuvas rollis igal elutasandil. Üksteisest sõidetakse kui roomikutega üle ning seda peetakse normaalseks! Kuritegevus otsib pimedaid urkaid, teid ja olemisi, seda ütles ka Jeesus Kristus. Et kuritegevust ära hoida, on tarvis inimese hinge harida, teda vaimselt valgustada.

Kui mulle on antud milleski kaasa rääkida, siis kas ma peaksin oma suu kinni hoidma ning käed taskus roiskumist pealt vahtima? Kas pigem peaksin tundma piinlikkust selle üle, et ma tahan, et Eesti elu ja inimesed oleksid päikeselisemad?! Või äkki peaksin ma kartma, et olles riigikogu liige, on see midagi naeruväärset ning kahtlast. Ma pole siia kahtlaste asjade pärast tulnud ning ma ei pea seda kellelegi tõestama sõnades.

Ma ei tea, kas see on uus poliitika, aga Res Publicasse ma kuulun, sest VALI KORD! on olnud minu enda loosung minu enda jaoks ning minu enesearenguga tegelemise süsteem on toonud mind ennast eelkõige vaimselt välja eluraskustest ja ahastustest ning ulpimistest. Peale selle olen ma hariduse toetamise ning kuritegevuse peatamise poolt – igal mulle omasel viisil.

Mis autoga Sisask sõidab?

INFO-AUTO toetab Saagu Valgus Fondi ühe aasta jooksul sellega, et andis ilma rahata kasutada Ford Fusioni.

Sisask ja kuluhüvitised?

Bensiinikulu töölesõitudel ning valijatega kohtumistel. Ülejäänud hüvitiste eest on mul plaanis korraldada oma valimisringkonnas Raplamaal jõulupidu vaestele lastele: osta neile jõulupakid ning tasuta laulda neile jõulupeol.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Kibuspuu, Urmas – näitleja

Autor Avo | Avaldatud: 7. dets. 2003

«Arusaam, kes mu isa oli, võtab kogu elu.»Kirsti Vainküla, SLÕL, reede. 5. detsember 2003

Autoportree
URMAS KIBUSPUU POEG: 26aastane Paul-Erik Kokamägi elab Rootsis ja usub, et isa oleks tema tegemistega rahul.
ETV fotoarhiiv
TÕSINE JA ANDEKAS: Ehkki Urmas Kibuspuu suutis 31 aastaga end võimsalt Eesti teatriajalukku mängida, ei läinud ta kunagi uhkeks.

«Ma ei tea täpselt, palju me üldse kohtusime või nägime. Elasime isast eraldi. Isa kuju on silme ees pigem televisiooni kaudu,» meenutab Urmas Kibuspuud poeg Paul-Erik.

Täna saanuks ta isa 50aastaseks.

Täna 50 aastat tagasi ei olnud lund maas. Oli konstitutsioonipäev ja noor naine Helju Kibuspuu oli keskhaiglas sünnitamas oma esimest last. Kui 3600grammine tulevane näitleja lõpuks ilmale otsustas tulla, oli Helju poolteist päeva valude käes vaevelnud. Poeg sai Karl August Hindrey raamatu «Urmas ja Merike» järgi nimeks Urmas.

«Kõigest sellest aru saamine, kes mu isa oli, võtab kogu elu,» ütleb Urmas Kibuspuu ainus laps, Rootsis elav poeg Paul-Erik Kokamägi.

26aastane kunstiülikooli tudeng on võõrsil elanud üle kümne aasta, rootsi keel on tema teine emakeel. Ometi on temas ehmatama panevat tuttavlikkust – pisut ninahäälne ja madal hääl. Nagu räägiks Urmas Kibuspuu.

Paul tunnistab, et kahjuks on ta olnud isa kõrval väga vähe.

Seega ei ole ka mälestusi ega tundmusi kuigi palju. Oli ta ju kõigest kaheksane, kui isa 1985. aasta kuumal juunikuul raskesse haigusesse suri. Pealegi ei elanud tema ema, kunstnik Epp Maria Kokamäe õde Ilo isaga koos.

Pilt koos isa ja emaga

Mõtetes on Paul juurelnud, miks isa ja ema tutvus ei arenenud kooseluks, kuid emale ta selle kohta küsimusi ei esita. Liiga isiklik ja liiga valus.

«Inimesed on minule tähtsad. Olen suutnud harjuda selle eluga, olen juba nii vana, et suudan aru saada, miks inimesed teevad nii nagu nad teevad. Mis juhused seal taga on, keegi ei tea,» võtab Paul-Erik elu nagu see on.

