on Virumaa virulaste hoida

Foto: Ülo Josing (ETV)

Mihhail Lotman kirjutab Eesti ühiskonnas endiselt valitsevast egoistlikust maailmavaatest.

Poliitiline kriis on ühiskonna ja võimu vastastikune umbusaldus. Just selline olukord valitses Eestis poolteist aastat tagasi. Valitsejate umbusaldamise aste ületas kaugelt neid piire, mida üks iseseisev riik võib endale lubada. Kuulsin Põlvamaal isegi sellist ðokeerivat väljendit nagu võõrvõim, see käis Mart Laari valitsuse kohta.
Aeg nõudis muudatusi. Uue poliitika idee, vähemalt nii, nagu mina sellest aru sain, seisnes poliitikute ja ühiskonna vahelise kuristiku ületamises. Lihtsa riigi loosung pidi tähendama valitsejate kasti privileegide ja bürokraatia vohamise lõppu – riigiametnik on nagu iga teinegi Eesti inimene, käib jala ja joob vett. Sellised ootused ei olnud üksnes minul.

Kui küsida, et mil määral on neid lubadusi täidetud, mis on praeguse valitsuse idee, mille poolest ta erineb eelmistest, siis pean tunnistama, et ei oska vastata. Ma näen samasugust valitsejate arrogantsust, samasugust ametnike omavoli nagu varem. Lihtne riik oli hea loosung, kuid Eesti riik ei ole läinud lihtsamaks ega rahvasõbralikumaks. Üks värske näide.
Kuigi sotsiaalministeeriumi hoone renoveerimine läheb maksma sada korda rohkem kui Inju mõisa lastekodu remondi lõpetamine, leidub sotsiaalministeeriumi hoone jaoks vahendeid, lastekodule mitte. Mille poolest erineb nüüd uus poliitika ja lihtne riik vanast korruptiivsest poliitikast ja haldusriigist?

Formularide täitjad
Minu sisemise klassifikatsiooni järgi jagunevad inimesed, kes hoiavad riigitüüri, poliitikuteks ja formularide täitjaiks. Viimaste musternäidis oli eelmine riigikogu spiiker Toomas Savi, kes küsimusele oma poliitilisest programmist presidendivalimistel vastas, et see on korrektne dokumentide ettevalmistamine. Oli oht, et Eesti degradeerub haldusriigiks, kus annavad tooni sellised hallid kujud. Erinevalt formularide täitjaist on poliitik inimene, kes julgeb teha vastutusrikkaid otsuseid ja on valmis nende eest ka vastutama.
Võib suhtuda erinevalt Siim Kallase või Edgar Savisaare tegevusse, kuid nemad on vaieldamatult poliitikud. Ma liitusin Res Publicaga, sest lootsin, et noortest ja andekatest inimestest koosnevast erakonnast võrsub Eesti poliitikute uus põlvkond. Paraku need lootused ei ole veel täitunud ning on suur oht, et tekib uus formularide täitjate seltskond. Juhan Parts, kes tundus nii võimsa isiksusena riigikontrolörina, näeb peaministrina palju kahvatum välja.
Siiski teeksin peaministrile ühe komplimendi. See on seotud välispoliitikaga. Nii NATO kui ka Euroopa Liidu suunal on Eesti olnud edukas. Suur õnnestumine oli Juhan Partsi ja Tony Blairi ühisartikkel. Peaministri initsiatiiv on eriti õigustatud olukorras, kus meil on võrdlemisi nõrk välisminister. Siiski kordub ka selles vallas üks viga – õiged välispoliitilised sammud ei ole seotud sisepoliitiliste vajadustega ega leia ühiskonnalt mõistmist.
Pean silmas ennekõike Eesti sõjalist missiooni Iraagis. Kui Poolas või isegi Leedus koheldakse neid sõdureid kui kangelasi, siis Eestis peavad nad millegipärast oma nimesidki varjama. Küsimusele, mida teevad seal Eesti poisid, kuuleme vastuseks ebamäärast halinat võetud kohustustest ja mitte ükski poliitik ei julge öelda, et Eesti sõdurid teevad Iraagis sedasama mis Balkanil, Afganistanis ja mujal – kaitsevad Eesti iseseisvust.