Ometi tunneb ta aeg-ajalt vajadust ajas tagasi minna. Vanade fotode kaudu näiteks.

Meenub pilt lapsepõlvest: on suvi, päike on ere ja Paul koos ema-isaga maal. Kus täpselt, Paul ei mäleta.

Ta on kahene või veelgi pisem. Isa mängib ja jalutab temaga. Kõik on helge. Paulil on sellest päevast kodus foto. Kalender võis näidata aastat 1979 või 1980.

«Natuke naljakas on vaadata aega, mida enam pole,» ütleb Paul. Kui ta vaatab isa töid, jälgib ta kõike äärmiselt tähelepanelikult. Kui vaatab nagu näitlejat, siis on tähtis roll ja selle tõlgendus.

«Natuke naljakas, et ma olen praegu eas, kui tema enamiku oma suuremaid rolle tegi. See annab müstilise hõngu asjale ja ma suudan teda mõista,» ütleb Paul ja läheb ajas tagasi päeva, kui ta läks koos emaga lastefilmi «Arabella» esilinastusele.

Urmas Kibuspuu mängis filmis kanakuudis elavat Aadut. See film läks omal ajal talle kui poisslapsele väga korda. Leiutas ju isa filmis lennumasina, millega laevalt põgenes.

«Ma pole seda filmi 15 aastat näinud, peaksin selle kindlasti üle vaatama. Kogu ta karakter oli huvitav. Ta sobis selle jaoks, ta oli hea. Leiutis, millega ta lendas, see oli lapsele fantastiline. Pluss nõelravi, mida ta tegi. On meeles, et teda visati pidevalt kuuti, laevas teda ei aktsepteeritud,» on Paulil meeles.

Juhtub, et Paul vaatab Urmas Kibuspuud, kui isa. Et ta isaga sarnane on, seda on talle varemgi öeldud. Ise näeb ta veel rohkem sarnasust.

«Vaatasin mingit teleülesvõtet, väga naljakas oli. Mingi kehaliikumine oli sarnane. Kuidas näiteks käsi liigutan. Otseselt seda, mida ma isalt olen pärinud, ei oska öelda. Kõik mõjutab inimest,» ütleb kunstnikuhingega Paul.

Ka amet, kunstitegemise tahtmine, on tal veres. Pauli emapoolne suguvõsa on aukartustäratav – vanaema on kunstnik Imbi Lind, vanaisa Luulik Kokamägi, tädi Epp Maria Kokamägi.

Tahtis kunstnikuks saada

Ka Urmas Kibuspuust oleks võinud saada hoopis kunstnik. Kibuspuu lõpetas kunstikallakuga Tallinna 46. keskkooli ja annet tal oli. Urmas armastas keldrist vanu asju kokku korjata, neid joonistada ja pildistada. Urmase vihikuservad olid täis joonistatud, samuti koduaia teerajad.

Et Urmasest sai näitleja, ei meeldi tema emale Heljule tänini. Et lapselaps Paul teatritegemisest suurt ei hooli, teeb talle ainult head meelt.

«Mulle meeldib teater, kuid ei, mina hakkama ei saaks,» naerab Paul näitlejaks hakkamise peale.

Isa Urmasele ennustati esimest korda näitlejasaatust kaheaastaselt. Poiss sõitis vanematega Hiiumaal bussis. Kõõlus bussis ringi ning ajas võõraste inimestega juttu. Ühtäkki pöördus keegi ema ja isa poole ja küsis: «Kumb teist näitleja on?»

Ema Helju vastas: kumbki pole – ema oli lasteaiakasvataja ja hiidlasest isa insener.

Isasse on Paul-Erik siiski nii palju, et teda huvitab kunst ja pildistamine. Paul on töötanud aastaid fotograafi assistendina, pole ära põlanud ka hooajatöid, nagu näiteks hotelli nõudepesijaametit.

«Usun, et isa oleks minuga rahul. Ka usun kunsti ja et mul on oma tee. Loodan, et ta jääb rahule,» püüab Paul-Erik aimata, mis ühele isale pojas meeldida võiks. Kas jääb ta elama Rootsi või tuleb tagasi Eestisse, seda ta veel ei tea.

Hingeline inimene

Aeg-ajalt Eestisse sattudes käib Paul-Erik ka isa haual Metsakalmistul. Ta tunneb, et ei käi seal piisavalt tihti. Ka ei suhtle ta siinsete sugulastega nii tihedalt kui tahaks. Ja peaks.

Urmas Kibuspuud ei teinud kuulsus kunagi uhkeks. Draamateatri näitlejana oli tal tegemist rohkem telemajas. Ta armastas kanda teksapükse ega sallinud ülikondi. Ta ei tõstnud häält ning ainult ühe asja puhul ilmutas Urmas vastikust – tangupuder ei maitsenud talle.

«Oo, mulle maitseb see väga, kaua pole saanud,» leiab Paul veel ühe erinevuse enda ja isa vahel.

Kui peaks isa olemuse lühidalt kokku võtma, mõtiskleb Paul hetke: «Isa oli õudselt karismaatiline ja väga hingeline inimene.»

Urmase ema Helju Kibuspuu on täna Soomes tütreperel külas ja peab sünnipäeva, sest aastakümneid hiljem sündis samal päeval talle lapselaps.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Kong Fuz – mõttetark

Autor Avo | Avaldatud: 5. dets. 2003
Kong Fuziga kuritegevust ohjeldamas

---

Ege Hirv, Delfi, 5. detsember 2003 6:00
Kong Fuzi

Peab ju inimene kusagilt abi leidma kogu selle vohava nõmeduse vastu ja 2500 aastat tagasi elanud mõttetargad on just need vanakesed, kelledele iga kell võib loota. Kong Fuzi mõtted ajast, mil ta tegutses Lu vürstiriigi ülemkohtunikuna, tunduvad justkui Eesti Vabariigi jaoks kirjutatud.

Ka tähtsuse ja võimu poolest teise inimesena riigis jäi ta truuks oma põhimõtetele — karistas rangelt süüdlasi, kestahes nad ka polnud, ja autasustas neid, kes olid seda ära teeninud. Uude ametisse astudes mõistis ta surma ühe vürstiriigi esimestest ametnikest, kes oli süüdi mitmetes kuritegudes.

„Kõige karmima karistuse on ära teeninud kurjategijad ühiskonna kõrgematest klassidest, kuna nad annavad halba eeskuju, samuti valitsusringkondade inimesed, kes pole nõudnud oma alluvatelt, et need oleksid rahvast õpetanud. Armulikkus niisuguste kurjategijate vastu oleks ebaõiglane ja selgrootu. Mõistke surma need, öeldakse muistsetes raamatutes, kes on selle ära teeninud oma oluliste ja teadlikult tehtud tegudega. Algul tuleb rahvast õpetada, ning alles siis, kui tegemist on teadliku allumatusega, teda kasvatada. Lihtrahva seast kurjategija on sageli vaid osaliselt süüdi, vahel aga hoopis süütu, sest ta lihtsalt ei tea, mis ta kohus on.“

Kui ta sai teada, et üks rikas maaomanik oli haaranud oma kätte kogu lihakaubanduse — ostis loomakasvatajatelt nende karja üles tühise tasu eest, tarbijaile müüs aga liha mitmekordse hinnaga, käskis ta monopolistil enda palge ette ilmuda, sest kogu rikkuse raskus jäi üksnes vaesema rahva kanda. „Ma olen kuulnud, et te olete üks rikkamaid inimesi linnas. Oleks väga meeldiv, kui ma oleksin kuulnud ka, et te olete oma rikkuse saanud ausa töö ja tootmisega. Kuid nii see kahjuks pole — olen saanud teada, et te olete oma rikkuse kokku ajanud hoopis teisel teel. Niisuguse teguviisi eest olete te ära teeninud karistuse….“ Kas mõni Delfi lugeja teab või julgeb arvata, kuidas Kong Fuzi liigkasuvõtjat karistas?

Kord tuli mõttetarga juurde isa, kes kurtis oma poja üle, et see ei kuulavat tema sõna. Kong Fuzi määras neile mõlemale kolmekuulise vanglakaristuse. Kui kinnipidamisaeg täis sai, kutsus ta mõlemad enda juurde (märkate, et kohtunik teostas ka kriminaalhooldust, kontrollis karistuse mõju, jälgis mõtteviisi muutusi !) ja lausus: “Edaspidi kasvatage oma poega paremini ja ärge otsige abi kohtust. Teie aga pidage meeles, et lapse esmane kohus on vanemate sõna kuulata.“