Demograafiline pomm
Aastaid tagasi oli Eesti Kongressil plakat, mis kujutas diagrammi, mil üks joon tähistas eestlaste, teine muulaste arvu dünaamikat Eesti NSV-s. Punktiiris oli oletatav prognoos, millega arv alguses võrdsustub ja hiljem on muulasi rohkem. Seda ohtu täna pole, kuid ootamatult tekkinud teine, võib-olla veelgi dramaatilisem probleem – eestlased lihtsalt surevad välja ja asjaolu, et muulaste arv kahaneb veelgi kiiremini, ei ole enam nii trööstiv.
ÜRO andmetel on Eesti rahvastiku väljasuremise seisukohalt maailmas suveräänne liider ning vähem kui poole sajandi pärast on elanike arv vähenenud 50 protsenti. Teen ettepaneku koostada diagramm, mis koosneks vaid ühest joonest ja kajastaks elanikkonna dünaamikat, kusjuures mitte protsentides, vaid absoluutarvudes, ning punktiir jätkaks seda joont kuni nullini. See diagramm peaks rippuma iga ametniku kabinetis, olema iga poliitiku töölaual.
Eestis on potentsiaali, mis rikastaks maailma. Selleks aga on vaja, et ühiskonnas muutuksid mõned hoiakud. Palju on räägitud materiaalsetest stiimulitest, mis aitaksid sündimust tõsta. Kuid sündimus ei ole iseseisev parameeter – vähene sündimus on demograafilise kriisi sümptom, mitte põhjus. Neid sümptomeid on teisigi: abortide arv ületab endiselt sündinud laste arvu, enesetappude arvult kuulub Eesti maailma tippu. Vägivalla ja inimese vastu suunatud kuritegude arv on lubamatult suur. Seda, mis toimub Eesti teedel, on kiusatus nimetada tapatalguteks. Aidsist ja narkomaaniast ma parem ei räägi.

Egoism on lühinägelik
Kõigist neist kildudest joonistub välja mosaiik, mis kujutab endast eluvaenulikku ühiskonda. Eluvaenulikkus avaldub ennekõike desintegreerumises ja isoleerumises ehk maakeeli egoismis. Sellele vastandub kreatiivne tegevus – olgu see teadus, kunst, riigi ülesehitamine, perekonna loomine või laste sünnitamine. Paraku on Eesti prioriteedid orienteeritud kõigele muule kui kreatiivsusele ja solidaarsusele.
Inimene, kes lähtub üksnes oma hetkehuvidest, kaotab pikemas perspektiivis. Isegi puhtegoistlikest kaalutlustest lähtudes hakkab inimene, kes on elanud vaid iseendale ja oma karjäärile, kahetsema oma hukkaläinud elu. Looming ja solidaarsus nõuavad aga lahtiütlemist enda egoistlikust minast.
Praegune valitsus tegi esimesena taasiseseisvas Eestis teatud sammu noorte emade aineliseks toetamiseks. Kuid see samm on selgelt ebapiisav ja mitte vist päris õiges suunas. See stimuleerib esimese lapse sündi, samas kui peamised jõupingutused tuleks suunata kolmanda ja järgnevate laste sündimiseks, s.t toetada tuleks ennekõike peresid, mitte (üksik)emasid. Kuigi noored pered on kõige haavatavam sotsiaalne kiht Eestis, sõltub just nendest, kas Eesti rahval on tulevikku.
Iga ühiskond, iga sotsiaalne organism vajab säilimiseks eesmärki. Eestis valitsev mentaalsus, nimetagem seda tinglikult reformierakondlikkuseks, mida kõige enam propageerivad klantsajakirjad, lähtub sellest, et ühiskonna aktiivsuse universaalne vorm on teenuste osutamine. See lähtub vananenud postindustriaalsest maailmavaatest, millega ühiskonnad jagunevad agraarseteks, industriaalseteks ja postindustriaalseteks, teenustekeskseteks.

Rohkem kreatiivseid ideid
Palju moodsam ja adekvaatsem on aga teine arusaam, mille kohaselt jaguneb maailm jällegi kolmeks. Kolmanda maailma ühiskonnad on need, mis elavad loodusvaradest, k.a p&otild
e;llumajandustoodetest. Teine maailm elab nende töötlemisest ning on tööstus- ja teenindamiskeskne. Esimese maailma tähtsam produkt on kreatiivsed ideed.
Eksperthinnangutelt on üle 90% innovatiivsetest ideedest pärit Lääne-Euroopast või Põhja-Ameerikast, kusjuures USA-le langeb sellest üle kolmveerandi. Pole juhuslik, et tegu on maailma kõige demokraatlikumate ja jõukamate ühiskondadega. Nüüdisaegses maailmas on innovatiivsed ideed tõhusamad kui mutrid, kaalikad või turistide teenindamine.
Euroopa Liit ei taha leppida USA domineerimisega ning paljudes EL-i liikmesriikides on viimastel aastatel dramaatiliselt suurendatud hariduse ja teaduse arengule suunatud kulutusi. Kahjuks mitte Eestis. Olen sügavalt veendunud, et kui Eesti tahab jääda maailma kaardile, peame sedasama tegema.

Mihhail Lotmani essee aluseks on tema ettekanne Res Publica aastapäevakonverentsil.