„Kui te armastate oma vanemaid, siis sellega te kindlustate ka rahvas armastust; kui te austate vanemaid sugulasi, siis sellega te õpetate rahvale sõnakuulmist; kindlustanud eneses armastustunde, hakkab lihtinimene hindama oma vanemaid; õppinud austama endast vanemaid, saavad nad austusega suhtuma valitsejate käskudesse. Aga kui lihtinimesed teenivad pojalikus harduses oma vanemaid, kui nad kuulavad valitsejate käske, siis muutub riigi valitsemine täiesti avalikuks. Ja ükski, kes teenib valitsejat, olgu ta suursugune või mitte, rikas või vaene, ei tohi üheski olukorras tekitada segadusi”. Konfutsius võrdleb riigikorda hiiglaperekonnaga, kus sugukonna vanima liikme eelisõigused on kantud üle keisrile. Hea valitseja peab püüdma rahvast vaimselt rikastada ja teda õpetama.

Jääb mulje, et vangistust rakendati Kong Fuzi ajal harva ja vanglat kasutati pigem sundusliku mediteerimiskohana, kus inimene pidi oma tegude üle sügavalt järele mõtlema, mitte aga kuritegevuse kõrgkoolina, kus inimene omandab uusi oskusi ja kaaslasi — tapmiseks, varastamiseks, valetamiseks ja täiesti teistsuguse, lodeva, parasiteeriva, ebaloomuliku elustiili kultiveerimiseks. Vabaduse võtmine ei olnud kuritegevuse kasvu soodustavaks vahendiks, mida see meil paraku on.

Vana Hiina ühiskond ei harrastanud ekstreemsusi, kõik pürgis keskpunkti, harmoonia, tasakaalu, mõõdukuse, tagasihoidlikkuse, täiuslikkuse poole. Diplomaatial teati juba tol ajal olevat nii suur tähtsus, et tänaseni on säilinud kõnekäänd: “Kolmetolline keel kaalub üles sajatuhandese armee. “Diplomaatiliste keerdkäikude ja läbirääkimiste teel saavutati riigi toimimisel paremaid tulemusi kui toore jõuga. Kas oleks ehk meilgi mõttekas riigieelarvest teha väikseid rahaeraldisi diplomaatilisele korpusele tabletikeste ostmiseks, mis keelekasvule soodsat mõju avaldavad? Või suudavad tabletikesed ainult rindu suurendada, et saaks poliitilisi vastaseid justkui buldooseriga eest ära tõugata? Esimesed kirjalikud kriminaalkoodeksid anti Hiinas välja kui riiki asus valitsema keiser Yao nii umbes 2350.a.e.Kr. Need seadused määrasid kindlaks näo häbimärgistamise, käte või jalgade maharaiumise, kohitsemise, raskete kuritegude puhul ka surmanuhtluse. Tõsiste, kuid heasoovlikkust väärivate kuritegude puhul nähti ette asumiselesaatmist. Kergete puhul piitsutamist. Peale Yao surma säilisid praktiseeritavatest karistustest ainult kepiga peksmine, varanduse konfiskeerimine ja väljasaatmine. Kord oli vali, aga vanglaid mitte ühtegi! Kuritegevuse ja riigivalitsemise vahel olevad seosed olid mõttetarkade poolt selgelt välja toodud.

Arvati, et rahva õnn ja heaolu sõltub temast endast, inimeste moraal ja kõlbelisus on õnne alus. Rahva kõlbelisus ei tulene aga mitte seadustest, vaid eeskujust, mida talle annab kõrgem võim — valitseja ja tema ametnikud. Oldi seisukohal, et rahvas matkib kõrgemalseisjate käitumist, mitte ei juhindu kirjalikest ettekirjutustest. Peale selle oldi veendunud, et rahva kõrge moraalse taseme tagab haridus ning püüti parandada noorsoo kasvatust ning täiustada kooliõpet.

Hiinlaste kujundliku võrdluse kohaselt on valitseja anum ja rahvas vesi. Missugune vorm on anumal, sellise vormi omandab ka vesi tema sees; milline on valitseja, selline on ka rahvas. Milline on minister, selline ka ministeerium.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: mõisad kaubaks

Autor Avo | Avaldatud: 5. dets. 2003

Mõisad kaubaks
Toivo Tänavsuu, 05.12.2003

Ruut  Sagadi mõisa rentnik soovib Eestis ja Lätis mõisaid osta

Ruut  Öö mõisas maksab alates paarisajast kroonist

Uudise pilt
Mõisahärra Mattias Lepa hinnangul on läbimõeldud äriplaani korral mõttekas mõisaid renoveerida. Välisturistid on tüdinenud järjest enam city’ks muutuvast Tallinnast ning soovivad Eesti ajalugu mõisaid külastades tundma õppida. Pildil Lepp ligi 100 aastat vana, Aleksander Umbergi valmistatud grammofoni juures Sagadi mõisas.
Foto: Boneville

Eesti mõisate populaarsus välisturistide seas aasta-aastalt kasvab. Sellest ajendatuna soovib Sagadi mõisa rentiv firma Boneville osta ühe mõisa Eestis ja ühe Lätis, et arendada neist turismikompleksid.

“Eestis peame läbirääkimisi kahe mõisa ostmiseks, neist valime ühe. Lätis ostame ka ühe,” ütles riigimetsa majandamise keskusele Sagadi mõisa opereerimise eest iga kuu 102 000 krooni maksva Boneville juhataja Mattias Lepp. “Mõisa restaureerimine peab olema midagi enamat kui äriprojekt. See peab olema kirglik ettevõtmine.” Lepp ei soovi öelda, millised mõisad firma ostab ning kui suur on nende hind, kuid kinnitas, et kaks mõisa ostetakse alla viie miljoni krooni eest. Kahe mõisa restaureerimisse on plaanis panna vähemalt 15 miljonit krooni. Boneville investeerib ka Sagadi mõisa kümne aasta jooksul 2,5 miljonit krooni.

“Kontseptsioon hakkab olema Sagadiga sarnane,” ütles Lepp. “Soovime arendada workshop-turismi, teha koolitusi, elustada vanu käsitöövõtteid jne.”

Nõudlus kasvab

Lepa sõnul kasvab turistide nõudlus mõisate järele. Järgmise aasta suveks on Sagadi majutuskohtadest juba kuni 90 protsenti broneeritud.

Kui öö Sagadi mõisakompleksis algab 200 kroonist ning hotellis on kipsplaadist seinad, siis ostetavate mõisate tubade hinnatase tuleb eksklusiivsema teeninduse ja atmosfääri tõttu kallim. Lisateenustena soovitakse pakkuma hakata jahiturismi, ratsutamist, golfi jms.

Lisaks Eesti turistidele külastavad Lahemaa rahvuspargis paiknevat Sagadi mõisa enim sakslased ja soomlased. Boneville reklaamib mõisa ajalehekuulutuste ning Saksa ja Eesti turismifirmade kaudu. Sagadi mõisa külastab aastas ligi 55 000 inimest.

“Eesti mõisaid on kindlasti mõtet taastada,” ütles Lepp. “Struktuurifondide rahaga saame kompleksid üles ehitada. Mõisate ajalugu on müügiargument.”

Lepa sõnul tegelevad Eesti mõisaomanikud enamasti ühe mõisa arendamisega. Boneville plaanib lisaks kahe mõisa ostule ka kultuurireise läbi Balti regiooni.

Eesti eksklusiivseima mõisakompleksi Pädaste tegevjuhi Martin Breueri sõnul kasvab Pädaste mõisa külastajate arv 15 protsenti aastas. Klientuuri moodustavad inimesed, kes niisama ringi vaatavad, turistid, kes tulevad mõisa restorani, ning turistid, kes tulevad 1–7 ööks ööbima.

Loeb asukoht

“Pioneerid on Eesti avastanud, kuid on palju eurooplasi, kes alles hakkavad siia tulema,” rääkis koos Imre Sooäärega Pädaste mõisa omanikeringi kuuluv Breuer. “Pakutavad teenused on kindlasti olulised, kuid veelgi olulisem on mõisa asukoht. See, et saarel oleme, on suur argument.”

Hollandlase Breueri hinnangul on Eesti mõisaturismil suur potentsiaal, kuna nii palju mõisaid ja kirikuid kui Eestis võib leida vaid Prantsusmaal või Itaalias. Omanikud on Pädaste mõisa investeerinud umbes 30 miljonit krooni.

Eesti mõisate portaali www.mois.ee koostaja Valdo Prausti andmetel on Eestis säilinud ligi 450 mõisa peahooned. Neist sihtotstarbelisena on kasutuses sadakond. Ööbimisvõimalus on ligi 20 mõisas.

Turismibüroo Estonian Holidays siseturismi eksperdi Ann Jürjo hinnangul sõltub mõisa populaarsus kontseptsioonist. “Kui arendaja oskab turistidele tegevusi pakkuda, näiteks golfi, ratsutamist või matku, siis on mõisa arendamisel mõtet.”

Jürjo sõnul turistide huvi Eesti mõisate vastu kasvab. Enim külastatakse Lahemaa rahvuspargis paiknevaid mõisakomplekse Palmset, Sagadit ja Vihulat. Kalvi ja Pädaste mõisa hinnatase on tema sõnul kallim.

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Langemets, Andres – kultuurikriitik

Autor Avo | Avaldatud: 5. dets. 2003

Milleks meile riik ja rahvas
05.12.2003 00:01Andres Langemets, kultuurikriitik
Milleks meile Eesti riik kui piiritletud majandusterritoorium, mõtiskleb Andres Langemets.

Vaevaliselt, aga siiski hakkab meiegi seltskonnale selguma, mis asi on üks riik. Et see ei ole mingi rahvuslaste kapriis ega kommunistide salanõu, vaid näiteks sportlikus mõttes väga korralikud mängureeglid kindlal mänguväljakul, mida kõik peavad ühiskonnas järgima, kui nad tahavad just nimelt seda mängu siin mängida ja selles võita. Kui 1988 tähendas oma riik kinnist idapiiri ja avatud läänepiiri, siis anno 2003 tähendab EV ühtedele maksuparadiislikult madalaid makse, teistele aga arengumaalikult madalaid palku.

Vabariigi taastamine toetus nostalgiale, mitte ajaloolis-reaalsele analüüsile, kas tolles sõjaeelses vabariigis olidki korralikud mängureeglid kõigile ettevõtjatele ühtsed ja kas kogu ühiskond sai loodud väärtustest oma osa. Viimase väite puhul tuleb kindlasti vastata eitavalt, sest 1940. aasta kollaboratsionismiga ühines päris palju ka tegelikult diskrimineeritud inimesi, mitte ainult Kadrioru paadialused, nagu mu vanemad sugulased on väitnud.

Riiki kui majanduslikku territooriumi või mänguväljakut ei vaja enam ammugi mitte ainult tööline või kui tahes tuline rahvuslane, vaid pigem kohalik tööstur, investeerija ja pankur.

Töövõtjad internatsionaliseeruvad isegi mõnevõrra varem kui tööandjad. Maasikakorjajad ja arstid töötavad Soomes ja Rootsis ausate töötegijatena, pankurid saavad aga nende maade omanikelt vaid töövõtjapalka. Meie tänased nn tööandjatest rikkurid on valdavalt ise töövõtjad, kuigi teevad niisama kõva häält kui peremehed.

Hoolimata sotsioloogide ja filosoofide sõnastatud paljudest riigi tunnustest tuleb lihtsalt ja loogiliselt tõdeda, et nii majanduslikult kui ka poliitiliselt sobib enamikule ühiskonnast riigi käsitamine kindlalt piiritletud majandusterritooriumina, ühtlasi ka õigus- ja kultuuripiirkonnana. Kultuur kotib ju suhteliselt väheseid, aga majandus- ja õigusruumi rikkumine teeb haiget paljudele.

Iga õigus on territoriaalne või mänguline kokkulepe, et kokkulepitud regiooni pinnal ei mängita ühekorraga mitut mängu või et ühe mängu kestes ei muudeta reegleid, ei tehta käike üle ääre. Ühiskonna kõrgemate, aatelis-usuliste ja kultuurilisemate huvidega pole sel kokkuleppel midagi ühist, aga see on fair play või ümarlaua rüütlite kokkuleppe mudel tänapäevas.

Iga riik või territoriaalne üksus on vastava ühiskonna kokkulepe ühiskonna võimu ja tulude ümberjaotamise suhtes. Maksud on vaid selle asja väljendus, kõikidele riikidele on ajaloos eelnenud maksustamisterritooriumid.

Põhiseadus jaotab ühiskonnas ära võimu, ja see pole hoopiski teisejärguline jaotamine, sest võim jaotab karmilt ka vastavad majandamistingimused. Õigusriik jaotab õigust võrdselt ja valimistel ei saa ühel mehel tema rahakoti suuruse järgi olla ikkagi rohkem hääli kui üksainus, mida põhiseadus talle garanteerib.

Aga põhiseadus reglementeerib ka nii lihtsa asja, et süsteemi ülalhoidmiseks tuleb palgata majandusterritooriumi valvurid ja taastootjad ehk poliitikud, korrakaitsjad, sõdurid, õpetajad jne. Nende olemasoluks ja mängu puhtuse säilitamiseks kehtestatakse vastavad maksud kõigile selle ühiskonna osalistele, kas proportsionaalsed või mitte, pole oluline, kokku lepitakse mängureeglites.

Et ühiskond saaks end tunda subjektina, võimelisena reageerima teistele konkureerivatele ühiskondadele.

Meil on ühiskond, kes peab end väga traditsiooniliselt eestlaste ühiskonnaks, st rahvuslikult määratud kogukonnaks, kes tahab oma territooriumil harrastada oma iseseisvat kultuurilist ja majanduslikku identiteeti, on rajanud riigipiiri, kaitse- ja sisekorra-struktuurid, tolli ning ka oma võimuorganid. See mudel ei rahulda aga meie tänaseid marionettmajandajaid, nad on oma majandusterritooriumi soodsate tingimuste orjad oma välisinvestorite ees. Kõik klapib.

Nüüd tekib aga kurikaval küsimus, milleks üleüldse Eesti Vabariik kui mõnevõrra oma lähinaabritest erinev majandusterritoorium? Miks sellist riiki on just siin paigas rikkuritele või vaestele vaja, pealegi eritingimustega keset ELi? Nähtavasti ikka oma muust maailmast erinevate mängureeglite kehtestamiseks, sest nagu öeldud, töövõtjaid ei saa kottida, kui piirid avanevad.

Kui Eesti liitub lõplikult ELiga, lasevad orjad jalga ning Eesti libertaanide ja uuskapitalistide maailm kipub purunema, loogiliselt ning õigusega. Meie nn majandusime on ainult pisikeste ja külmutatud palkade tulemus. Ime sulaks läänelike palkade puhul kohe, iga ettevõtja on tänaseks aru saanud, et kõige valusam väljaminek tema firmas on palgad.

Ma ei suuda enam lugeda Eesti erakonnategelaste korduvaid lapsikusi. Mõnevõrra haritud inimese ja aeg-ajalt ka õppejõuna on asi liiga piinlik.

Just seepärast rõhutan, et riik on kõigepealt terviklik mänguväljak, ühine piir ja eesmärk, mängureeglid, mis peavad olema kasulikud kõigile selles osalejatele.

Kui seesugust riigimõistmist ei saavutata, rääkimata rahvuslikest või kõlbelistest pealisülesandeist, pole kellelgi mõtet teeselda ei ettevõtjaid ega poliitikuid, sest enamasti on vastaval kohal mingi tühi ajudeta kott.

Ma ei varja, et üks väheseid isikuid, kes suutis Eesti riiki kogu tänapäevases maailmastumisvõrgus paigale panna ja talle mingeid rolle nuputada, oli taasiseseisvunud EV president Lennart Meri. Aga ma olen valmis mõtlema, et praegunegi president suudab erakondlike nohurääkijate hääle tagant kuulda õiget heli, Eesti jaoks küll paraku liedertafel’likku või vene molli moodi, aga siiski oma joru ajavana.

Ükski riik ei ole kunagi olnud orjade väljamõeldis, vaid orjapidamise kultuurne ja väga vana vorm.

xxx

Soome lahe keeled ja keskkond

Suursaadik Jaak Jõerüüt ja pangadirektor Esko Ollila on koostanud Eesti ja Soome valitsustele meie tulevase suhtlemise jaoks mõeldud soovituspaki, milles pearõhk on ühisel keskkonnal. EPLi intervjuus 07.05.03 ütleb J. Jõerüüt: “Kui ühel päeval on elamisväärne keskkond otsas, siis pole vahet, kas oled rikas või vaene.” Ning veel: “Keeleoskus läheb otsapidi jälle keskkonna, elusa loodusega kokku. Võiks olla pragmaatik ja öelda, et eeskätt on vaja inglise või mõnda muud suurt keelt. Aga meie naaber on meie keskkonna osa ja meie nende osa.”
Samal maipäeval külastas Tallinna Soome Vabariigi uus peaminister Anneli Jäätteenmäki, kes kohtus siin uue eesti ametivenna Juhan Partsiga.
Lühivisiidi käigus väisasid peaministrid Eesti Keele Instituuti.
Kas EKI valimine külastuspaigaks oli Jõerüüdi – Ollila dokumendi põhjustatud või oli algtõukeks hoopis märtsis-aprillis (Eestis ja Soomes) välja tulnud ja soomlaste poolt rahastatud mitmeaastane mahukas ühistöö “Soome-eesti suursõnaraamat”, polegi ehk oluline. Igatahes oli tegu sümboolse kummardusega nii eesti kui ka soome keelele, mille oskamiseta kumbki hõimurahvas enam päriselt hakkama ei saa.
Ühe rahvuse teevad rahvuseks ka tema naabrid. Elsass on Saksa-Prantsuse piiril seesama, mis Setomaa Eesti ja Vene piiril – kahe keelkonna puhverala. Olen kord küsinud Elsassi kirjanikult, et kelleks ta ennast peab, kas sakslaseks või prantslaseks. Ta vastas, et elsaslaseks. Niisamuti vastab ju seto mees, et ta pole ei eestlane ega venelane, vaid seto.
Eestlased ja soomlased on hõimurahvad ja selliseid puhvreid pole meil vaja. Eesti keelt on üle pooleteistsaja aasta parandatud, täiendatud ja uuendatud soome keelele toetudes (Ahrensist Aavikuni ja tänasesse päeva välja). Samas pole soomlased üldsegi kippunud eestlastele suurvennaks olema. Soomlased on ikka arvanud, et küll eestlased saavad ise hakkama, ning keskendanud oma abi ja toetuse pigem lähedastele ingerlastele ja karjalastele.
Eestlased poeksid muidugi meelsasti väljasurevate ingerlaste nahka (eestlased üldse poevad väga hea meelega, nagu ütles Kivisildnik), et jõukatelt soomlastelt rohkem abi lunida, aga omariikluse taastudes pole kerjamiseks ja tasuta toetuse vastuvõtmiseks enam mingit põhjust. Eesti riik peab ühiseid kavu rahastama võrdsetel alustel ja ka ükski soomlane ei pea enam arvama, et ta saabki Eestis hakkama eesti keelt oskamata. Selleks see suur sõnaraamatki.
Nagu Soomes esitlusel ütles naljatamisi “Soome-eesti suursõnaraamatu” peatoimetaja professor Valdek Pall, tuleb selle järje – “Eesti-soome suursõnaraamatu” tegemiseks leida tegijad Soomest ja raha Eestist. Siis oleksid asjad väärikas tasakaalus nagu vesi Soome lahes, mille taset mõõdab teatavasti Kroonlinna nullreeper. Seegi on meie ühine keskkond.

Andres Langemets

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Kivimägi, Toomas – põikpäine maavanem

Autor Avo | Avaldatud: 5. dets. 2003

Maavanem Kivimägi: kaotan koha, kui parteisse ei astu
05.12.2003 07:47PM Online

Esmaspäeval viimast päeva Pärnu maavanemana töötav Toomas Kivimägi ütles neljapäevale, et talle on antud selgelt mõista: kui ta kirjutab kohe avalduse Reformierakonda või Res Publicasse astumiseks, saab ta jätkata maavanemana tööd, kirjutab Pärnu Postimees.

Esmaspäeval lõpeb Kivimägi teine ametiaeg Pärnu maavanemana, mistõttu otsustas valitsus eile ta samast päevast sellelt kohalt vabastada, teisipäevast peaks tööd alustama kohusetäitja.

Samal teemal:
Minister Jaan Õunapuu ähvardas ametist lahkuda (25)
Kümmet Eesti maavalitsust juhib ajutine kohusetäitja

Kivimägi ütles, et ta on kõigi kolme koalitsioonipartneriga, Reformierakonna, Res Publica ja Rahvaliiduga rääkinud oma võimalikust jätkamisest maavanemana.

«99protsendilise tõenäosusega saaks mina jätkata kohusetäitjana, kui kirjutaksin täna avalduse Res Publicasse või Reformierakonda astumiseks,» ütles Kivimägi eile lõuna ajal.

«Poliitiline surve mulle on väga tugev, aga ma pole valmis seda avaldust kirjutama,» kinnitas Kivimägi.

Maavanem hindas võimalust, et tema saab kohusetäitjaks, viiskümmend viiekümnele.

«Praegu käib kaklus, kes jätkab maavanema kohusetäitjana järgmised kolm kuud. Selle nimel käivad hirmsad lahingud,» rääkis Kivimägi. «Ma saaksin survest aru, kui jutt käiks maavanema nimetamisest viieks aastaks. Siis oleks mõistetav, et iga erakond tahaks seda kohta endale.»

Reformierakonda kuuluv majandusminister Meelis Atonen nimetas Kivimägi juttu hämamiseks. Tema sõnutsi on maavanema ajutise kohusetäitja nimetamine sedavõrd rutiinne tegevus, mille kallal erakonnad pead ei vaeva.

«Mina ütlen, et Toomas Kivimägi ei saaks maavanemaks isegi siis, kui ta astub Reformierakonda, ta ei leia meie erakonnas toetust,» väitis Atonen.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud